← Eesti

2-23-9103/51

Obsah (9)§ 230§ 436§ 386§ 173§ 164§ 162§ 178§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kädi Vaker Otsuse tegemise aeg ja koht 31. juuli 2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-9103 Tsiviilasi Q (endine A) Wi hagi ja R Wi vastu

) § 5 lg 1 ja lg 2 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Sealjuures peab pool

§ 230

lg 1 kohaselt hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et: - pooled sõlmisid abielu xxx; poolte abielu lahutati xxx; 3 - hageja kinkis xxx kostjale ühekorruselise kahe toaga elamu, mis asub xxx 600m² suurusel maatükil; xxx paiknev maatükk kinnistati xxx; - kinnistusraamatu registriossa nr xxx on omanikuna kantud kostja. - Pooled vaidlevad selle üle, kas: poolte abielulised suhted jätkusid pärast abielu lahutamist kuni 2008.aasta märtsini; kinnistu asukohaga xxx kuulub ühisvara või seltsinguvara hulka; hageja võttis U Malt 20.04.1994 laenu 5 000 000 krooni ning kui jah, siis kas see võeti perekonna huvides ja on poolte ühiskohustuseks ning on aegunud.
  3. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 sätestab, et käesolev seadus laieneb kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevates sätetes ei ole ette nähtud teisiti. PKS § 210 lg 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Kui vara omandati enne
  4. aasta
  5. jaanuarit, kohaldatakse vara kuuluvuse küsimustele enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud perekonnaseadust. PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne
  6. aasta
  7. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. Seega tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse järgi, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne
  8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (RKTKo 29.05.2013, 3-2-142-13, p 9).
  9. Antud tsiviilasjas abiellusid pooled xxx ja lahutasid xxx. Vaidlusaluse kinnistu asukohaga xxx kinkis hageja kostjale 12.08.1994, s.o ajal kui ei kehtinud veel PKS

