Obsah (4)

§ 2§ 7§ 74§ 32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 29. oktoobril 2024, Tartu 3-23-1731 Haldu

) § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kuna kaebaja pikaajaline viisa oli kehtetuks tunnistatud otsuse tegemise hetkest alates, tuli PPA-l teha kaebajale lahkumisettekirjutus tulenevalt

§ 2lg-st 1, § 3 lg-st 2 ja § 7 lg-st 1.

Vastustaja leidis, et kaebaja puhul ei esinenud lahkumiskohustuse sundtäitmisele pööramise aluseks olevaid asjaolusid, põgenemisohtu või kaasaaitamiskohustuse eiramist. Seetõttu andis vastustaja kaebajale seitsmepäevase tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. 3 Lahkumisettekirjutus vastab ka

§-de 71 ja 72 nõuetele. Järelikult oli lahkumisettekirjutuse tegemine õiguspärane.

1. PPA kohaldas
2. augusti
3. a ettekirjutusega kaebaja suhtes Schengeni sissesõidukeeldu kolmeks aastaks isiku lahkumiskohustuse täitmise päevast alates vastavalt

§ 74 lg-le 1.

Kui välismaalasele antakse vabatahtliku lahkumise tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes reeglina sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, vabatahtliku lahkumise tähtaja mitte andmisel reeglina sissesõidukeeldu viieks aastaks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ art-st 11 tulenevad imperatiivselt alused, mil tuleb tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeeld: 1) kui tähtaega vabatahtlikuks lahkumiseks ei ole määratud või 2) kui tagasipöördumiskohustust ei ole täidetud. Teistel juhtudel võib tagasisaatmisotsusele lisada sisenemiskeelu. Direktiivi 2008/115/EÜ art 11 teise lause kohaselt ei saa Eesti seadusandja otsust, lisada sisenemiskeeld ka juhtudel, kui isikule on määratud tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks, direktiiviga vastuolus olevaks pidada. Riigikohus leidis 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545 (p 34), et arvestades

§ 7

lg-s 2 (st lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu „vajaduse korral“), § 74 lg-tes 3 ja 4 ning direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 2 esimeses lauses sätestatut, tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. 10. Praegusel juhul on kaebaja enne sissesõidukeelu kehtestamist ära kuulatud. Vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise kestust vaidlustatud otsuses põhjendanud. Kuigi vaidlustatud ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatud napilt, ei nähtu sellest, et PPA oleks jätnud kaalutlusõiguse üldse teostamata. Vastustaja märkis otsuses, et kaebajal ei ole perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid Eesti Vabariigiga. Samuti ei esine selliseid humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu

§ 74lg 4 alusel kohaldamata jätmise.

1. Veenev ei ole kaebaja väide, et ta soovib olla Eestis koos oma elukaaslasega. Pidevalt kuni 3-nädalaste ajavahemike kaupa teistes Schengeni riikides viibimine ei veena, et kaebaja peamine eesmärk oleks kooselu. Samuti ei ole kaebaja alustanud Y.Y.iga ühist äritegevust. Kaebaja ei ole selgitanud ega kirjeldanud Eesti ja/või teiste Schengeni riikide territooriumil viibimise võimaluse kaotuse mõju tema suhetele Y.Y.iga või kaebaja äritegevusele. Kokkuvõttes ei saa kolmeaastase siseriikliku sissesõidukeelu kohaldamist pidada ebaproportsionaalseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses selgitab kaebaja, et talle antud pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamine oli meelevaldne. Kaebajale oli väljastatud viisa sõprade ja sugulaste külastamise eesmärgil. Külastatavaks isikuks oli kaebaja tüdruksõber. Asjaolu, et kaebaja Eestis ei tööta, ei ela ega tegele ettevõtlusega, on kooskõlas viisa eesmärgiga. Asjaolu, nagu oleks kaebaja viibinud teistes Schengeni riikides, on õiguspäraselt tuvastamata, tegemist on PPA meelevaldse seisukohaga. Isegi, kui see nii oleks, siis pikaajalise viisa alusel on õigus viibida teistes liikmesriikides. Y.Y. ütlused kinnitavad ühemõtteliselt viisa kehtetuks tunnistamise meelevaldusust, sest apellant on viisat kasutatud viisil ja määral, milleks see oli väljastatud. Halduskohus ei ole arvestanud ka seda asjaolu, et Y.Y. tuli
3. augustil 2023 koos kaebajaga kohtumisele PPA-ga, kuid tal ei lubatud osaleda. Kõnealuse viisa alusel ei saa välismaalaselt eeldada Eestis ettevõtlusega tegelemist või elamist. Seetõttu on asjakohatud ka otsuse põhjendused, nagu olnuks kaebaja Eestis liiga vähe aega (7-8 kuud). Lisaks ei nähtu millestki, et kaebaja oleks viibinud teistes Shengeni riikides kogu selle aja, mil ta Eestis ei olnud. 4 Halduskohus on valesti kohaldanud materiaalõigust leides, et sissesõidukeelu saab kohaldamata jätta või seda lühemaks ajaks kohaldada aga ainult siis, kui esinevad erandlikud asjaolud.

