← Eesti

3-23-1477/15

Obsah (7)§ 5§ 54§ 66§ 55§ 58§ 41§ 86

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ene Andresen Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2025, Tartu Haldusasja number 3-23-1477 Haldusasi Mittetulundusühingu Rannaniidu

) § 54). haldusakti andmise aja seisuga ELÜPS2023 § 4 lg 1 kohaselt on PRIA ühise põllumajanduspoliitika abinõu rakendamise korral makseasutus EL määruse nr 2021/2116 art 9 ja EL määruse nr 1306/2013 art 7 tähenduses. ELÜPS2023 § 8 lg-s 1 on täpsustatud, et ühise põllumajanduspoliitika abinõu kohta esitatud nõuete täitmist ning taotluses, maksetaotluses ja muus menetlusdokumendis esitatud andmete 6

(20)3-23-1477 õigsust kontrollib PRIA või samas seaduses sätestatud juhul muu isik või asutus. Nimetatud sätetes on ühise põllumajanduspoliitika abinõude all silmas peetud ELÜPS2023 § 2 lg-s 1 loetletud EL määruste alusel rakendatavaid abinõusid. EL määrust nr 1307/2013, mis reguleeris otsetoetuste määramist, loetelus pole. Ka ELÜPS 2023 §-dest 14–16 nähtuvalt annab see seadus PRIA-le pädevuse uue programmiperioodi raames EL
  1. aasta määruste kohaste toetuste määramiseks. Vaatamata selge pädevusnormi puudumisele, tuleb kohtu hinnangul PRIA pädevust
  2. aastal taotletud otsetoetuste taotluste
  3. aastal lahendamiseks siiski jaatada. Nagu kaasatud haldusorgan selgitas, lähtuti uue seaduse väljatöötamisel eeldusest, et
  4. aastal esitatud otsetoetuste taotlused jõutakse samal aastal lahendada, sest määruse nr 32 § 20 lg 1 kohaselt tuli ühtse pindala ning kliima- ja keskkonnatoetuse taotluse kohta teha otsus taotluse esitamise aasta
  5. detsembriks. ELÜPS2023 sätetest ega selle seaduse eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud anda PRIA pädevuse mõnele teisele haldusorganile. Taotlejate õiguste tõhusa kaitse huvides tuleb tõlgendada ELÜPS2023 § 4 lg 1 nii, et makseasutusena EL määruse nr 1306/2013 art 7 tähenduses on PRIA pädevuses ka EL määruse nr 1307/2013 kohaste taotluste lahendamine. Tulenevalt pädevuse olemasolust oli PRIA-l võimalik teha
  6. aastal taotletud ühtse pindala toetuse ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetuse taotluste kohta menetlust lõpetavaid otsustusi ka
  7. aastal. 23.
  8. Küll aga ei võinud PRIA kaebajale vaidlusaluste toetuste määramise üle otsustades kohaldada ELÜPS2015 ja määrust nr 32, sest need õigusaktid olid alates
  9. jaanuarist 2023 kehtetud. Kaasatud haldusorgan ja vastustaja on õigesti märkinud, et

§ 5lg 5 kohaselt kohaldatakse menetluse alguses kehtinud menetlusnorme.

Nimetatud norm ei reguleeri aga haldusakti andmise aluseks olevate (s.o haldusakti adressaadile subjektiivseid õigusi andvate või kohustusi panevate) normide kohaldamist. Haldusakti andmise üle otsustamisel tuleb kohaldada materiaalõiguse norme, mis kehtisid haldusakti andmise ajal (

§ 54

; HKMS § 158 lg 2 teine lause; vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1994/89, p 19). Praeguses asjas ei ole tegemist olukorraga, kus toetuse andmise tingimused oleksid toetuse taotlemise ja määramise vahelisel aja rangemaks muutunud. Seepärast ei tõusetu küsimust, kas varem kehtinud normidele tuleks anda tagasiulatuv jõud. Samuti ei saa praeguses asjas kaebuse rahuldamine rikkuda kaebaja õiguspärast ootust, sest kaebaja taotleb talle koormava mõjuga otsuste tühistamist. Küll aga tuleb haldusakti alusel toetuse saanud isiku usalduse kaitset arvesse võtta juhul, kui haldusorgan kaalub õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamist (

§ 66lg 1).

23.

  1. PRIA otsuste nr 12-1/23/37 ja nr 12-1/23/36 tegemisel kohaldati lisaks ELÜPS2015 ja määruse nr 32 sätetele ka EL õiguse norme. Otsustest nähtuvalt määras PRIA toetuste ühikumäära kindlaks ELÜPS2015 § 23 alusel. Nimetatud sätte kohaselt lähtub PRIA otsetoetuse ühikumäära otsustamisel muu hulgas otsetoetusteks ettenähtud vahendite suurusest, mille kehtestas ELÜPS2015 § 11 lg 4 alusel toetuse liikide kaupa valdkonna eest vastutav minister käskkirjaga. Kuna ilma ühikumäärata ei saa toetuse suurust kindlaks määrata, ei ole kohtul võimalik üksnes EL õiguse normide alusel kontrollida vaidlustatud otsuste õiguspärasust. Seepärast on PRIA
  2. jaanuari
  3. a otsused nr 12-1/23/37 ja nr 12-1/23/36 piisava õigusliku aluse puudumise tõttu sisuliselt õigusvastased ning tuleb tühistada. 7

