KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Maris Kuurberg ja kohtunik Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 31.01.2025, Tallinn

§-le 123, § 143 lg-tele 1, 2, 2¹, LasteKS § 5 ple 3, § 21 lg-le

2. Lapse vanemad suhtluskorras kokkuleppele ei jõudnud. Peamiseks vaidlusaluseks punktiks on vanematel, kelle juurde jääb lapse alaline elukoht ning seega kelle suhtes 5 2-22-9990 suhtlemiskord kokku lepitakse. Lapse isa ning lapse RÕA korras esindaja on pakkunud välja ka suhtluskorra, mille kohaselt laps viibib mõlema vanema juures võrdse aja.
3. Kohus on lapse ära kuulanud 26.09.
4. D.S oli väga avatud, kui tuli jutuks tema huvialad ning kool. Ta rääkis, et talle väga meeldib käia jalgpallis ja judos, vanematest rääkides muutus laps kinnisemaks ning kohtule jäi mulje, et lapsel on ebamugav. Kui kohus küsis, et kuidas tal ema juures läheb, siis ta ütles, et tal on seal natukene igav, aga D.S ei öelnud, et midagi oleks valesti või halvasti. Tundus, et koolis läheb tal hästi, tal on seal sõbrad ja kooli vahetada ta ei taha. Klassijuhataja, kellega kohtunik samuti vestles, ei täheldanud, et D.S-il oleks mingisuguseid probleeme. Kogu vestlusest lapsega kumas läbi, et laps soovib olla mõlema vanemaga koos, aga ta kardab seda, mida teine vanem võib mõelda kui ta ütleb, et ta tahab olla koos kas ema või isaga. Kohtunikule ütles D.S, et ta sooviks isaga veeta rohkem aega koos ning arvas, et ta pigem soovib elada isa juures, aga et igal nädalavahetusel ta tahab olla koos emaga. Poisslapse puhul on see loomulik, et isaga on mõningal määral huvitavam koos olla, kuna tegeletakse erinevate nn. isa-ja poja tegevustega, s.o. motokross, erinevad tegevused isaga garaažis jms.
5. Kohus on kaalunud, milline suhtlemiskord oleks kõige enam lapse huvides. Hinnates kõiki asja juurde võetud tõendeid kogumis ning arvestades lapse ja menetlusosaliste kirjalike seisukohtadega ning ärakuulamisel kogetuga, leidis kohus, et antud juhul ei oleks võrdne vanemlus, kus lapsel puuduks üks kindel elukoht, lapse huvides. Vanemate vahel on väga suured erimeelsused ning lahendamata emotsionaalsed küsimused. Võrdne suhtlemiskord eeldab seda, et lapsevanemad suudavad üksteisega suhelda ning last puudutavates otsustes kokkuleppele jõuda. Arvestades vanemate üldist konfliktsust, ei ole kohtu hinnangul mõeldav, et vanemad suudaksid omavahel milleski kokku leppida. Lisaks leidis kohus, et 50-50 suhtlemiskord oleks lapsele koormav. Lapsele on oluline kindlustunne ja turvatunne, mida ei saa tagada, kui lapsel pole üht kindlat elukohta. Lapsel peab turvalise kasvamise ja stabiilsuse huvides olema üks kodu.
6. Seadusest tulenevalt ei ole lapse vanemal eelduslikult õigus nõuda, et laps viibiks kummagi vanema juures võrdse aja. Ka kohtupraktikas on välja kujunenud kindel seisukoht, et laste arengu huvides on omada üht kindlat kodu. Lisaks stabiilsusele tagab see, et vähemalt ühel vanemal on hea ülevaade laste elus toimuvast. Vaheldumisi ühe ja teise vanema juures elamine ei vasta üldjuhul laste huvidele, kuna see ei taga lapsele normaalset ja stabiilset elukorraldust ja seda eriti koolis käimise ajal. Lapse selline elamine kahe kodu režiimis oleks mõeldav üksnes mõlema vanema täielikul üksmeelel ja ühisel soovil ning vanemad saavad alati ja ilma kohtuta selliselt ka kokku leppida. Vanemate üksmeele ja kokkuleppe puudumisel tuleb eelistada laste igapäevast elamist ühe vanema juures ja kokku lepitud või määratud suhtlemiskorra alusel suhtlemist lahus elava vanemaga.
