Obsah (10)

§ 113§ 4034§ 401§ 402§ 1§ 4062§ 403§ 396§ 416§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja menetlev kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuar 2025, Rakvere Tsiviilasja number 2-23-143863 Tsiviilasi Svea Fi

§ 113

lg 1) sätestatud viivisemäär on kõrgem kui lepinguga ette nähtud intressimäär, millisel juhul kohaldatakse seaduses sätestatud viivisemäära. Lepingust tulenevalt on intressimääraks 9,90% aastas, seaduses sätestatud viivisemäär on alates 01.07.2023 12% ning alates 01.01.2024 12,5%. Kuni lepingu ülesütlemiseni 25.09.2023 on tähtaegselt tasumata summadelt arvestatud viivist 5.02 eurot, perioodi 26.09.2023- 31.12.2023 eest 133.14 eurot, alates 01.01.2024 kuni hagi esitamiseni (14.02.2024, k.a) 64.17 eurot, viivis kokku 202.33 eurot. Hageja nõuab kostjalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 45 eurot, millest 15 eurot on lepingu kestel saadetud meeldetuletuskirjade (saadetud 28.06.2023, 25.07.2023, 30.08.2023) ja 30 eurot pärast lepingu lõppemist saadetud meeldetuletuskirjade (saadetud 18.10.2023, 27.10.2023) eest. 3. Vastuseks 22.02.2024 määruses nõutule (vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise täiendavaks selgitamiseks; ettepanek hagejale vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta 2/8 täiendavate tõendite esitamiseks või tõendite puudumisel nõuete ümberarvestuse esitamiseks vastavalt

§ 4034

lg-le 7) hageja selgitas täiendavalt, et kontoväljavõtte küsimine ei ole kohustuslik eeltingimus vastutustundliku laenamise põhimõtte täitmiseks ning sellist nõuet ei tulene otseselt ka seadusest. Ka pangakonto väljavõtte alusel ei ole võimalik saada terviklikku ülevaadet taotleja olemasolevate kohustuste kohta olukorras, kus taotlejal on mitu pangakontot ning ta pahatahtlikult esitab vaid pangakonto/-kontode väljavõtte/-d, millele laekuvad tema sissetulekud, kuid millelt ei ole nähtu tema tegelikud olemasolevad kohustused. Krediidiandjal ei ole võimalik kontrollida, et taotleja esitab kõigi oma pangakontode väljavõtted. Kostjal on kohustus esitada laenutaotluses vaid õiget infot. Laenutaotleja ei või teadlikult võlausaldajad eksitades võtta laenukohustusi, mida ta täita ei suuda. Ka kohtupraktikas on leitud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte eesmärgiks ei ole välistada laenusaaja vastutusvõimet ning selle põhimõtte võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest (vt TrtRnKo 26.10.2017, 2-16-7326, p 7). Hageja selgituse järgi võtab ta taotluste menetlemisel lisaks finantskohustustele arvesse ka tarbija majapidamiskulusid, lähtudes põhimõttest, et finantseerimisel on taotleja kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks sõltuvalt taotleja sissetulekust 35-50% taotleja netosissetulekust. Ülejäänud osa netosissetulekust, kuid mitte vähem riiklikust elatusmiinimumist, peab jääma tarbijale muudeks kuludeks, sealhulgas majapidamiskuludeks. Hageja hinnangul kostja sissetulekuid (3000 eurot/kuus) ja kohustusi (0 eurot/kuus) arvestades oli kostja suuteline igakuiselt tasuma kokkulepitud osamakse 152.36 eurot. Skoorimudelis võetakse muuhulgas arvesse nii kehtivaid kui viimase aasta jooksul lõpetatud maksehäireid, isikuga seotud täiteteateid, kinnistute olemasolu, päringuid liisingufirmadest jmt. Leping on sõlmitud kostjaga juba 20.05.2021, perioodil mai 2021 – juuni 2023 täitis kostja lepingust tulenevaid kohustusi korrektselt. Seega oli lepingust tulenevate kohustuste täitmine kostjale jõukohane. Hageja hindas lepingut sõlmides kostja krediidivõimelisust korrektselt ning meelevaldne on kostja poolt lepingujärgsete osamaksete tasumata jätmist siduda ligi kaks aastat varem teostatud krediidivõimelisuse hindamisega. Samuti kuigi hageja on tulenevalt 2023. aastast karmistunud kohtupraktikast muutnud tänaseks tarbijate krediidivõimelisuse hindamise kriteeriume, siis kõnealune krediidileping on sõlmitud juba 2021. aastal, mil krediidiandjatel ei olnud võimalik ette näha tulevikus muutuvaid nõudeid. 4. Hagimaterjalid koos hagi menetlusse võtmise määrusega on kostjale kättetoimetamise portaali vahendusel 21.04.2024 kätte toimetatud. Kostja ei ole kohtule vastust hagile esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kohus, tutvunud hagiavalduse ja esitatud tõenditega, leiab, et hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata. 6. Hagiavalduse kohaselt on hageja nõude aluseks 20.05.2021 müügi- ja järelmaksuleping, milles kostja ja ABC Motors AS müüjana leppisid kokku sõiduki xxxx müügis kostjale ja ostu finantseerimises hageja poolt. Müüja on lepingu allkirjastamisega loovutanud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale (dtl 57). Lepingu alusel sai kostja järelmaksulepingu alusel krediiti 6115 eurot (finantseeritav summa 5990 eurot ja lepingu sõlmimistasu 125 eurot), mis tuli tagastada alates 15.06.2021 igakuiselt 60 osamaksega vastavalt maksegraafikule (dtl 59-60), osamakse suuruseks 152.36 eurot, s.h intress (intressimääraga 9,90% aastas). Hageja taotleb kostjalt lepingu ülesütlemise tõttu sissenõutavaks muutunud põhivõla 4 175.04 eurot, intressi 452.04 eurot, viivise lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni (14.02.2024, k.a; dtl 80, 86-87) 202.33 eurot, võla sissenõudmiskulu 45 eurot ja lisanduva viivise alates hagi esitamisest põhivõlgnevuselt

