← Eesti

1-23-6828/13

Obsah (13)§ 121§ 422§ 424§ 74§ 18§ 36§ 16§ 63§ 57§ 68§ 175§ 75§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Tartu Ringkonnakohus 3. juuni 2024 Kohtuasja number 1-23-6828 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingrid Kullerkann ja Tiit Kohtuasi ja

) § 422 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

  1. veebruari 2024 otsus Apellant Igor Nazarovi kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel Teised apellatsioonimenetluse pooled süüdistatav Igor Nazarov. Isikukood 39506064912; elukoht XXX; töötab Kiviekspert OÜ-s; kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu
  2. juuni 2020 otsusega

§ 121

lg 2 p 2 ja § 120 lg 1 järgi 1 aasta pikkuse tingimisi vangistusega; tõkendit kohaldatud ei ole prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Silva Rood kirjalik Menetluse vorm süüdistuses RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. veebruari 2024 otsus osas, millega Igor Nazarov tunnistati süüdi

§ 422

lg 2 p 1 järgi mootorsõidukijuhina joobeseisundis teise inimese surma ettevaatamatu põhjustamise eest. 2. Lugeda Igor Nazarov süüdi tunnistatuks

§ 422

lg 1 järgi mootorsõidukijuhina liiklusnõuete rikkumise tõttu teise inimese surma ettevaatamatu põhjustamise eest ja tunnistada ta süüdi

§ 424

lg 1 järgi mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ning karistada teda

§ 422lg 1 järgi 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega.

  1. Vähendada seda vangistust lühimenetluse kohaldamise tõttu 2 aasta ja 4 kuuni.
  2. Lugeda eelvangistuses viibitud 3 päeva karistusaja hulka ja määrata Igor Nazarovi lõplikuks karistuseks 2 aasta 3 kuu ja 27 päevane vangistus. 1

(14)
  1. Kohustada Igor Nazarovit kandma sellest vangistusest kohe ära 6 kuud ja minema vanglasse vastavalt Tartu Maakohtu teavitusele.
  2. Jätta ülejäänud osa vangistusest, st 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva

§ 74

lg-te 1 ja 3 alusel 3 aasta ja 6 kuu pikkust katseaega seades täitmisele pööramata, kui Igor Nazarov ei pane katseajal toime uut kuritegu ja allub käitumiskontrollile, st: 1) elab XXX; 2) ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) allub kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitab talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) hangib kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti piires kauemaks kui 15 päevaks; 5) hangib kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) hangib kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eestist lahkumiseks ja väljaspool Eestit viibimiseks; 7) ei tarvita alkoholi.

  1. Katseaeg algab käesoleva otsuse kuulutamisel, st
  2. juunil
  3. Käitumiskontroll algab käesoleva otsuse jõustumisel.
  4. Arvata menetluskulude hulka 161,04 eurone kaitsjatasu, sh 29,04 eurone käibemaks, mis tekkis seetõttu, et vandeadvokaat Anu Pärtel kaitses Igor Nazarovit apellatsioonimenetluses. Jätta see kulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  5. I. Nazarov juhtis
  6. juulil 2022 kella 09.40 paiku Tartumaal Nõo vallas Vissi külas VapramäeElva-Kalme mnt
  7. kilomeetril Nissan Quashqaid (reg nr XXX ). Seda tehes oli I. Nazarov alkoholijoobes (alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 0,99 mg/l kohta), tal ei olnud mootorsõiduki juhtimisõigust ja ta ületas suurimat lubatud kiirust 70 km/h (ta sõitis kiirusega 116 km/h). Sõiduk kaldus lauges parempoolses kurvis vastassuunavööndisse ja sõitis teelt välja vastu puud. Liiklusavarii tagajärjel sai kaasreisijana kõrvalistmel viibinud U.G. kehatüve tömbi trauma koos hulgiluumurdude ja maksa hulgirebenditega, mille tüsistusena tekkis tal äge sisemine verejooks kõhu- ja rindkereõõnde ning verekaotusšokk, mistõttu U.G. koha peal suri. Nõnda liigeldes rikkus I. Nazarov mitmeid liiklusseaduse (LS) sätteid: § 14 lg 2 (tuleb olla hoolikas), § 16 lg 1 (ei või kedagi kahjustada), § 45 lg 1 (sõita 2

(14)tuleb sõiduraja piirides), § 50 lg 3 (tuleb valida olukorrale vastav sõidukiirus, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust), § 50 lg 3 p 1 (sõidukiiruse valikul tuleb arvestada oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit), § 69 lg 1 (juht ei tohi olla joobes) ja § 90 lg 1 p 1 (juhtimisõiguseta ei tohi mootorsõidukit juhtida). Sellest lähtuvalt pani I. Nazarov toime

§ 422lg 2 p 1 pärase kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Tartu Maakohtu
  2. veebruari 2024 otsusega tunnistati I. Nazarov

§ 422lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati 6-aastase vangistusega.

Seda vangistust vähendati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel lühimenetluse pidamise tõttu kolmandiku võrra, st 4aastase vangistuseni. Eelvangistuses viibitud aeg arvati § 68 alusel karistuse hulka ja lõplikuks karistuseks jäi 3 aasta 11 kuu ja 27 päeva pikkune vangistus. Kokkuvõtvalt leidis maakohus järgmist.

