Obsah (7)

§ 39§ 43§ 41§ 40§ 32§ 37§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2024; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-23-2220 Haldusasi X. X kaeb

) § 39 lõikele 6, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui 12.

§ 39

lg-s 6 on toodud, et kalendrikuude täpsust arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma. Seega vastab 0,13 kuud sättes toodud täpsusastmele. Muid täpsustusi kalendrikuude arvestamise kohta sättest ei tulene. Küll on aga sätte viimasest lausest tulenev erand olukorraks, kui arvestuslik tulu teenimise periood on võrdne nulliga ehk ühekordse tulu jaoks – siis jagatakse tulu 12-ga. Käesoleval juhul see aga nii ei ole – tulu teenimise perioodiks on 0,13 kuud, mitte null. 11. Vastustaja seisukohast tulenevalt ei ole otsus nr P7-xxxx-155364 õigusvastane, vaid on lihtsalt muutunud vastustaja

§ 39lg 6 kohaldamise praktika.

Lisaks on 01.04.2022 jõustunud perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjas otseselt välja toodud, et vanemahüvitist arvutatakse kalendripäeva põhiselt. Seega saab hüvitise arvutamise aluseks olev periood olla ka lühem kui üks kuu. Järelikult ei ole tegemist seaduse lüngaga, vaid seadusandja tahtega kehtestada

§ 39lg 6 just sellises sõnastuses.

Vastustaja on sisuliselt leidnud, et kui tulu teenimise perioodiks saab olla ka väiksem periood kui üks kuu, siis võib see viia olukorrani, kus vanemahüvitis ületab perioodil teenitud töötasu. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et 2 vanemahüvitis ei täida oma eesmärki – asendada sissetulekut. Vastustaja jätab aga tähelepanuta, et kui vanemahüvitise saaja on sissetulekut teeninud lühemal perioodil kui üks kuu, siis ongi see sissetulek tema selle perioodi sissetulek.

1. Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-24-11 tehtud lahendi punktis 50 märkinud, et õiguspärase ootuse põhimõtte esemeline kaitseala hõlmab isiku mõistliku ootuse, et õiguskorras talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt ebasoodsas suunas. Käesolevas asjas ei ole muutunud küll seadus, kuid on vastustaja muutnud seaduse kohaldamise praktikat. Võttes arvesse, et tagajärjed on õigustatud isikule samad, puudub igasugune põhjendus, miks ei peaks eelviidatud seisukohti kohaldama ka käesolevas asjas. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei tohtinud käituda sõnamurdlikult.
2. Täiendavas 08.02.2024 seisukohas jäi kaebaja varasemalt esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. 13.
3. Kaebaja tõi välja, et sai vastustajalt korduvalt kinnituse, et suurem hüvitis on korrektne ning +seaduse mõte on selles, et järjestikuste laste puhul jääb varasem suurem hüvitis kehtima. Sellele tuginedes kaebaja ja kaebaja abikaasa I. X ka enda ja laste elu korraldasid. Ka pärast vastustajalt vanemahüvitise vähendamise menetluse alustamise kohta teavituse saamist andis kaebaja vastustajale 10.08.xxxx ülevaate, et pere on teinud oma elukorralduse ja varalised otsused lähtuvalt vastustaja otsustest ja temalt saadud kinnitustest. Sellest hoolimata vähendas vastustaja vanemahüvitist. 13.
4. Vastustaja tõlgendus

§ 39lg-st 1 ei ole korrektne.

Sättes on räägitud ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurusest, mille arvutamise aluseks võetakse ühe kalendrikuu keskmine tulu. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas ja millisest sõnast tegi vastustaja järelduse, et aluseks võetakse vaid terve kalendrikuu tulu. Vastustaja tundub olevat sellise järelduse teinud sellest, ühe kalendripäeva hüvitise arvutamise aluseks on ühe kalendrikuu keskmine tulu. See ei ole aga korrektne. Oluline ongi siin just see, et

§ 39lg-s 1 räägitakse keskmisest tulust.