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras väljamõistmist.

7. Võlaõigusseaduse (

) § 401 lg 1 kohaselt krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), 3/8 krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

§ 401

lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.

§ 402

lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja on tarbija

§ 1lg 5 tähenduses.

Poolte sõlmitud järelmaksulepingu näol on seega tegemist tarbijakrediidilepinguga

§ 402

lg 1 tähenduses, kuna füüsilisest isikust kostja on saanud krediiti väljaspool oma majandustegevust.

1. Hageja krediidiandjana on menetluses vaidlustamata asjaoludel täitnud lepingujärgse kohustuse, finantseerides kostja poolt kauba (sõiduki) ostmist ja võimaldades selle tagastada järelmaksu osamaksetena. Kostjal oli kohustus tagastada krediit koos intressiga igakuiste osamaksetena vastavalt maksegraafikule 15.06.2021 kuni 15.05.
3. Riigikohus on selgitanud, et kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ja muid tühisuse aluseid ka omal algatusel (nt RKTKo 05.04.2017, 3-2-117-17, p 20). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 4062

lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p 13). 10. Eesti Panga avaldatud andmete kohaselt oli 30.11.2020 seisuga krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 20,09% aastas (kohaldus alates 01.01.2021 väljastatud laenudele). Lepinguga kokkulepitud krediidi kulukuse määr 19,76% aastas ei ületa seega

§ 4062lg 1 esimese lause alusel kehtestatud piirmäära.

