Obsah (6)

§ 168§ 72§ 659§ 371§ 171§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 10.12.2024, Tallinn Kohtuasja number 2-22-7139 Kohtuasi AS LTH

) § 72 lg 1 p 3 eeldused, sest asjal puudub tihe seotus Eestiga. Kostjad töötasid tõepoolest Eesti ettevõttes, kuid töö tegemise koht ei olnud Eestis. Hageja esitatud selgitustest ega kohtu kogutud tõenditest ei nähtu ühtegi asjaolu, mille põhjal saaks kohus järeldada, et kostjate elukoht oli varasemalt Eestis ehk et Eestis ei olnud kostjate kodu, kus nad ööbisid ja puhkasid, kus olid nende isiklikud asjad või pere ning et Eestis oli koht, kus kostjad kõige rohkem viibisid. Kohus ei tuvastanud päringuid tehes ühegi kostja osas ühtegi seotust Eestiga. Kohus ei nõustu hagejaga, et väljaspool Eestit oleks hagejal kas võimatu või oluliselt raskendatud enda rikutud õiguste kaitsmine. Samuti vaidlesid kostjad I-III ja V-XI kohtualluvusele vastu. Kostjal IV puudub tihe seotus Eestiga. 7. Maakohus jättis

§ 168lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja võtta asi Harju Maakohtu menetlusse.
2. Hageja leiab esiteks, et maakohtu käsitlus on ebajärjekindel olulise tähtsusega küsimuses ja see muudab määruse mittejälgitavaks. Ühelt poolt on maakohus määruses märkinud, et tuleb välja selgitada, kas kostjatel oli hagi esitamise seisuga elukoht Eestis. Seejärel on maakohus aga asunud hindama kostjate elukohta hoopis käesoleva aja seisuga.
3. Hageja toob teiseks välja, et ainuüksi elamislubade järgi ei saa kostjate elukohta, iseäranis arvestades konkreetsete kostjate töö liikuva iseloomuga, kindlaks määrata. Kostjate elamisload Eestis lõppesid vahetult enne hagi esitamist. Hagi esitamise seisuga puudusid kostjatel veel aga näiteks Leedu elamisload. Täna võivad kostjatel olla kehtivad Leedu elamisload või hoopis mõne muu Euroopa Liidu liikmesriigi kehtivad elamisload. Maakohus ei ole üleüldse hinnanud kostjate elukoha määramisel ei Eesti ega näiteks Leedu (või mõne muu riigi) puhul ning seda ei hagi esitamise seisuga ega kohtumääruse tegemise aja seisuga. Hageja hinnangul, kuigi vara olemasolu ja näiteks isiku kohta täitemenetluste läbiviimine võivad viidata isiku püsivamale seotusele konkreetse riigiga, on kohus jätnud arvesse võtmata, et kostjate näol on tegemist Ukraina kodanikega, kelle eesmärk viibida Euroopa Liidu liikmesriikides on leida tööd, mis on liikuva iseloomuga, millega seoses ei ole põhjendatud eeldada, et nad seovad end konkreetse riigi registervaraga. On enam kui tõenäoline, et kui teha sarnased päringud näiteks Leedu registritesse või mis tahes muu 3 2-22-7139 Euroopa Liidu riigi registritesse, oleks päringute tulemuseks sarnaselt mistahes tulemuste puudumine. Eelkirjeldatud olukord on taandatav sellele, et kostjate elukohta ja seeläbi alluvust mingi riigi kohtule, sh Eesti kohtule, ei olegi võimalik läbi püsiva elukoha/alalise viibimiskoha kriteeriumi kindlaks teha või oleks see sedavõrd ebamõistlikult keeruline, et seda asjaolu ei ole võimalik kindlaks teha

§ 72lg 1 p 3 mõttes.

Hageja hinnangul on rakendatav Rooma I määruse art 8 p 3, mille järgi oleks tavalise töötamise kohaks tööandja tegevuskoht ehk Eesti. 11. Hageja on kolmandaks seisukohal, et kostjate ja käesoleva vaidluse tihe seotus on Eestiga just seeläbi, et kostjad töötasid Eesti tööandja juures, kes tasus tööjõumaksud Eesti riigile ning kostjate töölepingutele kohaldus Eesti õigus. Hageja hinnangul on maakohus eksinud, kui käsitleb oma määruses terminit tihe seotus, vaid sellest aspektist, kas kostjatel oli/on Eestis elukoht/elamisluba.

§ 72

lg 1 p 3 kohaselt on vaja tuvastada asja tihe seotus Eestiga ning mitte kostja tihe seotus Eestiga. 12. Hageja on viimaseks seisukohal, et hagejal on tunduvalt koormavam oma rikutud õigusi kostjate vastu kaitsta Leedu kohtus, sest hagi esitamise aja seisuga ei sidunud kostjaid Leeduga midagi. Võib asuda seisukohale, et praktiliselt ei oleks hagejale tagatud põhiseaduslik õigus kohtu kaitsele. Kui Harju Maakohus keeldub hagi menetlusse võtmast tähendaks see hagejale seda, et hageja peaks iseseisvalt asuma välja selgitama asjaolu, milline on iga üksiku kostja tänane tegelik elukoht maailmas, et siis pöörduda nende vastu asjakohasesse kohtusse. Kui hageja pöörduks praegusel juhul Leedu kohtusse, esitab iga vähegi mõistlik kostja koheselt vastuväite, et Leedu ei ole tema elukohariik ja selle asjaolu täpsustamine võib sarnaselt käesolevas kohtus hagi menetlusse võtmise menetlusega väldata ligi mitu aastat ning nõnda edasi.

