KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

§ 49

jj, valdkonda reguleerivad määrused) ja raviteenuse osutamine erineb eraõiguslikule vormile vaatamata tavapärastest tervishoiuteenuse osutamise lepingutest, tuleb HKMS § 4 lg 1 kontekstis kõik kinnipeetavatele vanglas tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidlused lugeda avalikõiguslikeks. Seda järeldust ei väära ka tõdemus, et tervishoiutöötaja ei osuta vanglas 5 tervishoiuteenust haldusmenetluse raames (vt Riigikohtu 08.02.

1. a määrus asjas nr 3-222321, p 10). Seega kohaldusid ka käesoleva vaidluse lahendamisel kõrvuti võlaõiguse normidega avalik-õiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist reguleerivad riigivastutuse seaduse sätted – RVastS ei kohaldu ainult haldusmenetluse tekitatud kahju hüvitamise juhtudel, vaid sätestab õiguskaitsevahendid avalik-õiguslikes suhetes avaramalt (RVastS § 1). 10.
2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on võimalik mittevaralise kahju tekkimine ja selle rahas hüvitamine kinnipeetavale vajaliku ravimi õigusvastaselt võimaldamata jätmisel RVastS järgi ning pole ka välistatud, et ravimi andmata jätmine on isikule tekitanud üleelamisi ja kannatusi, mis oma tõsiduselt on käsitatavad väärikust alandava kohtlemisena sama seaduse mõistes. 10.
3. Kui käesoleva asja sisuline vaidlus käis selle üle, et Tartu Vangla ei andnud kaebajale perioodil 05.01.–04.03.2021 ravimit Prostamol Uno, mis oli kaebaja tervisekaardi kannete kohaselt talle juba Viru Vanglas tarvitamiseks määratud tähtajaga kuni 04.03.2021, siis teise menetlusse (haldusasi nr 3-23-1938) eraldatud hüvitamisnõude sisuks oli väide, et perioodil 05.01.-17.02.2022 ei määranud Tartu Vangla kaebajale ravi/kohast ravi seoses tema uroloogiliste kaebustega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 01.09.
4. a määruses ja vaidlusaluses otsuses toodud selgitustega, et tegemist oli oma sisult erinevate nõuetega ja viimati nimetatud nõuet oli selle sisust tulenevalt otstarbekas lahendada eraldi menetluses, kuna see puudutas otseselt kaebaja ravi Tartu Vanglas ning selle lahendamine eeldaks ilmselt eksperdi kaasamist. 10.
5. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et halduskohus oleks pidanud kõiki kaebuse nõudeid menetlema koos, sest ka käesolevas asjas oleks tulnud kaebaja nõude lahendamiseks vajadusel eksperdi abil hinnata Prostamol Uno kui ravimina registreeritud preparaadi olemust, toimet ja ravimehhanismi, kaebaja objektiivset terviseseisundit ning seda, kas Prostamol Uno manustamata jätmine sai mõjutada kaebaja terviseseisundit meditsiinilises mõttes negatiivselt. Kuna halduskohus ei tuvastanud vaidlusaluses otsuses kaebajal tervisekahjustuse tekkimist põhjusel, et talle ei antud perioodil 05.01.–04.03.2021 Tartu Vanglas ravimit Prostamol Uno ega mõistnud vastustajalt kaebaja kasuks välja ka rahalist hüvitist kaebajale tervisekahju tekitamise eest nimetatud põhjusel, siis ei ole vastustaja eelpooltoodud vastuväide ka oma sisult asjakohane. Ringkonnakohus jätab seetõttu tähelepanuta ka muud Tartu Vangla apellatsioonkaebuses toodud väited, mis seonduvad kaebaja võimaliku tervisekahjustusega seonduvalt talle Prostamol Uno andmata jätmisega kaebuses toodud perioodil.
6. Ringkonnakohtu hinnangul leidis halduskohus käesoleval juhul igati põhjendatult, et vastustajal oli kohustus tagada kaebajale ravi ning ravi tagamise kohustusega on hõlmatud ka kohustus järgida neid meditsiinilisi korraldusi, mis tehti enne kaebaja Tartu Vanglasse saabumist ja nende korralduste muutmiseks oleks tulnud Tartu Vanglas teha uus otsustus arsti poolt, mille tegemist aga perioodil 05.01.–04.03.2021 kaebaja tervisekaardi kannetest ei nähtu. Ainus selle teemaga seostatav kanne on arsti selgitus 11.06.2021, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole (tl 32p). Käesoleval hetkel ei ole enam vaidlust selles, et Prostamol Uno on ravim, tõsi küll – käsimüügiravim. See asjaolu, et tegemist on mitte retseptiravimiga, vaid 6 käsimüügiravimiga, ei õigusta ringkonnakohtu hinnangul siiski kuidagi olukorda, et Tartu Vanglas ei antud kaebajale perioodil 05.01.