(20)3-23-1477 23.
  1. Kuna PRIA
  2. jaanuari
  3. a otsused nr 12-1/23/37 ja nr 12-1/23/36 osutusid kohtuliku kontrolli tulemusena õigusvastasteks, tühistab kohus ka PRIA
  4. juuni
  5. a vaideotsuse nr 12-1/23/159-4, millega jäeti kaebaja vaie nimetatud otsuste peale rahuldamata.
  6. Kaebuses on esitatud ka kohustamisnõude, et kohus kohustaks vastustajat kaebaja taotlust osas, milles kohus otsused tühistas, uuesti lahendama. Kohtule arusaadavalt on kaebaja eesmärk saada
  7. aastal esitatud taotluse alusel ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust täies ulatuses. HKMS § 158 lg 2 esimese lause kohaselt teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Nimetatud sättest tulenevalt saab kohus kohustamiskaebuse rahuldada juhul, kui vastustajal nii faktiliselt kui ka õiguslikult võimalik kohustust täita. Kuna kohus leidis praeguses asjas, et PRIA-l puudub alates
  8. jaanuarist 2023 õiguslik alus määrata
  9. aasta eest ühtset pindalatoetust ning kliimat ja keskkonda säästvate põllumajandustavade toetust, ei saa kohus vastustajat kohustada neid toetusi määrama ega toetuste määramist uuesti otsustama. Seepärast jätab kohus kohustamiskaebused PRIA
  10. jaanuari
  11. a otsuseid ja
  12. juuni
  13. a vaideotsust puudutavas osas rahuldamata (HKMS § 158 lg 2 esimene lause). II
  14. Kohus lahendab järgnevalt kaebaja nõuded seoses poolloodusliku koosluse (PLK) hooldamise toetuse määramisega. Kaebaja taotles toetust kokku 50,2 ha-le, sealhulgas 31,38 ha-le lisategevuse eest rannaalal. Vaidluse all on seitse kooslust, kogumahus 38,66 ha.
  15. Kohus peatub esmalt kaebuses esitatud väitel, et vastustaja on tekitanud vaidlusaluste otsuste andmisel segaduse ja raskendanud kaebeõiguse teostamist. 26.
  16. Vastustaja lahendas kaebaja poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotluse
  17. jaanuari
  18. a otsusega nr 12-1/23/
  19. Nimetatud otsusega määrati kaebajale toetus osaliselt (1349,92 eurot), nõuti tagasi alusetult saadud toetus (174,39 eurot), tasaarvestati see määratud toetusega ning suunati ülejäänud toetus väljamaksmisele (1175,53 eurot).
  20. mai
  21. a vaideotsusega nr 12-1/23/724-6 tunnistas PRIA
  22. jaanuari
  23. a otsuse kaebajat puudutavas osas kehtetuks ning tegi uue otsuse, millega määras kaebajale toetuse ühel kooslusel 0,18 ha-l lisategevuse eest (resolutsiooni p 2).
  24. juuni
  25. a otsusega nr 12-1/23/20416 tunnistas PRIA
  26. jaanuari
  27. a otsuse kaebajat puudutavas osas kehtetuks (resolutsiooni p 1) ning määras talle poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse (1193,40 eurot) ja suunas juurdemaksmisele 17,87 eurot (resolutsiooni p 2). Eeltoodust nähtuvalt tunnistas PRIA
  28. jaanuari
  29. a otsuse kehtetuks nii
  30. mai
  31. a vaideotsusega kui ka
  32. juuni
  33. a otsusega. Kehtetuks tunnistatud haldusakti ei saa kehtetuks tunnistada. Seepärast on PRIA
  34. juuni
  35. a otsuse resolutsiooni p 1 ebatäpne. 26.
  36. Kohus palus
  37. septembri
  38. a määruses vastustajal selgitada, millisel põhjusel oli vaja pärast
  39. mai
  40. a vaideotsust teha kaebaja suhtes uus,
  41. juuni
  42. a otsus. Vastustaja selgitas
  43. oktoobri
  44. a vastuses kaebusele, et PRIA otsuste koostamise süsteemi infotehnoloogiline lahendus toetuste otsuste andmiseks on ühetaoliselt üles ehitatud nii, et ühe otsuse tekstiga oleks võimalik võimalikult paljudele taotlejatele koostada otsused korraga, lisades otsuse tekstiosale iga taotleja kohta tabeli koos toetuse summade ja õiguslike 8
(20)3-23-1477 alustega. Selline lahendus on tingitud asjaolust, et osa toetusi tuleb teha igal aastal
  1. detsembriks ning teine osa
  2. veebruariks. Kui mõne taotleja osas on vaja otsust muuta, pealkirjastatakse see otsuse muutmisena ning seotakse niiviisi lahti teistest (mass-)otsustest. Otsuse tervikuna kehtetuks tunnistamisel tuleks teha kõikidele otsusega seotud taotlejatele uued otsused, kuid ühe taotleja osas otsuse muutmisel tunnistab PRIA otsuse kehtetuks üksnes tema osas. Et säiliks selgus muudetud otsuste kehtivuse osas, tunnistatakse muudetav otsus alati tervikuna kehtetuks ning tehakse uus otsus, mille põhjendustes tuuakse täiendavalt välja otsuse muutmise tinginud asjaolud. Seega jääb kehtima üksnes viimane otsus. Ka antud juhul tunnistati
  3. jaanuari
  4. a otsus kehtetuks ning kehtib
  5. juuni
  6. a otsus (vastuse p 17; dtl 596-597). 26.
  7. Vastustaja vastusest ei selgu, miks oli vaja teha lisaks
  8. mai
  9. a vaideotsusele
  10. juuni
  11. a otsus. Vaidemenetluse eesmärk on lahendada haldusmenetluse tõttu tekkinud vaidlus. Vastustaja rahuldas
  12. mai
  13. a vaideotsusega kaebaja vaide osaliselt ning määras talle täiendavalt toetust.
  14. juuni
  15. a otsuses selgitas PRIA väljamakstava toetussumma kujunemist. Olukorras, kus vaideorgan tegi vaideotsuses toetuse määramise kohta uue otsuse, tulnuks asi tervikuna vaideotsuses ära lahendada – ehk siis põhjendused, mille PRIA esitas
  16. juuni
  17. a otsuses, tulnuks esitada
  18. mai
  19. a vaideotsuses (vastustaja on
  20. mai
  21. a vaideotsuses õigesti märkinud, et vaideotsuse alusel otsuse muutmisel peab PRIA otsust rohkem põhjendama, et makstava toetussumma ja vähendamiste arvutuskäik oleks üheselt mõistetav (vaideotsuse p 11; dtl 175). Ka vaideotsus saab olla toetuse andmise aluseks olev õigusakt. Nii haldus- kui ka vaidemenetlus viiakse läbi isiku õiguste tagamiseks ning selle eesmärgi saavutamiseks ei ole vaja pärast vaideotsust täiendavat otsust teha. Eraldi otsuse koostamine üksnes haldusakti põhjenduste (sh arvutuskäikude) esitamiseks või üksnes haldusorgani huvidest tingitud administratiivsetel (sh infotehnoloogilistel) põhjustel ei ole haldusmenetluse põhimõtetega kooskõlas, sest see tekitab toetuse taotlejale ebaselgust ning põhjendamatut koormust ja kulusid (

§ 5lg 2).

Nimetatud probleemid tekkisid ka praeguses asjas. Kaebaja pidi taotletud toetuse saamiseks vaidlustama nii

  1. juuni
  2. a,
  3. mai
  4. a kui ka
  5. jaanuari
  6. a otsust. Ilmselgelt tekitas iga täiendava otsuse vaidlustamine taotlejale koormust ja kulu. Seejuures sai kaebaja
  7. juuni
  8. a otsusest teada vahetult enne
  9. mai
  10. a vaideotsuse kaebetähtaja saabumist, mis sundis kaebajat kaebust täiendama. Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlusaluse otsuse kohta uue otsusega täiendavate põhjenduste esitamine paar päeva enne kaebetähtaja saabumist tekitab vaidlustajale põhjendamatuid ebameeldivusi (

§ 5lg 2).

Ebaselgust tekitas see, et

  1. juuni
  2. a otsusega muudeti
  3. jaanuari
  4. a otsust, mis oli vaideotsusega kaebajat puudutavas osas kehtetuks tunnistatud. Segadust võis tekitada ka osutus haldusakti muutmisele. Olukordades, kus isik on esitanud haldusakti peale vaide, ei näe seadus haldusakti muutmist ette. Haldusorganil on vaidemenetluses õigus haldusakt (osaliselt või täielikult) kehtetuks tunnistada. Sel moel saavutatakse haldusakti sisus õiguslik muudatus. Tegemist pole aga haldusakti muutmisega haldusmenetluse seaduse tähenduses, sest haldusakti muutmine toimub väljaspool õiguskaitsemenetlust (

§-d 64–70). Vaidemenetluses ei lähtuta haldusakti muutmise sätetest (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-30-09, p 14). 26.4. Nii nagu haldusakt, peab ka vaideotsus olema selge ja üheselt mõistetav (

§ 55lg 1 ja § 5 lg 2). PRIA 31. mai 2023. a vaideotsuse ja 28. juuni 2023. a otsuse resolutsioonides on paraku ka muid ebatäpsusi. 9

