) § 71 lg 2 lähtuvalt, võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu ainult enda ohutuse tagamiseks. Samuti võib olla vanglateenistuja poolt kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamine õigustatud mingis muus eriolukorras. Kaebaja selgitab, et 10.10.08, peale seda, kui ta sai ametnikelt korralduse „heita näoga põranda poole pikali ja panna käed pea peale“, ei osutanud ta ametnikele mingisugust füüsilist vastupanu ega ähvardanud neid millegagi, mida kinnitab oma vastustes ka L.Abel ise. See tähendab, et 10.10.08 ametnike poolt Xi suhtes füüsilise jõu kasutamine oli seadusevastane, sest puudusid
lg 2 osutatud asjaolud, mille järgi vanglaametnik kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu tarvitada võib. Kaebaja leiab, et
lg 2 ei vasta põhiseadusele ning nimetatud normist ei nähtu, millistel konkreetsetel juhtudel on vanglaametnik õigustatud füüsilist jõudu kasutama. Kaebaja arvates ületasid eriüksuse ametnikud 10.10.2008.a. vägivalda kasutades oma ametialaseid ülesandeid ning füüsilise jõu kasutamine ei olnud õigustatud ega vajalik. Kaebaja selgitab täiendavalt, et ühes oma vastustest kirjutas eriosakonna ülemus talle, et 10.10.08 keelati tal jälgida eriosakonna ametnike tegevust sel ajal, kui ametnikud kasutasid kaebuse esitaja suhtes füüsilist jõudu, sest see (eriosakonna ametnike tegevuse vaatamine) lähtub vangla eriosakonna ametnike tegevustaktikast. Kaebuse esitaja aga märgib, et teda alandas see, et 10.10.08 haarasid eriosakonna ametnikud tema näost kätega kinni, et ta ei saaks jälgida ametnike tegevust. Kaebuse esitaja leiab, et eriosakonna ametnike tegevuse jälgimise keelamine oli seadusevastane, kui ametnikud tarvitasid tema suhtes füüsilist jõudu. Kinnipeetava suhtes seadusevastaselt füüsilise jõu tarvitamise eest võib ametnikku kriminaalkorras karistada. Pidades silmas seda, et kõik eriosakonna ametnikud olid riietatud ühesugusesse eriosakonna vormi ja neil olid maskid ees, saaks konkreetse õigusrikkumise toime pannud eriosakonna ametniku ära tunda personaalnumbri järgi, mis on iga eriosakonna ametniku rinna ja selja peal. Selle tõttu sel ajal, kui eriosakonna ametnikud kasutasid kaebuse esitaja suhtes 10.10.08 füüsilist jõudu, pani keegi ametnikest oma kätega Xi silmad kinni ja kaebuse esitajal on nüüd võimatu öelda, kes täpselt ametnikest tema suhtes füüsilist jõudu kasutas. Iga eriosakonna ametniku vormiriietusel olev personaalnumber on mõeldud selleks, et kui keegi ametnikest paneb toime õigusrikkumise, saaks konkreetse ametniku tuvastada, kes õigusrikkumise toime pani. Samuti ei lubatud kaebajal vaadata eriüksuse ametnikke, kui kaebaja riietus läbiotsimise jaoks lahti. Kaebaja leiab, et tulenevalt eeltoodust oli kaebuse esitajal õigus vaadata eriosakonna ametnikke, kui nad 10.10.08 tema suhtes füüsilist jõudu kasutasid. Lisaks selgitab kaebaja, et ühes oma vastustest kirjutas L.Abel, et X pidi tegema 10 kükki ilma riieteta selle jaoks, et ametnikud saaksid veenduda, et kaebuse esitaja kehal pole keelatud esemeid. Kaebuse esitaja leiab, et 10.10.08 pidi ta tegema ilma riieteta 10 kükki selleks, et saaks alandada tema inimväärikust. Selline arvamus tekkis kaebuse esitajal seoses sellega, et sellist korraldust (teha paljana 10 kükki) annavad eriosakonna ametnikud ainult noortele kinnipeetavatele ja kui keegi seda tegemast keeldub, siis kasutavad ametnikud selle kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu (näiteks hakkavad käsi või jalgu väänama, suruvad kinnipeetava näoli maha, annavad mõned õrnemad löögid kinnipeetavale). Sellised andmed sai kaebuse esitaja pärast vestlust teiste noorte kinnipeetavatega. Kaebaja leiab, et kui sooviti teda läbi otsida ning avastada kehaõõnsustest keelatuid esemeid, siis seda oleks pidanud tegema meditsiinitöötaja mitte relvastatud üksuse liikmed. 3 Samuti on kaebuse esitaja rääkinud eriosakonna ametnike tegevusest täiskasvanud (üle 21aastaste) kinnipeetavatega ja tuli välja, et täiskasvanud kinnipeetavatele ei anna eriosakonna ametnikud korraldust täiesti paljana 10 kükki teha, kuid korraldust: „käed pea peale, molu põrandasse“ annavad eriosakonna ametnikud kõigile kinnipeetavatele, kelle kambrites nad läbiotsimist korraldama hakkavad. Kaebaja arvates ei tohiks kükkide tegemise arv olla üle 2 ning leiab, et seetõttu 10 küki tegemine oli ebaproportsionaalne ning mittevajalik. Lähtuvalt