11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098, p-d 13 ja 17). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

§ 4034

lg 1 järgi enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 4034lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 4034lg 13).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta, sh teave tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 18). Kostjal on küll

§ 4034

lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 4034

lg 4 ning krediidiandjate- ja vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid 4/8 mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta kostjal neid täpsustada (RKTKm, 24.11.2023, 2-21-13098, p 21, RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710, p 29.3). 12. Kohus selgitas hagejale tarbijakrediidilepingutele tõendamiskoormist 31.01.2024 ja 22.02.2024 määrustes. kohalduvaid õigusnorme ja Kohus selgitas mh, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034 lg 3 1.

lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Kui krediidiandjal puudub mõne eelpool nimetatud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 (säte kehtis ka hageja nõude aluseks oleva 20.05.2021 lepingu sõlmimisel) järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKm 24.11.2023, 221-13098, p 18). Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt TlnRnKo 08.11.2021, 2-20-106661, p 55; TrtRnKo 19.12.2022, 2-22-118076, p 10; TlnRnKm 06.02.2024, 2-23-130993, p-d 4.2, 11.1). Ka Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi „Vastutustundliku laenamise nõuded“ (13.06.201630.06.2021 kehtinud redaktsioon) p 7.

1. järgi ei saa tarbija varalise seisundi hindamisel pidada piisavaks krediidiandja tuginemist üksnes tarbija poolt edastatud andmetele ja dokumentidele, tarbija poolt suuliselt antud ütlustele, andmetele ja dokumentidele, mis ei ole piisavad, samuti tarbija enda hinnangule oma varalise seisundi või muu krediidivõimelisuse hindamisel tähtsust omava asjaolu kohta.
2. Hagiavalduse põhjal on hageja kontrollinud kostja maksevõimelisust taotlusest ja Creditinfo maksehäireregistrist nähtuvate andmete põhjal ning kasutanud kostja maksevõime hindamisel Creditinfo Eesti AS-i poolt genereeritud skoorimudelit, milles võetakse muuhulgas arvesse nii kehtivaid kui viimase aasta jooksul lõpetatud maksehäireid, isikuga seotud täiteteateid, kinnistute olemasolu, päringuid liisingufirmadest jmt. Kohus jääb 22.02.2024 määruses leitu juurde, et hagiavaldusest ei tulene, milliste andmete põhjal on krediidiandja teinud kindlaks või kontrollinud võlgnikul vara ja sissetulekute ning finants- ja muude kohustuste olemasolu ja suurust. Maksehäireregistri andmed seda ei võimalda, seejuures maksehäireregister annab teavet vaid juba tekkinud makseraskuste kohta. Ka koos krediidiskoori kasutamisega ei võimalda neist nähtuvad andmed teha adekvaatseid järeldusi kostja krediidivõimekuse kohta. Hagiavaldusest ja esitatud laenutaotlusest (dtl 75) ei nähtu, et hageja oleks küsinud muud või täiendavat teavet kostja varalise seisundi kohta lisaks igakuise sissetuleku ja kohustuste suuruse kohta. Kuigi nõustudes, et täielik teave oma sissetulekute, varalise seisundi ja teiste varaliste kohustuste kohta on eelkõige tarbijal endal, tuleb siiski krediidiandjal teavitada tarbijat sellest, millist liiki teavet ja milliseid tõendeid peab tarbija oma krediidivõimelisuse kohta esitama (

§ 4034lg 4).

Tarbija ei pea ise teadma, millised andmed on tema krediidivõimelisuse hindamiseks täielikud. Jättes mõistlikult kontrollimata kostja sissetulekute ja kohustuste suuruse ja päritolu, muutub sisutuks ka hageja selgitus selle kohta, et finantseerimisel on taotleja kohustuste osakaalu maksimaalseks lubatud määraks sõltuvalt taotleja sissetulekust 35-50% taotleja netosissetulekust 5/8 ning hageja arvestab, et ülejäänud osa netosissetulekust, kuid mitte vähem kui riiklik elatusmiinimum, peab jääma tarbijale muudeks kuludeks, sealhulgas majapidamiskuludeks. Kohus märgib, et hageja kontrollikohustust ei mõjuta see, et kostja on krediiditaotluses kinnitanud, et ta on krediidivõimeline ja leping vastab tema finantsolukorrale (vt TlnRnKo 28.08.2024, 2-22142669, p 11.2). Samuti ei välista lepingu nõuetekohane täitmine mingi ajaperioodi vältel seda, et tarbija on maksed teinud mitte omavahendite arvel, vaid on näiteks olnud sunnitud võtma täiendavaid laenusid kohustuse täitmiseks. Krediidiandjat ei vabasta kliendi maksevõime kontrollimisest ka viide kostja esitatud andmete tõesusele tuginemisele. Käesoleval juhul ei ole hageja ka väitnud, et kostja oleks esitanud krediidiandjale laenu taotlemisel ebaõigeid andmeid. Kohtu hinnangul oli seega krediidiandja poolt krediidi andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontrollimine ebapiisav ja toimunud vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes. 14. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034

lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Ka vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb

§ 396kohaselt laenuks saadud rahasumma tagastada.

