) § 90 lg-d 3 ja 5 vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).
Ainus erand on tehtud õppivale ja töötavale vahistatule, keda ei pea lukustatud kambris hoidma ajal, kui ta töötab või õpib. Tegemist on kehtiva õigusaktiga. Kaebaja on vahistatu staatuses, seega puudub vastustajal tema osas kaalumisruum. Vastustaja ei saa teha seadusega vastuolus olevat toimingut (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1). 4. Kaebaja esitas vastuse peale 01.09.2022 vaide. Kaebaja on viibinud vahi all juba 4,5 aastat, mille jooksul ei ole tal võimaldatud väljaspool kambrit oma osakonna piires ringi liikuda.
lg 3 on PS-iga vastuolus, kuna diskrimineerib vahistatuid, seades nad kinnipeetavatega võrreldes põhjendamatult halvemasse olukorda. Vastustajal on võimalik jätta ilmselgelt PS-iga vastuolus olev säte kohaldamata. 2
Kaebajat ei ole diskrimineeritud. Vahistatud ja süüdimõistetud ei ole omavahel võrdsed grupid, seega on nende erinev kohtlemine põhjendatud. Kõiki vahistatuid koheldakse selles osas vanglas võrdselt.
See riivab ebamõistlikult vahistatute põhiõigusi ja on diskrimineeriv. Kaebaja on 23 tundi ööpäevas suletud oma kambrisse ja tal võimaldatakse
Taoline pikaajaline suhtlemise ja ajaviitmise võimaluste karm piiramine mõjub väga halvasti kaebaja vaimsele ja füüsilisele tervisele. Sisuliselt jõudis kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine lõpuni 16.12.2021 toimunud kohtuistungiga. Juba 15.02.2022 määruses kriminaalasjas nr X-XX-XXX nentis maakohus, et kohtliku uurimise lõpetamisega väheneb oluliselt ka õigusemõistmise vastaste kuritegude toimepanemise oht ja antud oht on ajaga vähenenud. Kaebajale tekkinud kahju ei kõrvalda hiljem antav võimalus osakonna piires vabalt liikuda. Piirang tulnuks lõpetada hiljemalt 16.12.
lg-st 3 ning VSKE § 8 lg-test 1 ja 5 nähtub selgelt, et vahistatul ei ole lubatud väljaspool kambrit viibida, v.a kui ta töötab või õpib või 1-tunnine jalutuskäik vabas õhus (
Lisaks saab vahistatu viibida väljaspool kambrit saatmiste ja kokkusaamiste ajal. Viidatud sätted on üheselt selged ega anna tõlgendamisvõimalusi. Seega on vastustaja tegevus olnud õigusnormidele vastav. Haldusorganil ei ole võimalik kehtivat normi eirata ega teha kaebaja taotlusel talle erandeid.
Kohus ei anna asjas hinnangut normi põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades. Viidatud normid ei riiva kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Kaebaja viitas õiguskantsleri 07.01.2014 ettepanekule nr 24, milles õiguskantsler leidis, et
lg 3 esimene lause ja lg 5 on kehtival kujul vastuolus PS §-ga 11, § 19 lg-ga 1 ja §-ga 26 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda menetlejal kaaluda, kas vahistatu liikumisvabaduse piirangu (kohustus viibida ööpäevaringselt oma kambris) ja teiste vahistatutega suhtlemispiirangu rakendamine on konkreetsel juhul kriminaalmenetluse asjaolusid (sh menetlusstaadiumi) arvestades proportsionaalne. Õiguskantsler ei leidnud, et kõnealused normid oleksid igal juhul põhiseadusevastased. Õiguskantsler on ettepaneku p-s 54 möönnud, et: „Isikute puhul, kelle kuritegu, mille toimepanemises neid kahtlustatakse või süüdistatakse, või hilisemad menetluse asjaolud annavad alust konkreetsel ajahetkel 3
