Obsah (5)

§ 199§ 65§ 56§ 57§ 64

1-18-7724 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 3. jaanuar 2019. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-18-7724 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Koik, Ivi K

§ 199

lg 2 p 5, 7, 9 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Süüdistatav W.W , isikukood: XXX; kannab karistust Tallinna vanglas, emakeel vene keel, Eesti Vabariigi kodakondsus, XXX, töökoht puudub, kehtivad karistused: 14 väärteokaristust ja 13 kriminaalkaristust. Viimati Harju Maakohtu 29.06.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-6297

§ 199lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi.

07.12.2017 vabastati enne tähtaega katseajaga kuni 23.08.

1. Harju Maakohtu 21.05.2018 määrusega pöörati kandmata karistus 7 kuud ja 26 päeva täitmisele alates 21.05.
2. Apellatsioonide esitajad Süüdistatav W.W ja tema kaitsja Leelo Viil
3. oktoobri 2018.a otsus RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava W.W ja tema kaitsja Leelo Viili apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks W.W-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 eurot. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks W.W-lt Vabariigi kasuks välja 120 (ükssada kakskümmend) eurot. Eesti 1 1-18-7724 Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355 (SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT: NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:
4. W.W on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema isikuna, kes paneb süstemaatiliselt toime vargusi, grupis koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikuga, viibides 05.05.2017 kella 18:49 paiku aadressil XXX, Tallinn, asuvas M OÜ kaupluses Y võttis kokku kaupa summas 124,98 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata. Kaup kauplusele tagastamata. Samuti tema uuesti süstemaatiliselt grupis koos kohtueelse menetluse käigus tuvastamata isikuga, viibides 05.05.2017 kella 18:55 paiku aadressil XXX, Tallinn, asuvas M OÜ kaupluses Y, võttis varasema kokkulepe alusel ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära konjaki Courvoisier, maksumusega 60,99 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata. Kaup kauplusele tagastamata. Samuti tema uuesti süstemaatiliselt 08.06.2017 kella 08:43 paiku aadressil XXX, Maardu asuvas M OÜ kaupluses võttis kokku kaupa summas 140,97 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata. Kaup kauplusele tagastamata. Samuti tema uuesti süstemaatiliselt, 09.06.2017 kella 08.45 paiku aadressil XXX, Maardu asuvas M OÜ kaupluses võttis kokku kaupa summas 164,97 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata, kinnipidamisel tõmbas ennast lahti turvatöötaja haardest ning põgenes. Kaup tagastatud kauplusele rikkumata kujul. Samuti tema uuesti süstemaatiliselt 09.06.2017 kella 09.22 paiku, aadressil XXX, Tallinn asuvas C AS kaupluses L võttis kokku kaupa summas 158,40 eurot ning möödus kassadest jättes kauba eest tasumata. Kaup kauplusele tagastamata. Seega W.W pani süstemaatiliselt, avalikult ja isikute grupis toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.o

§ 199lg 2 p 5, 7, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo MAAKOHTU OTSUS: 2.

Harju Maakohus tunnistas W.W süüdi

§ 199lg 2 p 5, 7, 9 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises ja mõistis talle karistuseks 9 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust.

§ 65

lg 1 alusel lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 7 kuud 27 2 1-18-7724 päeva vangistust. Liitkaristusest arvati maha ärakantud karistus ning ärakandmisele kuulub 1 aasta 1 kuu 26 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 21.05.