  1. Pikaajalised tuttavad I. Nazarov ja U.G. tarvitasid ööl vastu
  2. juulit 2022 U.G. i elukohas Elvas XXX alkoholi. Hommikul otsustati minna U.G. i Nissan Quashqaiga sõitma. Mehed arutlesid ka selle üle, kes neist peaks autot juhtima. Leiti, et seda on vaja teha I. Nazarovil, kuivõrd tema oli U.G. ist kainem. Nii istuski I. Nazarov autorooli ja U.G. kõrvalistmele. Mõlemad mehed kinnitasid turvavöö ja I. Nazarov hakkas sõitma. Kui Nissan oli jõudnud 09.40 paiku Tartumaal Nõo vallas Vissi külas Vapramäe-Elva-Kalme maantee
  3. kilomeetrile, kaotas I. Nazarov 70 km/h alas sõidukit 116 km/h juhtides lauges kurvis auto üle kontrolli. Nissan paiskus vastassuunavööndisse ja sõitis teelt välja vastu puud. Avarii tagajärjel sai U.G. kehatüve tömbi trauma koos hulgiluumurdude ja maksa hulgirebenditega, mille tüsistusena tekkis tal äge sisemine verejooks kõhu- ja rindkereõõnde ning verekaotusšokk, mistõttu U.G. suri. Alkoholisisaldus I. Nazarovi väljahingatavas õhus oli 0,99 mg/l kohta. I. Nazarovil ei olnud mootorsõiduki juhtimisõigust.
  4. I.T. ja M.Š. jõudsid vahetult pärast avariid autoga Nissani juurde ja nägid, kuidas Nissani juhi kohalt väljus inimene, kes ütles neile, et ta on šokis ja et ta polnud autos üksi. I.T. ja M.Š. nägid kõrvalistmel meest, kes oli deformeerunud autosse kinni kiilunud. I.T. katsus selle inimese pulssi – see oli olemas, ent mees ise oli teadvusetu.
  5. I. Nazarov ütles, et ta tundis U.G. i juba mitu aastat ja et ta elas viimase juures ning aitas teda muru niitmisega. U.G. tarvitas palju alkoholi. U.G. ja tema jõid terve öö vastu
  6. juulit 2022 alkoholi: rummi ja õlut. Hommikul kella 8 paiku sai alkohol otsa. U.G. tegi ettepaneku minna poodi ja alkoholi juurde tuua. I. Nazarov tundis, et ta pole adekvaatne ega tahtnud poodi minna. Meeste vahel tekkis sel teemal isegi vaidlus. Lõpuks ütles U.G. , et I. Nazarov on kainem ja seetõttu võiks just tema sõita. Kuna U.G. ei seisnud hästi püsti ega tahtnud ise rooli minna, otsustaski I. Nazarov lõpuks rooli minna. U.G. teadis, et I. Nazarovil ei ole juhtimisõigust. Ta ei 3

(14)mäleta, mis kiirusega ta vahetult enne teelt välja paiskumist sõitis. Tal on aga mälupilt järsust kurvist ja seejärel puust ning inimestest auto ümber, kägaras U.G. ist ja sellest, et tema ise aidati autost välja. Ta pandi tilgutite alla ja viidi haiglasse, kus talle anti esmaabi, ja seejärel toimetati ta Tartu Vanglasse.
  1. Surnu keeruka kohtuarstliku ekspertiisi raames tehtud toksikoloogiauuringu kohaselt oli U.G. i surnukeha veres 4,23 mg/g ja uriinis 5,43 mg/g etanooli.
  2. Esialgu oli I. Nazarov viidanud sellele, et U.G. võis ise järsul rooli n-ö kõrvale rebida, ent neile väidetele tugineda ei saa.
  3. I. Nazarovilt võeti juhtimisõigus ära
  4. aastal.
  5. I. Nazarov rikkus liiklusseaduse kõiki süüdistuses välja toodud sätteid. Sellest hoolimata ei ole põhjendatud viitamine LS § 14 lg-le 2 ja § 16 lg-le 1, sest need üldist laadi normid taanduvad spetsiifilisi rikkumisi kirjeldavate erinormide ees (LS § 90 lg 1 p 1, § 69 lg 1, § 50 lg 3 p 1 ja § 45 lg 1).
  6. I. Nazarovi rikkumiste ja U.G. i surma vahel on põhjuslik seos.
  7. U.G. i surm on I. Nazarovile normatiivselt omistatav. Muu hulgas ei saa rääkida U.G. i eneseohustamisest. Tõsi on see, et U.G. teadis, et I. Nazarov on joobes ja tal pole juhtimisõigust. Kannatanu eneseohustamine välistaks süüdistatava vastutuse vaid siis, kui kannatanu oleks kausaalahela üle võtnud. U.G. aga ei rikkunud sõidukis olles liiklusseaduse nõudeid ega saanud kuidagi mõjutada koosseisupärase tagajärje saabumist. Nissanit juhtis ja valitses vaid I. Nazarov.
  8. I. Nazarov rikkus liiklusnõudeid tahtlikult. Juhtides mootorsõidukit ilma vastava loata ja alkoholijoobeseisundis, samuti ületades oluliselt kiirust, oleks süüdistatav pidanud tähelepaneku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et võib põhjustada liiklusõnnetuse ja sellega kellegi (sh kaasreisija) surma – seega oli I. Nazarov U.G. i surma suhtes

§ 18lg 3 mõttes hooletu.

13. Tegu oli õigusvastane. Muu hulgas ei muuda seda õiguspäraseks kannatanu nõusolek. U.G. oli tõesti teadlik, et I. Nazarov on joobes ja tal pole juhtimisõigust. Küsitav on aga juba see, kas kannatanu saab anda õigusvastasust välistava nõusoleku liiklussüüteoks – vastava koosseisuga kaitstav õigushüve on paljude inimeste elu ja tervis, mitte vaid konkreetse kannatanu mõni õigushüve. Samas on selge, et U.G. ei andnud teadlikku ja vabatahtlikku nõusolekut koosseisupärase teo toimepanemiseks ehk sisuliselt enda surmaga lõppevaks liiklusõnnetuseks. Nimelt peab materiaalse koosseisu korral nõusolek hõlmama lisaks teole ka tagajärge. Lisaks eeltoodule on õiguskirjanduses leitud, et enda elu kahjustamiseks ei saagi kannatanu nõusolekut anda. 4

(14)14. Tegu oli ka süüline, mistõttu tuleb I. Nazarov

§ 422lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistada.

15.

§ 422lg 2 sanktsiooni keskmine määr on umbes seitsme ja poole aastane vangistus.