§ 7

4 lg 3 sätestab ühemõtteliselt, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Sissesõidukeelu kestuse määramiseks on tuvastatud antud juhtumil järgmised asjaolud: kaebajal on Eestis elukaaslane, kaebaja omab osalust Schengeni alal (Belgias) asuvas ettevõttes, kaebaja pole rikkunud ühtegi seadust, tema ebaseaduslik Eestis viibimine tekkis mõned minutid enne sissesõidukeelu kohaldamist, viisa kehtetuks tunnistamisel. Kui kaebajal oleks tõesti märkimisväärseid ärihuvisid, siis oleks need õiguspärased ja neid tulnuks arvestada sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel, kuivõrd keeld piirab oluliselt kaebaja liikumis- ja ettevõtlusvabadust. Kaebajale ei kohaldatud sissesõidukeeldu põhjusel, et ta on riigi õiguskorda või migratsioonireegleid rikkunud.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele PPA vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul ilmneb nii kaebaja kui Y.Y.i seletustest, et kaebaja kasutas pikaajalist viisat mitte Eestis elukaaslase külastamiseks, kellega planeeriti Eestis äritegevust alustada, vaid Belgias elava sõbra külastamiseks, kellega alustati äritegevust Bulgaarias. Kaebaja tegevus viisaga Eestis viibimise ajal oli seega pigem seotud ärihuvidega teistes Schengeni liikmesriikides. Kuigi ettekirjutuses on sissesõidukeelu kohaldamise kestust põhjendatud napilt, on PPA siiski kaalutlusõigust teostanud, arvestades, et kaebajal puuduvad perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed Eesti Vabariigiga. Kaebaja ei avaldanud PPA-le menetluses mingeid selliseid asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua sissesõidukeelu kohaldamata jätmise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud pikaajalise viisa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise korral sissesõidukeelu kehtestamise õiguslikke aluseid ning arusaadavalt ja jälgitavalt põhjendanud, miks vastustaja otsused on õiguspärased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata (HKMS § 201 lg 4).
3. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja, et PPA tegutses meelevaldselt kaebaja viisat kehtetuks tunnistades ja jättis kaalutlusõiguse teostamata kaebajale kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamisel. Liiati on kolmeaastane sissesõidukeeld kaebaja suhtes igal juhul ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
4. Vastavalt VMS § 78 lg 2 p-le 3 tunnistatakse pikaajaline viisa kehtetuks, kui on alust arvata, et välismaalase väidetav reisieesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Ringkonnakohus nõustub, et sel alusel viisa kehtetuks tunnistamine ei eelda, et välismaalane oleks toime pannud õigusrikkumise. Vaidlust ei ole selles, et kuigi VMS § 79 lg 2 piirab välismaalase õigust saada teavet viisa kehtetuks tunnistamise põhjuste kohta, ei ole sättega vastuolus, et välismaalasele avaldatakse asjaolud ja kaalutlused, mille varjamine ei ole vajalik.
5. PPA hinnangul nähtub VMS § 78 lg 2 p-s 3 nimetatud asjaolu esinemine sellest, et kaebaja sai viisa Eestis elavate sugulaste ja sõprade külastamise eesmärgil, kuid veetis olulise osa ajast teistes Schengeni liikmesriikides ärilisel eesmärgil. Ka ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu on piisav VMS § 78 lg 2 p 3 abstraktse õigusliku eelduse täitmiseks. 5
6. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu ei oleks kaebaja pikaajaline viibimine teistes Schengeni liikmesriikides tõendatud. Y.Y. on