Vastustaja on sättes meelevaldselt asendanud mõiste „keskmine“ mõistega „terve“ ning seeläbi teinud sättest järelduse, mida sealt teha ei saa. Nii

§ 39

lõigetes 1 kui 2 räägitakse läbivalt keskmisest tulust, mille vastustaja läbivalt tähelepanuta jätab. 13.3. Käesolevas asjas on vaidluse all – kuidas arvutatakse ühe kalendrikuu keskmist tulu, millest lähtuvad

§ 39lõiked 1 ja 2.

Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu arvutuskäigud on aga toodud

§ 39

lõigetes 5 ja 6.

§ 39

lõikest 5 tuleneb järgmine valem: ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus = arvestusperioodi isikustatud sotsiaalmaks / arvestusperioodi kalendrikuude arvuga. Kaebajale arusaadavalt ongi vaidluse all valemi teine pool ehk kalendrikuude arvu arvutamine. Kalendrikuude arvu arvestamise alused on toodud

§ 39

lõikes 6, mille kohaselt käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud kalendrikuude arv on arvestusperioodi kalendripäevade arvu ja töövoimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagatuna 30-ga, kuid mitte suurem kui

1. Kalendrikuude arv arvutatakse täpsusega kaks kohta pärast koma. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga
2. Võttes ka arvesse, et sättest ega ka kuskilt mujalt ei tulene, et kalendrikuude arv ei saa olla väiksem kui 1, siis saab kalendrikuude arv olla ka 0,
3. Vastustaja on vaideotsuses ka ise möönnud, et seadusest ei tulene, et

§ 39

lg-st 6 tulenev arvestusperioodi kalendrikuude arv ei saa olla alla ühe ning on tegemist hoopis vastustaja enda praktika muutumisega. 13.4. Vanemahüvitise arvestamise aluseks ei ole tegelik sissetulek, vaid keskmine sissetulek. Kui vanemahüvitise saaja on sissetulekut teeninud lühemal perioodil kui üks kuu, siis ongi see sissetulek tema selle perioodi sissetulek, mitte terve kuu sissetulek. Terve kuu keskmine sissetulek arvestatakse 3 selle perioodi ja teenitud sissetuleku alusel. Vastustaja ei ole välja toonud õiguslikku alust, mis annaks talle võimaluse seadus kohaldamata jätta isegi siis, kui tegemist oleks ebavõrdse kohtlemisega (kaebaja rõhutab veel kord, et tegemist ei ole ebavõrdse kohtlemisega).

§ 39

lg 6 sõnastus on selge – sellest ei tulene piirangut, et kalendrikuude arv ei saa olla alla ühe. Kui aga vastustaja on seisukohal, et

§ 39

lg 6 kohaldamine viib põhiseadusevastase olukorrani, siis tuleb normi muuta või algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Vastustaja ei saa normi lihtsalt oma suva järgi kohaldada. 13.5. Kaebaja leiab, et otsuse näol tegemist õiguspärase haldusaktiga ning kui ka oleks tegemist õigusvastase aktiga, ei saanud kaebaja sellest kuidagi teadlik olla. Praegusel juhul ei ole täidetud mitte ükski HMS § 66 lg-s 2 toodud eeldus, mistõttu ei saa vastustaja otsust kehtetuks tunnistada. Käesoleval juhul puudub avalik huvi ning puudub ka haldusaktiga koormatud isik. Järelikult tuleb arvesse võtta ainult kaebaja usaldust, et haldusakt jääb kehtima. Kaebaja elukorralduse muutust ja vanemahüvitise vähendamisega kaasnevat riivet suurendab asjaolu, et kaebaja saab mh suuremat vanemahüvitist arvesse võttes neljanda lapse, kelle orienteeruv sünni aeg on xx.xx.xxxx. Seega mahub ka järgmine laps

§ 43lg-s 1 toodud tähtaja sisse.