I. Nazarovi suurele süüle viitab see, et ta rikkus liiklusseaduse mitmeid nõudeid. Ka oli tema joove küllaltki suur. Niisamuti ületas ta tugevasti lubatud sõidukiirust (sõitis 70 km/h asemel 116 km/h). I. Nazarovi kahjuks kõneleb ka see, et ta pani oma teo toime ajal, mil liiklus on võrdlemisi tihe (kell 9.40) – samas aga sõitis ta väikse liiklustihedusega kõrvalmaanteel. I. Nazarov realiseeris raskema tagajärjealternatiivi – ta põhjustas inimese surma. Samas oli ta vaid hooletu, st ettevaatamatu vähemintensiivses vormis. Kannatanu eneseohustamine küll ei väära I. Nazarovi vastutust, ent see vähendab mõnevõrra tema süüd. I. Nazarov ei soovinud esialgu sõitma minna ja ta tegi seda üksnes seetõttu, et U.G. oli temast veel rohkem purjus. Karistust kergendab I. Nazarovi puhtsüdamlik kahetsus. I. Nazarov on liiklusrikkumisi sooritanud varemgi: ta sõitis 3. jaanuaril 2022 sõidukiga teelt välja, vastu postkasti, prügikasti ja puud (selle eest määrati talle väärteokorras rahatrahv). Eeltoodust lähtuvalt tuleb I. Nazarovit karistada 6-aastase vangistusega, mida on vaja lühimenetluse toimetamise tõttu kolmandiku võrra vähendada. Apellatsioon 16. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I. Nazarovi kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, kes palub kergendada oma kaitsealusele mõistetud karistust. Apellandi peamised seisukohad on järgmised. Üldjuhul mõistavad kohtud

§ 422lg 2 p 1 järgsete tegude eest praegu mõistetust leebemaid karistusi.

Maakohus pole piisavalt arvestanud asja tehiolusid, I. Nazarovi isikut, tema resotsialiseerumise väljavaateid ega eri- ega üldpreventiivseid kaalutlusi. Ka tuleb silmas pidada põhiseaduse §-st 11 tulenevat proportsionaalsuse põhimõtet. Prokuratuur taotles vaid 5 aasta pikkust vangistust. Kannatanu oli väga raskes joobes ja sõiduk kuulus temale. I. Nazarov ei soovinud esialgu sõitma minna. I. Nazarovit on küll varem karistatud, kuid hoopis teiseliigilise kuriteo eest ja siis peeti võimalikuks I. Nazarov tingimisi karistusest vabastada. Süüdistatavat on käesoleva asja raames kahtlustatavana kinni peetud. I. Nazarovi peaks vanglasse saatma vaid mõneks kuuks – ülejäänud vangistus peaks jääma tingimisi täitmisele pööramata. I. Nazarovil on olemas töökoht ja ta on teinud tõsised järeldused alkoholi tarbimise osas. Ta peab elama ülejäänud elu teadmisega, et ta põhjustas oma sõbra surma. I. Nazarov kahetseb tehtut. Käitumiskontroll oleks tõhus moodus tagada I. Nazarovi õiguskuulekus. Tegu leidis aset juba 2022. aastal. Sellest ajast peale pole I. Nazarov seadust rikkunud. Seega tuleks I. Nazarovile mõista 5 aasta pikkune vangistus ja reaalselt peaks ta sellest koheselt ära kandma maksimaalselt ühe aasta. Harju Maakohus karistas nt purjuspäi kahe inimese surmaga lõppenud liiklusõnnetuse põhjustanud K.L. ut vaid 4-aastase vangistusega, mida lühimenetluse tõttu vähendati ja mis jäeti tingimisi kohaldamata. Ringkonnakohtu seisukoht 5

(14)
  1. Kaitsja vaidlustab vaid I. Nazarovile mõistetud karistust. Ringkonnakohus aga peab tarvilikuks KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljuda, sest maakohus on süüdistatava jaoks raskendaval moel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
  2. Süüdistusaktis heidetakse I. Nazarovile ette mitmeid liiklusrikkumisi ja ka maakohus leidis, et I. Nazarov eksis liiklusseaduse mitme sätte vastu. Ringkonnakohus on varem selgitanud, et

§ 422

lg 2 p 1 järgset tegu analüüsides mängib rolli vaid joobeseisundis olek – võimalikke ülejäänud rikkumisi (nt juhtimisõiguse puudumine, kiiruse ületamine jms) tuleb arvesse võtta alles süü suurust hinnates (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-19-1175/54, p-d 63 ja 115). Kolleegium ei näe vajadust seda seisukohta muuta ja tõdeb – maakohtuga nõustuvalt – üksnes seda, et I. Nazarovi joobe ja U.G. i surma vahel oli põhjuslik seos: kui I. Nazarov poleks purjus olnud, ei oleks ta autoga sedavõrd uljalt ja halvasti sõitnud, et ta oleks nõnda teelt välja paiskunud, vastu puud lennanud ja nii U.G. i surma põhjustanud. 19. Küll aga on kriminaalkolleegium teist meelt puutuvalt sellesse, kas I. Nazarovile saab läbi

§ 422lg 2 p 1 U.G.

i surma objektiivselt omistada. Esimese astme kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt – ringkonnakohtu meelest aga niisugune omistamine võimalik ei ole. 20. Maakohus leidis õigesti, et tulenevalt asjaoludest on vaja analüüsida seda, kas I. Nazarovi vastutuse väärab U.G. i vabatahtlik eneseohustamine. Lähtuvalt käesoleva otsuse üleeelmises punktis märgitust on seda küsimust

§ 422lg 2 p 1 kohaldamisel tarvis analüüsida tulenevalt sellest, et U.G.

istus I. Nazarovi juhitud autosse, ehkki ta teadis, et I. Nazarov oli (peaaegu) terve eelneva öö ohtralt alkoholi tarvitanud, st on purjus. Esimese astme kohus vaagis seda temaatikat kahes osas, sh osaliselt kattuvalt: mitte vaid seoses normatiivse omistamisega (p 35), vaid ka puutuvalt õigusvastasusse, täpsemalt kanntanu vabatahtlikku eneseohustamisse (p 41). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline ühe ja sama teema kahes osas käsitlemine vajalik: niisuguses olukorras on põhjendatud piirduda analüüsiga objektiivse omistamise tasandil. 21. Maakohus eitas vastutust vääravat eneseohustamist (nõusolekut) sellistel põhjustel:

  1. a)U.G. ei võtnud üle kausaalahelat;
  2. b)U.G. ei rikkunud sõidukis olles liiklusseaduse nõudeid ega saanud kuidagi mõjutada koosseisupärase tagajärje saabumist;
  3. c)U.G. i turvavöö oli kinni;
  4. d)sõidukit juhtis I. Nazarov;
  5. e)on küsitav, kas kannatanu saab anda nõusoleku liiklussüüteoks, sest sellega kaitstav õigushüve on mitte vaid konkreetse kannatanu, vaid paljude inimeste elu ja tervis;
  6. f)nõusolek peab hõlmama ka tagajärge ja õiguskirjanduses on märgitud, et enda elu kahjustamiseks ei saagi kannatanu nõusolekut anda. Kriminaalkolleegiumi meelest ei saa nende argumentide alusel I. Nazarovit

§ 422lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistada. 6

(14)
  1. Kausaalahela üle võtmisest rääkides (argument a) viitab esimese astme kohus Jaan Sootaki karistusõiguse õpikule (Karistusõigus. Üldosa. 2018, VI, vnr 122). Selles õpikus öeldakse nii: „[Kannatanu peab] tõepoolest kausaalahela üle võtma, mitte lihtsalt selle toimega nõustuma (ta võib küll võtta arstilt mürgisüstla, et end tappa, kuid ei saa paluda arstil end mürgisüstlaga tappa). Teisisõnu, ta peab tegu valitsema analoogiliselt üksik- või kaastäideviijaga (U. Kindhäuser § 11/25, 26; B. Heinrich vnr 1049)“. Seega toetutakse kõnealuses õpikus Saksa õigusele. Saksa õiguses on eneseohustamise temaatika äärmiselt mahukas ja nüansseeritud (keeruline) ning on avaldatud arvamust, et see valdkond kuulub karistusõiguse kõige enam vaieldavate probleemide kilda, mille puhul avaldatakse tihti diametraalselt erinevaid arvamusi ning tehakse sarnastes olukordades täiesti vastakaid otsuseid: Lasson. Eigenverantwortliche Selbstgefährdung und einverständliche Fremdgefährdung. Zeitschrift für Internationale Strafrechtsdogmatik, 2009, S.
  2. Konkreetsemalt puudutab ülal toodud väide kahe asja eristamist: ühelt poolt kanntanu eneseohustamist või -kahjustamist ja teisalt (nõusolevat) võõrohustamist või -kahjustamist. Sellest ka klassikaline Saksa näide mürgisüstlast: kui A palub B-l anda endale mürgisüstla ja süstib seejärel ise enda organismi surmavat mürki (enesekahjustamine), B A surma põhjustamise (tapmise) eest ei vastuta, sest ta osutas kaasaabi enesetapule, ent enesetapp pole kuritegu; kui aga A palub B-l endal süstida tema kehasse mürki ja B seda teebki (võõrkahjustamine), vastutab B A tapmise eest, sest enese tapmiseks pole võimalik kehtivat nõusolekut anda. Hoolimata eelöeldust ollakse Saksamaal valdavalt seda meelt, et mõnikord vabaneb isik vastutusest ka võõrohustamise või -kahjustamise olukordades – ja seda isegi situatsioonides, kus ohver sureb ning seesugusele järeldusele jõudmist ei väära ka tõsiasi, et enese tapmiseks õiguslikult relevantset nõusolekut anda ei saa. Nii on see ettevaatamatusdeliktidega (nagu seda on ka nt

§ 422

). Nimelt ei saa niisugustes olukordades rääkida sellest, et hilisem ohver annab nõusoleku enese surmamiseks: ta on nõus üksnes kellegi teise (äärmiselt) ohtliku teoga, ent loodab samal ajal, et hoolimata selle teo ohtlikkusest ta siiski surma ei saa (Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil.

  1. Auflage, Rn 580). Niisuguse nõusolekuga ei tühista hilisem ohver mitte mõne tagajärje (nt surma) põhjustamise keeldu, vaid üksnes keelu teatud ohtlikul viisil käituda – ehk teo toimepanija käitumises ei ole enam ebaõigust (samas). Millal täpsemalt selline nõusolek võõrkahjustuseks relevantne on, on Saksamaal ülimalt vaieldav. Küll aga saab öelda, et vähemalt ettevaatamatusdeliktide puhul on mõeldav karistusõigusliku vastutuse ära langemine ka siis, kui tagajärje (sh surma) põhjustab vahetult mitte kannatanu ise, vaid keegi teine. Et see on võimalik ka Eestis, nähtub selgelt maakohtu viidatud Riigikohtu nn turvavöö-lahendist (asi nr 3-1-1-8715): vahetult põhjustas turvavöö kinnitamata jätnud bussireisijale rasked vigastused bussijuht, kes sõitis vastu veoautot – ja Riigikohus pidas sellest hoolimata võimalikuks seda, et bussijuhi vastutuse vigastuste tekitamise eest võib välistada reisija poolne eneseohustamine.
  2. Esimese astme kohtu argument b tulenebki Riigikohtu just viidatud lahendist: maakohus toob välja, et U.G. ei rikkunud sõidukis olles liiklusseaduse nõudeid ega saanud kuidagi mõjutada koosseisupärase tagajärje saabumist, ja teeb sealjuures viite otsusele asjas nr 3-1-1-87-
  3. Tõepoolest ei ole keelatud purjus inimese juhitavasse autosse istumine – erinevalt turvavöö 7