–04.03.2021 talle varasemalt kuurina võtmiseks määratud ravimit Prostamol Uno. Asja materjalidest nähtuvalt määrati 04.12.2020 Viru Vanglas kaebajale profülaktiliseks raviks Prostamin kuni 04.03.2021, kuna tal kahtlustati kroonilist prostatiiti ja hiljem asendati Prostamin Prostamol Unoga, millist ravimit kaebaja ka reaalselt Viru Vanglas tarvitas. Ringkonnakohtu arvates ei muuda sellises olukorras halduskohtu seisukohti kuidagi põhjendamatuteks vastustaja väide, et kuna üldjuhul saab arst otsustada määratud retseptiravimite kuuri muutmist, kuid sama standard ei kehti käsimüügiravimite puhul, siis tuleks käsimüügiravimite puhul nende „määramiseˮ asemel rääkida pigem käsimüügiravimite „soovitamisest.ˮ Nagu varem juba märgitud, ei jäänud Viru Vanglas kaebajale profülaktiliseks raviks määratud Prostamol Uno mitte nö ravimi „soovitamise“ tasemele, vaid kaebaja seda ravimit ka tegelikult võttis vastavate vaevuste leevendamiseks. Seega ei saa vastustaja õigustada kaebajale sama ravimi Tartu Vanglas andmata jätmist sellega, et kuna tegemist oli käsimüügiravimiga, siis oli selle kuuriga jätkamine Tartu Vanglas üksnes soovituslik. Kuna vastustaja ei esitanud kohtule ühtegi mõistlikku ja objektiivset põhjendust, miks kaebaja Viru Vanglast Tartu Vanglasse saabumisel 05.01.2021 katkestati tema pooleliolev ravikuur ravimiga Prostamol Uno, siis luges halduskohus selle igati põhjendatult õigusvastaseks tegevuseks RVastS § 7 lg 1 tähenduses.
7. Ringkonnakohus ei nõustu vastustajaga, et ka kaebaja väärikuse alandamine hüvitamisnõude alusena ei tule käesoleval juhul kõne alla, kuna kaebajal ei saanud ravimi mittesaamise tõttu esineda negatiivseid üleelamisi, sest tal ei esinenud 16.04.
8. a uuringu kohaselt eesnäärme suurenemist, mille raviks Prostamol Uno on ette nähtud. 12.
9. Nimelt väitis kaebaja, et talle põhjustas kannatusi asjaolu, et vastustaja ignoreerib varasemat arsti määratud ravi ning, et pidev urineerimine häirib tema igapäevaelu ja öist und. Halduskohus leidis, et kaebajal tekkis kahju väärikuse alandamise tõttu, sest kuigi kaebaja tervislik seisund ei muutunud otseselt halvemaks, ei muutunud see ravimi andmata jätmise tõttu ka paremaks ja ei ole alust kahelda kaebaja väidetes, et Prostamol Uno leevendas tema seisundit sümtomeid. Samuti märkis halduskohus, et seda, et kaebajal esinevad tema väidetud vaevused urineerimisel ja et ravim Prostamol Uno võib kaebaja seisundit parandada, on enne 05.01.2021 oma otsuste tegemisel aluseks võtnud kaks tervishoiutöötajat ning seega on tõenäoline, et ravimi Prostamol Uno andmata jätmine põhjustas kaebajale väidetud valu ja kannatusi ning kannatusi võis iseenesest põhjustada ka olukord, kus arst on kaebajale ravi määranud, kuid Tartu Vangla varasemaid arsti juhiseid ei täida ega ka selgita kaebajale kuidagi seda, miks kaebajale määratud ravimit talle siiski ei anta, mis viitab sellele, et vastustaja jättis kõnealuse ravimi kaebajale andmata süüliselt. 12.
10. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt leiti 16.04.
11. a uuringu teostamisel tõesti, et kaebaja eesnääre pole mahult suurenenud (tl 6p). Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kaebaja kirjeldatud sümptomid tegelikult üldse puudusid või ei olnud nende jätkumine põhjuslikus seoses ravimi mittesaamisega Tartu Vanglas kõnealusel perioodil. Ravimi infolehe kohaselt kasutatakse Prostamol Unot meestel eesnäärme healoomulisest suurenemisest tingitud urineerimishäirete korral. Samas ei välista eeltoodu seda, et Prostamol Uno leevendas kaebaja seisundit isegi juhul, kui eesnäärme suurenemist uuringuga otseselt kaebaja puhul ei tuvastatud. Kaebaja tervisekaardi kannetest nähtuvalt kahtlustati esmalt kaebajal kroonilise prostatiidi esinemist, 11.06.2021 on diagnoosiks märgitud ka põie täpsustamata neuromuskulaarne düsfunktsioon,
12. a detsembris on jätkuvalt viidatud diagnoosina kroonilisele prostatiidile. Samuti on kaebajale ka pärast 05.01.2021 määratud jätkuvalt kasutamiseks ravimit Prostamol Uno, sh näiteks uroloogi poolt 10.02.2022 (tl 13). Seega on põhjendamatu vastustaja väide, et kuna uuringud ei näidanud kaebajal eesnäärme 7 suurenemist, siis ei saanud tal ka esineda negatiivseid sümptomeid või valu ja kannatusi sellest, et Tartu Vanglas talle 05.01.–04.03.2021 kõnealust ravimit enam ei antud. 12.3.