(20)3-23-1477 26.4.
  1. PRIA
  2. mai
  3. a vaieotsuse resolutsiooni p 2 sõnastuse kohaselt määrati taotlejale uue otsusega toetus üksnes kooslusel nr 42749312740 (ala nr 1) 0,18 ha-l lisategevuse eest. Tegelikkuses oli PRIA tahe rahuldada kaebaja taotlus lisaks varem rahuldatud osale täiendavas osas. Soovitud tulemuse saavutamiseks piisanuks
  4. jaanuari
  5. a otsuse kehtetuks tunnistamisest üksnes osas, milles jäeti nimetatud kooslusele 0,18 ha-l lisategevuse eest toetus määramata. 26.4.
  6. PRIA
  7. juuni
  8. a otsuse resolutsioonis on jäetud kajastamata toetuse osaline tagasinõudmine (vt
  9. jaanuari
  10. a otsuse resolutsiooni p 2). Täpselt pole sõnastatud ka otsuse resolutsiooni p 2, millega määrati kaebajale toetus summas 1193,40 eurot ja suunati juurdemaksmisele toetus summas 17,87 eurot. Kuna otsuse resolutsiooni p-ga 1 oli
  11. jaanuari
  12. a otsus kehtetuks tunnistatud, puudus toetussumma, millele oleks saanud lisada juurdemaksmisele kuuluva summa. Otsuse põhjendustest nähtuvalt oli vastustaja tegelik tahe määrata kindlaks üksnes uus toetussumma (s.o 1193,40 eurot, milles sisaldus 17,87 eurot). 26.
  13. Nimetatud puuduste tõttu on PRIA
  14. mai
  15. a vaideotsus ja
  16. juuni
  17. a otsus formaalselt õigusvastased. Praeguses asjas ei tingi esile toodud puudused siiski otsuste tühistamist. Otsuste põhjenduste kaudu on otsuste mõju kaebaja õigustele ja kohustustele arusaadav, mistõttu puudub alus hinnanguks, et resolutsioonides sisalduvad eksimused oleksid mõjutanud asja sisulist otsustamist (

§ 58

). Samuti ei takistanud lisaks vaideotsusele täiendava otsuse tegemine praeguses asjas kaebajal kaebeõiguse teostamist.

  1. PRIA
  2. jaanuari
  3. a otsuses nr 12-1/23/326 ja
  4. juuni
  5. a otsuses nr 12-1/23/20416 märgitu kohaselt tehti need otsused EL määruste nr 1305/2013, nr 2022/128 ja nr 908/2014, ELÜPS2023 sätete ning ELÜPS2015 § 67 lg 2 alusel vastu võetud määruse nr 38 alusel. ELÜPS2023 § 132 lg 1 võimaldas PRIA-l kohaldada määrust nr 38 ka pärast ELÜPS 2015 kehtetuks tunnistamist.
  6. Keskkonnaamet (KeA) kontrollis
  7. oktoobrist 2022 kuni
  8. novembrini 2022 kaebaja toetustaotluse aluseks olevatel aladel poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse 2014-2020 nõuete täitmist. Teostatud kontrolli kohta koostati kontrollaruanne nr 221663-
  10. Kaebaja väitel on arusaamatu, milline on PRIA roll kontrollimenetluses: kui kontrolli läbiviija on Keskkonnaamet, siis on ebaselge, miks osalesid kohapealses kontrollis ka PRIA teenistujad ning miks arutasid kahe ameti teenistujad kontrollakti koostamise üle. 29.
  11. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et pädev kontrolliasutus on Keskkonnaamet ning PRIA ei dubleerinud Keskkonnaameti kontrolli. PRIA kontrollibüroo teenistuja teostab poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse raames kvaliteedikontrolli, vaadates üles Keskkonnaameti koostatud kontrollaruanded ning viibides pisteliselt kohapealsete kontrollide läbiviimise juures. 29.
  12. Vaidlusalune kohapealne kontroll viidi PRIA kontrollaruande nr 221663-046 kohaselt läbi
  13. oktoobrist kuni
  14. novembrini 2022 (dtl 56). Tol ajal kehtinud ELÜPS 2015 § 79 lg 5 kohaselt tegi maaelu arengu toetuse taotluse osalise või täieliku rahuldamise otsuse või taotluse rahuldamata jätmise otsuse PRIA, Maaeluministeerium või riigi sihtasutus. Määrusest nr 38 nähtuvalt esitatakse poolloodusliku koosluse hooldamise toetuse taotlus PRIA-le (§ 17 lg 4), PRIA kontrollib taotluses esitatud andmete õigsust ja toetuse saamise nõuetele vastavust (§ 18 lg 1) ning teeb otsuse taotluse rahuldamise kohta (§ 20 lg 1). Määruse nr 38 § 18 lg 2 kohaselt teeb Keskkonnaamet kontrolli nõuete täitmise üle (arengukavas ettenähtud ulatuses 10