(14)lahti jätmisest. See aga ei ole ringkonnakohtu meelest oluline. Riigikohus on nn turvavöölahendis märkinud primaarsena järgmist: „Üldpõhimõttena kehtib ka liiklusõiguses arusaam, et vastutusvõimeline isik peab mõistliku tähelepanelikkuse ning hoolega ka ise seisma enda õigushüvede kaitsmise eest. Seejuures on kriminaalkolleegiumi senises praktikas leitud, et enda individuaalsete õigushüvede riski asetamine vastutusvõimelise isiku poolt kuulub õigushüve kandja autonoomia hulka, mis omakorda võib välistada saabunud kahjuliku tagajärje omistamise teistele isikutele […]“. Niisiis ei ole mõõduandev mitte see, kas seadusandja on mingi tegevuse keelanud, vaid see, kui ohtlik on kõnealune tegevus n-ö objektiivses mõttes. Ei oleks loogiline väita seda, et purjus inimese juhitavasse autosse minemise ohtlikkust saaks arvesse võtta üksnes siis, kui seadusandja oleks seesuguse tegevuse karistatavaks kuulutanud – seadusandja niisugune otsus ei muuda midagi puutuvalt selle käitumise tegelikku ohtlikkusse. Nõustuda ei saa ka väitega, et U.G. ei saanud mõjutada koosseisupärase tagajärje saabumist. Kui U.G. poleks autosse istunud, ei oleks ta avariisse sattunud ega surma saanud.
  1. Argument c ei ole oluline: turvavöö kinnitamine ei väära seda, et U.G. läks I. Nazarovi juhitud autosse, ehkki ta teadis, et I. Nazarov on joobes.
  2. Seda, et tagajärje omistamine võib kannatanu nõusoleku (eneseohustamise, võõrohustamise) korral olla välistatud ka siis, kui tagajärje põhjustas vahetult keegi teine, näidati juba käesoleva otsuse p-s
  3. Niisiis ei välista tagajärje objektiivse omistamise eitamist maakohtu esitatud argument d (sõidukit juhtis I. Nazarov).
  4. Ringkonnakohut ei veena ka maakohtu kahtlemine selles, kas kannatanu saab anda nõusoleku liiklussüüteoks – sest sellega kaitstav õigushüve on mitte üksnes konkreetse kannatanu, vaid paljude inimeste elu ja tervis (argument e). Küsimus ei ole mitte selles, kas I. Nazarov võis anda U.G. ile nõusoleku mingisuguse liiklussüüteo toimepanemiseks – tarvis on otsustada, kas saab jaatada U.G. i nõusolekut konkreetselt tema elu ohustamiseks. Niisuguse nõusoleku esinemine ei tähenda automaatselt seda, et sõidukijuht vabaneks üldse vastutusest. Nagu alljärgnevast näha, vastutab I. Nazarov ikkagi –

§ 422

lg 1 ja § 424 lg 1 järgi (viimasena viidatud sätte järgi just seetõttu, et purjuspäi sõites ohustab juht piiramatu ringi isikute õigushüvesid). 27. Juba käesoleva otsuse p-s 22 märgitust lähtuvalt ei saa soostuda argumendiga f – nõusolek peab hõlmama ka tagajärge ja õiguskirjanduses on märgitud, et enda elu kahjustamiseks ei saagi kannatanu nõusolekut anda. Lisaks sellele olgu mainitud, et maakohtu osundatud allikas (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VII, vnr 220) ei põhjendata väidet, et elu võtmiseks ei saa inimene nõusolekut anda. Eeldatavasti on sedagi väidet esitades tuginetud Saksa õigusele, ent Saksamaal on olukord selles osas Eestist erinev. Sealse karistusseadustiku § 216 sätestab (priviligeeritud koosseisuna) vastutuse kellegi tapmise eest ohvri nõudmisel – ja sellest saab teha järelduse, et seadusandja on puutuvalt elusse piiranud õigushüve kandjate võimalust oma õigushüvesid käsutada, st anda kehtivat nõusolekut õigushüvede kahjustamiseks (Kühl. Strafrecht. 8

(14)Allgemeniner Teil. 8. Auflage, § 9, Rn 28). Eestis Saksa karistusseadustiku §-ga 216 sarnast sätet ei ole. 28. Ringkonnakohus leidis oma 28. veebruari 2024 otsuses asjas nr 1-22-6710 järgmist: „On üldteada, et purjus inimene juhib autot märksa ebakindlamalt kui kaine juht. See tähendab muu hulgas seda, et joobes juhi puhul on ka liiklusõnnetuse tekitamise tõenäosus tavapärasest oluliselt suurem. Kolleegiumi meelest on märksa tõenäolisem see, et kaasistuja saab viga tulenevalt sellest, et autot juhib purjus inimene, kui see, et ta saab viga seetõttu, et jätab kaine juhi juhitavas autos turvavöö kinnitamata. Seega tuleb leida, et kui tagajärje omistamise selle tagajärje põhjustanud juhile saab välistada kaasistuja turvavöö kinnitamata jätmine, saab selle seda enam välistada tõsiasi, et isik läheb purjus juhi juhitavasse sõidukisse.“ Kriminaalkolleegium jääb selle seisukoha juurde ja lisab järgmist. On tõsi, et ringkonnakohtu käsutuses pole statistikat selle kohta, kui suur on raske tagajärje saabumise tõenäosus A jaoks siis, kui muidu sarnases liiklussituatsioonis on
  1. a)A kõrvalistujana kinnitatud turvavööga purjus B juhitud autos (praegune juhtum) ja siis, kui
  2. b)A sõidab kinnitamata turvavööga kaine B juhitud liinibussis (lahend nr 3-1-1-87-15). Samas võimaldab kriminaalmenetluslik kogemus ja ka meedias avaldatud info öelda, et joobes juhid teevad ränkasid avariisid võrdlemisi tihti – ülimalt harv on aga see, et keegi saab raskelt viga või suisa sureb liinibussiga toimuvas avariis tulenevalt sellest, et tal polnud kinnitatud turvavöö. See võimaldabki öelda, et kui teadlikust eneseohustamisest (nõusolekust võõrohustamisega) saab rääkida bussis turvavöö kinnitamata jätmise korral, tuleb kindlasti vastavat teadlikkust jaatada purjus juhi autosse istuva inimese puhul. Ka on purjuspäi auto juhtimise ohtlikkus üldteada, st sellega oli kursis ka U.G. . 29. Tõsi on see, et U.G. oli üliraskes joobes: surmajärgselt oli U.G. i veres 4,23 mg/g ja uriinis 5,43 mg/g etanooli. Sedavõrd purjus inimene ei suuda oma käitumist vastavalt oma soovidele juhtida. Saksamaal tähendaks see eeldatavasti seda, et vabatahtlikust eneseohustamisest (nõusolevast võõrohustamisest) rääkida ei saaks, sest raske joove selle välistab: vt Wessels/Beulke/Satzger. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 50. Auflage, Rn 274. Ringkonnakohtu meelest aga Eestis nii talitada ei saa. Õiguskirjanduses on viidatud sellele, et vabatahtlikust enesekahjustamisest rääkimine on välistatud siis, kui kannatanu ei ole vastutusvõimeline – nt kui on tegemist vaimuhaige või lapsega (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, VI, vnr 122). Ilmselt on vaimuhaiguse all silmas peetud (rasket) psüühikahäiret. Raske joove on tõepoolest psüühikahäire – Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni 10. versiooni kood nr F1x.0 järgne äge intoksikatsioon. Erinevalt Saksamaast ei vabasta seesugune psüühikahäire aga Eestis kedagi vastutustest teise inimese surma põhjustamise eest – sest