§ 72

lg 1 p 3 rakendamine on kohtule kohustuslik, selle rakendamist ei välista Eesti Vabariigi ja Ukraina õigusabi leping ning kostjate nõustumine või mittenõustumine Eesti kohtualluvusega ei ole

§ 72lg 1 p 3 rakendamise eelduste hulgas.

Seega on kõik eeldused

§ 72lg 1 p 3 rakendamiseks täidetud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 13. Ringkonnakohus leiab, et

§ 659

ja § 657 lg 1 p 2 1 alusel tuleb muuta maakohtu määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsiooni muutmata. Määruskaebust ei rahuldata.

1. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei ole kostjate alalise elukoha kindlaksmääramisel olnud oma põhjendustes järjepidev, mistõttu ei ole maakohtu käsitlus jälgitav. Arvestades, et hagi tuleb esitada selle esitamise ajal kohtualluvuse järgi pädevale kohtule, tuleb kohtualluvust kontrollida hagiavalduse esitamise seisuga.
2. Maakohus lähtus õigesti kostjate elukoha kindlaks määramisel esmalt Eesti Vabariigi ja Ukraina lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades (õigusabileping). Kuivõrd õigusabilepingu art 21 lg 1 kohaselt on kummagi lepingupoole kohtud pädevad menetlema tsiviilasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht ning õigusabileping ei näe käesoleval juhul ette teisiti, siis tuleb õigusabilepingu järgi esitada hagi kostjate elukoha järgi. Kuivõrd õigusabilepingust ei tulene aluseid, kuidas määrata kindlaks kostjate alalist elukohta, siis tuleb lähtuda Brüssel I bis määruses sätestatust. Brüssel I bis määruse art 62 lg 1 kohaselt, et teha kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus siseriiklikku materiaalõigust. Maakohus lähtus õigesti TsÜS § 14 lg-test 1 ja 2 kostjate alalise elukoha kindlaks 4 2-22-7139 määramiseks ning järeldas õigesti, et kostjate alaline elukoht ei ole Eestis. Ringkonnakohus märgib, et TsÜS § 14 lg 4 sätestab, et kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Maakohtu tuvastatud asjaolude pinnalt saab lugeda kostjate I-III ja V-XI viibimiskohaks Leedu ja kostja IV viibimiskohaks Prantsusmaa, mistõttu ei ole ka TsÜS § 14 lg 4 järgi kostjate alaliseks elukohaks Eesti. Vastuseks määruskaebuse väitele, et kohaldada tuleks Rooma I määruse art 8 lg-t 3, märgib ringkonnakohus, et vastav määrus reguleerib kohaldatavat õigust, mitte kohtualluvust, mistõttu ei ole võimalik vastavat sätet kohaldada kohtualluvuse kindlaks tegemisel. Seega arvestades maakohtu kogutud tõendeid, tuleb asuda seisukohale, et kostjate alaline elukoht ei olnud hagiavalduse esitamise seisuga Eestis, mistõttu ei allu käesolev vaidlus Eesti kohtutele.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti jätnud Harju Maakohtu erialluvuse sätte (

§ 72) kohaldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjal puudub tihe seotus Eestiga (

§ 72lg 1 p 3).

Määruskaebuse väited, et tihe seotus Eestiga väljendub selles, et kostjad töötasid Eesti tööandja juures, kes tasus tööjõumaksud Eesti riigile ning et kostjate töölepingutele kohaldus Eesti õigus, ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Töölepingutele kohalduv õigus ega asjaolu, et hageja on Eesti äriühing, ei võimalda jaatada seda, et asjal on tihe seotus Eestiga. Veel enam, kui kostjate alaline elukoht on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, on töötajal kui töösuhte nõrgemal poolel, täiendav kaitse Brüssel I bis määruse art 22 lg-st 1 tulenevalt, mille kohaselt võib tööandja algatada kohtumenetluse ainult töötaja alalise elukoha liikmesriigi kohtus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejal ka väljaspool Eestit kas võimatu või oluliselt raskendatud enda rikutud õiguseid kaitsta, eriti olukorras, kus töölepingute p-s 8.5. on kokku lepitud kohaldatavas õiguses, milleks on Eesti õigus (dtl 27, 30, 34, 37, 40, 43, 46, 49, 52, 55 ja 58). Seega ei anna määruskaebuse väited alust kohaldada

§-st 72 tulenevat Harju Maakohtu erialluvust. 17. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigesti

§ 371

lg 1 p 2 alusel keeldunud hagi menetlusse võtmisest, kuivõrd hagi ei allu Eesti kohtule. Määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. 18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda (

§ 171lg 1).

19.

§ 372lg 5 kohaselt võib hageja esitada määruskaebuse Riigikohtule.

(allkirjastatud digitaalselt) 5