Kui vastustaja perehüvituse määramise otsuse kehtetuks tunnistamine jõusse jääb, saab kaebaja ka järgmise lapse eest väiksemat vanemahüvitist, millega kaebaja mitte kuidagi arvestada ei osanud ega saanudki. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja ja tema pere teinud tuginedes vastustaja otsustele ja kinnitustele elus ulatuslikke ümberkorraldusi. Kui käesolevas asjas ka ilmneb, et otsus oli õigusvastane, oleks siiski saanud ümberkorraldusi ja vara käsutamist vältida, kui vastustaja oleks koheselt korrektsed otsused teinud ja kaebajale korrektset infot andnud. Sellisel juhul oleks I. X jätkanud Soomes töötamist ning saanud ka Soome vanemahüvitist ning oleks Y. ja sündiv laps planeeritud vastavalt Soome õiguskorrale. Käesolevaks hetkeks on I. X minetanud õiguse saada Soome toetusi. Järelikult ei saa otsust kehtetuks tunnistada ka tulenevalt HMS § 67 lg-test 1 ja 2. VASTUSTAJA SEISUKOHT 14. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jääb vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses toodud selgituste ja põhjenduste juurde. 15. Vastustaja selgituste kohaselt sündis kaebajal xx.xx.xxxx laps Y.. Y. sünniga seoses on vanemahüvitise suuruse arvutamise arvestusperioodiks vastavalt

§ 39

lg 3 p-le 2 periood 01.06.2021 – 31.05.2022 (lapse sünnikuule eelnenud 21 kalendrikuust arvestatakse maha lapse sünnikuule eelnenud 9 kalendrikuud). Arvestusperioodil kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu ei teeninud ning talle oleks määratud vanemahüvitis vanemahüvitise määras ehk eelmise kalendriaasta 1. jaanuaril kehtinud töötasu alamääras (

§ 41lg 3).

01.01.2022 oli töötasu alammäär 654 eurot. Kui vanemahüvitise taotlejal, kelle lapse sünni vahe eelmise lapse sünniga on lühem kui kolm aastat, on

§-de 39–42 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmine tulu väiksem kui talle eelmisel korral määratud vanemahüvitise arvutamise aluseks olnud tulu või sellega võrdne, arvutatakse vanemahüvitise suurus varasemast tulust (

§ 43lg 1).

Kaebaja eelmine laps sündis aastal 2021 ehk laste sünni vahe oli lühem kui 3 aastat ning talle kohaldus

§ 43

. Eelmise lapse puhul oli vanemahüvitise suuruse arvestusperioodiks 01.08.2019 – 31.07.2020. Augustis 2019 oli kaebaja eest tasutud sotsiaalmaksu 249,96 eurot, ta oli töövõimetuslehel kuni 14.08.2019 (st 14 päeva arvestusperioodist) ja töötuna arvel alates 19.08.2019 (st 348 päeva 366-st, aasta 2020 oli liigaasta). Tema tulu võrreldes xxxx. aastal sündinud lapsega seoses arvutatava vanemahüvitise suuruse arvestusperioodil (s.o 01.06.2021 – 31.05.2022) saaduga oli suurem ning vanemahüvitise suurus tuli arvutada lähtuvalt varasemast tulust. xx.xx.xxxx otsuse aluseks olnud arvestuse järgi oleks tema igakuine tulu olnud summas 5826,57 eurot (249,96 (tulult makstud sotsiaalmaks): 0,13 (nn kalendrikuude arv): 0,33 (sotsiaalmaks 33%)). Aastal xxxx on vanemahüvitise ülempiir 4291,2 eurot (

§ 40

lg 1) ning jagades selle 30-ga (

§ 40lg 4 3) on päevamääraks 143,04 eurot.

Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel (lisa 1) oli kaebaja tulu

1. aasta augustis 757,45 eurot, millelt maksti sotsiaalmaksu 249,96 eurot ning samalaadses suuruses oli tema sissetulek ka enne
2. lapse sündi 20.05.
3. Märtsis 2019 maksti tema tulult sotsiaalmaksu summas 486,1 eurot (tegemist oli viimase töötasu saamise kuuga enne lapse sündi ehk kõik tasumisele kuuluvad summad tuli välja maksta), veebruaris oli sotsiaalmaksu summa 235,35 ja jaanuaris 242,04 eurot. Samalaadset sissetulekut sai kaebaja ka aastal
5. Kaebajale määrati xx.xx.xxxx vanemahüvitis suuruses 143,04 eurot päevas, mis ilmselgelt ei ole kooskõlas

§ 32

lg-ga 1 (tagada asendussissetulek) ning selle põhjuseks sai seaduse vale kohaldamine. Tulenevalt

§ 39

lg-test 1 ja 2 tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks võtta ühe kalendrikuu tulu ning ühe kalendrikuu tulu ei saa olla päeva või päevade arvestuses. Seetõttu ei ole ka õige jagada ühe kalendrikuu sissetulekut üksikute päevade vahel, mida näitab ka tulemus, milleni sel viisil arvutades jõutakse (otsus xx.xx.xxxx). Juhul kui selgub, et seadust on valesti kohaldatud, tuleb astuda vastavaid samme ja asuda seadust õiguspäraselt kohaldama. 17. Kaebaja leiab, et kuna vanemahüvitist arvutakse kalendripäeva põhiselt, siis saab hüvitise arvutamise aluseks olev periood olla lühem kui üks kuu. Vastustaja selle tõlgendusega ei nõustu. Vanemahüvitise suuruse leidmiseks tuleb esmalt leida vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmine tulu, millelt on tasutud sotsiaalmaks (

§ 39lg 1).

Ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel (

§ 39lg 2).

Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus on 100 protsenti käesoleva paragrahvi lõigete 1–6 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust jagatuna 30-ga (

§ 37lg 7).

Tulenevalt võimalusest saada vanemahüvitist ühes kuus soovitud päevade eest (

§ 46

lg 6), mitte tingimata ühe kuu eest tervikuna, toimub vanemahüvitise suuruse arvestus ühe kalendripäeva eest. Ühe kalendripäeva vanemahüvitise suurus leitaks siiski läbi ühe kalendrikuu tulusumma jagamisel 30ga.

1. Täiendavas 20.03.2024 seisukohas jäi vastustaja varasemalt esitatu juurde tuues välja alljärgneva. 18.
2. Vanemahüvitise suuruse arvutamine toimub ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu alusel. Üks kalendrikuu on kas 28, 29, 30 või 31 päeva. Üks kalendrikuu ei koosne 20-st, 17-st, 4-st või muust päevade arvust. Seega ei saa mõista 0,13 kalendrikuud ühe kalendrikuuna ega võtta tulu arvutamise aluseks poolikus kalendrikuus saadud tulu laiendades seda tervele kalendrikuule. Kui isik töötas arvestusperioodil vähem päevi kui on ühes kalendrikuus ja tema eest maksti sotsiaalmaksu 249,96 eurot (sellele vastav tulu on 757,45 eurot), siis samas suuruses tuleb mõista tema ühe kuu kalendrikuu isikustatud sotsiaalmaksu suurust, mis tuleb vanemahüvitise suuruse arvutamisel tulenevalt

§ 39lg-st 2 ja 5 võtta aluseks.

Kaebaja leiab, et tulu, mida ta teenis nelja päeva eest tuleb laiendada tervele kalendrikuule, aga sellist regulatsiooni seadus ette ei näe.

lähtub ühe kuu reaalsest mitte oletuslikust sissetulekust. 18.2. xx.xx.xxxx otsus, millega kaebajale määrati algselt vanemahüvitis, ei olnud kooskõlas

i kehtiva regulatsiooniga, seadust kohaldati ebaõigesti, mis viis ebaõige ja ebaõiglase tulemini. Seetõttu leiame ka, et tegemist oli õigusvastase haldusaktiga ning seaduse ebaõige tõlgendamise või kohaldamise selgudes, peab haldusorgan oma käitumist parandama ja korrigeerima. 08.02.2024 seisukohast jääb kõlama, et kaebaja on korduvalt küsinud, kas kõik on korrektne. Samal põhjusel on ka 31.08.xxxx kehtetuks tunnistamise otsuses jõutud järeldusele, et kaebaja ei saa tugineda usaldusele HMS § 67 lg 4 p 5 alusel, kuna ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik. 18.