7. Ka lapse isa on ise oma 02.08.2022 seisukohas ja vastuavalduses märkinud, et suhtluskorra aluspõhimõte antud kaasuses peab olema see, et lapsel on üks kindel elukoht. Lapse ema soovib samuti, et lapsel oleks üks kindel põhielukoht ning seda toetab ka Kohila Vallavalitsus. Lapse isa seisukohalt peaks kindel elukoht olema lapsel isa juures, lapse ema ja Kohila Vallavalitsuse seisukohalt lapse ema juures.
8. Kohtu poolt läbiviidud lapse ärakuulamise vahetu mulje põhjal oli kohus veendunud, et laps armastab mõlemaid vanemaid ja tahab tegelikkuses mõlemaga koos olla ning ei eelista ühte vanemat teisele. Seega leidis kohus, et suhtlemiskord peaks olema selline, mis annaks lapsele võimalikult palju aega koos olla mõlema vanemaga, samas peaks jääma lapsele üks kindel elukoht. Laps vajab kasvamiseks ja arenemiseks stabiilset ja stressivaba keskkonda. 6 2-22-9990 Kohus, arvestades ärakuulamistel arutatut ja menetlusosaliste poolt avaldatut ning hinnanud asjas esitatud tõendeid, leidis, et lapse alaline elukoht peaks olema ema juures.
9. Kuigi mõlema vanema juures on lapsel kõik vajalikud elamistingimused täidetud, on lapse parimates huvides, kui lapse elukoht jääb ema juurde. Laps on ema juures elamisega harjunud ning on rahul, ta on kohtule avaldanud, et ema juures elades ei ole midagi halvasti, vahest on vaid natuke igav. Kohus leidis, et asjaolu, et laps avaldab, et tal on ema juures igav, ei ole aluseks määrata lapse elukohta isa juurde. On loomulik, et poisslaps huvitub tegevustest, mida ta saab koos isaga teha, aga emaga koos elamine ei takista kohtu hinnangul lapse ja isa ühist huvitegevust. Kohtule nähtus, et praegusel juhul on lapse arengu ning turvalise keskkonna loomise takistuseks just vanemate vaheline äärmiselt konfliktne läbisaamine. Kohtule esitatud tõenditest on enamus suunatud just teise lapsevanema halvustamisele ning see ei ole kindlasti lapse huvides. Vanemad peavad mõlemad aru saama, et lapse huvides on just see, kui teist vanemat tunnustatakse ning julgustatakse ja suunatakse last teise vanemaga suhtlema.
10. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, et isa juures oleks lapsel kuidagi turvalisem ja arendavam keskkond kui ema juures. Lapse emal on kindel töökoht ja sissetulek. Lapse emal on olemas nii vaimne kui ka materiaalne valmisolek lapse kasvatamiseks. Menetluses ei ole tõendamist leidnud lapse isa väited, et laps oleks ema juures hoolitsemata (käib pesemas vaid üks kord nädalas) või et emaga koos olles tekiksid lapsele „tikid“ ning pükste mustamine, mis isa juures olles kaob. Kohus ei täheldanud lapse ärakuulamisel tikke, samuti oli laps puhas ning hoolitsetud. Ka lapse klassijuhataja, kellega kohus vestles, kinnitas, et laps on alati hoolitsetud, ta on kooli hästi sisse elanud ning tal on koolis sõbrad. Seega tõele ei vasta ka lapse isa väited, et laps oli ema peale pahane koolivaliku üle ning et lapsel on sõbrad vaid isa elukoha juures. Laps käib judo ja jalgpallitrennis, mis talle väga meeldivad, füüsiline aktiivsus on tagatud. Lapsel on oma tõukeratas, millega ta liigub. Liialdatud on isa väited, et lapse ema ei tegele lapsega.