lg 71, peale kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamist viiakse läbi kinnipeetava tervise kontroll, tervisekontrolli tulemused kantakse protokolli. 10.10.08, kohe peale seda, kui eriosakonna ametnikud olid X suhtes füüsilist jõudu kasutanud, tutvus meditsiinitöötaja kaebuse esitaja tervisliku seisundiga ja fikseeris kaenla all 1,5 cm pikkuse hematoomi (mis tekkis peale seda, kui keegi ametnikest lõi Xle jalaga vasakusse rinnaosasse), vasakul käel 7,5 mm pikkuse marrastuse ja lõual 1 cm pikkuse vigastuse (2 viimast vigastust sai kaebuse esitaja, kui ametnikud teda jõuga näoli põrandale surusid). Samuti märgib kaebuse esitaja, et 10.10.08, sel momendil, kui eriosakonna ametnikud olid tema kambris nr 163, oli ta väga hirmul, sest ta kartis, et saab ametnikelt väga kõvasti peksa. Sellised mõtted tekkisid kaebuse esitajal kohe peale seda, kui eriosakonna ametnikud olid tema suhtes ilma igasuguse põhjuseta ja seletusi andmata füüsilist jõudu kasutanud. Kaebuse esitaja põhjendatud huvi on saada Justiitsministeeriumilt tulevikus kompensatsiooni Põhiseaduse § 25 alusel talle tekitatud kahju eest ning ühtlasi omab kaebaja preventiivset huvi, et edaspidi ei kasutaks relvastatud üksuse liikmed kinnipeetavate suhtes ebaproportsionaalseid meetmeid. Lähtuvalt eeltoodust palub X tunnistada vanglate relvastatud üksuse ametnike toimingud 10.10.08 X suhtes füüsilise jõu kasutamine; Xil eriosakonna ametnike vaatamise takistamine, kui ametnikud tarvitasid 09.10.08 X suhtes füüsilist jõudu; 09.10.08 Xl ilma riieteta 10 küki sooritamise käskimine – õigusvastaseks. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Justiitsministeerium leiab, et X kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu.
) § 109 lõige 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud üksus eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksus (RÜ) on moodustatud vanglaametnikest, kellele kehtivad vanglaametnikele õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused. Relvastatud üksuse ülesanded ja töökorra kehtestas justiitsminister
lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu-ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. 24.07.2009 jõustusid 5 vangistusseaduse muudatused, millest tulenevalt asendati sõna „vanglaametnikel“ sõnadega „vanglateenistuse ametnikul“. Viidatud sätte eesmärki ja mõtet muudatus ei mõjutanud. Justiitsministri
lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Ekslik on kaebaja seisukoht, et seaduslik on ainult selline korraldus, mis on seaduses kirjas või mis on seaduse delegatsiooni alusel väljendatud normatiivse aktina. Mõeldav ei oleks olukord, kus kõik võimalikud korraldused, mille andmise vajadus võib vanglaametnikul oma töös ette tulla, oleksid sätestatud seaduses või muus aktis. Korralduse seaduslikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta korralduse eesmärki ning selle seotust vanglaametniku teenistuskohtuste täitmisega ja õigusaktidega. Antud juhul oli korraldus suunatud kaebaja ohutult (nii kaebajale endale kui ka relvastatud üksuse liikmetele) kontrolli alla võtmisele seoses üksuse liikmete teenistusülesannete täitmisega (kambri läbiotsimine). Antud korraldus oli kõike eeltoodut arvestades vajalik, eesmärgipärane ning mõistlik. Lisaks õigustele on kinnipeetavatel vanglas ka kohustused.