(1995). PKS
(1995)§ 132 sätestab, et lahusvara määratakse kindlaks ja ühisvara jagatakse perekonnaseaduse sätete kohaselt ka siis, kui see oli omandatud enne selle seaduse jõustumist. Seega tuleb antud juhul lähtuda ühisvara kooseisu kindlaksmääramisel PKS-st, mis jõustus 01.01.1995 (edaspidi PKS
(1995). 12. PKS
(1995)§ 7 kohaselt määrati abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui see oli sõlmitud. PKS
(1995)§ 8 lg 2 kohaselt, kui abieluvaralepingut ei olnud sõlmitud või kui leping ei hõlmanud abikaasade kogu vara, kohaldati abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata vara suhtes peatüki 3. jaos sätestatut. PKS
(1995)§ 14 lg 1 kohaselt abielu kestel abikaasade omandatud vara oli abikaasade ühisvara. Kuna kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mis viitaksid poolte vahel sõlmitud abieluvaralepingule, tuleb lugeda, et poolte vahel kehtis varaühisuse varasuhe. 13. PKS § 210 lg 3 sätestab, et kui abielusuhted lõppesid enne 2010. aasta 1. juulit, moodustus ühisvara abielusuhete lõppemiseni. PKS
(1995)§ 15 lg 1 kohaselt oli abikaasa lahusvara tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa oli omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Poolte abielu lahutati xxx (dtl 26). Seega lõppes xxx ka poolte varaühisuse varasuhe. 14. Pooled vaidlevad xxx kinnisasja jagamise ning selle üle, kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvara hulka. Vaidlust ei ole selles, et hageja kinkis kostjale abielu ajal Räitsaka tn a, Tallinn asuva ühekorruselise kahe toaga elamu (dtl 134-135). Pooled ei vaidle ka selle üle, et elamu juurde kuuluv maa kinnistati 14.12.1998 (dtl 16-18, 138), s.o pärast poolte abielu lahutamist. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa erastamise korral tekib erastatud maale PKS
(1995)§ 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hoone, mille 4 juurde maa erastati, kuulus ühele abikaasale lahusvarana, kuna lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel muutus elamu maatüki oluliseks osaks (enne
  1. juulit 2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 ja § 16 lg 1 ning
  2. juulil 2002 jõustunud TsÜS § 54 lg 1) ja lakkas vallasasjana, s.o iseseisva õiguskäibe objektina olemast (RKTKo 03.10.2007, 3-2-177-07, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuna maa aga kinnistati pärast abielu lõppemist, ei muutunud maatükil asuv ehitis maatüki oluliseks osaks ning seega ei saanud osaks ühisvarast. Kohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul tähtsust hageja väide, et maa erastamist hakati menetlema juba enne poolte abielu lahutamist, sest kostja ja Eesti Vabariigi vahel sõlmiti ostu-müügileping 21.10.1998 (dtl 136-137). Maatüki kinnistamise ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 118 lg 1 kohaselt tekkis kinnisomand kinnistusraamatusse kandmisega (kinnistamisega), millist regulatsiooni sisaldab ka praegu kehtiv AÕS § 64
  3. Seega tekkis vaidlusalune kinnisomand kinnistu kinnistusraamatusse kandmisega ehk kinnistamisega 14.12.1998, s.o pärast abielu lõppemist. PKS
(1995)§ 15 lg 1 kohaselt tuleb tekkinud kinnisomand lugeda seega kostja lahusvaraks. Eelnevast tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et xxx (registriosa nr-ga xxx) kuulub kostja lahusvara hulka.
  1. Hageja on väitnud, et poolte kooselu ja ühine majapidamine jätkus ka pärast abielu lahutamist kuni 2008.aasta märtsini ning seega võib pärast abielu lahutust, kuid kooselu kestel omandatud vara olla seltsinguvara ja seda saab poolte vahel jagada. Kuigi hageja viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-109-14 ei ole antud juhul kohane, võib seaduses sätestatud eelduste esinemisel iseenesest mitteabielulise kooselu vältel omandatud vara kuuluda seltsinguvara hulka ja selle väärtust on võimalik jagada. VÕS § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS 600 lg 1 järgi toimub seltsingu lõppemisel seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on oma 26.06.2024 lahendis ts.asjas nr 2-20-10878 selgitanud, et kui mitteabielulise kooselu vältel omandatud konkreetne suurema väärtusega ese (nt kinnisasi) või loodud ühiselt muu oluline ja kestva tähendusega varaliselt hinnatav hüve (nt parendatud kinnisasjal asuv elamut), saab sellise varalise väärtuse jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid, kui 1) mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused, 2) pooltel oli eset omandades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.
  2. Kostja on vaielnud vastu, et poolte vahel jätkus ühine majapidamine pärast abielu lahutamist kuni 2008.aasta märtsini. Kostja tõi välja, et hageja võttis pärast abielu lahutamist enda nimeks A K (dtl 133). Kostja muutis oma nime R Wiks 25.11.
  3. Kostja võttis perekonnanimeks „W“ alles 18.09.2008, kui ta abiellus W W Wiga. Kostja elas alates 2005.aastast uue elukaaslasega.
  4. Hoolimata sellest, et kohus on korduvalt selgitanud hagejale tõendamiskoormist, ei ole kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid selle kohta, et pooled oleksid alates 03.11.1998 jätkanud mitteabielulist kooselu. Tõendatud on, et hageja muutis abielu lahutamisel oma nime ning alates 02.11.1998 kandis hageja nime A K. Perekonnanime „W“ hakkas hageja kandma alates 18.09.2008 (dtl 26, 133). Seega ei tuvastanud kohus, et pooled oleksid olnud alates 03.11.1998 mitteabielulises kooselus, mistõttu ei loe kohus tuvastatuks ka seda, et xxx kinnistu kuuluks seltsinguvara hulka, mille väärtust saaks poolte vahel jagada. 5