1. Vastustaja on selgitanud 31.08.xxxx otsuses, millega tunnistati kehtetuks xx.xx.xxxx otsus, et vanemahüvitist on õigustatud saama ühtsetel alustel ja põhimõtetest lähtuvalt kõik Eesti Vabariigis last 5 kasvatavad vanemad ning hüvitisi tuleb määrata kõikidele õigustatud saajatele õiglaselt ja ühtsetel alustel. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 31.08.xxxx otsust nr P7-xxxx665496 ja 01.09.xxxx otsust P7-xxxx-676768 ning taotletud nende tühistamist, samuti vastavasisulise 02.10.xxxx vaideotsuse nr 5.2-3/33979-6 tühistamist osas, milles vaie rahuldamata jäeti. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 24.11.xxxx määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub siiski vastustaja 31.08.xxxx otsuse õiguspärasuse küsimuses, sest sellega tunnistati kehtetuks varasemalt väljastatud perehüvitise määramise otsus. Uue perehüvitise määramise otsustuse seisuga 01.09.xxxx saab tühistada üksnes siis kui varasema hüvitise kehtetuks tunnistamise kohta tehtud otsustus osutub õigusvastaseks, vastupidisel juhul on aga 01.09.xxxx otsustuse puhul tegemist kaebaja jaoks soodsa haldusaktiga. Sama printsiip kehtib ka vaideotsuse suhtes, selle võib osaliselt tühistada pigem õigusselguse huvides ning eeldusel, et nõndanimetatud põhivaidlus laheneb kaebaja kasuks.
3. Sotsiaalkindlustusameti 31.08.xxxx otsusega nr P7-xxxx-665496 tunnistati alates 01.08.xxxx kehtetuks xx.xx.xxxx otsusega nr P7-xxxx-155364 väljastatud perehüvitise määramise otsus. 02.10.xxxx vaideotsusega muudeti hüvitise kehtetuks tunnistamise kuupäeva ning loeti hüvitise määramise kehtetuks tunnistamise õigeks kuupäevaks 31.08.xxxx. Sotsiaalkindlustusamet asus seisukohale, et varasema ehk xx.xx.xxxx haldusakti puhul oli tegemist õigusvastase haldusaktiga, mida ei saa avaliku huvi liigse riive tõttu kehtima jätta. Seejuures on tuginetud haldusmenetluse seaduse § 66 lõikele 1, mille kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades sama seaduse paragrahvis 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt ning haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 punktile
4. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 67 on vaja haldusakti kehtetuks tunnistamise korral isiku kahjuks arvestada ka isiku usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. Seonduvalt eelnimetatuga on aga vastustaja osundanud haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 punktile 5, mille kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Samas mingisuguseid sisulisi põhjendusi 31.08.xxxx haldusakti kolmanda lehekülje suhteliselt lakoonilises teises lõigus selle kohta ei sisaldu peale viite sellele, et nagu oleks kaebaja olnud otsuse õigusvastasusest teadlik ja et sellele olevat teatavas pöördumises ka viidatud. Midagi konkreetsemat nimetatud haldusakti sellekohastes põhjendustes ei sisaldu.
5. Käesoleva vaidluse võib olemuslikult jagada kaheks osaks, millest esimene taandub küsimusele sellest kas varasema ehk xx.xx.xxxx otsuse puhul oli üldse tegemist õigusvastase haldusaktiga ning kas vastustaja seisukoha tõlgenduspraktika muutumisest võib lugeda põhjendatuks. Olenemata aga sellest kas praktika muutmine oli sisuliselt põhjendatud või mitte, seostub teine osa negatiivsete tagajärgede tekkimise lubatavusega konkreetse kaebaja jaoks ehk isiku usalduse arvestamisega haldusorgani selgituste ja tegevuse suhtes.
6. Menetlusosalised tõlgendavad erinevalt või siis on nüüd hakanud erinevalt tõlgendama perehüvitiste seaduse (