(20)3-23-1477 ja oma pädevuse piires), lähtudes komisjoni rakendusmääruse nr 809/2014 artiklites 24–41 sätestatust. Viidatud artiklid reguleerivad kohapealse kontrolli läbiviimist. Eeltoodud normidest nähtuvalt on PLK hooldamise toetuse andmise üle otsustamine ja vastava menetluse läbiviimine PRIA pädevuses. Keskkonnaamet ei vii läbi eraldi haldusmenetlust (kontrollmenetlust), vaid teeb toetuse andmise menetluses üksnes teatud menetlustoiminguid. Kuna toetuse taotluse rahuldamise üle otsustab PRIA, on ka Keskkonnaameti menetlustoimingud omistatavad PRIA-le. Kuna PRIA vastutab nii haldusmenetluse õiguspärase läbiviimise kui ka menetluse tulemusel tehtava otsuse õiguspärasuse eest, ei näe kohus kaebuse lisades 21–24 kajastatud PRIA ja Keskkonnaameti konsultatsioonides midagi taunimisväärset.
  1. Kohus kontrollib järgnevalt PRIA
  2. jaanuari
  3. a ja
  4. juuni
  5. a otsuste sisulist õiguspärasust. Kaebajale PLK hooldamise toetuse osalise määramise osas on põhivaidlus küsimuses, kas kaebaja täitis toetuse põhitegevuse nõuded ning ühe koosluse osas ka lisategevuse nõuded.
  6. PRIA
  7. jaanuari
  8. a ja
  9. juuni
  10. a otsused tuginevad samadele asjaoludele. PRIA
  11. juuni
  12. a otsus erineb
  13. jaanuari
  14. a otsusest üksnes niivõrd, et koosluse 42749312740 ala nr 1 osas luges PRIA täiendavalt täidetuks lisategevuse nõude 0,18 ha ulatuses. Mõlema otsuse kohaselt vähendas PRIA kaebaja toetust peaasjalikult põhjusel, et kaebaja ei täitnud koosluse 42749340941 alal nr 1, koosluse 42749374453 alal nr 1, koosluse 42749371469 alal nr 1, koosluse 42749490905 alal nr 1, koosluse 42749312740 alal nr 1, koosluse 42749397694 alal nr 1 ja koosluse 42749383437 alal nr 1 määruse nr 38 § 10 lg-s 3 sätestatud hooldamise nõuet. PRIA kohaldas toetuse vähendamisel määruse nr 38 § 10 lg-t 3 ja § 19 ning EL määruse nr 640/2014 art 35 lg-t
  16. Määruse nr 38 § 10 lg 3 kohaselt peab karjatamise tulemusena olema
  17. oktoobriks kogu taotletaval alal visuaalselt tuvastatav, et loomad on alal toitunud selliselt, et rohustu on vähemalt 50 protsendi ulatuses madalaks söödud ning ülejäänud alal on rohustu valdavalt söödud. Määruse nr 38 § 8 lg 1 kohaselt hooldab taotleja kohustuseperioodi jooksul poollooduslikku kooslust määruses sätestatud nõuete kohase niitmise või karjatamise teel. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja oli valinud hooldamise viisiks karjatamise.
  18. Kaebaja väitel tuleb määruse nr 38 § 10 lg 3 kohaselt tuvastada loomade söödud rohustu ulatus kogu taotletaval pinnal kokku, mitte igal kooslusel eraldi. Vastustaja seevastu leiab, et selline tõlgendus ei ole mõistlik, sest taotletavad kooslused ei pruugi asuda lähestikku ning tegemist on suurte aladega, mistõttu oleks mõeldamatu võtta rohustu visuaalsel hindamisel aluseks kõik taotlusel deklareeritud alad. Kohus jagab vastustaja seisukohta, sest see soodustab kontrollile seatud eesmärkide saavutamist. Kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud, miks tuleks eelistada tema pakutud tõlgendust.
  19. Kohus kontrollib järgnevalt, kas vastustaja tuvastas vaidlusalustel kooslustel PLK hooldamise toetuse saamiseks sätestatud tingimuste rikkumised
  20. jaanuari
  21. a ja
  22. juuni
  23. a otsustes õigesti. Koosluse 42749340941 ala 1 11
(20)3-23-1477
  1. Koosluse 42749340941 ala 1 (0,26 ha) osas väidab kaebaja, et kohapealse kontrolli läbiviimise käigus ei fikseeritud asjaolusid, mis tõendaksid rikkumisi. PRIA fotod ei ole tõendikõlbulikud: seitsmest fotost neljal puuduvad koordinaadid ning ülejäänud kolm fotot on pildistatud kooslustelt väljas ja suunaga koosluselt eemale (kaebuse lisad 26–28). Kaebajale pole ka arusaadav, kas PRIA võttis võsa olemasolu rikkumise tuvastamisel arvesse.
  2. Kontrollaruande kohaselt ei olnud ala nõuetekohaselt hooldatud; veised olid alal viibinud ja vähesel määral toitunud; rohustu oli madalaks söödud alla 50%; alal esineb võsa, mida tuleb alalt eemaldada (dtl 81). Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 0,75 (mõju nõude eesmärgile suur) ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (raskesti eemaldatav mõju) (dtl 90). Lisaks tehti kohapealsest olukorrast fotod. Kontrollaruande lisaks oleval PLK hooldamise toetuse nõuete kontroll-lehel (karjatamine) on rubriigis „Nõude kontrollimata jätmise põhjus või läbiviidud kontrolli iseloom ja ulatus, leiu kirjeldus“ selgitatud, millise metoodika järgi kontrollitakse määruse nr 38 § 10 lg-s 3 sätestatud tingimuste täidetust (lk 2; dtl 90). Sama selgitas PRIA põhjalikumalt
  3. mai
  4. a vaideotsuses (p-d 31–34). Kokkuvõtlikult hinnatakse esmalt visuaalselt, kas loomad on kogu taotletud ala vähemalt 50% ulatuses madalaks söönud selliselt, et rohustu kõrgus moodustab ligikaudu ¼ kohapeal kasvava rohttaimestiku kõrgusest; seejärel hinnatakse, kas ülejäänud alal on rohustu valdavalt söödud nii, et taimkatte kõrgus moodustab ligikaudu kuni ¾ kohapeal kasvava taimkatte kõrgusest.
  5. Asja materjalide hulgas on nimetatud ala kohta kolm vastustaja fotot (kaebuse lisad 26– 28) ja kaks kaebaja fotot (kaebuse lisad 29 ja 30). Vastustaja fotodel on koordinaadid, kuid kaebaja omadel mitte. Olukorras, kus kaebaja fotode tegemise asukoht pole teada, ei ole kaebaja tõendid vastustaja omadest kaalukamad. Kaebaja on ka ise kaebuses selgitanud, et tegemist on liigniiske alaga, mille rohumass on väga suur. Kohus selgitab vastuseks kaebaja väitele, et vaidlusalusel alal oli loomkoormus hoolduskavaga ettenähtust suurem, et hooldamisnõude täitmisel võetakse alus hooldamise tulemus. Kohtu hinnangul pole veenev ka kaebaja väide kontrollaruandes võsa kohta tehtud märkuse tähenduse kohta. Vastustaja on
  6. mai
  7. a vaideotsuse p-s 40 kaebajale selle kohta ammendava selgituse andnud. Koosluse 42749312740 ala 1
  8. Vastustaja leidis vaidlustatud otsustes, et 0,26 ha ulatuses ei olnud tegemist toetusõigusliku alaga, sest ala oli majandamata. Sellest tulenevalt vähendas vastustaja nii
  9. jaanuari
  10. a kui ka
  11. juuni
  12. a otsuses toetust taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse tõttu nimetatud ala ulatuses määruse nr 38 § 19 ning EL määruse nr 640/2014 art 18 lg 6 ja art 19 alusel. Samuti nõudis vastustaja mõlemas otsuses aastate 2018, 2019 ja 2021 eest makstud toetuse kaebajalt nimetatud ala ulatuses määruse nr 38 § 15 lg 1, ELÜPS § 123 lg-te 1 ja 4 ning EL määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 ning art 63 lg-te 1 ja 3 alusel tagasi. Halduskarisust ei määratud.
  13. Kaebaja ei vaidle vastu vastustaja seisukohale, et ala oli 0,26 ha ulatuses hooldamata. Ka kohtule ei nähtu, et vastustaja oleks nimetatud ala osas toetuse vähendamisel eksinud. Koosluse 42749490905 ala 1