11. Kohus ei kahtle selles, et mõlemad vanemad armastavad oma last ning soovivad lapse elus võimalikult palju osaleda. Ka lapse ärakuulamisel veendus kohus, et laps armastab mõlemaid vanemaid võrdselt. Samas jäi ärakuulamisel kohtul kahtlus, et lapse isa võib olla last mõningal määral mõjutanud andma enda kohta soodsamaid ütlusi, kasutades ära lapse ja isa ühiseid huvisid. Tundus, et laps kardab, et kui ta ei ütle, et tahab elada koos isaga, ei saaks ta võib olla enam tegeleda nt. motospordi vms, kuna isa pahandaks temaga. Kui kohus asus last küsitlema vanematega seoses, tõmbus laps endasse ning näha oli, et ta ei tahaks kummagi vanema suhtes midagi halba öelda. Pärast seda, kui laps oli öelnud, et pigem tahab ta elada isaga, lisas ta koheselt järgi, et kõik nädalavahetused tahab ta olla koos emaga. Seega lapse tahteavaldustes ilmnes teatav vastuolu.
12. Kohtul tekkis kahtlus, et laps võib olla teatud määral lapse isa poolt mõjutatud. Kohtu kahtlust, et lapse isa võib last mõjutada ning seega võib juhul, kui lapse põhiline elukoht määrataks isa juurde, jätkuda lapse emast võõrutamine, toetab ka kliinilise gestaltpsühhoterapeut KT arvamus, kes teavitas 05.06.2022 Kohila valda, et D.S on abivajav laps. Psühhoterapeut tuvastas, et lapse isa ohustab lapse heaolu, rakendades tema peal psühholoogilist vägivalda, mis ohustab tõsiselt lapse heaolu ja vaimset tervist. Lahkuminekujärgne ema ja lapse vaheline suhtlus oli lapse isa kontrolli all. Lapse isa käitumises oli võimalik eristada järgmisi võõrandamise taktikaid: lapse ja ema suhtluse piiramine, lapse halva käitumise julgustamine emaga, lapsega ebaterve liidu loomine – räägib lapsele rahalistest väljaminekutest, valetab ema kohta; lapse kaastundega manipuleerimine. Avaldaja poolt 11.11.2022 esitatud terapeudi arvamusest nähtub, et laps on avaldanud terapeudile soovi elada ema juures. Kohtul tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest ja 7 2-22-9990 muuhulgas usaldada erialaspetsialistide arvamust, kes peab lapsele parimaks lahenduseks elada ema juures. Ka lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja on leidnud, et ei ole alust kahelda psühhoterapeut KT arvamuses, et lapse puhul oli tegemist emast võõrandatud lapsega. Samuti nähtub kohtule esitatud teistest tõenditest, et lapse isa kipub lapse ema halvustama ning kasutab manipuleerimise taktikat, et saavutada endale parim tulemus. Lapse isa fookus ei ole mitte suunatud lapse huvidele, vaid enda isiklikele huvidele.
13. Suhtlemisõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine (RKTKo 3-2-1-83-11, p 21). Kohtul on kohustus kaaluda sellise suhtluskorra määramist, mis on lapsele vähem koormav. Eestkosteasutus on kohtule esitanud ka enda poolse nägemuse suhtluskorrast, mis oleks kõige enam lapse huvides. Arvestades ärakuulamistel arutatut ja menetlusosaliste poolt avaldatut kehtestas kohus lapsega suhtlemise korra määruse resolutsioonis toodud tingimustel, mh selliselt, et: lapse D.S põhiline elukoht on ema P.M juures; laps viibib ema juures paaris nädala esmaspäevast kuni paaritu nädala kolmapäevani. Kolmapäeval läheb laps ise peale kooli isa juurde; D.S viibib isa juures paaritu nädala kolmapäevast kuni paaris nädala esmaspäevani. Laps läheb esmaspäeva hommikul kooli isa juurest ning peale tunde läheb ise ema juurde.
14. Kohus oli seisukohal, et kohtumääruse resolutsioonis toodud suhtluskord arvestab mõlema vanema ettepanekuid viisil, mis tagab lapse ja vanematele omavahelise suhtluse ja sideme piisaval määral. Määruskaebus
15. Lapsele määratud esindaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus selle resolutsiooni punktide 5.1, 5.2 ja 5.3 osas ja teha asjas uus lahend, määrates suhtluskorra kindlaks viisil, et laps viibib üle nädala vaheldumisi koos isa ja emaga. 24.
16. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohus määruse tegemisel rikkunud materiaalõigust (