7. juulil 2013 küsitlemisel (dtl 79-82) selgitanud, et neil on kaebajaga suhe ja kaebaja Eestis viibimise ajal elab kaebaja temaga koos üürikorteris. Samas selgub, et juba küsitlemisele eelneval ajal viibis kaebaja sageli välisriigis tööl ega kandnud ühes Y.Y.iga enam üürikorteriga seotud kulusid, vaid oli üürinud endale eraldi eluruumi. Enamjaolt viibis kaebaja hoopis Poolas. Ka küsitlemise ajal oli kaebaja teadaolevalt Varssavis. Kaebaja käib ka Belgias ja Saksamaal. Kaebajal olevat terve Euroopa äripartnereid täis. Seejuures kinnitab Y.Y. ühelt poolt, et eesmärgiks on ühine kodu kaebajaga, kuid teisalt, et suhetes kaebajaga on olnud tülisid, mille lahendamiseks sekkus PPA ning pole selge, miks suhe kaebajaga on veel üldse püsima jäänud. Kaebaja ise kinnitas
8. augustil 2023 küsitlemisel (dtl 14-16) samuti, et tal on koos äriparteriga ettevõte Bulgaarias ning kaebaja on reisinud teistesse Schengeni riikidesse, näiteks Belgiasse, kus elab kaebaja äripartner. Väljaspool Eestit ei viibinud kaebaja seejuures korraga pikemalt kui kolm nädalat. Kaebaja kinnitusel elab ta Y.Y.iga samas korteris, kooselu oligi kaebaja Eestisse tulemise põhjuseks.
9. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub eelnevast, et kui algselt võiski olla kaebaja eesmärgiks kooselu Y.Y.iga, siis viisa kehtivuse perioodil on ta siiski oluliselt pühendunud ettevõtlusega tegelemisele teistes Schengeni liikmesriikides. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks tuvastatud tema viibimine teistes liikmesriikides. Asja lahendamisel ei ole määrav, kas kaebaja viibis teistes liikmesriikides kokkuvõttes suurema osa ajast kui Eestis. Oluline on, et kaebaja pühendus olulises osas Eestiga mitte seotud ettevõtlusele ning viibis selleks nädalate kaupa eemal väidetavast elukaaslasest. Kuigi küsitlemisel ei ole seda teemat täpsemalt avatud, võib siiski aru saada, et kaebaja eemalviibimised Eestist sagenesid ja pikenesid viisa kehtivuse perioodi jooksul. Kaebaja liikumismuster ei ole olnud kooskõlas elukaaslase külastamise eesmärgiga, kuna kaebaja ei väida liikumist oma kodakondsusjärgse riigi ja Eesti vahel, vaid just Euroopa Liidu sisest reisimist ettevõtluse eesmärgil. Tähelepanuväärne on see, et kuigi kaebajal olnuks lihtne selgitada täpsemalt, mida ta on teinud ja millistes riikides ning millise aja jooksul ettevõtjana viibinud, on kaebaja hoidunud igasuguste andmete esitamisest oma tegevuse kohta. See viitab võimalusele, et kaebaja soovib varjata oma tegeliku tegevuse olemust, ulatust või eesmärki. Selles olukorras ei ole kaebaja üldsõnalised väited piisavad, et lükata ümber vastustaja järeldus, et kaebaja on viisa kehtivuse ajal kasutanud talle antud õigust muul eesmärgil, kui oli tema väidetav reisieesmärk. Kokkuvõttes oli PPA seega õigustatud tunnistama kehtetuks kaebajale antud viisa.
10. Asja lahendamist ei muuda see, et Y.Y. viisa kehtetuks tunnistamise ajal jätkuvalt suhtles kaebajaga ja oli kaebajaga kaasas ka
11. augustil 2023 kaebaja PPA-s küsitlemisel ning vaidlustatud otsuste tegemisel. PPA ei väida, nagu ei ole kaebaja Y.Y.iga enam suhelnud, vaid seda, et kaebaja kasutas riigis viibimise õigust teisel eesmärgil, kui avaldas viisa taotlemisel.
12. Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebuse väidetest, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle vabatahtlikuks täitmiseks tähtaja määramise õiguspärasus ei ole iseseisvalt vaidluse all. On ilmne, et juhul, kui kaebaja viisa tunnistati kehtetuks õiguspäraselt, kaotas kaebaja sellega Eestis viibimise õiguse. Küll leiab kaebaja, et lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise olukorras ei olnud proportsionaalne kolmeaastase sissesõidukeelu kehtestamine. 22.