1. 2.1 Sama otsusega lahendati ka tsiviilhagidega, menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID:
2. Apellatsioonid esitas süüdistatav W.W ja tema kaitsja Leelo Viil. Süüdistatav taotleb mõista talle karistus, mida taotles maakohtus prokurör ning lugeda käesoleva otsusega mõistetud kergema karistuse kaetuks 29.06.2017.a otsusega mõistetud raskema karistusega. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a otsus kriminaalasjas nr 1-187724 W.W-le karistuse mõistmise osas. Teha uus otsus, millega mõista W.W-le kergem karistus, lugedes käesoleva otsusega mõistetud kergema karistuse kaetuks 29.06.2017.a otsusega mõistetud raskema karistusega. 3.1 Süüdistatav asub seisukohale, et maakohus oleks pidanud käesoleva otsusega mõistetud kergema karistuse lugema kaetuks 29.06.2017.a otsusega mõistetud raskema karistusega, kuna nii prokurör kui ka uurija lubasid temale, et nii tehakse. Tema kriminaalasjad olid juba eelnevalt menetluses, kuid uurimist ei olnud võimalik lõpetada, kuna uurija kelle käes oli kriminaalasi viibis puhkusel. Sellepärast nõustus ka kiirmenetlusega ja 29.06.2017 otsusega, kuna lubati, et uurimises olevad episoodid loetakse kaetuks. Nii tema kui ka kaitsja olid nõus prokuröri poolt palutud karistusega. 3.2 Kaitsja märgib kaebuses, et nii prokurör kui kaitsja taotlesid W.W-le kergemat karistust kui maakohus mõistis. Seega erines maakohtu seisukoht karistuse osas mõlema kohtumenetluse poole karistusettepanekust. W.W'ile kergema karistuse mõistmist on võimalikuks pidanud ning oma ettepanekut ka põhjendanud nii prokurör kui kaitsja, kes on silmas pidanud nii

§-s 56 sätestatut kui ka väljakujunenud karistuspraktikat. 3.3 Tuleb nõustuda, et karistuse mõistab kohus

§-s 56 märgitud alustel ja kuivõrd prokuröri arvamust ei ole karistuse mõistmise alusena nimetatud, ei ole see kohtule siduv. Leian, et mõlema kohtumenetluse poole seisukohtade arvestamata jätmisel peaks maakohtul olema kõrgendatud põhistamiskohustus. Maakohtu seisukohad karistuse osas, mis erinevad oluliselt nii kaitsja kui ka prokuröri maakohtus tehtud karistusettepanekust, ei ole piisavalt ja veenvalt põhjendatud. Kuna kohus ei ole piisavalt põhjendanud oma siseveendumuse kujunemist apellatsiooni läbi vaatamata jätmise ja karistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 3.4 Käesolevas kriminaalasjas on tähelepanuväärne, et kõik viis varguseepisoodi pani W.W toime enne tema suhtes 13.juuni 2017.a kohtuotsuse tegemist ning samuti enne tema suhtes 29.juuni 2017.a kohtuotsuse tegemist. Kõigi nimetatud varguste puhul on asjaolud selged, tõenditeks on asitõendite vaatlusprotokollid (turvakaamerate salvestised) ning turvatöötajate ütlused. Eeltoodut arvestades on täiesti arusaamatu, millistel põhjustel on 2017.a mais-juunis toimepandud vargustes kriminaalasi kohtusse saadetud alles 2018.a septembri lõpus. Leian, et käesoleval juhul on ilmselgelt ületatud mõistlikku menetlusaega. KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt lahendab kohus otsuse tegemisel küsimuse, kas karistust tuleb mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kergendada. Käesoleval juhul ei ole maakohus seda kaalunud. Leian, et nimetatud asjaolusid arvesse võttes oleks õiglane mõista W.W 3 1-18-7724 Zaitsev'ile karistus absorbtsioonipõhimõtet rakendades isegi juhul, kui moodustatav liitkaristus ei vasta isiku süü suurusele. 3.5 Maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma seisukohti süüdistatavale mõistetava karistuse osas. Maakohus märkis üksnes, et prokurör taotles süüdistatava karistamist üheksa kuu pikkuse vangistusega ja kohus loeb selle süü suurusele vastavaks. Olen seisukohal, et W.W-le ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus. Väiksele süüle viitab asjaolu, et süüdistatav on küll toime pannud 5 kuriteoepisoodi, kuid tegemist oli kauplusevargustega ja W.W ei ole põhjustanud kuigi suurt kahju.