§-s 67 on sätestatud kinnipeetava põhilisimad kohustused.
p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Neile korraldustele peab kinnipeetav alluma vastuvaidlemata ja viivitamata. Riigikohtu halduskolleegium on oma
Eeltoodu tõttu ei ole kinnipeetaval üldjuhul õigust jätta täitmata vanglaametniku korraldust ning väär on kaebaja arusaam, et ta ei pidanud alluma üksuse liikmete korraldusele. 5. Kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine Ekslik on kaebaja arusaam, et vanglaametnik ei või teenistusülesannete täitmisel kasutada põhjendatud juhul füüsilist jõudu.
lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
lõike 2 põhjal võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Seega annab vangistusseadus vanglaametnikule selgesõnalise õiguse kasutada teenistuskohustuste täitmisel füüsilist jõudu. Relvastatud üksuse liikmed on vanglaametnikud, kellele kehtivad jõu kasutamisel ühesugused õigused vaatamata sellele, kas nad tegutsevad relvastatud üksuse liikme või vanglaametnikuna. Füüsilise jõu kasutamise vajaduse üle otsustatakse igal üksikul juhul eraldi. Iga juhtum on unikaalne ja seda hinnatakse vastavate asjaolude põhjal. Jõu kasutamise mõistlikkuse hindamisel võetakse kindlasti arvesse nii olukorra spetsiifilisust, kinnipeetava isikut, vanust kui ka sugu ning ametniku positsiooni olukorras. Nii läbiotsimiste kui muude toimingute korral tuleb tagada muuhulgas toiminguid läbiviivate vanglaametnike (relvastatud üksuse liikmete) julgeolek kui ka toimingute läbiviimise võimalus. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et ta ei ilmutanud agressiivsust ega ohustanud vangla vara või ametnikke. Kuna Kaebaja ei allunud RÜ liikmete seaduslikele korraldustele, siis oli jõu kasutamine vajalik. Korraldustele mitteallumisega väljendas kaebaja selget allumatust ning mistahes rünnakuohu maandamiseks miinimumini fikseeriti kinnipeetav vastu põrandat. Arvestades eelmisel õhtul kaebaja poolt toimepandud madratsi põletamist ja vanglas toimunud sündmusi ja õhkkonda, ei olnud välistatud kinnipeetava füüsiline vastuhakk. Seega on paljasõnaline kaebaja väide, et tema poolt ei olnud RÜ liikmetele mingit ohtu. RÜ liikmed ei pidanud jääma ootama kinnipeetava poolset võimalikku rünnet või muud vastupanu. Kaebaja väide, et kambris 163 ei olnud tal isiklikke asju, mistõttu ei olnud eriosakonna töötajatel mingit alust oletada, et kaebuse esitaja, olles kambris 163, võib neile osutada mingi esemega ükskõik missugust füüsilist vastupanu, on paljasõnaline. Vaatamata sellele, kas Kaebajal olid kambris isiklikud asjad või mitte, ei ole välistatud kinnipeetava poolne füüsiline vastupanu. Samuti on paljasõnaline kaebaja väide nagu oleksid RÜ liikmed oletanud, et kaebaja võib neid rünnata mingi esemega.
lõike 71 kohaselt kontrollitakse pärast erivahendi, teenistusrelva või jõu kasutamist kinnipeetava suhtes tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse. Pärast kinnipeetava kontrolli alla võtmist, kambri läbiotsimist ja kaebaja täielikku läbiotsimist kontrollis tema terviseseisundit Viru Vangla meditsiiniosakonna õde. Meditsiiniosakonna õe koostatud dokumendist nähtub, et Xl esinesid minimaalsed vigastused (turse 1 cm, hematoom pikkusega 1,5 cm, marrastus käel 7x5 mm), kuid meditsiinilist abi kinnipeetav ei vajanud. Kui fikseeritud vigastused ka tekkisid RÜ tegevuse tulemusel, mida aga ei saa väita õe koostatud üldsõnalise dokumendi alusel, millelt ei nähtu vigastuste „värskust“, siis ei kahjustatud kaebaja tervist suuremal määral, kui tema enda tegevusest tingitud meetmete (füüsilise jõu) 8 kasutamisega paratamatult kaasnes. Arvestades fikseeritud vigastuste iseloomu, ei oleks kindlasti tegemist ka märkimisväärse kaebaja tervise kahjustamisega. Kinnipeetava allumatuse korral lähtuti meetme valikul selle efektiivsusest, eesmärgi saavutamise kiirusest kui ka meetme sobilikkusest antud olukorra lahendamiseks. Füüsilist jõudu rakendati kaebaja suhtes mitte rohkem kui vaja ning proportsionaalselt lähtuvalt olukorrast.
lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu-ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud.