  14. Koosluse 42749490905 ala 1 osas väidab kaebaja, et vastustaja etteheited seoses võsastunud aladega on asjakohatud ja pahatahtlikud. Esiteks pole mõiste sisu selge ning teiseks saab kaebaja puittaimestikku hooldada üksnes siis, kui Keskkonnaamet talle vastava 12
(20)3-23-1477 kohustuse määrab. Samuti on vastustaja fotod oluliselt moonutatud (nt suunaga maapinna poole; suunaga koosluselt välja; võsatihnikust, kuhu loomadel ligipääs keerulisem) ning pole esitatud võrdlusmaterjali nõuetekohasest alast. Vastustaja ei arvestanud piirkonna eripäraga: vaatamata hoolduskavas ettenähtust suuremale loomkoormusele, on karjatamata rohumass väga suur. Kohapealse kontrolli läbiviimise käigus ei fikseeritud asjaolusid, mis tõendaksid rikkumisi. Kaebaja selgitas, et ta ei teinud alast fotosid põhjusel, et kohapealse kontrolli ajal kinnitasid kontrollijad ala sobivust. 41. Kontrollaruande kohaselt ei olnud ala (0,3
  1. ha)nõuetekohaselt hooldatud; veised olid alal viibinud ja vähesel määral toitunud; rohustu oli madalaks söödud alla 50%; alal esineb võsa, mida tuleb alalt eemaldada (dtl 81). Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 0,75 (mõju nõude eesmärgile suur) ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (raskesti eemaldatav mõju) (dtl 90). Lisaks tehti kohapealsest olukorrast fotod. Vastustaja esitas kohtumenetluses alast 20 fotot (vastus kaebusele, lisa 9.6; dtl 1223–1243). 42. Kohtu hinnangul on kontrollaruandes märgitu vastavuses vastustaja esitatud fotodelt nähtuvaga. Fotod kogumis ei kinnita kaebaja väidet tegeliku olukorra moonutamise kohta. Kaebaja ei ole kinnitanud tõenditega oma väidet, et mõned fotod on tehtud suunaga koosluselt välja või kooslusest väljapool. Fotod ei jäta kahtlust, et ala oli olulises ulatuses puittaimestikuga kaetud. Sõna „võsa“ kasutamisele pole õiguskorras piirangut seatud. Taotletud alal hooldamistulemuse saavutamise eest vastutab taotleja. Koosluse 42749397694 ala 1 43. Kaebaja väitel ei olnud Keskkonnaamet näinud 2022. aastal ette sellel alal puittaimestiku eemaldamist ning oli kindlaks määranud loomkoormuse. Seepärast jääb kaebajale arusaamatuks, miks heideti talle ette, et alal on liigne puittaimestik. Lisaks ei kajasta vastustaja fotod kogumina tegelikkust, vaid pildistatud on veidraid kohti: 44 fotost 11-l on loomade toitumine tuvastatav, kuid fotod on tehtud nii, et seda jääks fotodele väga piiratult (kaebuse lisad 41– 44); osa fotosid on tehtud maapinna lähedalt või tihnikust (kaebuse lisad 45–48). Vastustaja ei võtnud arvesse kaebaja selgitusi: kooslusel ei ole tugevat angervaksa, mis esineks karjatamata kooslusel; puude eemaldamist takistas RMK viivitus maha langenud puude eemaldamisel. Vastustaja väitis vaideotsuses, et rohustu kõrgust ei hinnatud. 44. Kontrollaruande kohaselt oli ala (2,47
  2. ha)tugevalt võsastunud; alal esines erineva kõrguse, jämeduse ja tihedusega sanglepa, kase ja sarapuu võsa, mida tuleb edaspidi jätkuvalt eemaldada; võsa tiheduse, karjatamisala suuruse ja loomade vähesuse tõttu on veised alal vähe viibinud ja rohustu on söödud alla 50% ning suuremal osal alast puuduvad loomade poolt valdavalt söödud alad; kooslusel tuleb kiiremas korras alustada võsa tõrjumisega; soovitus on rajada karjaaed puiskarjamaa ja muu niidu vahele, et hoida loomi puiskarjamaal toitumas (dtl 83). Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 1,05 (mõju nõude eesmärgile väga suur) ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (raskesti eemaldatav mõju) (dtl 90). Vastustaja esitas alast 44 fotot (dtl 1177–1221). 45. Kaebaja ei ole esitanud oma väidete kohta ühtegi tõendit. Kohtu hinnangul kinnitavad vastustaja esitatud fotod, et kontrollaruandes kirjeldatu vastas tegelikule olukorrale. Vastustaja ei märkinud vaideotsuses, et rohustu kõrgust ei hinnatud, vaid põhjendas, et rohustu kõrguse ülemõõtmine ei olnud vajalik, sest ka rohttaimede konkreetset kõrgust teadmata on ilmne, et fotodelt ei nähtu madalaks söödud rohustuga ala mitte ligilähedaseltki 50% ulatuses. Kohus nõustub vastustaja järeldusega. 13
(20)3-23-1477 Koosluse 42749371469 ala 1
  1. Kaebaja väitel nähtub ala kohta vastustaja esitatud fotodelt, et kaebaja täitis hoolduskohustuse (kaebuse lisad 52–63). Kaebajale on ebaselge, kuidas vastustaja jõudis tulemuseni, et karjatatud ala on alla 50%. Seevastu vaideotsuse kohaselt oli rohustu alal siiski valdavalt söödud ning vähemalt 30% ulatuses oli rohustu madalaks söödud. See oluline vastuolu viitab selgesti, et tegelikkuses asjaolusid ei tuvastatud ja hinnanguid ei antud, vaid rikkumised formuleeritakse otsuses kunstlikult. Vastustaja kolmel fotol puuduvad koordinaadid, samas on just nendest kahel näha ulatuslikult söödud alasid, mis tekitab kahtluse, et koordinaadid on jäetud fotodele tahtlikult märkimata. Muus osas on esitatud olulisel määral moonutatud fotosid (soppidest, metsapiiridel, kinnistu piiri peal või koosluselt väljas; kaebuse lisad 67–71). Ei saa välistada, et kõrreliste vahel uue heinastiku kasvamine osutab, et suvel alguses toimus karjatamine (kaebuse lisa 64). Vastustaja ei võtnud arvesse kaebaja selgitusi, et ala on väga suures ulatuses niidetud ja mõned aastad tagasi eemaldati sealt ulatuslikult lepavõsa. Kaebaja foto tegemise asukoht on jõe abil tuvastatav (kaebuse lisa 72).
  2. Kontrollaruandes on koosluse 42749371469 ala 1 (3,93 ha) kohta märgitud, et osa alast on niidetud; ala niitmata osas esineb erineva kõrguse, jämeduse ja tihedusega sanglepavõsa, mida tuleb hakata ala kinnikasvamise vältimiseks eemaldama; loomad on viibinud üksnes karjatatud alal, kuid rohustu on nõuetekohaselt söödud alla 50%; koos niidetud alaga ei ole ala nõuetekohaselt hooldatud (dtl 82). Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 0,75 (mõju nõude eesmärgile suur) ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (raskesti eemaldatav mõju) (dtl 90). Vastustaja esitas kohtule alast 39 fotot (dtl 818–856).
  3. Kohtu hinnangul pole vastustaja ka nimetatud koosluse osas järelduste tegemisel eksinud. Vastustaja esitatud asjakohaste fotode hulk vaidlusalusest kooslusest on tunduvalt suurem kui samadest fotodest tehtud valik, millele tuginedes soovib kaebaja tõendada, et ta täitis hooldusnõuded – kohus võtab arvesse kõiki asjas kogutud ja tähtsust omavavaid tõendeid. Kohus ei nõustu kaebaja väitega vastustaja seisukohtade vastuolulisuse kohta.
  4. juuni
  5. a otsuses selgitati rikkumise raskuse koefitsiendi 0,75 sisu (ala ei ole