§ 123lg 1).

Q.G on kohtu poolt ära kuulatud kahel korral. Ehkki seadusest tulenevalt ei ole lapse vanemal eelduslikult õigust nõuda, et laps viibiks kummagi vanema juures võrdse aja, oleks juba 7-aastase lapse sooviga mõistlik arvestada. 24.

1. Lapsele määratud esindaja taotles suhtluskorda reguleerida viisil, et laps saaks olla kummagi vanemaga nädala kaupa. Nii nädal-nädal suhtluskorra kui ka kohtu poolt määratud paaris nädala esmaspäevast kuni paaritu nädala kolmapäevani suhtluskorra puhul on lapsel sisuliselt kaks elukohta. Nii või teisiti on mõlemad suhtluskorrad lapsele koormavad. 24.
2. Kohus ei arvestanud lapsele määratud esindaja seisukohaga, et lapse isa ja ema elukohad on teineteisest kõigest mõnesaja meetri kaugusel ja praktiliselt suhtleb laps ka selle vanemaga, kelle juures ta parajasti ei viibi. Ei ole eluliselt usutav, et kui laps viibib koos isaga mõnevõrra vähem kui koos emaga, siis see võrreldes nädal ja nädal suhtluskorraga peaks vältima vanemate vahelisi konflikte. Pigem just väiksemate intervallidega määratud suhtluskord suurendaks vanemate kohtumiste vajadust ja laps peaks vähem taluma võimalikke vanemate negatiivseid emotsioone. 24.
3. Kohtul tekkinud kahtlus, et laps võib senini olla isa poolt mõjutatud/kallutatud, avaldamast kohtule oma tegelikku tahet vanematega suhtlemisel, on pigem oletuslik. 05.06.2022 psühhiaatri poolt esitatud märgukiri ei sisalda teavet lapse psühholoogilise seisundi kohta ca poolteist aastat hiljem vaidlustatud kohtumääruse tegemise ajal. 8 2-22-9990 24.
4. Kohus ei ole sisuliselt kaalunud võrdse suhtluskorra alternatiivi. Seisukoht, et lapsel peab olema üks elukoht, ei ole arusaadavalt põhistatud. Laps ei ole süüdi, et vanemad ei suuda oma erimeelsusi lahendada. Pigem võrdne suhtluskord võib kujundada lapsel arusaamise, et see on õiglane. Menetlusosaliste seisukohad
5. Lapse isa toetas määruskaebust ja jäi oma kõigi varasemate seisukohtade juurde. Keeruline ja väiksemate intervallidega suhtluskorra graafik loob olukorra, kus ka vanemad peavad teineteisega sagedamini kohtuma. Vanemate vahelisi konflikte on võimalik minimiseerida või sootuks vältida siis, kui lapse isa ja lapse ema suhtlus toimub kirjalikult ning ainult lapsega seotud teemadel. Alusetu on kohtu kahtlus, et laps võib senini olla isa poolt mõjutatud/kallutatud avaldamast kohtule oma tegelikku tahet vahemate suhtlemisel. Kohus ei ole kaalunud võrdse suhtluskorra alternatiivi. Puuduvad põhjused, miks laps ei võiks isa juures elada või isaga olla 50% ajast. Praegusel juhul on 50-50 suhtluskord võimalik ega kahjusta last, kuivõrd lapse elurütm on mõlema vanema juures väga sarnane. Soodustavaks teguriks on ka vanemate lähestikku elamine. Laps ise räägib pidevalt, et soovib elada koos isaga. Kohus pole arvestanud lapse tahtega. Määrus ei arvesta lapse huvidega. Lapsel peab olema üks kindel elukoht, kuid arusaamatuks jääb, miks peetakse selliseks kodus lapse ema kodu. Laps ise peab tänaseni oma koduks isa kodu.
6. Lapse ema palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Selline eeldus, et laps viibiks võrdse aja mõlema vanemaga ei ole kooskõlas