15. Kohus 22.02.2024 määrusega tegi hagejale ettepaneku esitada täiendavad tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta või tõendite puudumisel nõuete ümberarvestus vastavalt

§ 4034lg-le 7.

Hageja ei ole kohtule täiendavaid tõendeid ega uuesti määratud tagasimakseid esitanud. Seega lähtub kohus sellest, et kostja kohustuseks oli maksta hagejale tagasi lepingu järgi saadud krediit ja

§-s 94 määras sätestatud intress. Võlasuhete intressimäär (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) oli lepingu kehtivuse ajal: 1) alates lepingu sõlmimisest 20.05.2021 kuni 31.12.2022 - 0%; 2) 01.01.2023 kuni 30.06.2023 - 2,50%; 3) 01.07.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 25.09.2023 – 4%. 16. Kostjal tuli kokkulepitud maksegraafiku (dtl 59) järgi tasuda kuni lepingu ülesütlemiseni 25.09.2023 põhiosamakseid (osamaksed 1-28) summas 2 222.36 eurot (sisaldavad ka põhiosamakse hulka arvestatud lepingutasu 125 eurot, mida

§ 4034

lg 7 järgi kostja hagejale ei võlgneks, osamakseid).

§-s 94 määras intress põhivõla jäägilt on: 1) kuni 31.12.2022 (

1. osamakse 15.12.2022) 0%, seega selle perioodi eest kostjal intressivõlgnevus puudub; 2) 01.
2. – 14.01.2023, jääk 4789.12 eurot – 4.59 eurot; 3) 15.01.-14.02.2023, jääk 4705.08 eurot – 9.99 eurot; 4) 15.02.-14.03.2023, jääk 4619.84 eurot – 8.86 eurot; 5) 15.
3. - 14.04.2023, jääk 4533.38 eurot – 9.63 eurot; 6) 15.
4. – 14.05.2023, jääk 4445.69 eurot – 9.13 eurot; 7) 15.
5. – 14.06.2023, jääk 4356.75 eurot – 9.25 eurot; 8) 15.06.- 14.07.2023, jääk 4266.54 eurot – 4.68 eurot + 6.55 eurot; 9) 15.07.- 14.08.2023, jääk 4175.04 eurot – 14.18 eurot; 10) 15.08.- 14.09.2023, jääk 4082.24 eurot – 13.87 eurot; 11) 15.
6. – 25.09.2023, jääk 3988.11 eurot – 4.81 eurot. Maksegraafiku järgi kuulus tasumisele intress kogusummas 95.54 eurot. Kostjal tuli seega maksegraafiku kohaselt tasuda kokku 2 317.90 eurot.
7. Hagiavalduse kohaselt on kostja lepingu alusel hagejale kuni lepingu ülesütlemiseni teinud tagasimakseid ja hageja on arvestanud põhinõude katteks 1939.96 eurot ja intressi katteks 1658.67 eurot, kokku 3 598.63 eurot. Kohtule esitatud võlasaldo (dtl 81-85) põhjal on lepingu kehtivuse ajal 6/8 kostja tasutu arvel loetud täiendavalt tasutuks ka meeldetuletuse tasud kogusummas 80 eurot. Kokku on kostja tasunud seega 3 678.63 eurot.
8. Kohus leiab, et käesolevas asjas on kohtule esitatu põhjal võimalik hinnata, kas lepingu ülesütlemiseks oli alust, ka ilma et krediidiandja oleks tagasimakseid uuesti määranud. Eelpool esitatud arvutuste põhjal oli kostja lepingu ülesütlemise seisuga 25.09.2023 teinud hagejale makseid põhivõlgnevuse ja intressi katteks (vähemalt, s.o isegi arvestamata põhiosa võlgnevuse vähendamist lepingutasu võrra) 1 360.73 euro (3 678.63 – 2 317.90) võrra suuremas summas kui ta oleks maksegraafiku järgi pidanud. Kohus arvestab tasumisena ka sissenõudmiskulude katteks arvestatud 80 eurot, kuivõrd lepingu ülesütlemise seisuga puudus kostjal võlgnevus hageja ees. Seega ei olnud kostjal 25.09.2023 seisuga laenuandja ees võlgnevust ja kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, ei olnud krediidiandja lepingu ülesütlemiseks alust ja ülesütlemine ei ole kehtiv.
9. Kohus selgitab, et hageja saab nõuda kostjalt krediidisummade tagastamist juhul, kui nõue on muutunud sissenõutavaks, ennekõike kui leping on kehtivalt üles öeldud (