lõike 3 lause 1 ja lõike 5 näol ilmselt tegemist proportsionaalsete piirangutega. Ahendades isiku vanglasisest suhtlemist ja vajadusel seda vanglavälise suhtlemise piiramisega kombineerides (KrMS § 1431) on tegemist kahtlemata meetmetega, mis vähendavad sama kuriteo kaasosaliste kokkuleppimisvõimalusi menetlejaga kasutatava strateegia osas, samuti raskendavad seda soovival isikul tunnistajate jms isikute mõjutamist kas otse või vahendlikult. Keeruline oleks selliste suhtluspiirangute osas tuua esile alternatiive, mis isiku põhiõigusi vähem riivaks – taas rõhutades, et seda juhul, kui tegemist on olukorraga, kus asjaolud kriminaalmenetluse mõjutamist võimaldavad või selleks on reaalne oht.“ Praegusel juhul võimaldas kaebaja vahistamine vältida temapoolset võimalikku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist. Suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramine vanglas aitas vältida võimalike uute kuritegude toimepanemist ja käimasoleva kriminaalmenetluse takistamist. Kriminaalasjast nr X-XX-XXX nähtuvalt süüdistati kaebajat mh kuritegeliku ühenduse organiseerimises, eraviisilises jälitustegevuses, väljapressimises suures ulatuses ja grupi poolt. Selliste kuritegude puhul on suur tõenäosus, et kriminaalmenetlust püütakse mõjutada tõendite hävitamise või moonutamise, uute tõendite loomise või tunnistajate mõjutamise kaudu. Tegemist oleks uute kuritegudega, mille toimepanemist suhtlemis- ja liikumisvabaduse piiramisega saab takistada. Takistades vahistatul suhelda teiste samas kriminaalasjas uurimise all olevate isikutega, puudub neil võimalus omavahel ütlusi kooskõlastada ja kriminaalmenetluse ausat läbiviimist takistavaid tegevusplaane läbi arutada. Suhtlemise mittevõimaldamine teiste kinni peetavate isikutega võimaldab ära hoida nii vanglasisest lubamatut suhtlemist teiste kinnipeetavate kaudu kui ka väljapoole vanglat teadete (nt tõendite hävitamiseks, võltsimiseks) või ähvarduste (tunnistajate mõjutamiseks) saatmist. Mida ahtam on vahistatu suhtlusringkond ja võimalus väljapoole vanglat teateid saata, seda väiksem võimalus on tal õigusmõistmise vastaseid süütegusid toime panna. Seega kaitstakse nende piirangutega olulisi avalikke huve, aga ka teiste inimeste õigusi (tunnistajad, kannatanud). Muul viisil ei ole võimalik sama efektiivselt neid huve kaitsta. Seega on piirang sobiv ja vajalik. Piirang ei ole ebaproportsionaalne, arvestades kaebajale etteheidetavate süütegude raskust. Kuigi maakohtu otsus ei ole veel jõustunud, tunnistati kaebaja osades süütegudes süüdi ja talle mõisteti karistuseks 8-aastane vanglakaristus. Karistuse rangust arvestades saab pidada usutavaks, et kaebajal võib olla motivatsioon tunnistajaid mõjutada või tõendeid muuta. Põhjendatud pole kaebaja seisukoht, et pärast asja sisulise arutelu lõppu maakohtus vähenes oluliselt kriminaalmenetluse mõjutamise võimalus, mistõttu muutusid kaebaja suhtes kehtivad suhtlemis- ja liikumisvabadus ebaproportsionaalseks. Asja sisulise arutelu lõpetamine ei tähenda, et enam ei oleks võimalik tõendeid või tunnistajaid mõjutada ning selleläbi asja lahendust mõjutada. Ei ole välistatud, et maakohus peab enne otsuse avalikult teatavaks tegemist vajalikuks asja arutamist uuendada ja uusi tõendeid asja juurde võtta. Samuti ei ole välistatud, et ringkonnakohtus vaadatakse tõendeid uuesti sisuliselt läbi või saadetakse asi uueks arutamiseks maakohtusse. Asja võib uueks sisuliseks arutamiseks saata ka Riigikohus. Järelikult ei saa enne kohtuotsuse jõustumist tekkida olukorda, kus tõendeid või tunnistusi ei oleks võimalik õigusvastaselt mõjutada. Igal juhul ei saa pidada põhjendamatuks ega ebaproportsionaalseks liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist kuni maakohtu otsuse tegemiseni, sest maakohtus toimub esmane ja kõige põhjalikum tõendite kontrollimine ja uurimine, seega on selles kohtuastmes kriminaalmenetluse mõjutamise oht suurim. Teistes astmetes on tõendite esitamise võimalus piiratum. 4