§ 36

kohaselt ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd. Kriminaalkolleegiumi meelest pole põhjust öelda, et ohvri tegu (nt enese ohtu asetamist) analüüsides seesugusest loogikast lähtuma ei pea.

§ 36

tõukub ringkonnakohtu meelest järgmisest arusaamast: on teada, et alkoholijoove võib panna inimese väga kummalisel moel käituma ja sellest lähtuvalt ei saa keegi end vabandada väitega, et ta ei suutnud õigust rikkudes joobe tõttu enda käitumist talitseda – on inimese n-ö oma viga, et ta end purju jõi. Täpselt sama loogika peab kehtima ka puutuvalt kannatanusse: kui ta joob end vabatahtlikult purju, ei mängi eneseohustamist (võõrohustamist) analüüsides rolli see, et 9

(14)ta ei suuda joobe tõttu ohtlikust käitumisest hoiduda. Seepärast ei välista vabatahtlikkusest või teadlikkusest kõnelemist see, et U.G. oli purjus. 30. Riigikohtu nn turvavöö-kaasust silmas pidades ei tundu olevat oluline see, kas teo toimepanija ohvri eneseohustamisest (võõrohustamisega nõusolekust) teadlik on või mitte. Kui seda siiski oluliseks pidada – ja nt leida, et viidatud asjaolust mitteteadlik teo toimepanija vastutab (kõlbmatu) süüteokatse eest –, ei saaks I. Nazarovile ikkagi

§ 422lg 2 p 1 järgset (katse)etteheidet teha: ta teadis, et U.G.

oli tema purjus olemisest teadlik. 31. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et I. Nazarovit ei ole võimalik

§ 422lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistada.

Seda siiski tehes kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu on apelleeritud otsus tarvis KrMS § 338 p 2 alusel selles osas tühistada. See tähendab ühtlasi seda, et tühiseks muutub ka I. Nazarovile mõistetud karistus – kui ei ole kuritegu, ei saa olla ka selle eest mõistetud karistust. 32. Eelöeldu ei tähenda automaatselt seda, et I. Nazarov üldse

§ 422järgi ei vastuta.

Ringkonnakohtu meelest tuleb kontrollida, kas I. Nazarovile saab teha süüetteheite

§ 422

esimese lõike järgi – sest süüdistuses on viiteid veel mitmetele muudelegi liiklusrikkumistele kui vaid sõiduki joobeseisundis juhtimine. Äsja näidati vaid seda, et U.G. oli päri enese elu ohustamisega tulenevalt I. Nazarovi joobest. See ei tähenda möödapääsmatult, et U.G. soostus ka I. Nazarovi ülejäänud liiklusrikkumistega. Silmas tuleb siiski pidada seda, et nõusolek enda elu ohustamiseks purjus juhi poolt hõlmab endas ka mõningaid muid liiklusrikkumisi. Kaasreisija surma ega vigastusi ei saa põhjustada juhi joove üksi – raske tagajärg eeldab ka mingi konkreetse juhtimisvea tegemist (nt vastu teist autot sõitmist, auto n-ö üle katuse keeramist vms). Seetõttu tuleb leida, et purjus juhi autosse minev inimene arvestab ka tüüpiliste liiklemisvigadega, mida joobes juhid teevad – ja tema nõusolek eneseohustamiseks (võõrohustamiseks) hõlmab ka selliseid vigu. Näiteks on Saksamaal leitud, et alkoholijoobele tüüpiline on seisvatest autodest lähedalt möödumine, terava nurgaga sõidurajalt ära pööramine, sinka-vonka sõitmine, selgelt liiga suure kiirusega märjal teel kurvis sõitmine või hõreda liikluse korral punase tule alt läbi sõitmine (Fischer. Kommentar zum Strafgesetzbuch.

  1. Auflage, § 316, Rn 35).
  2. Olgu kõigepealt peatutud siiski sellisel rikkumisel, mis ei kujuta endast mõne väära juhtimisvõtte tegemist. I. Nazarovil ei olnud juhtimisõigust, st ta eksis LS § 90 lg 1 p 1 vastu. Ringkonnakohtu meelest on küsitav, kas see asjaolu üldse annab võimaluse rääkida mõne liiklusnõude rikkumisest või kui annabki – kas saab öelda, et I. Nazarovi juhtimisõiguse puudumise ja U.G. i surma vahel oli põhjuslik seos. Samas pole see oluline. U.G. oli I. Nazarovi juhtimisõiguse puudumisest teadlik ehk selleski osas saab jaatada eneseohustamist (nõusolevat võõrohustamist). Sellega seoses saab tuua välja sarnased kaalutlused nendega, mis esitati ülal joobe kohta. Lisaks sellele väärib mainimist, et erinevalt joobes juhi sõidukisse minemisest on sõiduki juhtimisõiguseta juhile üle andmine karistatav – kusjuures kordades raskemalt kui turvavöö kinnitamata jätmine (vrd LS § 202 ja § 239). 10