§ 123

lg-s 1sätestatud põhimõtetega, mille kohaselt tuleb ka lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramisel lähtuda esmajoones lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Tegelikkuses enne suhtluskorra määramist vajab lapse isa tõsist psühholoogist abi. Samuti suhtluskorra määramisel peab olema määratud kindel kellaaeg, millal laps lahuselavate vanemate juurde läheb ja tuleb. Koolipäevadel kolmapäeviti paaritutel nädalatel laps peale kooli läheb isa juurde, koolivaheajal ja riigipühadel lapse üleandmine toimub kell 18.

2. Eestkosteasutus jäi oma varasemalt avaldatud seisukohtade juurde. Kohila Vallavalitsus ei poolda parima lahenduskäiguna 50 – 50 suhtluskorra põhimõtet ning leiab, et laps vajab püsivat elukohta. Sedalaadi suhtluskorra põhimõtte rakendamine oleks lapse huvidega kooskõlas juhul, kui seda rakendataks lühiajaliselt, näiteks suveperioodi vältel. 50-50 suhtluskord peegeldab antud juhtumi puhul pigem vanemate tahet kui lapse parimaid huvisid. Kohila Vallavalitsuse hinnangul tagaks eestkosteasutuse poolt välja pakutud suhtluskorra ettepanek lapsele stabiilse elukorralduse, andes mõlemale vanemale ühtlasi võimaluse toimetada lapsega nii argipäeva rutiinis kui ka nädalavahetuseti. Menetluse edasine käik
3. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 1, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses 9 2-22-9990 esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud kõigi põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
5. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et on TsMS § 651 lg-st 1 ja §-st 659 tulenevalt seotud määruskaebuse piiridega ning kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust üksnes osas, milles määrus on vaidlustatud, so resolutsiooni punktide 5.
6. kuni 5.
7. osas. Muus osas on vaidlustatud maakohtu määrus TsMS § 466 lg-st 3 tulenevalt edasikaebamata jõustunud.
8. Määruskaebuses heidetakse maakohtule ette nii materiaalõiguse väära kohaldamist kui ka põhjendamiskohustuse rikkumist. Ringkonnakohtu hinnangul need etteheited põhjendatud ei ole.
9. Nagu maakohus õigesti esile tõi, teeb kohus

§ 123

lg-st 1 tulenevalt lapsesse puutuvates asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Nimetatud sätte kohaldamisega seoses on kohtupraktikas selgitatud, et üksnes kohus on pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab

§ 123lg 1 mõttes lapse huvidele (RKTKm 17.12.2013, 3-2-1-4-13, p 73).