) §-s 39 sätestatud vanemahüvitise arvutamise aluseid. Lähtuvalt eelnimetatud paragrahvi esimesest lõikest saab fikseerida vanemahüvitise suuruse ühe kalendripäeva täpsusega. Selles ilmselt menetlusosaliste vahel vaidlust ka ei ole. Edasine taandub aga eelkõige

§ 39

lõike 6 teise lause tõlgendustele, mille kohaselt arvutatakse kogu arvestusega seonduvate kalendrikuude arv täpsusega kaks kohta peale koma. See tegelikult haakub sama paragrahvi esimese lõike sõnastusega, mis eeldab hüvitise suuruse fikseerimist ühe kalendripäeva täpsusega. Nüüd on edasine küsimus selles, et miks seda võib arvestada täpsusega kaks kohta peale koma ainult sel juhul 6 kui esimese kuu nivoo on ületatud, aga mitte siis kui esimese täiskuu tasemest jäävad mõned päevad puudu. 31.08.xxxx haldusakti kolmandal leheküljel on vastustaja resümeerinud, et vanemahüvitist ollakse õigustatud saama ühtsetel alustel ja õiglaselt ja et olukord, kus samadel alustel ja tingimustes lapsevanemad saavad oluliselt väiksemas määras vanemahüvitist ei ole õiglane ning seda saab käsitleda avaliku huvi liigse riivena. Seoses eelnimetatuga jääb aga selgusetuks, et mis juhtumid need siiski on kus samadel alustel ja tingimustes saab keegi väiksemas määras vanemahüvitist, mis ei olevat õiglane. Olukorrad ongi erinevad ja see mis on ühe jaoks õiglane ei pruugi seda olla teise jaoks ning vastupidi. Pigem võib seoses eeltooduga tekkida küsimus, et miks mõnepäevase suhteliselt suure sissetuleku alusel (reeglite kohaselt) arvutatud suhteliselt suur hüvitisesumma on ebaõiglane, aga situatsioonis, kus samalaadne töötamise periood koos suhteliselt suure sissetulekuga jääb näiteks napilt alla 30-päevast piirjoont või siis on ületanud napilt 30-päevase piirjoone, vastava hüvitise suurust ebaõiglaseks enam ei peeta ehk et kas väidetava ebaõigluse kriteeriumi vältimine peaks siis seostuma näiteks mingisuguse töötatud päevade arvu miinimumnõudega. Taolisi, võrreldavaid või suhteliselt sarnaseid küsimusi on võimalik tekitada veelgi, kuid haldusorgan saab lähtuda siiski õigusaktides sätestatust ja väljakujunenud tõlgenduspraktikat võiks muuta pigem siis kui on ilmnenud sisulised probleemid ja säte on tõesti mitmeti tõlgendatav, aga mitte seetõttu, et väljamakstav summa tundub mõne teise võrreldava juhtumi taustal kellegi jaoks liiga suur. Sotsiaalkindlustusametil on võimalik ministeeriumi kaudu taotleda seaduse täpsemat sõnastamist, kuid haldusasja materjali põhjal ei saa praegu järeldada, et seda oleks peetud vajalikuks teha. Vanemahüvitiste maksmist ja maksmise aluseid on seadusandjal võimalik muuta. Haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel võimaldati vastustajal (ei olnud kohustuslik) täiendavalt selgitada, millest kehtiva ja eeldatavalt õiguspärase haldusakti andmise aluste ümbertõlgendamine ajendatud oli, milline on selle otsustuse mõju ehk kui palju sarnaseid või võrreldavaid juhtumeid vaidlusega seonduval perioodil üldse on ilmnenud ja kas amet on teinud ministeeriumile ettepanekuid seadust teatavas osas muuta, kuid selle kohta vastustaja 20.03.2024 menetlusdokumendis midagi konkreetset ei sisaldu. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud kohtu hinnangul varasema praktika muutmine põhjendatud, kuigi mingil määral võib see vaieldav olla. Vaatamata sellele ja võimalikule vaieldavusele ei oleks aga vastustaja pidanud saama antud juhul soodsat haldusakti kaebaja kahjuks kehtetuks tunnistada lähtuvalt haldusmenetluse seaduse §-st

