← Eesti

2-23-13659/118

Obsah (8)§ 657§ 238§ 662§ 331§ 659§ 172§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets Määruse kuupäev 07.02.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-13659 Tsiviilasi S.T avaldus ühise ho

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

Menetlusosalised kannavad ise oma menetluskulud, v.a lapse esindaja riigi õigusabi kulud jäävad riigi kanda.

  1. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused. 10.
  2. Ema esitas 08.10.2024 taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Sõiduki tehnilised andmed 16.12.2023 seisuga on kogutud maakohtus toimunud menetluse ajal, samuti vahetasid vanemad 27.02.2024 ja 04.05.2024 sõnumeid ja video on tehtud kohtumenetluse ajal. Ema ei põhjendanud, miks ta ei saanud vastavaid materjale esitada maakohtule. Seetõttu jääb ema taotlus nimetatud materjalide lisamiseks toimikusse

§ 238lg 1 p 2, § 652 lg 4 ja § 659 alusel rahuldamata.

Isa 04.10.2024 kirja ja ema sama päeva kirjavahetust õpetajaga ei võta ringkonnakohus toimikusse

§ 238

lg 1 p 1 alusel, kuna vaidlust ei ole, et ema ja isa üksteist ei usalda ning nende omavahelised suhted on halvad. 10.2. Isa esitas 11.10.2024 taotluse tõendi (kokkuvõte klienditööst 02.–25.09.2024) vastuvõtmiseks.

§ 662lg 3 alusel võtab ringkonnakohus esitatud dokumendi vastu.

10.

  1. Isa esitas 22.10.2024 täiendava seisukoha korduvalt. Korduva dokumendi kui asjakohatu ringkonnakohus tagastab. 10.
  2. Samuti esitasid vanemad 03.02.2024 täiendavate tõendite taotlused. Neid tõendeid ei võta ringkonnakohus vastu

§ 331lg 1alusel, sest nende menetlemine tooks kaasa asja lahendamise viibimise.

Ringkonnakohtu 28.01.2025 määrusega ei antud menetlusosalistele võimalust täiendavate tõendite esitamiseks, vaid sooviti teada ema seisukohta isa 11.10.2024 taotluse osas ning isa selgitust 22.10.2024 korduvalt esitatud seisukoha kohta.

  1. Edasi lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt.
  2. Maakohus ei ületanud diskretsiooni piire ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Seetõttu puudub alus maakohtu määruse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus põhjendas piisavalt otsustust, miks tuleb vanematele jätta lapse suhtes ühine hooldusõigus ning määrata kindlaks lapse ja isa suhtluskord. Maakohus on lähtunud lahendi tegemisel eelkõige lapse huvidest ning on oma seisukohti jälgitavalt põhjendanud. Määruskaebuse väited ei võimalda praegusel juhul järeldada, et kohus väljus kaalutlusotsustuse tegemisel nendest piiridest, mis kohtul seaduse kohaselt perekonnaasja lahendamisel on. Diskretsioonipiiride ületamist ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Maakohus hindas tõendeid kogumis ning nende põhjal tuvastas asjas tähtsust omavad asjaolud ja kujundas arvamuse. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

  1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 13.
  2. Hooldusõiguse küsimuse üle otsustamisel peab kohus juhinduma PKS § 137 lg 2 p-st 2, mille järgi avaldust ei rahuldata mh siis, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. 13.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hooldusõiguse lõpetamise nõude menetlemisel täitnud korrektselt eelmenetluse ülesandeid ning on tuvastanud asjas tähtsust omavad 7