-is vanglal kaalutlusõiguse puudumine muuta normi põhiseadusevastaseks. Usutavad on vastustaja selgitused, et neil ei jätkuks olemasolevat töötajaskonda ja kinni peetavate isikute arvu arvestades piisavalt ressurssi selleks, et tagada kõigile kinni peetavatele isikutele ette nähtud jalutuskäigud, saatmised, kokkusaamised ja täita muid vajalikke ülesandeid ning tagada seejuures, et vahistatud ei saaks suhelda teiste vahistatute ega süüdimõistetutega. Kaebaja vahistatu staatus on kestnud väga pikka aega, kuid praegusel juhul ei saa siiski veel järeldada, et see oleks muutnud vahistamisega kaasnevad tagajärjed kaebaja suhtes ebaproportsionaalseks. Menetluse pikk kestus on tingitud uuritavate süütegude ja süüdistatavate rohkusest ning asja keerukusest. Vaidluse all ei ole, et kaebajal on olnud mitmeid võimalusi väljaspool kambrit viibimiseks – saatmised, pika- ja lühiajalised kokkusaamised, kohtumised ametnike ja kaitsjaga. Kaebajale võimaldati igapäevased tunniajased jalutuskäigud. Välismaailmaga kursis olemiseks ja meelelahutuseks sai kaebaja kasutada kambris telerit ja raadiot, lugeda raamatuid ja ajalehti. Kaebajal oli võimalik suhelda telefoni ja kirja teel. Seega ei olnud kaebaja täielikus isolatsioonis. Kaebajal oli võimalik taotleda tööle määramist või õppima asumist. Kaebaja ei ole vaidlustanud praeguses asjas vastustaja keelduvat otsust õppima asumise osas, mistõttu ei saa kohus selle otsuse õiguspärasust hinnata. Kaebaja on olnud pidevalt meedikute järelevalve all, käinud regulaarselt arstlikus kontrollis, saanud ravi, talle on tehtud uuringuid, ta on käinud vanglavälisel ravil, tema menüüd on terviseprobleemide tõttu muudetud . Kaebajal on mitmeid terviseprobleeme, kuid need ei ole olnud sellised, mis tema vahistamist välistaksid või mida saaks pidada tema kinnipidamisest 5
Kaebaja jääb vastavas osas halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.
lg-d 3 ja 5 muutusid kaebaja suhtes põhiseadusevastaseks hetkest, kui kaebaja kriminaalasja kohtulik uurimine jõudis lõpuni, s.o alates 16.12.
-i sätteid põhiseadusega kooskõlas olevaks. Halduskohus ei arvestanud, et kaebaja viibis vahi all riigist põgenemise ohu tõttu. Selle ohu realiseerumine poleks kuidagi saanud sõltuda sellest, kas kaebajal oleks lubatud osakonna piires vabalt liikuda. Olukorras, kus isiku vahi all pidamine ei ole enam seotud kriminaalmenetluse mõjutamise ohuga, ei saa
lg-d 3 ja 5 kehtetuks, sest need piiravad ebaproportsionaalselt vahistatute vabaduspõhiõigusi. Ringkonnakonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest eelnimetatud dokumendid ei ole tõendid HKMS § 56 lg 1 tähenduses. Seadused ning nende vastuvõtmisele eelnenud menetlusdokumendid on õiguse allikad ega tõenda kohtuasjas vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid. Eeltoodu ei tähenda, et need jääksid tähelepanuta. Tegemist on osaga kaebaja õiguslikust argumentatsioonist.
1 lg 8).
lg-te 3 ja 5 põhiseaduspärasuse hindamisel ei ole kohus eelnimetatud ajaperioodiga seotud. 16. Halduskohus on õigesti rõhutanud, et kohus ei anna hinnangut normi põhiseaduspärasusele abstraktselt, vaid konkreetselt kaebajaga seotud asjaolusid arvestades. Asjaolu, et
lg-d 3 ja 5 on alates 01.10.2024 tunnistatud kehtetuks, ei tähenda, et nende varasem rakendamine viis igal juhul põhiseadusvastasele tulemusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga, miks ei riivanud
lg-d 3 ja 5 kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt, ning ringkonnakohtul pole halduskohtu argumentatsioonile täiendavalt midagi lisada. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohus on 15.06.2023 määruses nr X-XX-XXX leidnud, et kaebaja puhul on õigusemõistmise vastaste kuritegude oht väike ning reaalseks vahistamise aluseks saab lugeda vaid kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumise ohtu, ei tähenda, et sama ohuhinnang kehtis kaebaja suhtes ka perioodil 16.12.2021‒26.10.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.