(14)
  1. I. Nazarov sõitis teelt välja ehk eksis LS § 45 lg-st 1 tuleneva kohustuse vastu sõita sõiduraja piirides. Kriminaalkolleegiumi meelest on aga teelt välja sõitmine purjus juhtide puhul tüüpiline: nad ei tule oma piiratud reaktsionikiiruse tõttu sõiduki valitsemisega toime ja kalduvad tee kõrvale. See aga tähendab seda, et tulenevalt käesoleva otsuse p-s 32 öeldust ei saa U.G. i surma I. Nazarovile omistada ka LS § 45 lg 1 kaudu.
  2. Ka eksis I. Nazarov LS § 50 lg 3 p 1 vastu, st ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust (sõitis 70 km/h alas ligi 120 km/h). See rikkumine oli U.G. i surmaga põhjuslikus seoses – ta oli vähemasti üks U.G. i surma kaaspõhjustest: kui I. Nazarov poleks nõnda kiiresti sõitnud, poleks auto üldse teelt välja paiskunud või vähemasti poleks kaasnenud sedavõrd ränka tagajärge. Nimelt nähtub liiklusekspertiisi aktist muu hulgas see, et auto põrkas vastu puud ca 75 km/h (tl 25). Seega vähenes 116 km/h liikunud auto sõidukiirus kokkupõrke hetkeks umbes 40 km/h võrra. Kui sõiduk oleks liikunud lubatava kiirusega, st 70 km/h ja siis teelt välja sõitnud, oleks selle kiirus puuga kokkupõrke ajaks vähenenud tulenevalt väiksemast algkiirusest ilmselt veelgi enam kui 40 km/h võrra – või ei oleks kokkupõrget sootuks toimunud. Ent isegi kui kiirus oleks vähenenud sama palju – 40 km/h võrra – ja auto oleks sõitnud vastu puud kiirusega 30 km/h, oleks U.G. il tekkinud palju väiksemad vigastused ja ta ei oleks surma saanud.
  3. Kriminaalkolleegiumi meelest võimaldab suurima lubatud kiiruse ületamine omistada I. Nazarovile U.G. i surma ka normatiivselt. On tõsi, et lubatud sõidukiirust ületavad ka purjus juhid. Samas võimaldab kriminaalmenetluslik teadmine ja üldine elukogemus väita seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on ülilevinud ka kainete juhtide seas. Pole põhjust eeldada, et I. Nazarov kaldus autoga kihutama just purjus olles (ja et U.G. oli sellest teadlik). Näiteks sõitis I. Nazarov ka
  4. jaanuaril 2022 mootorsõidukiga teelt välja, kusjuures talle heideti eeskätt ette liigset sõidukiirust (tl 90) – ent siis oli I. Nazarov kaine. Seega ei saa ringkonnakohtu meelest väita, et lubatud sõidukiiruse oluline ületamine on tüüpiline just joobes juhtide jaoks ja et U.G. lähtus seetõttu tulenevalt I. Nazarovi joobest ka sellest, et I. Nazarov hakkab tugevasti lubatud sõidukiirust ületama. See aga tähendab, et I. Nazarov realiseeris johtuvalt LS § 50 lg 3 p 1 rikkumisest

§ 422lg 1 objektiivse koosseisu.

37. Arvestades seda, kui suur oli kiiruseületamine, oli I. Nazarovil ringkonnakohtu hinnangul selle rikkumise osas vähemalt kaudne tahtlus

§ 16lg 4 mõttes.

Sellisel viisil kihutades oleks I. Nazarov pidanud ette nägema, et ta võib kaotada sõiduki üle kontrolli ja põhjustada nii kellegi teise – nt U.G. i – surma, st koosseisulise tagajärje osas oli I. Nazarov hooletu

§ 18lg 3 tähenduses.

38. Õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohtul pole siiski tarvis I. Nazarovit

§ 422lg 1 järgi süüdi tunnistada.

Nimelt hõlmas maakohtu süüditunnistav otsus ka

§ 422

lg 1 (ükskõik milline liiklusnõuete rikkumine) – vastasel korral ei oleks tulnud kõne alla ka kvalifikatsioon

§ 422lg 2 mõttes (spetsiifiline 11

(14)liiklusnõuete rikkumine). Selguse huvides märgib ringkonnakohus käesoleva otsuse resolutsioonis siiski ära, et I. Nazarov tuleb lugeda süüdi tunnistatuks

§ 422lg 1 järgi.

39. Ringkonnakohus leiab, et I. Nazarov tuleb tunnistada süüdi ka

§ 424lg 1 järgi.

Iga

§ 422

lg 2 p 1 järgne tegu hõlmab möödapääsmatult ka

§-le 424 vastava teo, ent selle ebaõigus neeldub

§ 422lg 2 p 1 pärase teo ebaõiguses.

Kui aga

§ 422

lg 2 p 1 mingil põhjusel ära langeb, tuleb

§ 424kohaldamine kõne alla.

Piirdumine vaid

§ 422lg-ga 1 ei näitaks seda, et I.

Nazarov juhtis sõidukit joobeseisundis. U.G. i eneseohustamine ei muuda õiguspäraseks seda, et I. Nazarov ohustas purjuspäi liigeldes ka teisi õigushüvesid (vt juba käesoleva otsuse p 26). Et I. Nazarov realiseeris

§ 424objektiivse koosseisu, ilmneb juba ülal toodust.

Arvestades seda, kui pikalt ja palju ning lühikest aega enne sõitma minemist I. Nazarov alkoholi pruukis, oli tal tahtlus nii selle osas, et ta on joobes, kui ka selle osas, et see joove pärsib tema sõiduki juhtimise oskusi. Seegi tegu oli õigusvastane ja süüline. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas I. Nazarovi süüditunnistamise

§ 422lg 2 p 1 järgi, ei saa öelda, et I.

Nazarov juba on maakohtu poolt

§ 424lg 1 järgi süüdi tunnistatud, mistõttu mõistab ringkonnakohus ise I.

Nazarovi selle sätte järgi süüdi. 40. Kuivõrd I. Nazarov pani

§ 422

lg 1 ja § 424 lg 1 järgsed kuriteod toime ühe teoga (st tegemist on ideaalkogumiga), on karistuse mõistmisel vaja lähtuda

§ 63lg-st 1.

Seetõttu tuleb I. Nazarovile mõista

§ 422lg 1 alusel kuni viieaastane vangistus.