Justiitsministri
1 lõige 1 kohaselt peavad vangistuses viibivad isikud paratamatult taluma neid ebameeldivusi, mis kaasnevad paratamatult vanglas kinnipidamisega. 8. Inimväärikuse alandamine 10 Antud juhul ei rikutud relvastatud üksuse tegevusega kaebaja inimväärikust. Inimväärikus on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Ilmselgelt tekitab vanglas viibimine juba iseenesest ebamugavust ja kannatusi, mida suurendavad sellised olukorrad nagu läbiotsimised või vanglateenistujate korralduste täitmine. Eeltoodu on aga vanglatingimuste paratamatu ja lahutamatu osa. Ka
lõikes 1 on sätestatud, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust, ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kuid inimväärikuse mõistel on oma kindel juriidiline sisu ning inimväärikuse alandamisega on tegemist tõsistel juhtudel. Mõiste sisu avamiseks tuleb pöörduda EIÕK praktika poole. Kvalifitseerimaks teguviisi väärkohtlemisena (sh ka inimväärikuse alandamisena) peab väärkohtlemine ületama teatud minimaalse raskustaseme. EIÕK on nentinud, et vangistusega kaasneb niikuinii teatud paratamatu ebamugavustunne, kuid kvalifitseerimaks inimväärikuse alandamisena, peab olema tegemist minimaalse raskusastme ületamisega. Nimetatud taseme tuvastamine on aga konkreetse kaasuse fakti ja asjaolude küsimus ning arvesse võetakse kohtlemise kestvust, füüsilist ja vaimset mõju isikule ning teatud juhtudel ka ohvri sugu, vanust ning tervislikku seisundit. Samuti on EIÕK leidnud, et hinnates minimaalse raskusastme kriteeriumi, tuleb arvestada asjaolude kumulatiivset efekti, mis tuleneb nii kinnipidamistingimustest ning kinnipidamise ajast. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIÕK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et sellist teguviisi tsiviliseeritud ühiskonnas ei aktsepteerita ning käsitletakse inimväärikuse alandamisena. Sellest nähtuvalt on ka ilmselge, et kaebaja viidatud inimväärikuse alandamine RÜ liikme seaduslikule korraldusele mitteallumise ja seetõttu tema suhtes füüsilise jõu kasutamise osas, füüsilise jõu kasutamise ajal RÜ liikmete tegevuse jälgimise mittelubamise ning täieliku läbiotsimise teostamise osas, ei ole asjakohased ning on selgelt liialdatud. Samuti rõhutab vastustaja, et juhul kui isiku suhtes on tulnud kasutada proportsionaalset jõudu, mis on tingitud isiku enda käitumisest, siis ei ole tegemist inimväärikust alandava kohtlemisega, vaid ebaproportsionaalne jõu kasutamine küündib artikkel 3 rikkumiseks. 11 Lähtudes eeltoodust on vastustaja seisukohal, et haldusasjas tuleb menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel lõpetada, kui asjaolude analüüsimisel selgub, et asi ei kuulu halduskohtu pädevusse, sest kaebuse osas ei ole täidetud HKMS § 7 lg 1 nõue. Juhul, kui kohus ei jäta kaebust läbi vaatamata, palub vastustaja jätta kaebus HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata, kuna RÜ tegevus on olnud õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Toimikust on näha, et X 09.10.2008.a õhtul kella 22.00 paiku Viru Vangla S9 hoone sektoris S16 süütas oma kambris 9249 madratsi. Seejärel oli X paigutatud alates kella 22.20 P-hoone 1. osakonna kambrisse nr 163 (t.l. 14). 10.10.2008.a kell 08.15 kambris, kus viibis X oli teostatud relvastatud üksuse poolt kambri ja isiku läbiotsimine. Kaebaja vaidlustab vanglate relvastatud eriüksuse liikmete 10.10.2008.a tegevust läbiotsimise teostamise käigus: vaidlustab läbiotsimise vajadust, korralduste õigsust, füüsilise jõu kasutamist, keeldu vaadata eriosakonna ametnike peale, korraldust teha ilma riieteta 10 kükki. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et Xi kaebuse esitamisel puudus põhjendatud huvi ja taotleb lõpetada menetlus HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest X õigusi ei ole rikutud. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Käesolevas asjas kuulub tuvastamisele, kas kaebaja õigused olid rikutud 10.10.2008.a teostatud läbiotsimise käigus relvastatud üksuse poolt. Kohus leiab, et toimiku materjalidega on tuvastatud, et X sai läbiotsimise käigus kehavigastusi ja kaebaja põhjendatud huviks võib igal juhul lugeda seoses ülalnimetatuga kahju nõudmine õigusvastasuse tuvastamise puhul. Kuni 24.07.2009.a kehtinud vangistusseaduse (
) § 68 lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Justiitsministri 01.04.2009 määrus nr 23 „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“
lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Kohus leiab, et relvastatud üksuse liikmete korraldus oli seaduslik, vajalik, eesmärgipärane ning mõistlik, sest korralduse eesmärk oli suunata kaebaja ohutult kontrolli alla võtmisele seoses üksuse liikmete teenistusülesannete täitmisega – kambri läbiotsimine. Korralduse mittetäitmisega rikkus kaebaja
, mille kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Neile korraldustele peab kinnipeetav alluma vastuvaidlemata ja viivitamata. 13 Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et korraldus oli seadusevastane ja nagu ei peaks ta alluma talle antud korraldustele. Kinnipeetav peab alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut. Mõeldav ei ole olukord, kus kinnipeetav vaidleks ametnikuga korralduse seaduslikkuse üle või selle üle, kas ametnik oleks üldse pidanud, saanud ja võinud talle sellist korraldust anda. Kohus leiab, et on väär kaebaja seisukoht, et ta ei pidanud alluma üksuse liikmete korraldusele „heita pikali ja panna käed kuklale“. Erakorralises situatsioonis (kaebaja pani madratsi põlema ja vanglas oli rahutus seoses eelmisel päeval vanglaametniku pantvangi võtmisega) oli see korraldus mõistlik. Ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et füüsilise jõu kasutamine tema suhtes oli põhjendamatu.
lg 1 kohaselt korraldatakse vanglas kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.
lõike 2 põhjal võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Seega annab vangistusseadus vanglaametnikule selgesõnalise õiguse kasutada teenistuskohustuste täitmisel füüsilist jõudu. Relvastatud üksuse liikmed on vanglaametnikud, kellele kehtivad jõu kasutamisel ühesugused õigused vaatamata sellele, kas nad tegutsevad relvastatud üksuse liikme või vanglaametnikuna. Kohtu seisukohaselt füüsilise jõu kasutamise vajaduse otsustab vanglateenistuja hinnates olukorda, kinnipeetavat isikut, vanust ja samuti ametnike julgeoleku tagamise vajadust. On tõestatud, et kaebaja süütas eelnevalt madratsi, ta paigutati eraldatud kambrisse, oli erakorraline situatsioon pantvangikriisi pärast, ta oli agressiivne. Kuna kaebaja ei allunud relvastatud üksuse liikmete seaduslikele korraldustele, siis oli jõu kasutamine vajalik. Korraldustele mitteallumisega väljendas kaebaja selget allumatust ning mistahes rünnakuohu maandamiseks miinimumini fikseeriti kinnipeetav vastu põrandat. Kohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et kambris 163, kus X oli, ei olnud tal isiklikke asju ja vanglateenistujatel ei olnud alust oletada, et ta neid ründab. See asjaolu ei välista füüsilise vastupanu osutamise võimalikkust.