  5. Hageja on palunud jagada ka poolte ühiskohustust, milleks on 20.04.1994 U Malt võetud 5 000 000 krooni (319 558,24 eurot) suurune laen, jätte selle hageja ainukohustuseks ning kostjal tuleb hagejale hüvitada 159 779,12 eurot. Hageja väitel on laenuleping sõlmitud perekonna huvides, sest laenu kasutati uue 2-korruselise maja ehitamiseks, nõutud dokumentide vormistamiseks, siseviimistluseks, mööbli ja tehnika ostmiseks.
  6. Kostja leidis, et tegemist ei ole ühiskohustusega. Kostja ei nõustunud, et pooled on võtnud ühiselt U Malt laenu, sest lepingu pooleks on ainult hageja ja U M ning kostja ei ole olnud laenulepingust teadlik. Kostja seadis laenulepingu sõlmimise kahtluse alla ja leidis, et hageja ei ole tõendanud, et oleks üldse laenu saanud. Samuti tõi kostja esile, et ajal, kui laenuleping sõlmiti (20.04.1994) oli hageja nimeks A K, mitte V M nagu laenulepingus on märgitud. Kostja asus ka seisukohale, et isegi, kui hageja tõesti laenu sai, siis ei võtnud ta laenu perekonna huvides, sest kostja finantseeris xxx oleva elamu renoveerimist enda rahaliste vahenditega. Hageja väide, et ta renoveerimis xxx olevat maja 5 000 000 krooni eest, on ebausutav. Ühtlasi leidis kostja, et hageja saab esitada kostja vastu laenulepingust tuleneva nõude üksnes ulatuses, mille hageja on täitnud, kuid need on aegunud. Kostja hinnangul saab rahalise kohustuse täitmist nõuda alles selle sissenõutavaks muutumisest, mistõttu ei oleks hagejal nõuet kostja vastu ilma rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumiseta.
  7. PKS
(1995)§ 20 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutab abikaasa oma varalise kohustuse eest oma lahusvaraga ja ühisvara selle osaga, mis kuuluks talle ühisvara jagamisel. Perekonna huvides võetud varalise kohustuse järgi vastutavad abikaasad ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga.
  1. Laenuleping kannab 20.04.1994 kuupäeva ja on sõlmitud U Ma ja V Mi vahel (dtl 1115). See tähendab, et laenuleping on justkui sõlmitud poolte abielu ajal. Samal ajal on tõendatud, et 20.04.1994 oli hageja nimeks A K (dtl 26). Samas laenulepingus on hageja nimeks märgitud V M. V Mi nime võttis hageja endale 17.06.1994 (dtl 26). Vastuolud nimes esinevad ka käsikirjalistes kinnitustes kohustuse täitmise kohta (dtl 44-48). Näiteks 05.09.2009, sh 23.12.2009, 10.03.2011 kinnitas U M, et on andnud allkirja V Mile selles, et sai 05.09.2009 tema käest 40 000 eurot (dtl 44), 23.12.2009 20 000 eurot (dtl 48) ja 10.03.2011 40 000 eurot (dtl 45), kuid 05.09.2009, 23.12.2009 ja 10.03.2011 oli hageja nimeks A W (dtl 26). Kohus juhib tähelepanu ka sellele, et 05.09.2009 ja 23.12.2009 ei olnud veel käibel euro, mistõttu ei saanud U M vastavasisulisi kinnitusi 05.09.2009 (vt dtl 44) ja 23.12.2009 (vt dtl 48) anda. 26.06.2024 istungil ütles hageja, et ei mäleta, kas U Ma kinnitused on antud tagantjärele (dtl 243, 00:35:32). Lepingu pooleks ei olnud kostja ning kostja on vaidlustanud laenu võtmise, mistõttu lasus hagejal kohustus tõendada, et ta sai 20.04.1994 sularahas 5 000 000 krooni laenu. Kohus selgitas hagejale korduvalt tõendamiskoormist, kuid hageja ei ole tõendanud, et ta oleks saanud U Malt 5 000 000 krooni laenu sularahas. Hageja on hagis märkinud, et laenuleping on U Ma poolt üles öeldud, kuid kuigi kohus palus esile tuua ja tõendada, millal laenuleping üles öeldi ja kohustus muutus sissenõutavaks, vastas hageja kohtunõudele, et ei pea nimetatud asjaolu oluliseks ega toonud esile, millal muutus kohustus sissenõutavaks. Kohus ei nõustu kostjaga, et kui kohustus kuulub ühisvara hulka, siis selle nõudmiseks kostjalt, peab see olema muutunud sissenõutavaks. Nimelt ühiskohustust saab varaühisuse lõpetamisel jagada ka selliselt, et see jääb ühe poole ainukohustuseks ning teine pool hüvitab poole kohustusest summas, mis oli abielu lõppemise aja seisuga ning see kohustus ei pea olema sissenõutavaks muutunud. Näiteks üks pool jätkab kodulaenu tasumist igakuiste osamaksete kaupa. Antud juhul aga on hageja märkinud, et laenuandja ütles laenulepingu üles, mistõttu võib U Ma nõue olla selle täitmata osas aegunud. Kohus ei saanud aegumist tuvastada, sest hageja ei toonud kohtu ette kohustuse sissenõutavusega seotud asjaolusid. 6 Tuginedes eeltoodule ei loe kohus tuvastatuks, et hageja võttis 20.04.1994 U Malt 5 000 000 krooni laenu, mistõttu puudub vajadus tuvastada, kas võetud laen on hageja kohustus või oli laen võetud perekonna huvides, samuti kas laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Seega ei ole leidnud tuvastamist, et 20.04.1994 U Maga sõlmitud laenulepinguga võetud laen summas 5 000 000 krooni on poolte ühiskohustus ja kostjal on kohustus hüvitada hagejale 159 779,12 eurot.
  2. Kokkuvõtvalt, kuivõrd kohus ei tuvastanud, et kinnistu xxx kuuluks poolte ühisvara hulka või seltsinguvara hulka ja 20.04.1994 U Malt 5 000 000 krooni suurune laen oleks kuulunud ühisvara hulka poolte ühiskohustusena, jätab kohus Q Wi nõude R Wi vastu rahuldamata. 23.