§ 4

¹ lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega.

§ 52

lg-st 2 tulenevalt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires. Kaebajal patsiendina oli seega õigus saada tema probleemidele vastavat piisava kvaliteediga ravi. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja pöördus kaebustega juba Viru Vangla meditsiiniosakonda ning Viru Vangla määras talle profülaktilise ravimina kuurina kasutamiseks Prostamol Uno, mille kasutamine katkes sellega, et kaebaja toodi Tartu Vanglasse ja alates 05.01.2021 kuni eelnevalt määratud ravikuuri lõpuni 04.03.2021 kaebaja seda ravimit enam ei saanud ning vastustaja pole ka mõistlikult põhjendanud, miks vastava ravikuuriga Tartu Vanglas ei jätkatud. Kui vaadata halduskohtu poolt viidatud 11.06.

1. a kannet kaebaja tervisekaardis, milles öeldakse vastusena kaebaja selgitusele, et ta sai Viru Vanglas Prostamoli ja see aitas, et patsienti on informeeritud sellest, et Tartu Vanglas toidulisandeid ei ole, siis võib sellest järeldada, et kaebajale jäeti ravim ka perioodil 05.01.–04.03.2021 andmata üksnes seetõttu, et Tartu Vanglas peeti seda üksnes toidulisandiks, mida vanglas ka ei olnud. Samas ei nähtu kaebaja tervisekaardist, et talle oleks urineerimishäirete ja nendega seotud muude vaevuste leevendamiseks antud Tartu Vanglas perioodil 05.01.–04.03.2021 teisi sama toimega ravimeid või preparaate (toidulisandid). Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et käesoleval juhul alandati kaebaja inimväärikust sellega, et Tartu Vangla jättis objektiivseid põhjendusi esitamata perioodil 05.01.–04.03.2021 kaebajale andmata talle varasemalt Viru Vanglas määratud ravimi Prostamol Uno. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud hüvitisesumma 120 eurot kuidagi ülemäärane.
2. Mis puudutab kaebaja esitatud vastuapellatsioonkaebust ja selles esitatud nõuet suurendada vastustajalt välja mõistetud hüvitisesummat, sest kaebajale tekkis ka tervisekahju seoses sellega, et talle ei antud Tartu Vanglas perioodil 05.01.–04.03.2021 varasemalt Viru Vanglas määratud ravimit Prostamol Uno, siis ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski kaebaja väide alust vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Esitatud väited, et kaebaja haigus ägenes pärast ravi katkemist ja seega muutus tema tervis oluliselt halvemaks, mille tulemusena tekkis ka tervisekahju, ei ole millegagi põhjendatud ja sellisel viisil tervisekahjustuse tekkimist ei kinnita ka kaebaja tervisekaardi andmed. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega otsuse p-s 22, milles halduskohus leidis igati õiguspäraselt, et asja materjalidega pole tõendatud, et kaebajal oleks vaidlusalusel perioodil Prostamol Uno andmata jätmise tõttu tekkinud tervisekahjustus (diagnoositud haigus, mida kaebajal varem ei olnud) või et kaebajal varem diagnoositud haigus oleks oluliselt ägenenud või raskenenud.
3. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 26.09.
4. a otsuse muutmata.
5. Kuna kaebaja oli ka apellatsioonimenetluses riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning vastustaja ei ole ringkonnakohtule esitanud taotlust apellatsioonimenetluse kulude 8 hüvitamiseks ega kulude nimekirja, siis puudub vajadus menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks käesoleva otsusega.
6. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 9