§ 416

lg 1 ja 3, § 195 lg 5) või kostja on rikkunud krediidisummade tagastamise kohustust (

§ 108lg 1) (vt Trt

RnKo 26.09.2024, 2-23-123620, p 10). Kokkulepitu põhjal kohustus kostja krediidi tagastama (tasuma viimase osamakse) hiljemalt 15.05.

1. Kuna krediidisummade tagastamise tähtaeg ei ole saabunud, samuti ei ole lepingut kehtivalt üles öeldud ja tagasimakseid ei ole uuesti määratud, ei saa hageja nõuda krediidi tagastamist ka põhjusel, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust krediidisummad tähtaegselt tagasi maksta. Kohus osutab, et kohtupraktikas on leitud, et kui laenu lõpptähtaeg ei ole saabunud ning laenuandja ei ole tagasimakseid uuesti määranud, ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses on hageja põhinõue sissenõutavaks muutunud (nt TrtRnKo 24.05.2024, 2-23-107737, p 11, TlnRnKo 24.05.2024, 2-23-146953, p 11.2). Õiguskirjanduses on selgitatud, et krediidiandjal tuleb tagasimaksed lepingu sõlmimise hetke seisuga uuesti määrata, st enamtasutud intressi ja muude tarbija makstud tasude võrra vähendab krediidiandja kogu tarbija poolt võlgnetavat krediidi põhiosa ning jagab vähendatud põhiosa tagasimakseteks vastavalt krediidiandja ja tarbija vahel varem kokkulepitud tingimustele (nt on lepingus kokku lepitud, et krediit tuleb tagasi maksta ühe aasta jooksul kaheteistkümne võrdse tagasimaksena)
2. Kohus märgib, et isegi juhul, kui lähtuda tagastamisele kuuluvate põhiosamaksete maksegraafikust nähtuvast suurusest, olid kostja poolt enamtasutud summat arvestades ka kuni hagi esitamise ajani (s.o 14.02.2024) kokkulepitud osamaksed (s.o 29-32, põhiosamaksed kokku 395.68 eurot) koos võimaliku intressiga tasutud. 20.

§ 113

lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Kohus leiab, et kuivõrd kostjal puudub võlgnevus krediidiandja ees vähemalt hagi esitamise seisuga, tuleb jätta hageja viivisenõue, s.o 202.33 eurot (14.02.2024 seisuga) ja lisanduva viivise nõudes tervikuna rahuldamata.

1. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista lepingu kehtivuse ajal ja pärast lepingu ülesütlemist võla sissenõudmisega kaasnevad kulud kogusummas 45 eurot. Kohus leiab, et kuna kostjal puudub võlgnevus hageja eest, tuleb jätta hageja vastav nõue rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. 1 M.Käerdi, A.Õunpuu. Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 2019, § 4034 lg 7, 3.3., a) 7/8
3. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuivõrd kostja ei ole kohtule esitanud menetluskulude nimekirja ja ka menetluse asjaoludest ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 8/8