lõike 71 kohaselt kontrollitakse pärast erivahendi, teenistusrelva või jõu kasutamist kinnipeetava suhtes tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse. Pärast kinnipeetava kontrolli alla võtmist, kambri läbiotsimist ja kaebaja täielikku läbiotsimist kontrollis tema terviseseisundit Viru Vangla meditsiiniosakonna õde. Meditsiiniosakonna õe koostatud dokumendist nähtub, et Xl esinesid minimaalsed vigastused (turse 1 cm, hematoom pikkusega 1,5 cm, marrastus käel 7x5 mm), kuid meditsiinilist abi kinnipeetav ei vajanud. Ei ole välistatud, et kaebaja sai nimetatud vigastused kui avaldas allumatust, ei täitnud vanglateenistujate korraldusi ja nad olid sunnitud tarvitusele võtma lubatud abinõud. Kinnipeetava allumatuse korral lähtuti meetme valikul selle efektiivsusest, eesmärgi saavutamise kiirusest kui ka meetme sobilikkusest antud olukorra lahendamiseks. Füüsilist jõudu rakendati kaebaja suhtes kohtu arvates mitte rohkem kui vaja ning proportsionaalselt lähtuvalt olukorrast. Saadud vigastused olid minimaalsed ja kaebaja ise provotseeris nende tekkimist. 14 Tõele aga ei vasta kaebaja väide, et tal ei olnud üldse võimalik näha, mis numbritega relvastatud üksuse liikmed tema kambris viibisid. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et relvastatud üksuse ülem vastas õigesti oma 11.03.2009 kirjas nr 1-13/8072-1 kaebaja 15.02.2009 selgitustaotlusele, et: „Vanglate relvastatud üksuse liikmete poole vaatamise keelamine tuleneb üksuse tegutsemise taktikast". Nagu nähtub kaebaja enda kaebusest, siis oli tal ametnike tegevuse jälgimine keelatud ajal, kui tema suhtes tarvitati füüsilist jõudu. Füüsilist jõudu aga tarvitati kaebaja suhtes üksnes peale seda, kui ta ei täinud korraldust heita põrandale pikali ja panna käed pea peale. Relvastatud üksuse ülem asjakohaselt selgitas, et taktikalistel kaalutlustel ei tohi kinnipeetav ringi vaadata talle turvakontrolli tegemise või tema läbiotsimise ajal. Selline taktika tuleneb vajadusest tagada kinnipeetavat läbi otsiva ametniku turvalisus. Kui kinnipeetaval ei ole võimalik jälgida talle lähenevat ametnikku - nt kust suunast ametnik läheneb, kuidas hakkab läbi otsima - siis on kinnipeetaval ametnikku raskem rünnata. Kui kinnipeetav näeb ametnike paiknemist, on tal võimalik oma tegevus kiiresti läbi mõelda ning läbiotsijate ründamine on lihtsam. Muude tegevuste ajal (relvastatud üksuse liikmete kambrisse sisenemine, korralduse andmine pikali heitmiseks, korraldus lahti riietumiseks ja kükkide tegemiseks, relvastatud üksuse liikmete kambrist lahkumine) ei olnud kaebajal takistatud ega keelatud relvastatud üksuse liikmete vaatamine või jälgimine. Nimetatud vastustaja seisukoht on põhjendatud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et korraldus kükkide tegemiseks on inimväärikust alandav.
lg 1 sõnastuse kohaselt on vanglaametnikel õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Relvastatud üksuse liikmed otsisid läbi kaebaja kambri. Kuna kinnipeetav viibis läbiotsimise ajal objektil, tulenes justiitsministri määruse „Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine“ § 48 lg 1 p-st 3 kohustus otsida läbi ka kinnipeetav. Ühtlasi oli selleks põhjendatud vajadus välistada kinnipeetaval keelatud esemete olemasolu (teostatud läbiotsimiste käigus leiti keelatud esemeid). Seda, kas on vajalik teha kinnipeetava täielik või mittetäielik läbiotsimine, otsustavad läbiotsijad. Antud juhul tehti kaebaja täielik läbiotsimine veendumaks, et keha õõnsustesse, keha pinnale ega tuharate vahele ei oleks peidetud keelatud esemeid. Kaebaja pidi riietuma lahti, et ametnikel oleks võimalik veenduda, et keha välispinnal ei oleks keelatud esemeid. 10.10.2008 läbiotsimise käigus leiti kinnipeetavatelt keelatud esemeid ja see kinnitab, et läbiotsimine oli õigustatud. Kükkide tegemine on isikupuutumatust kõige vähem riivav viis veendumaks, et keelatud esemeid ei oleks peidetud kehaõõnsustesse. Seetõttu anti kaebajale korraldus sooritada kükke. Kaebaja pidi sooritama täpselt niipalju kükke, et ametnikud saaksid veenduda keelatud esemete kehaõõnsustes mittepaiknemises. Kaebaja täielikku läbiotsimist teostasid temaga samast soost ametnikud ning tagatud oli läbiotsimise privaatsus. Samuti ei olnud sel ajal sinna kambrisse paigutatud teisi kinnipeetavaid peale kaebuse esitaja. Läbiotsimise teostamisel järgiti õigusaktide nõudeid ning asjaolu, et see ei pruugi läbiotsitavatele meeldida on arusaadav, kuid