41. Range karistuse kasuks kõneleb esiteks see, et I. Nazarov realiseeris raskema tagajärjealternatiivi: ta ei tekitanud U.G. ile pelka (rasket) tervisekahjustust, vaid põhjustas kannatanu surma. Ka on süüdistatava kahjuks tarvis arvesse võtta tõsiasja, et ta mitte üksnes ei surmanud inimest, vaid sõitis purjuspäi ja ohustas seeläbi teisigi õigushüvesid (

§ 424

). Mõnevõrra peab karistust karmistama seegi, et ka ca pool aastat enne praeguse menetluse esemeks olevat sündmust sõitis I. Nazarov sõidukiga teelt välja. Samas ei pea vangistus olema maksimaalne: I. Nazarov pole varem liikluskuritegusid toime pannud, U.G. i surma osas oli ta vaid hooletu (mitte kergemeelne) ja ta kahetseb oma tegu (

§ 57lg 1 p 3).

Sellest lähtuvalt mõistab ringkonnakohus I. Nazarovile 3 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse.

  1. Seda vangistust on vaja lühimenetluse pidamise tõttu KrMS § 238 lg 2 alusel kolmandiku võrra vähendada – seega jääb järgi 2 aasta ja 4 kuu pikkune vangistus.
  2. I. Nazarovit peeti
  3. juulist kuni
  4. augustini 2022, st 3 päeva kahtlustatavana kinni. Sellest tulenevalt tuleb need 3 päeva lugeda

§ 68

lg 1 alusel eelvangistusena karistusaja hulka ehk vangistus väheneb 2 aasta 3 kuu ja 27 päevani. 44. Käesoleva otsuse p-s 41 viidatakse mitmetele I. Nazarovi süüd suurendavatele asjaoludele. Kriminaalkolleegiumi meelest on need sedavõrd kaalukad, et ei võimalda kogu vangistust tingimisi täitmisele pööramata jätta. Samas pole tarvilik ka I. Nazarovi kolmeks ja pooleks aastaks vanglasse saatmine. Praeguse otsuse p-s 41 viidati ka mitmetele I. Nazarovi süüd 12

(14)(karistust) kergendavatele asjaoludele ja neist lähtuvalt saab ringkonnakohtu meelest piirduda vaid osalise reaalse vangistusega. Nii toimimist ei välista see, millele viitas maakohus: kuivõrd I. Nazarov juba kandis 2012. aastal toime pandud

§ 175lg 1 järgse kuriteo eest 2013.

aastal nn šokivangistust, ei mõjuks lühiajaline vangistus talle distsiplineerivalt (otsuse p 56). Kõnealusest osalisest vangistusest on möödas juba üle 10 aasta. Seetõttu on mõeldav, et I. Nazarovi n-ö vanglakogemus on tuhmunud ja vanglasse minemine võib ikkagi tema jaoks distsiplineerivaks osutuda. Seetõttu määrabki ringkonnakohus, et I. Nazarov peab kohe ära kandma 6 kuu pikkuse vangistuse. Tartu Maakohus saadab I. Nazarovile pärast käesoleva otsuse jõustumist teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma (KrMS § 414 lg 1). 45. Ülejäänud vangistus – 1 aasta 9 kuud ja 27 päeva – jääb täitmisele pööramata

§ 74lg 1 alusel: I.

Nazarovile seatakse 3 aasta ja 6 kuu pikkune katseaeg ning ta allutatakse selleks ajaks käitumiskontrollile. Nimelt peab ringkonnakohus tarvilikuks I. Nazarovi käitumise kontrollimist ka reaalse vangistuse järgselt. Nagu juba eelnevast nähtub, polnud

  1. juulil 2022 juhtunu I. Nazarovi esmakordne liiklusrikkumine. Lisaks sellele tuleb meeles pidada, et I. Nazarov sooritas kuriteo ka
  2. veebruaril 2020: kohtles kehaliselt vääriti ja ähvardas oma elukaaslast (tl 95). Niisiis on I. Nazarovi õiguskuulekus nõrk ja tal on tarvis n-ö silm peal hoida – aga vajadusel ka aidata.
  3. Käitumiskontrolli ajal peab I. Nazarov täitma esiteks üldisi,

§ 75

lg 1 järgseid kontrollnõudeid, st ta peab: 1) elama XXX; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti piires kauemaks kui 15 päevaks; 5) hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; 6) hankima kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eestist lahkumiseks ja väljaspool Eestit viibimiseks. Kuivõrd I. Nazarov läks pärast rohket alkoholitarvitamist autorooli ja sõitis viimaks teelt välja, keelab ringkonnakohus

§ 75lg 2 p 2 alusel I.

Nazarovil käitumiskontrolli ajal alkoholi tarvitamise. 47. Katseaeg hakkab

§ 78p 1 kohaselt kulgema alates käesoleva otsuse kuulutamisest, st alates 3.

juunist 2024. Käitumiskontrollile (sh alkoholi tarvitamise keelule) on I. Nazarov allutatud alates päevast, mil ringkonnakohtu otsus jõustub (

§ 78

p 1) – küll aga peatub

§ 75

lg-s 1 sätestatud kontrollnõuete täitmine

§ 75lg 5 kohaselt täitmisele pööratud vangistuse kandmise ajaks. 13

(14)48. I. Nazarovi kaitsja vandeadvokaat A. Pärtel esitas riigi õigusabi taotluse. Selle taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumisele ja oma kliendiga suhtlemisele 50 minutit ja apellatsiooni koostamisele läks tund aega. Nende toimingute eest soovib advokaat netotasu vastavalt 60 eurot ja 72 eurot – ehk kokku 132 eurot, st 161,04 eurot brutotasuna (käibemaks on 29,04 eurot). Ehkki apellant vaidlustas vaid karistusega seonduva, arvab ringkonnakohus ikkagi kõik 161,04 eurot menetluskulu hulka, sest taotletav summa on väike ja kui kaitsja ei oleks kaebust esitanud, poleks ringkonnakohus maakohtu otsust muuta saanud. Kuivõrd kriminaalkolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse ehk teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 pärase otsuse, jäävad need menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.