  6. oktoobriks nõuetekohaselt karjatatud, kuid kogu taotletaval alal on rohustu valdavalt söödud ning vähemalt 30% ulatuses on rohustu madalaks söödud). Ka sellises olukorras ei vasta hooldustulemus määruse nr 38 § 10 lg-3 sätestatud tingimusele (rohustu ei olnud vähemalt 50% ulatuses madalaks söödud). Ka varasema karjatamise korral saab hoolduskohustuse lugeda täidetuks üksnes juhul, kui ala on hooldatud seisundis ka
  7. oktoobri seisuga (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-20-1058/32, p 19). Kaebaja osutatud koordinaatideta foto (kaebuse lisa 72; dtl 283) ei väära ülejäänud fotode põhjal kujunevat hinnangut. Kaebaja ei ole kohtumenetluses vastu vaielnud
  8. mai
  9. a vaideotsuses väidetule, et nimetatud foto pärineb teiselt, toetusõiguslikuks loetud koosluselt (vaideotsuse p 44). Koosluse 42749374453 ala 1
  10. Kaebaja taotles nimetatud alale toetust nii põhitegevuse nõude kui ka lisategevuse nõude täitmise eest (dtl 40).
  11. Kaebaja väited nimetatud ala osas on järgmised. Vastustaja on esitanud ala kohta ebamõistlikult palju fotosid ja videoid, mis teeb vastustaja seisukohtade õigsuse kontrollimise 14
(20)3-23-1477 äärmiselt keeruliseks. Ala ulatust arvestades ei ole võimalik fotodelt tuvastada, kuidas vastustaja jõudis tulemini, et ala on karjatatud vahemikus 40–50%. Kaebaja on esitanud vastustajale hulgaliselt fotosid, mis kinnitavad, et ala on karjatatud (kaebuse lisad 75–87, 89– 110, 117–123, 125, 126, 134–141) ja on söödud pilliroogu (kaebuse lisad 88, 111–116, 124, 127–130) ning võrdlusalasid karjatamata aladega (kaebuse lisad 131–133, 142–144). Fotodelt nähtub, et rohustu on üle 75% ulatuses söödud ning üle 75% koosluse veepiirist on avatud. Vastustaja jättis need sisulise põhjenduseta kõrvale. Vastustaja esitatud fotod (102
  1. tk)ei ole tõendikõlbulikud, sest neil pole koordinaate. Osa fotodest on oluliselt moonutatud (soppidest, metsapiiridel, kinnistu piiridelt või koosluselt väljas; kaebuse lisad 149, 150, 180–182). 51. Kontrollaruande kohaselt jäi ala karjatamistulemus ala suuruse (30,94
  2. ha)ja loomühikute vähesuse tõttu alla nõuetekohast piiri (40–50% vahele); alal esineb piirkonniti erineva kõrguse, jämeduse ja tihedusega võsa (valdavalt sanglepp). Lisategevuse tingimused on täitmata, sest rohttaimestiku kõrgus on lubatust kõrgem ja karjatamistulemus seega alla 75%; veepiir on enamuses pillirooga kinni, pole avatud 75% ulatuses ja alal esineb puittaimestikku, mida olla ei tohi; järgnevatel aastatel tuleb tõsta loomkoormust, vajadusel niita, võsa tõrjuda ja rajada vaheaedasid (dtl 82). Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 0,75 (mõju nõude eesmärgile suur) ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (raskesti eemaldatav mõju) (dtl 90). Vaideotsuse kohaselt tehti kohapealses kontrollis nimetatud koosluse kohta kokku 408 ülesvõtet ning fotod kogumis ei tõenda üheselt, et karjatamise tulemus oli vähemalt 50% kogu alast ¼ ulatuses madalamaks söödud rohustuga (31. mai 2023. a vaideotsuse p 49). Vastustaja väitel ei anna kaebaja esitatud 90 fotot ülevaadet ala tegelikust olukorrast ja hooldustulemusest. Vastustaja esitas kohtule alast 296 fotot (dtl 858–1154). 52. Kahtlemata on vastustaja esitatud fotode hulk väga suur. Võttes aga arvesse nii ala suurust (üle 30 ha), hindamistulemuse piiripealsust ning kaebaja vastuväidete sisu, ei saa vastustajale asjakohaste tõendite esitamist ette heita. Kaebaja ja vastustaja fotode võrdluse põhjal on ilmne, et kaebaja fotodel on rohustu valdavalt tunduvalt madalam kui vastustaja fotodel. Kaebaja fotodelt aga ei ilmne, millistes kohtades on fotod tehtud ning kui suurt maa-ala 30 hektarist tema fotod hõlmavad. Vastustaja on lisanud oma fotode juurde koosluse kohta kaardi, millelt on näha, et fotosid on tehtud üle koosluse enam-vähem ühtlaselt (dtl 1155). Ka vastustaja fotod kajastavad kohti, kus rohustu on vaieldamatult madalaks söödud (nt dtl 1083, 1085, 1108, 1139–1142, 1150). Kaebaja ei ole suutnud oma tõenditega vastustaja seisukohta ümber lükata, sest kaebaja esitatud fotod ei võimalda teha järeldust, et ta täitis nimetatud alal määruse nr 38 § 10 lg-s 3 sätestatud tingimused. Kohus ei võtnud hinnangu andmisel arvesse ortofotot, millele vastustaja on osutanud vastuses kaebusele (p 39), sest tegemist pole asja juurde esitatud tõendiga (HKMS § 165 lg 1 p 1). 53. Kuna kaebaja ei ole kaebuses vastu vaielnud antud kooslusel lisategevuse nõude täitmise eest toetuse määramata jätmisele, märgib kohus vaid kokkuvõtlikult, et kohus ei tuvastanud vastustaja eksimust. Määruse nr 38 võimaldab taotleda lisaks põhitegevuse nõude täitmisele toetust ka liigikaitseliselt olulistel rannaaladel esinevate poollooduslike koosluste täiendava hooldamise lisategevuse eest ning lisategevust tuleb ellu viia järjepidevalt kohustuseperioodi ühe kalendriaasta jooksul (määruse § 2 lg-d 3 ja 4). Määruse § 11 näeb ette, et kui taotleja taotleb toetust lisategevuse eest, peab ta täitma pärandniitude tegevuskavas liigikaitseliselt olulisel rannaalal asuva PLK hooldamise tingimusi. Tingimused hõlmasid nõudeid, et alal ei tohi esineda puittaimestikku ning alal peab olema ülepinnaliselt vähemalt 75% ulatuses madalaks söödud rohustu. Kaebaja pole kaebuses väitnud, et ta oleks nimetatud nõuded 15
(20)3-23-1477 täitnud. Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 0,45 ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (kontrollaruande lisa: toetuse nõude kontrollakt; dtl 94). Koosluse 42749383437 ala 1
  1. Kaebaja väitel omistas vastustaja nimetatud koosluse osas kaebajale hooldamisnõude rikkumise õigusvastaselt samadel põhjustel, mis ta tõi esile muude vaidlusaluste koosluste puhul. Lisaks ei ole vastustaja seitse fotot tõendikõlbulikud, sest on koordinaatideta ning moonutavad tegelikkust.
  2. Kontrollaruande kohaselt esines koosluse 42749383437 alal 1 (0,32 ha) erineva kõrguse, jämeduse ja tihedusega võsa, mida tuleb edaspidi jätkuvalt eemaldama hakata; ala ei ole nõuetekohaselt hooldatud: veised on alal viibinud ja vähesel määral toitunud (loomarajad ja üksikud söödud kohad taimestikus); rohustu madalaks söödud ala osakaal on kokku alla 50% ja ülejäänud alal ei ole rohustu valdavalt söödud (dtl 82). Rikkumise raskust hinnati koefitsiendiga 0,75 (mõju nõude eesmärgile suur) ning rikkumise kestust koefitsiendiga 1,0 (raskesti eemaldatav mõju) (dtl 90). Vastustaja esitas ka ala kohta tehtud fotod (dtl 1157– 1175).
  3. Olles uurinud koosluse kohta poolte esitatud fotosid (sh kaebuse lisad 184 ja 185), ei tekkinud kohtul kahtlust, et vastustaja kohaldas määruse nr 38 § 10 lg-t 3 õigesti, sest loomad polnud valdavat osa rohustust madalaks söönud.
