KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Krista Kirspuu ja Kaija Piirmets Otsuse kuupäev 17.01.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-108724 Tsiviilasi

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Kostjal kulude puudumise tõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. 4.

1. Maakohus leidis, et poolte õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sh vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise (VÕS § 403⁴) kohustus. 4.
2. VÕS § 403⁴ lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja ei tõendanud asjaomase põhimõtte järgimist. Maakohus hindas selle ja toimiku materjalide põhjal, et vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. 4.
3. VÕS § 403⁴ lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub lg-s 6 sätestatud kohustust kontrollida tarbija krediidivõimet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sel juhul ei võlgne. Lepingu sõlmimise ajal 03.02.2021 oli VÕS §-s 94 nimetatud intressimäära suurus 0% aastas. Seega puudus pangal õigus nõuda kostjalt intressi tasumist. Samuti ei olnud pangal tulenevalt VÕS § 403⁴ lg-st 7 õigus nõuda kostjalt haldustasu. 4.
4. Kostja tasutud summa tuleb arvestada põhivõla katteks. Seega puudus pangal VÕS § 416 lg 1 järgi õigus leping erakorraliselt makseviivituse tõttu üles öelda, sest kostja ei olnud lepingu ülesütlemise ajal makseviivituses. 4.
5. Hageja ei toonud esile asjaolusid, millest nähtub tagastamata krediidi ja intressi uuesti määratud tagasimaksed VÕS § 403⁴ lg 7 ls 3 järgi, sh maksete suurused ja maksete tähtajad. Esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks panga poolt uuesti määratud ja kostjale teatavaks tehtud osamaksete tasumisega viivituses. Kuivõrd lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole muutunud sissenõutavaks laenujäägi tagastamise nõue. 4.
6. VÕS § 113² lg 2 järgi on sissenõudmiskulude hüvitamise nõude eeldus lepingu lõppemine. Hageja ei ole tõendanud lepingu kehtivat ülesütlemist. 4.
7. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu jääb rahuldamata viivise nõue. POOLTE SEISUKOHAD
8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada. Esimese võimalusena taotleb hageja asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Teise võimalusena palub hageja mõista kostjalt välja põhivõla 1140,32 €. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. 3

§ 657lg 1 p 2).

Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha ise uue otsuse hagi osalise rahuldamise kohta ning jaotada ja vajalikus ulatuses ka rahaliselt kindlaks määrata menetluskulud. Kaebus rahuldatakse osaliselt. 8. Kostja vastuste puudumise tõttu saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda hageja esile toodud ja maakohtu tuvastatud asjaoludest (

§ 652lg 1 p 1).

Muu hulgas pole vaidlusalune laenulepingu sõlmimine ega sellele lisatud maksegraafiku tingimused (dtl 32). Hageja väitel on kostja laenulepingu täitmiseks tasunud 859,68 €. 9. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid võtab ringkonnakohus vastu, sest need vastavad

§ 652

lg 3 p 2 tunnustele (hageja ei saanud tõendeid varem esitada maakohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu). Tõendite vastuvõtmise menetluslikku otsusust ei saa eraldi vaidlustada.