§ 56

lg 1 kohaselt karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Maakohus ei ole võtnud seisukohta karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu või puudumise osas. 3.6 Tuvastatud on, et süüdistatav tunnistas oma süüd temale inkrimineeritud kuriteoepisoodis, süüdistatava ütlused ei ole olnud mingilgi määral ennastõigustavad. W.W käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud, süüdistatav on kahetsust ka sõnaliselt väljendanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Seega nimetatud asjaolusid arvesse võttes oleks õiglane mõista W.W-le karistus absorbtsioonipõhimõtet rakendades isegi juhul, kui moodustatav liitkaristus ei vasta isiku süü suurusele. 3.7 Varasemate kriminaalkaristuste põhjal ei ole alust arvata, et W.W võiks uuesti asuda kuritegusid toime panema, et selline käitumine on kujunenud tema käitumismalliks. Kinnipeetava poolt avaldatust nähtub, et ta on valmis tööd tegema, soovib oma hoiakuid ja eluviise muuta ning talle tuleks anda võimalus selle tõestamiseks. W.W isikuandmeid arvestades ei saa väita, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks on vajalik kohaldada liitkaristusena 1 aasta 7 kuu 27 päeva pikkust reaalset vangistust. Pikemaajalise reaalse vangistuse kohaldamine ei ole vajalik ka positiivset üldpreventsiooni ja eripreventiivseid eesmärke silmas pidades, kuna süüdistatav on juba alates 21.05.2018.a kandnud karistust. Üle aasta kinnipidamiskohas on teise astme kuritegude karistusraame arvestades piisav aeg, et anda õiguse adressaatidele selge signaal riigipoolsest reaktsioonist õigusrikkumistele ning suunata süüdistatav oma käitumist muutma. KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt sedastanud (nt määrused nr 3-1-1-64-11; 3-1-1-43-11; 3-1-1-86-11 ja 3-1-1-6-13 p 6), et ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. 4 1-18-7724 Apellatsioonis taotletakse otsuse muutmist karistusmäära ja liitkaristuse osas. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud järelduste muutmiseks. Apellatsioonide sisust lähtudes on tegemist perspektiivitute apellatsioonidega, mille arutamine ei saa kaasa tuua käesolevas määruses esitatud põhjendustest erinevaid seisukohti.
2. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). 5.1 Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist KrMS § 339 lg 2 rikkumisega maakohtu poolt, kuivõrd kaitsja viitab nimetatud rikkumisele apellatsioonimenetluses apellatsiooni läbi vaatamata jätmise ja karistamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, seega kaitsja põhjendused KrMS § 339 lg 2 sätete rikkumise kohta on ainetud. 5.2 Kaitsja toodud argumendid ja järeldused ning taotlused on vastuolulised. Kaitsja viitab läbivalt asjaoludele mida tuleks arvestada karistusmäära valikul, kuid teeb toodud asjaoludest järelduse liitkaristuse osas. Seejuures taotleb kaitsja otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas, kuid ei taotle otsuse tühistamist liitkaristuse osas, kuid uue otsusega taotleb mõista süüdistatavale kergem karistus, viidates ka uuele liitkaristusele.
3. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides toodud argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega W.W-le lühemaajalise vangistuse mõistmiseks.