  4. Vastuseks kaebuses läbivalt esitatud väitele, et vastustaja heitis põhjendamatult ette kooslustel puittaimestiku olemasolu, märgib kohus järgmist. Kaebajal on õigus selles, et ta kohustus toetuse saamiseks hooldama poollooduslikke kooslusi karjatamise teel ega võtnud endale sellega raiekohustust. Asja materjalidest nähtuvalt ei jätnud vastustaja talle toetust määramata puittaimestiku rohkuse tõttu, vaid hindas toetuse määramisel loomade söödud rohustu osakaalu koosluse kogupinnast. Seda on vastustaja kaebajale ka vaideotsuses korduvalt selgitanud (vt nt
  5. mai
  6. a vaideotsuse p-d 40 ja 58).
  7. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja esitatud tõendite pinnalt ei ole võimalik ühegi ala osas jõuda järeldusele, kuidas vastustaja rikkumised (sealhulgas loomade erinevas ulatuses söödud alade suurused) tuvastas. Haldusmenetluse käigus selgitab vastustaja (või Keskkonnaamet tema volitusel) hoolduskohustuse täitmise välja eelkõige visuaalse vaatluse käigus, samuti ka näiteks dokumentide (nt põlluraamatu kannete) abil. Visuaalse vaatluse tulemusi saavad kinnitada kohapeal tehtud fotod. Nagu vastustaja on selgitanud, tugineb ta rikkumiste ulatuse ja raskuse kindlaksmääramisel PLK hooldamise toetuse nõuete hindamismaatriksile, mis aitab tagada ühetaolise praktika. Kohtu hinnangul on vastustaja metoodika piisavalt usaldusväärne ning võimaldas jõuda ka praeguses asjas kontrollitavale tulemusele.
  8. Kohus on PLK hooldamise toetuse määramise tingimuste täidetuse osas kokkuvõtlikult seisukohal, et vaidlusaluste koosluste hooldamistulemus ei võimaldanud kaebajale toetust määrata. Asja materjalide põhjal ei tekkinud kohtul kahtlust, et vastustaja või Keskkonnaameti teenistujad oleksid olnud kaebaja hooldamiskohustuse nõuete rikkumiste tuvastamisel ebaprofessionaalsed, erapoolikud või pahatahtlikud.
  9. Kohtu hinnangul ei eksinud vastustaja PLK hooldamise toetuse vähendamise aluste kohaldamisel ka muus osas. 16
(20)3-23-1477 Kaebaja on kaebuses esile toonud mitmeid väidetavaid ebatäpsusi kontrollaruandes (vt kaebuse p-d 54 jj). Kuna kaebaja õigusi riivavad menetluse lõpus antud toetuse osalise määramise otsused (
  1. jaanuari
  2. a ja
  3. juuni
  4. a otsused), hindab kohus nimetatud otsuste õiguspärasust ning seepärast kontrollib kohus, kas kaebaja väited mõjutavad otsuste õiguspärasust. 60.
  5. Kaebaja väitel sanktsioneeris vastustaja madalama ühikumääraga kooslused kõrgema ühikumääraga ning sanktsioneeris kooslust 42749374453 keskmise ühikumääraga kaks korda. Kohtule arusaadavalt peab kaebaja keskmise ühikumäära all silmas 216,11 eurot, mida on ühikumäärana kasutatud
  6. jaanuari
  7. a ja
  8. juuni
  9. a otsustes. Vastustaja märkis vastuses kaebusele (p 27), et ühikumäär 216,11 kehtib muu niidu hooldamise kohta vastavalt määruse nr 38 § 3 lg 1 p-le
  10. Viidatud normi kohaselt on muu niidu toetuse ühikumäär ühe hektari kohta 150 eurot. Seepärast pole vastustaja selgitus kohtule arusaadav.
  11. juuni
  12. a otsuse põhjendustest nähtuvalt saadi muu niidu keskmine ühikumäär nii, et liideti kaebaja taotletud muu niidu karjatamise ning liigikaitseliselt oluliste rannaalade lisatoetuse summad ((7,54 ha × 150 e/ha) + (31,38 ha × 232 e/ha)) ning saadud tulem jagati nende alade suurusega (38, 92 ha). Otsuse põhjenduste põhjal mõistab kohus, et nimetatud ühikumäära oli vaja seoses koosluse 42749312740 toetusõiguslikust alast 0,26 ha suuruse väljaarvamisega, et arvutada välja summa, mille võrra toetust vähendati. Toetuse määramisel võeti iga kooslusetüübi puhul ühikumäärana aluseks määruse nr 38 § 3 lg-s 1 sätestatud ühikumäärad, mistõttu ei vähenenud ühikumäära 216,11 tõttu kaebajale erinevate kooslustüüpide hooldamise eest määratud toetussummad.
  13. juuni
  14. a otsuse põhjendustest nähtuvalt kasutas vastustaja kooslusega 42749374453 seotud rikkumistest tulenevate toetussumma vähenduste väljaarvutamisel keskmist ühikumäära 223,69, mitte ühikumäära 216,
  15. Keskmine ühikumäär 223,69 seostub toetussumma vähendusega põhjusel, et kaebaja ei täitnud koosluste hooldamise tingimusi. Ka vastustaja selgitas kohtumenetluses, et rikkumise ulatuse kindlaksmääramiseks on PRIA-s välja töötatud PLK hooldamise toetuse nõuete hindamismaatriks, mille kohaselt lähtutakse keskmisest ühikumäärast. Keskmise ühikumäära leidmiseks korrutatakse iga kooslusetüübi ala kogupind määruse nr 38 §-s 3 sätestatud toetuse ühikumääraga (vastavalt kooslusetüübile ja hooldusvõttele), seejärel liidetakse korrutiste tulemused kokku ning saadud tulemus jagatakse kontrollis kindlakstehtud PLK alade kogupindalaga. Kaebaja puhul oli kontrollis kindlakstehtud PLK alade kogupindala 49,94 ha (50,2 ha-0,26 ha). Samuti selgitas vastustaja, et ta ei võta rikkumise ulatuse arvestamisel aluseks rikkumisega hõlmatud pindala (kaebaja puhul 38,22 ha). 60.
  16. Kaebaja väitel oleks vastustaja pidanud andma talle pärast kohapealse kontrolli käigus rikkumiste tuvastamist täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Sellist kohustust vastustajal ei olnud – vastasel juhul muutuks tähtajaks täitmisele kuuluv hoolduskohustus sisutuks. 60.
  17. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks teinud
  18. juuni
  19. a otsuse arvutuskäikudes vigu. Kohtule on toetussumma vähendamise arvutuskäik jälgitav. Otsuses on arusaadavalt põhjendatud nii põhitegevuse nõude kui ka lisategevuse nõude rikkumisest tulenevat vähendust ning põhitegevuse nõude rikkumise osas eraldi ka rikkumiste raskuse ja ulatuse erinevate koefitsientide mõju toetussumma kujunemisele. Samuti on arusaadavalt selgitatud tagasi nõutud toetussumma kujunemist. 17
(20)3-23-1477 61. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja teinud haldus- ja vaidemenetluse käigus selliseid vigu, mis tooksid kaasa otsuste tühistamise. Kaebaja on küll esile toonud mitmeid väidetavaid menetluslikke rikkumisi, kuid ei ole ära näidanud, et need vead oleksid mõjutanud otsuste sisulist õiguspärasust. Seepärast ei vasta kohus põhjalikumalt kaebaja väidetele, mis puudutavad näiteks kontrollaruande vormistust ning kontrollaruande esitamisega viivitamist. Haldusmenetlus tervikuna ei kestnud ebamõistlikult kaua. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kaebajale poleks tagatud ärakuulamisõigust. Kaebaja esindajale tagati kontrollaruandes märgitu kohaselt võimalus olla kontrolli läbiviimise juures. Samuti on kaebaja saanud haldusmenetluse käigus avaldada oma seisukohti mitmel korral nii vastustajale kui ka Keskkonnaametile. Ärakuulamisõigus ei anna isikule õigust nõuda, et haldusorgan toimiks vastavalt tema arvamusele. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja rikkunud ka põhjendamiskohustust määral, mis tingiks otsuste tühistamise (