2. Haldusmenetluse seaduse § 67 kohaselt on vaja haldusakti kehtetuks tunnistamise korral isiku kahjuks arvestada isiku usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. Vastustaja asus seisukohale, et kaebaja oli varasema haldusakti õigusvastasusest teadlik, sest ta oli perehüvitise määramisel küsinud ametnikelt midagi seonduvalt sellega, et kas kõik on korrektne. Taolisi küsimusi arvete esitamise põhjendatuse või mingisuguste muude aspektide korrektsuse kohta, olenevalt muidugi kogu taustsituatsioonist, võib pidada ka viisaka suhtluse väljendusvormiks. Samas, miks peaks kaebaja, kelle jaoks oli perehüvitise määramise metoodika eeldatavalt suhtelist võõras teema, olema teadlik haldusakti väidetavast õigusvastasusest, kui vastavate küsimustega igapäevaselt tegelevad ametnikud selgitasid, et kõik on reeglitega kooskõlas. Mis puutub reeglite järgimisse, siis varasema perehüvitise määramise xx.xx.xxxx otsuse õiguslik alus, mis haldusaktis välja on toodud, langeb kokku 01.09.xxxx haldusakti õiguslikke aluseid kirjeldava alajaotusega. Eelnimetatu tõstatab taas küsimuse sellest, et mis oli siiski eelneva praktika muutmise õiguslik põhjus kui hüvitise määramise õiguslikud alused xx.xx.xxxx ja 01.09.xxxx haldusaktides jäid täpselt samaks. Vastustaja on viidanud HMS § 67 lg 4 punktile 5, sest kaebaja olevat pidanud otsustuse õigusvastasusest teadlik olema. Antud juhul ei pruukinud see otsustus tegelikult üldse õigusvastane olla. Vähemalt on see vägagi vaieldav. Haldusasja materjalist ei nähtu ka seda, et kohaldada võiks mõnda teist punkti haldusmenetluse seaduse kuuekümne seitsmenda paragrahvi neljandast lõikest. Pigem kohalduvad eelnimetatud seaduse ja paragrahvi lõiked 2 ja 3, mis ei võimalda üldse haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, sest kaebaja on teinud oma elukorralduses ümberkorraldusi ja muudatusi, kusjuures mingisuguse ülekaaluka avaliku huviga ei saa üksikjuhtumi pinnalt määratud ajutise perehüvitise puhul kuidagi tegemist olla. 7
3. Lähtuvalt eeltoodust peab kaebuse rahuldama ja vaidlustatud haldusaktid tühistama, millest järeldub, et varasema haldusakti ehk xx.xx.xxxx otsuse nr P7-xxxx-155364 kehtetuks tunnistamiseks ei olnud piisavat põhjust. Tühistada saab ka vaidlustatud vaideotsuse osas, milles vaie jäeti rahuldamata, kuid seda pigem õigusselguse huvides.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus vastustaja kahjuks, mistõttu tuleb kaebaja põhjendatud menetluskulu vastustajalt välja mõista. Kaebaja on menetluskulude nimekirja koos vastavate arvete ning teenuse lühikirjeldusega haldusasja materjali juurde tähtaegselt esitanud. Kaebaja taotleb 2296 euro ja 35 sendi suuruste õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Lähtuvalt HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Antud juhul võib pidada kulu põhjendatuks. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et vaidlus oli kaebaja jaoks olulise tähendusega. Vastustaja ei ole haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaja raames ega hilisemalt kulude suurusele kui sellisele tegelikult ka vastu vaielnud. Lähtuvalt eeltoodust on vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks 2296 eurot ja 35 senti. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 8