§ 199

lg 2 p 5, 7, 9 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 2 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on W.W-d karistanud 9 kuulise vangistusega, mida vähendati 1/3 võrra. Seejuures jätavad nii kaitsja kui süüdistatav tähelepanuta asjaolu, et käesoleval juhul on maakohus konkreetses asjas süüdistatavale mõistnud täpselt sellise karistuse, kui seda on taotlenud prokurör ehk 9 kuud vangistust, mida vähendati 1/3 võrra. Erinevus prokuröri poolt taotletust on vaid moodustatud liitkaristuses. 6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud lahendites (nt nr 3-1-1-76-12; 31-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (

§ 199

) kolm kvalifitseerivat tunnust, s.o avalikult, kuid vägivalda kasutamata (p 5) grupis (p 7) ja süstemaatilisus (p 9), mistõttu on W.W süü keskmisest suurem. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Vähetähtis ei ole asjaolu, et süüdistus on esitatud kokku viies varguses ning lisaks ei ole tekitatud tagajärg ehk kahju suurus väike. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud, mistõttu süüdistatavale maakohtu poolt mõistetud karistus, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra, on enam kui kohane. 6.2 Nõustuda saab kaitsjaga, et otsusest ei nähtu, et maakohus oleks arvestanud süüdistatava W.W kahetsust karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 alt 2 mõttes.

Kolleegium asub seisukohale, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Samas on W.W jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte 5 1-18-7724 kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o, kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude süstemaatiline toimepanemine W.W poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et W.W puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb, mistõttu maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 7. Süüdistatav W.W ja tema kaitsja Leelo Viil paluvad lugeda W.W-le käesolevas kriminaalasjas mõistetud kergem karistus kaetuks temale Harju Maakohtu 29.06.2017.a. otsusega mõistetud raskema karistusega (1 aasta 1 kuu 27 päeva). Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab

§ 65lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga.

Kolleegium nõustub apellantidega, et tavaolukorras oleks pidanud arutama W.W kõiki kuritegusid koos ja mõistma karistuse ühe kohtuotsusega. 7.1

§ 65

lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus

§-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid. Apellandid taotlevad liitkaristuse mõistmisel lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega. Kolleegium asub seisukohal, et maakohus on kuritegude kogumi eest liitkaristuse valikut piisava põhjalikkusega käsitlenud ja süüdistatavale mõistetud liitkaristus kuritegude kogumi eest on kooskõlas karistamise alustega. Maakohus on õigustatult kohaldanud üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste täieliku liitmise põhimõtet

§ 64

lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti nendeks teguriteks, mis mõjutavad süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel kumulatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohtu poolt mõistetud liitkaristust vastab süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. 7.2 Apellandid jätsid täielikult tähelepanuta maakohtu viite Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendile (vt nr 3-1-1-20-16), milles üheselt märgitud, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. 7.3 Lisaks väärib märkimist, et süüdistatava etteheited kriminaalasjade ühendamata jätmise osas ja kaitsja etteheited seoses menetluse ebamõistliku aja kohta ei ole asjakohased. Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta, et 05.05.2017 toimepandud kuritegude kohta on politseile avaldused M OÜ poolt esitatud alles 16.02.2018.a ja kriminaalmenetlust alustati 26.02.2018.a. Ka tunnistaja on ülekuulatud 26.02.2018 ning asitõendi vaatlusprotokoll on koostatud alles augustis 2018.a. Ka 09.06.2017 varguse kohta on esitatud avaldus alles 14.06.2017 ning alles novembris 2017 on koostatud asitõendi vaatlusprotokoll ja tunnistaja 6 1-18-7724 kuulatud üle alles 13.08.

1. Seega apellantide väited, et enne 13.06.2017 ja 29.06.2017 kohtuotsuseid olid kõigi viie varguse osas kõik asjaolud selged ja tõendid olemas, on ainetud ja ilmselgelt põhjendamatud, mistõttu ei ole võimalik jaatada, et menetlus oleks olnud ebamõistlikult pikk.
2. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Apellatsioonimenetluse kulu on W.W-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. W.W kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal nõustamiseks Tallinna Vanglas ja apellatsiooni koostamiseks kokku 2,0 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Kolleegium peab põhjendatud summaks 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot ning Vanalinna Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 120 eurot. Antud summa tuleb W.W-lt riigi kasuks välja mõista, kuivõrd menetluskulud jäävad selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud.
3. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 3 jätta läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7