§ 58

). Nagu vastustaja on kohtumenetluse käigus õigesti selgitanud, on kohtupraktikas aktsepteeritud, et PRIA-l on toetuse määramise otsuste tegemisel piiratud põhjendamiskohustus (vt vastus kaebusele, p 20). Praeguses asjas on vastustaja oma otsuseid vaideotsustes piisavalt põhjendanud ning vastustaja seisukohade kujunemist aitavad mõista ka haldusmenetluse materjalid (eelkõige kontrollaruanne ja selle lisad).

  1. Kohus kontrollib järgnevalt, kas on alust tühistada vastustaja
  2. mai
  3. a vaideotsus. 62.
  4. Kaebaja on kaebuses väitnud, et vastustaja viivitas nii
  5. jaanuari
  6. a kui ka
  7. veebruari
  8. a vaiete lahendamisega õigusvastaselt ning rikkus seetõttu kaebaja õigustatud ootust positiivse vaideotsuse saamiseks. PRIA lahendas kaebaja
  9. jaanuari
  10. a vaide
  11. juuni
  12. a vaideotsusega. Kuna kohus tühistas PRIA
  13. juuni
  14. a vaideotsuse muul põhjusel, puudub vajadus anda hinnang
  15. jaanuari
  16. a vaide lahendamise õiguspärasuse kohta. Küll aga võtab kohus seisukoha kaebaja
  17. veebruari
  18. a vaide lahendamise osas. Nimetatud vaide lahendas vastustaja
  19. mai
  20. a vaideotsusega. 62.
  21. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et vastustaja pikendas
  22. veebruari
  23. a vaide lahendamise tähtaega
  24. märtsi
  25. a kirjaga kuni
  26. aprillini 2023 (dtl 616) ning
  27. mai
  28. a kirjaga kuni
  29. maini 2023 (dtl 618). Kirjades selgitati, et vaiete lahendamise tähtaja pikendamine on tingitud vaiete rohkusest. Vastustaja tugines tähtaja esmakordsel pikendamisel ELÜPS § 122 lg-le 3 ning korduval pikendamisel

§-le

  1. 62.
  2. ELÜPS § 122 lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse vaie 30 kalendripäeva jooksul selle vastuvõtmisest arvates. Sama sätte teine lause sätestab, et vaide lahendamise tähtaega võib pikendada kuni 30 kalendripäeva võrra, kui see on vajalik üksikjuhtumi keerukuse või ühel ajal esitatud vaiete paljususe tõttu, teavitades sellest vaide esitajat. Kohtu hinnangul ei tulene nimetatud sättest vaide lahendamise tähtaja korduva pikendamise keeldu. ELÜPS § 122 lg 3 on

§ 41suhtes erisäte.

Kuna erisättes sisalduvad tähtaja pikendamise alused (üksikjuhtumi keerukus või vaiete paljusus), tuleb ELÜPS § 122 lg-s 3 sätestatud alustest lähtuda nii vaide lahendamise tähtaja esmakordsel kui ka korduval pikendamisel.

§ 41

kohaldub üksnes osas, mis puudutab teavitamise aega ja teavituse sisu: haldusorgan peab tegema viivituseta teatavaks vaide lahendamise aja ning näitama tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. 18

(20)3-23-1477 62.
  1. Kohtu hinnangul ei viivitanud vastustaja kaebaja vaide lahendamisel õigusvastaselt. Tähtaja pikendamiseks esinesid ELÜPS § 122 lg-s 3 sätestatud alused. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et PRIA-le esitati
  2. a pindalatoetuste otsuste peale kokku 104 vaiet ning
  3. veebruari
  4. a vaide lahendamine oli sisult mahukas ja keerukas (vastuse p 21; dtl 598–599). Vaide lahendamiseks kulunud aeg (s.o kolm kuud) ei ületanud mõistlikku menetlusaega. Küll aga tulnuks vastustajal teavitada kaebajat vaide lahendamise tähtaja pikendamisest enne tähtaja saabumist (

§ 5lg 2).

Praeguses asjas tekkis vaide lahendamisel

  1. aprillist kuni
  2. maini 2023 ajavahemik, mil kaebajal polnud teavet vaide lahendamise aja kohta. Kuna menetlusliku tähtaja ületamine ei takista vaide sisulist lahendamist, ei tingi nimetatud minetus vaideotsuse tühistamist (

§ 58; vrd Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-22-2296/13, p 18).

Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et tal tekkis pärast vaide lahendamise tähtaja olulist ületamist

§ 86

lg 2 alusel õigustatud ootus vaide rahuldamisele.

§ 86

lg 1 kohaselt vormistatakse vaideotsus alati kirjalikult ning

§ 86

lg-s 2 on sätestatud täiendavad tingimused vaideotsusele, kui vaie jäetakse rahuldamata. Nimetatud sätetest ei tulene õigustatud ootust vaideotsuse rahuldamisele, muu hulgas ka juhul, kui vaide lahendamisega on viivitatud.

  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et PRIA
  2. jaanuari
  3. a ja
  4. juuni
  5. a otsuste ning
  6. mai
  7. a vaideotsuse osaliseks tühistamiseks puudub alus. Kohus jätab nimetatud otsuste peale esitatud tühistamiskaebused rahuldamata ning seetõttu puudub alus ka kohustamiskaebuste rahuldamiseks. III
  8. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus rahuldas kaebuse osas, milles kaebaja taotles PRIA
  9. jaanuari
  10. a otsuse nr 12-1/23/37 ja
  11. juuni
  12. a vaideotsuse nr 12-1/23/159-4 täielikku tühistamist ning
  13. jaanuari
  14. a otsuse nr 12-1/23/36 osalist tühistamist. Nimetatud otsustega seoses esitatud kohustamiskaebuse jättis kohus rahuldamata. Samuti jättis kohus rahuldamata kaebuse osas, milles kaebaja taotles PRIA
  15. jaanuari
  16. a ja
  17. juuni
  18. a otsuste ning
  19. mai
  20. a vaideotsuse tühistamist ning kaebaja toetustaotluse vastavas osas uuesti lahendamiseks kohustamist.
  21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaasatud haldusorgani menetluskulude väljamõistmist seadus ette ei näe. 65.
  22. Arvestades, et
  23. jaanuari
  24. a ja
  25. juuni
  26. a otsuste osas jäid kohustamiskaebused rahuldamata kaebajast mittesõltuvatel asjaoludel, on õiglane lugeda kaebus rahuldatuks pooles ulatuses (ühtse pindala toetuse ja kliimatoetuse osas oli kaebus edukas ning PLK hooldamise toetuse osas polnud edukas). Seepärast peab kohus põhjendatuks mõista kaebaja kasuks välja pool tema menetluskuludest. 65.
  27. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot. 65.
  28. Kaebaja taotleb lisaks tasutud riigilõivule talle õigusabi osutanud vandeadvokaadi kulude väljamõistmist summas 7824,64 eurot (sh käibemaks). Kaebaja menetluskulude nimekirja kohaselt hõlmab õigusabi õigusteenuse osutamist kokku 38,59 tunni ulatuses valdavalt tunnihinnaga 175 eurot. 19

(20)3-23-1477 Vastustaja on seisukohal, et kaebaja menetluskulud on üle paisutatud ning osaliselt hõlmavad ka vaidemenetluses kantud kulusid. Kaebaja on esitanud kohtule viis arvet: Advokaadibüroo RASK OÜ
  1. märtsi
  2. a arve nr 2303105 ning sama osaühingu
  3. märtsi
  4. a arve nr 2303106,
  5. aprilli
  6. a arve nr 2304187,
  7. septembri
  8. a arve nr 2309132 ning
  9. septembri
  10. a arve nr
  11. Arvete nr 2303105, 2303106 ja 2304187 spetsifikatsioonidest nähtuvalt osutas advokaat kaebajale
  12. a veebruaris ja märtsis õigusteenust seoses PRIA otsustele vaiete esitamisega. Kuna nimetatud arved ei kajasta kohtumenetlusega seoses kantud kulusid, ei pea kohus nimetatud kulude väljamõistmist lubatavaks (HKMS § 109 lg 1). Ülejäänud kahes arves kajastatud tööd on seotud kaebaja esindamisega kohtus. Arvete kohaselt osutas advokaat kaebajale õigusteenust kokku 25,62 tunni ulatuses, kokku summas 5100,94 eurot. Arvestades asja mahukust ja keerukust, peab kohus nimetatud arvete põhjal kantud kulu vajalikuks ja põhjendatuks. 65.
  13. Tulenevalt kaebuse rahuldamise proportsioonist mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja pool tema menetluskuludest, s.o 2560,47 eurot ((5100,94+20)÷2), sh käibemaks (HKMS § 108 lg 2 ja § 109 lg-d 1 ja 6). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.