1 lõige 1 kohaselt peavad vangistuses viibivad isikud paratamatult taluma neid ebameeldivusi, mis kaasnevad paratamatult vanglas kinnipidamisega. 15 Kohus nõustub vastustajaga selles, et läbiotsimist toimetanud ametniku käsk kükke teha on põhjendatud sellega, et see on kõige vähem isikut riivav viis veendumaks, et keelatud esemeid ei ole peidetud keha õõnsustesse või tuharate vahele. Kaebaja süütas 09.10.2008.a osakonna S16 kambris 9249 madratsi ning seoses sellega viidi ta üle eraldatud kambrisse ja see asjaolu annab piisava põhjuse läbi otsida isikut ja kambrit, kus ta viibis (t.l. 14). Madratsi süütamine ja vanglaametniku pantvangi võtmine on erakorralised sündmused ja vangla julgeoleku ja sisekorra tagamiseks, samuti rikkumiste ennetamiseks ja tõkestamiseks oli õigustatud relvastatud üksuse toiming – antud korraldus riidest lahti võtta ja sooritada 10 kükki. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei rikutud relvastatud üksuse tegevusega kaebaja inimväärikust. Inimväärikus on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda.
lõikes 1 on sätestatud, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust, ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 3 keelab piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise. Ka põhiseaduse § 18 kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Euroopa inimõiguste Kohus (EIÕK) on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust, ning et karistuse kandmise viis ja täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Kohus on tuvastanud, et läbiotsimise ajal oli kaebaja kambris üksi ja seal viibisid peale tema ainult relvastatud üksuse liikmed, kes teostasid läbiotsimist ja seega kõrvalisi isikuid kambris ei viibinud ja kaebaja õigusi ei olnud rikutud. Kaebaja väide, et korraldus sooritada alasti 10 kükki oli tehtud selleks, et teda alandada, ei leidnud tõendamist. Ei ole asjakohane kaebaja väide, et analoogne korraldus antakse ainult noortele kinnipeetavatele ja selle pärast temale anti see korraldus tema alandamiseks. Kohtul ei ole alust kahelda vastustaja väites, et vajaduse korral see korraldus antakse kõikidele. Samuti ei saa lugeda inimväärikuse alandamiseks kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamist vanglateenistujate poolt. See oli tehtud põhjusel, et kaebaja ei täitnud vanglateenistujate seaduslikke ja vajalikke korraldusi. Teenistusülesannete täitmisel võivad vanglaametnikud kasutada füüsilist jõudu julgeoleku tagamiseks. Kaebaja ei vaidlusta, et ta ei täitnud vanglateenistujate korraldusi (t.l. 2) ja keeldus korraldusi täitmast. Seega kaebaja väited inimväärikust alandava kohtlemise osas on paljasõnalised. Kaebaja käitumine (korralduse mittetäitmine) tingis vanglateenistujate poolt läbiotsimise teostamise eriti põhjalikult ja kasutatud meetod oli ainuke, mis andis võimaluse seda teha ilma meditsiinitöötaja kaasabita, kes võivad teostada läbivaatust kehasiseselt. Seadus ei sätesta piiranguid ning vangla ja Justiitsministeerium võivad kohaldada selliseid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõtetega ei tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. 16 Kuna läbiotsimise eesmärgiks oli vangla julgeoleku tagamine ja selline võimalus on seaduses otseselt ette nähtud ning läbiotsimisel järgiti
lg 1 ning määrusest nr 81 tulenevat korda ning kasutati kaebaja suhtes kõige vähem isiku õigusi riivavat läbiotsimisviisi, siis ei ole alust asuda seisukohale, et selline tegevus kahjustas kinnipeetava inimväärikust. Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et antud juhul järgiti läbiotsimise teostamisel õigusaktide nõudeid, järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata. Asjaolu, et see ei pruugi läbiotsitavale meeldida, on arusaadav, kuid
1 lg 1 kohaselt peavad vangistuses viibivad isikud paratamatult taluma neid ebamugavusi, mis kaasnevad paratamatult vanglas kinnipidamisega. Tamara Hristoforova Kohtunik 17
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.