(9)asjaolud. Maakohus on välja selgitanud lapse huvid ning leidnud põhjendatult, et lapse huvides on, et mõlemal vanemal on hooldusõigus. Lapsel on õigus hoida isiklikke suhteid ja kontakti nii ema kui isaga. 13.
  1. Ema rõhutab, et tema on taganud lapsele turvalise, lapse arengut toetava ja tema vajaduste rahuldamist tagava stabiilse kasvukeskkonna ning lapsel on emaga turvaline kiindumussuhe ning isa ei ole märkimisväärselt osalenud lapse igapäevaelus. See aga ei tähenda, et isa peabki jääma lapse elust kõrvale. Eeskätt on lapse huvides, et tal on mõlemad hooldusõiguslikud vanemad, kes koos otsustavad lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi. Ühine hooldusõigus on põhjendatud lõpetada üksnes vanemate tõsiste erimeelsuste korral, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. Samas ei tähenda ühise hooldusõiguse teostamine seda, et teine vanem peaks olema kõigega nõus, kuid mittenõustumine peab olema põhjendatud. Lapsevanemateks saades pidid ema ja isa arvestama, et neil tuleb last kasvatada koostööd tehes. Omavahelised isiklikud erimeelsused ei anna ühele vanemale alust pidada teist vanemat ebapädevaks ja teda lapse elust tõrjuda. 13.
  2. Ringkonnakohtu arvates saab eelduslikult iga lapsevanemat pidada võimeliseks oma lasti kasvatama ja tema eest igapäevaselt hoolitsema ning vastupidist tuleb tõendada. Asjas ei ole esitatud kaalukaid tõendeid, mille alusel leida, et isa vanemlikud võimed ei küüni vajalikule tasemele. Tehnonõuetele mittevastava sõidukiga liiklemine on taunimisväärne ning seab ohtu ka isa elu ja tervise, kuid see ei anna alust eeldada, et isa ei suuda vastu võtta lapse elu puudutavaid igapäevaseid otsuseid. Vanematel võib olla erinev arusaam seaduskuulekast ja turvalisest käitumisest, mis aga ei tähenda, et ühel vanemal seetõttu vanemlik võimekus puudub. Kohtul puudub alus eelistada üht vanemat teisele tema oluliselt paremate oskuste, kogemuste või suurema pühendumuse tõttu. Vanemad on võrdsed partnerid lapse kasvatamisel ja mõlemal vanemal tuleb eelkõige keskenduda lapse igapäevase heaolu tagamisele ajal, mil laps viibib temaga. Isa vähene osalemine lapse igapäevaelus ei näita tema vanemlike oskuste puudumist, vaid pigem vanemate võimetust osata lahendada omavahelised suhteprobleemid. 13.
  3. Ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei anna alust ka ema väide, et isa ei ole andnud nõusolekut lapse elukoha ümberregistreerimiseks. Selleks, et teha üks toiming rahvastikuregistris, ei ole vajalik vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine, vaid isa vastuseisu jätkudes tuleks kohtule esitada avaldus ainuotsustusõiguse saamiseks lapse elukoha andmete muutmiseks rahvastikuregistris. 13.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas esitatud tõendite põhjal tuvastatav, et isa kuritarvitab hooldusõigust ja ohustab sellega lapse vara. Ema ei ole esile toonud, et isa oleks teadlikult halvendanud oma majanduslikku olukorda, et mitte täita lapse ülalpidamiskohustust. Samuti ei ole tuvastatud, et lapsel oleks vara, mille käsutamise võimalus on isal. Järelikult leidis maakohus põhjendatult, et varahooldusõiguse osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ei ole vajalik. 13.
  5. Suhtluskorra kindlaksmääramisel lähtus maakohus PKS § 143 lg 2¹ ls-st 2, mis näeb ette, et vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. PKS-s ei ole sätestatud, mil viisil tuleb lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata. LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Suhtlemiskorra määramise esmaseks eesmärgiks on tagada eelkõige mõlemale vanemale ja lapsele võimalus säilitada lähedased suhted. Nii PKS kui LasteKS kohustab vanemaid suhtlemist puudutavates küsimustes lähtuma mõistlikkuse põhimõttest ja lapse huvidest. Suhtluskorra määramisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, et oleks tagatud lastele turvaline ja 8
(9)stabiilne kasvamis- ja arenemiskeskkond. Vanema ja lapse vahetu suhtlemise välistamine on põhjendatud üksnes juhul, kui on tõendatud suhtluse kahjulik mõju lastele. 13.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti olulised asjaolud ja põhjendas piisavalt, miks kohus määras just sellise suhtluskorra. Maakohus märkis õigesti, et kui isa saab lapsega suhelda ainult ema nõusolekul ja teadmisel, võib isa suhe lapsega täielikult katkeda. Vanemate omavahelised suhted on sedavõrd keerulised ja konfliktsed, et nad ei suuda omavahel kokku leppida, mil viisil isa lapsega suhtleb. Samas ei peaks vanemate omavaheline sobimatus tooma kaasa selle, et laps ei saa suhelda oma mõlema vanemaga. Kindlaksmääratud suhtluskorra eesmärgiks on tagada lapsele võimalus tunda lahus elavat vanemat ja säilitada temaga lähedased suhted. 13.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et vähendamaks vanemate vahelisi konflikte tuleb piirata nende omavahelist kokkupuudet. Seega on põhjendatud lapse liikumine ühe vanema juurest teise juurde selliselt, et see toimub lasteaias või koolis. Loomulikult ei saa haige laps minna lasteaeda ega kooli, seega ei ole võimalik ka haige lapse üleandmine ühelt vanemalt teisele. Eraldi pole seda vaja suhtluskorras reguleerida, kuid vastavalt suhtluskorra viimasele punktile peab vanem lapse haigestumisest teist vanemat teavitama. Samuti peab vanem, kelle juures laps viibib, tagama lapse igapäevase heaolu, s.t jälgima laps päevarežiimi ja et ta oleks vastavalt ilmaoludele riides. Põhjendatud ei ole ka piirata isa suhtlust lapsega jõulupühade ajal. Tavapäraselt on tegemist vabade päevadega, kus vanem saab lapse aega sisustada vastavalt lapse soovidele. 13.
  3. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud vanematele ühise hooldusõiguse ja arvestades vanemate keerulisi suhteid määranud kindlaks isa suhtluskorra lapsega.
  4. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et lapse huvides peavad mõlemad vanemad toetama last teise vanemaga suhtlemises. PKS § 143 lg 2 kohustab vanemat hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Lapse heaolu võib saada kahjustatud ka vanemate vahelistest konfliktidest ja teineteise süüdistamisest. Vanemad peavad täitma kohtulahendit ja omavahelisi kokkuleppeid, samuti suhtuma teise vanemasse lugupidavalt ning seda eelkõige just lapse huvides.
  5. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lg 1 ls 1 järgi samal viisil jaotada ka kaebemenetluse kulud.

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega. 16.

§ 696

lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse sisulise osa peale ja

§ 178lg 1 ls 1 menetluskulude jaotuse peale. Tõenditega seotud otsustusi ei saa vaidlustada. (allkirjastatud digitaalselt) 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.