Kohus peab arvestama nii vanema(

1. te)hooldusõigust, vanema(
2. te)õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi (RKTKm 09.11.2011, 32-1-83-11, p 21). Igas vanema ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise asjas tuleb lapse parimate huvidega kooskõlas olev suhtlemise kestus ja suhtlemise viis välja selgitada üksikjuhtumi põhiselt (RKTKm 07.12.2018, 2-17-3347, p 23). 33. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus oma otsustust, et lapsel on üks põhiline elukoht, mis on ema juures, piisavalt ja arusaadavalt põhjendanud. Nii nähtub vaidlustatud määrusest kokkuvõtlikult see, et otsustuse tingisid järgmised kohtu poolt tuvastatud asjaolud: vanemate vahelised suhted on konfliktsed; nii mõlemad vanemad kui eestkosteasutus olid arvamusel, et lapsel peab olema üks püsiv elukoht; lapse huvideks on stabiilne elukorraldus ja selle ettenähtavus, kindlus- ja turvatunne; laps on ema juures elamisega harjunud ja rahul; kliinilise gestaltpsühhoterapedi hinnangu kohaselt ohustab lapse isa lapse heaolu, rakendades tema peal psühholoogilist vägivalda; lapse isa fookus ei ole suunatud lapse huvidele, vaid isiklikele. Nimetatud asjaolusid arvesse võttes järeldas maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et suhtluskorra määramine 50/50 põhimõttel kui ka põhilise elukoha määramine lapse isa juurde ei ole lapse huvidega kooskõlas. 34. Ringkonnakohus selgitab, et seadusest ei tulene vanemate eelduslikku õigust nõuda, et laps viibiks nende kummagi juures võrdse aja. Vanemate ühine hooldusõigus (

§ 117

) ei tähenda seda, et vanematel on lahuselu korral õigus lastega suhelda võrdse aja jooksul. Selline õigus ei tulene ka

§ 143

lg-st 1, mille kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult.

§ 143

lg 21 teine lause sätestab, et vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. Lapsele ei tule eelduslikult määrata vahelduvat elukohta ainuüksi põhjusel, et vanem, kelle juures laps ei ela, on valmis ja võimeline lapsele vahelduvat elukohta pakkuma. Selline eeldus ei ole kooskõlas

§ 123lg-s 1 sätestatud põhimõtetega (RKTKm, 15.02.2023, 2-21-5895, p-d 19 ja 20).

10 2-22-9990

1. Määruskaebuse esitaja heidab maakohtule ette ka tema arvamusega arvestamata jätmist. Ringkonnakohus selgitab, et suhtluskorra kindlaksmääramisel võtab kohus lapse arvamust arvesse ühe asjaoluna lapse huvide väljaselgitamisel (RKTKm, 15.02.2023, 2-21-5895, p 14). Eeltoodu tähendab, et lapse arvamus ei ole selleks ainsaks ega ka primaarseks asjaoluks, millest tema suhtes tehtava otsustuse puhul lähtuda tuleb.
2. Kuigi lapse soov olla oma isaga rohkem koos on mõistetav, ei kaalu ei see ega määruskaebuses nimetatud tahe kogeda võrdse suhtlemiskorra määramisest tulenevat õiglustunnet, lapse huve üles. Konkreetsel juhul on lapse huvideks õigus elada ühes põhielukohas igapäevaselt ettenähtava ja stabiilse elukorralduse järgi, mis tagab lapse üleüldise heaolu ja toetab tema arengut ning suhtlus kummagi vanemaga tingimustel, et see arvestab lapse õigusi ja vajadusi ning pakub talle turvatunnet. Kuivõrd maakohus nendest huvidest ka lähtus, tuvastades eelnevalt, et vanemate vahelised suhted on konfliktsed, mis vahelduvat elukorraldust 50/50 põhimõttel määrata ei võimalda ning lapse isa on terapeudi tuvastatud asjaoludel lapse heaolu ka ohtu seadnud, ei ole sisulised kaalutlusvead

§ 123lg 1 kohaldamisel maakohtule etteheidetavad.