§ 74

lg 1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Vastavalt

§ 7

4 lg-le 2 aga juhul, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui tal on juba kehtiv sissesõidukeeld pikemaks tähtajaks. Seega, kui isikule määratakse lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks tähtaeg, kohaldatakse tema suhtes üldjuhul sissesõidukeeldu kolmeks aastaks. Kaebaja ei ole 6 apellatsioonkaebuses kahtluse alla seadnud halduskohtu põhjendusi, miks seadusandja tegevus

§ 74

lg 1 kehtestamisel ei ole vastuolus direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg-s 2 sätestatuga. Seega oli kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine lubatav sõltumata sellest, et vastustaja määras kaebajale tähtaja lahkumiskohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. 23.

§ 74

lg 3 kohaselt, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Vaidlust ei ole, et vastustaja andis kaebajale võimaluse esitada oma seisukoht sissesõidukeelu kohaldamise ja pikkuse kohta, kuid kaebaja väitis, et ei saanud küsimusest aru ja tundis ennast halvasti (dtl 21). Kuid kaebaja ei ole ka hiljem kohtumenetluses täpsemalt selgitanud, millised on need temaga seonduvad asjaolud, mida PPA oleks pidanud sissesõidukeelu tähtaja määramisel veel arvesse võtma. Ringkonnakohus nõustub, et kuigi vaidlustatud ettekirjutuse asjakohased põhjendused on napid, saab siiski järeldada, et PPA on kaalunud võimalust kehtestada sissesõidukeelu tähtaeg

§ 74 lg-s 1 sätestatust lühemana, kuid ei pidanud seda põhjendatuks.

On ilmne, et vastustajale oli teada kaebaja ja Y.Y.i väidetav suhe ning vastustaja arvestas sellega kaalutluse teostamisel. Samas ilmneb asjas kogutud tõenditest, et kooselu ei olnud sugugi kaebaja ainus või ehk ka peamine eesmärk viisaga antud õiguse kasutamisel. Tõenditest ei ilmne kaebaja ja Y.Y.i konkreetseid ühiseid kavatsusi ja plaane tulevikuks, järeldada ei saa isegi seda, et kooselu jätkumine tulevikus oleks kindel. Nende asjaolude taustal ei ole kaebaja väitnud, et sissesõidukeeld kahjustaks võimalikku kooselu. Samuti ei ole kaebaja täpsustanud oma ettevõtlusega seotud huvisid Schengeni liikmesriikides ega väitnud ja selgitanud, et sissesõidukeelu kohaldamine oluliselt takistaks kaebaja ettevõtlusega tegelemist. Kaebaja ei ole esile toonud ka muid asjaolusid, millest ilmneks sissesõidukeelu oluline negatiivne mõju tema õigustele. Seega ei saa järeldada, et PPA on ilmselgelt kaalutlusreeglite vastu eksinud.

§ 74

lg-st 4 kohaselt võib sissesõidukeelu kohaldamata jätta vaid humaansetel kaalutlustel. PPA asus ettekirjutuses seisukohale, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks ei esine. Selle seisukohaga tuleb nõustuda. Humaansete kaalutlustena tuleksid kõne alla kaebajat ennast või tema lähedasi puudutavad erakorralised asjaolud (õnnetus, haigus). Kaebaja ei väida sedalaadi erakorraliste asjaolude esinemist. 24. Ringkonnakohus osutab siinkohal veelkord

§ 32

lg-le 12, mille järgi võib Siseministeerium või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsemisasutus välismaalase põhjendatud taotluse alusel ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. Seega on kaebajal kaebuse rahuldamata jäämisele vaatamata võimalik saavutada sissesõidukeelu tähtaja lühendamine või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine.

1. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.
2. Kaebuse iseloomu arvestades tuleb kaebaja ja Y.Y.i isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja Y.Y.i nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7