§ 386

lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus rahuldas 06.07.2023 hageja hagi tagamise taotluse ja seadis hagi tagamiseks ts.asjas 2-23-9103 Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriossa nr xxx kantud kinnistule asukohaga xxx linn IV jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 414 779,12 eurot A Wi kasuks. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata tühistab kohus Harju Maakohtu 06.07.2023 hagi tagamise määruse. MENETLUSKULUD 24.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 164

lg 1 kohaselt kannab hagilises perekonnaasjas kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg 2 järgi võib kohus jagada kulud erinevalt käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abikaasade või registreeritud elukaaslaste varasuhtega seotud vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa või registreeritud elukaaslase olulisi vajadusi. Kohtu hinnangul ei saa

§ 164

lg-t 2 tõlgendada viisil, mis võib viia selleni, et valdava osa ühisvara jagamise asjade suhtes tuleb kohaldada erandit ning vaid väikse osa vaidluste suhtes saab kohaldada seaduses sätestatud üldreeglit.

kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et

§ 164

lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt

§ 164

lg-s 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi. Seejuures on õiguskirjanduses leitud, et menetluskulude poolte endi kanda jätmise ebaõigluse hindamisel lg 2 alusel tuleks lähtuda samadest kriteeriumidest nagu

§ 162

lg 4 kohaldamisel, näitena nimetab seadus ühe abikaasa oluliste vajaduste ülemäärast kahjustamist. Selle näite sõnastustest järeldub, et mitte igasuguse vajaduse ja mis tahes määral kahjustamine ei anna alust kalduda kõrvale lg-st 1, vaid vajadus peab olema oluline ning selle kahjustamine ülemäärane (

I komm

(2017), § 164, p 3.2. c). Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et käesolevalt esineksid asjaolud, mis võimaldaksid

§ 164lg-st 1 kõrvale kalduda.

Seega kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kuivõrd kumbki pool kannab oma menetluskulud ise, puudub vajadus poolte menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. 25. Kohus andis hagejale 26.06.2023 määrusega hagejale menetlusabi ja vabastas ta täielikult asjas hagi ja hagi tagamise taotluse esitamisel riigilõivu kandmisest ja muude kohtukulude kandmisest.

§ 190

lg 2 järgi menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et kui hageja või 7 tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Seega hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleks hagejalt

§ 190

lg-te 2 ja 4 alusel mõista riigi kasuks välja 490 eurot (tsiviilasja hinnale kuni 3500 eurot vastab riigilõiv 420 eurot ja hagi tagamise taotluse lahendamisel tuli tasuda riigilõivu 70 eurot), mille tasumisest ta hagi esitamisel ja hagi tagamise taotluse esitamisel vabastati.

§ 179

lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sama paragrahvi lõike 7 ja 9 järgi kohtulahendi alusel riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude maksmise nõue, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, samuti trahvimääruse ja muu sellesarnase raha sissenõudmise lahendi täitmise nõue aegub kolme aasta möödumisel raha väljamõistmise lahendi jõustumisest. Nõude aegumisele kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses nõuete aegumise kohta sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis. Kuivõrd kohus jätab hagi rahuldamata, mõistab kohus hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigilõivu summas 420 eurot hagi tagamise taotluselt tasumisele kuulunud riigilõivu summas 70 eurot, s.o kokku 490 eurot, mis tuleb tasuda kooskõlas

§ 179lg-ga 5 riigituludesse 15 päeva jooksul.

Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt) Kädi Vaker kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.