1. Ringkonnakohtul ei ole seaduslikku alust vaidlustatud maakohtu otsustust muuta ka määruskaebemenetluses avaldatut arvesse võttes. Määruskaebuse nõude kohaselt soovib kaebaja suhtluskorra määramist viisil, et laps viibib üle nädala vaheldumisi koos isa ja emaga. Kuigi lapse isa toetab kaebaja soovitud suhtluskorra määramist, on nii tema kui lapse ema mõlemad jäänud seisukohale, et lapsel peab olema üks elukoht. Samasugusele arvamusele on jäänud ka eestkosteasutus, kelle hinnangul on 50/50 suhtluskord ja jagatud vanemlus võimalik vaid vanemate vahelise hea läbisaamise korral. Kummagi vanema poolt määruskaebemenetluses esitatud tõenditest nähtuvalt on nende vahelised suhted jätkuvalt konfliktsed. Lapse esindaja ei ole määruskaebuses ka arusaadavalt põhjendanud, miks oleks lapsele parem suhtluskord 50/50 põhimõttel sisuliselt kahes elukohas, olukorras, kus mõlema vanema hinnangul peaks lapsel olema üks põhiline elukoht. Lapse esindaja on ka leidnud, et lapsele oleks mõlemad suhtluskorrad nii või teisiti koormavad, kuid on jätnud esile toomata, mis väidetava ülemäärase raskuse lapsele tekitab.
2. Seoses määruskaebuse väitega, et pigem oleks vanemate vaheline konfliktivaba suhtlus saavutatav väiksemate intervallidega, juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et maakohus ei ole lapse üleandmisega seotud määranguid teinud. Vaidlustatud määruse resolutsiooni punktide 5.
3. ja 5.
4. kohaselt läheb laps ise kolmapäeval peale kooli isa juurde ja esmaspäeva hommikul kooli isa juurest ning peale tunde ema juurde. Sellise ettepaneku suhtluskorraks tegi asja materjalidest nähtuvalt eestkosteasutus, võttes sealjuures arvesse nii lapse võimekust kui ka asjaolu, et vanemate elukohad on teineteise lähedal. Nimetatut arvestades on alusetu see kaebuse etteheide, et kohus ei arvestanud lapsele määratud esindaja seisukohaga, et lapse isa ja ema elukohad on teineteisest kõigest mõnesaja meetri kaugusel. Põhjendamatu on ka see kaebuse väide, et maakohus ei ole võrdse suhtluskorra alternatiivi sisuliselt kaalunud. Vaidlustatud määruse õiguslikest põhjendustest on selle kaalumine selgelt nähtav (vt nt p 21).
5. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse etteheited, et maakohus on oletustele põhinevalt leidnud, et isa on last mõjutanud ja tugines asjas varasemalt esitatud tõendile. Kliinilise gestaltpsühhoterapeudi KT 05.06.2022 teavitusest abivajavast lapsest nähtub, et lapse isa on lapse heaolu ohustanud, teda kahel korral rihmaga peksnud ja lapse suhtes toime pannud raske psühholoogilise vägivalla, piirates lapse ja ema suhtlust, julgustades lapse halba käitumist emaga, valetanud lapsele ema kohta, tekitanud lapses tunde, et isa on ema käitumise ohver ja talle on liiga tehtud, ema halvustanud ja öelnud, et ema ei hooli temast, on laisk ja vägivaldne ning kritiseerinud ka ema perekonnaliikmeid. Kuivõrd suhtluskorra lahend tuleb seadusest 11 2-22-9990 tulenevalt teha lapse huvidest lähtuvalt ja vanem peab seadusest tulenevalt hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist (

§ 143

lg 2), ei ole maakohus eksinud, kui tugines suhtluskorra määramisel ka terapeudi poolt tuvastatud asjaoludele. Taotluste lahendamine

1. Lapse isa esitas määruskaebusmenetluses 11.01.2024 vastusega koos uue tõendina pöördumise lapse esindaja poole. Lapse ema esitas määruskaebemenetluses 27.12.2023 vastusega uute tõenditena vanemate kirjavahetuse (lisad 1-9). Ringkonnakohus võtab tõendid TsMS § 238 lg 1 alusel asja materjalide juurde. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
2. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus puudutatud isikule 1 riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud määruskaebuste menetlemisega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on asjaolusid arvestades õiglane, muuhulgas põhjusel, et lahend tehakse lapse huvides. Ringkonnakohus määrab puudutatud isikule 1 riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusabikulud kindlaks eraldi määrusega.
3. Määrus on edasikaevatav resolutsiooni punktide 3-5 osas tulenevalt TsMS §-st 178 ja § 696 lg 3 esimesest lausest. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 12