1. Maakohus kontrollis VÕS § 403⁴ lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg-te 2, 6 ja 13 alusel, kas pank järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ning leidis põhjendatult, et pank ei teinud piisavaid pingutusi, et kostja krediidivõimekust nõuetekohaselt hinnata. Maakohus märkis õigesti, et ainult kostja laenutaotluse põhjal laenu väljastades rikkus pank VÕS § 403⁴ lg 1 p 1 ja lg 6 ning selle tagajärjena tuleb sama paragrahvi lg 7 järgi lugeda intressimääraks VÕS § 94 intressimäär. Vaidlusalusel ajavahemikul alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni oli see 0% aastas. Ühtlasi ei võlgnenud kostja pangale muid tasusid.
2. Eelneva põhjal on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusumma tagastamist, aga ta ei saa edukalt nõuda intressi ega viivist. Õige on hageja kaebuse p 3.6 arusaam, et seetõttu on 27.10.2022 ülesütlemine toimetu, sest kostjal ei olnud siis veel põhivõla tagastamise kohustust rikkunud. Maksegraafiku järgi tuli esimese 33 osamaksega kokku tasuda 872,09 €, st kostja viivitus algas pärast 15.11.
3. Nimetatud kuupäeval tasuda tulnud
4. maksest on tasumata 12,41 € (= 872,09 – 859,68). Hageja ei väida, et laenuleping oleks pärast seda uuesti üles öeldud. Samuti ei väida hageja, et laenulepingu pooled oleks lepingut muutnud. Seetõttu saab hageja loovutuse saajana nõuda kostjalt laenulepingust tuleneva põhivõla tagastamise kohustuse täitmist vastavalt lepingule, mitte aga hiljem koostatud uue graafiku järgi. Hageja esitatud uues maksegraafikus on lepingus kokkulepitud lõpliku tagasimakse tähtaega põhjendamatult lühendatud.
5. Otsuse tegemise aja seisuga on lisaks muutunud sissenõutavaks osamaksed nr 34–47 kokku summas 527,96 €. Lisades sellele eespool märgitud vahe
6. osamaksest 12,41 €, kujuneb praegu sissenõutavaks põhivõla summaks 540,37 €. Selle summa saab kohus kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osamaksed nr 48–60 summas 599,95 € muutuvad sissenõutavaks lepingus märgitud ajal, st iga kuu
7. kuupäeval 15.02.2025–15.02.
9. Tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida (

§ 369ls 1). Ringkonnakohus leiab, et selle sätte kohaldamise eeldus on käesoleval juhul täidetud. Kostja on praeguseks viivituses enam kui aasta (alates 4

§ 163lg 1 alusel, sest hagi rahuldatakse osaliselt.

See alus kohaldub ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-18-17, p 18), kusjuures kohus võib erinevalt jaotada kohtukulud (

§ 138

lg 2; § 139 lg 1; § 143) ja kohtuvälised kulud (

§ 144

, vt kululiikide eraldi jaotamise lubatavuse kohta nt RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15, p 36). Kohus võtab siinjuures arvesse, et hageja põhinõue oli põhjendatud osaliselt, kõrvalnõuded aga põhjendamata. Siiski ei ole rahaliste nõuete rahuldamise ulatus ainus kulujaotust mõjutav kriteerium (RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Hageja nõue rajaneb tarbijakrediidilepingul, mida ei sõlmitud korrektselt. Kohtusse pöördumine on toonud hagejale kaasa õigusabikulu, mida oleks saanud vältida, kui esindaja oleks süüvinud lepingu sõlmimise asjaoludesse. Kostja ei pea hüvitama hagejale menetluskulusid põhjendamatu nõude esitamisel. Võttes arvesse rahuldatud põhinõude ulatust on kohane, et kostja hüvitab hagejale 50% riigilõivust, mis on ühtlasi ainus toimikust nähtuv kohtukulu. Kohtuvälised kulud (eelkõige esinduskulud) jätab kohus kummagi poole enda kanda. 15. Menetluskulude jaotuse järgi on hüvitatav kulu hageja makstud riigilõiv mõlemas kohtuastmes, millest kostja peab kandma 50%. Selle kulu saab ringkonnakohus ise kindlaks määrata (

§ 2). Hageja tasus mõlemas kohtuastmes riigilõivu 350 € – kokku seega 700 €.

Menetluskulude jaotuse järgi peab kostja sellest hüvitama 50% ehk 350 €, mille ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Hageja taotluse (dtl 28) ja

§ 177

lg 4 alusel tuleb kostjal tasuda hüvitatavalt menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates otsuse jõustumisest. Ülejäänud menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. 16. Apellatsioonkaebuse ja selle menetlusse võtmise määruse toimetas ringkonnakohus kostjale kätte

§ 317lg 1 p 1 alusel avalikult.

Avaliku kättetoimetamise eeldused on endiselt täidetud. Seetõttu toimetab kohus käesoleva otsuse kostjale samuti kätte avalikult. 17. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja vastavalt

§ 173lg 1 ls-le 2 märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) 5