Obsah (9)

§ 180§ 37§ 268§ 60§ 7§ 179§ 337§ 41§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2024, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-23-5962 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mario Tr

§ 180lg 3 alusel menetluskulude (summas 3963 eurot) väljamõistmise osas. 2. Süüdi tunnistada Irina Pozdnjakova Kar

S § 117 lg 1 järgi surma ettevaatamatus põhjustamises ja KarS § 121 lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ning mõista karistuseks KarS § 63 lg 1 järgi 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. 3. Mõista Irina Pozdnjakovalt Eesti Vabariigi kasuks välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses, s.o 1230 eurot. 4.

§ 180

lg 3 alusel määrata, et Irina Pozdnjakova kohustub temalt välja mõistetud menetluskulud 3143 eurot tasuma ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioonid jätta rahuldamata.
3. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Tibar & Partnerid kaudu 527,04 eurot, sh käibemaks 95,04 eurot, vandeadvokaadi abi Kadi Sitskale kannatanu A.C. määratud korras esindamise eest apellatsioonimenetluses.
4. Punktis 7 nimetatud menetluskulu jääb Eesti Vabariigi kanda.
5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Ida-Viru Advokaadibüroo kaudu 300,12 eurot, sh käibemaks 54,12 eurot, vandeadvokaat Sergei Politševile süüdistatav Irina Pozdnjakovale määratud korras kaitse teostamise eest apellatsioonimenetluses.
6. Punktis 9 nimetatud menetluskulu jääb Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal või teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooni võib esitada advokaadi vahendusel ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
7. Irina Pozdnjakovale esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 7 järgi selles, et tema
8. juulil 2023 kell 02.00 paiku Narvas XXX korteris lõi tahtlikult X.X. t kööginoaga reie ülaosa piirkonda. I. Pozdnjakova tekitas kannatanu X.X. le reiearteri veeni vigastava torke-lõikehaava, mille tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus välisest verejooksust ja ta suri sündmuskohal saadud vigastusse.
9. Viru Maakohtu
10. aprilli 2024 otsusega karistati I. Pozdnjakovat KarS § 118 lg 1 p 7 järgi 5-aastase vangistusega, mille kandmise algust arvestati KarS § 68 lg 1 alusel alates
11. juulist
12. Maakohus leidis, et I. Pozdnjakova tegevus saab vastata KarS § 118 lg 1 p 7 järgsele kuriteokoosseisule vaid juhul, kui surmani viinud raske tervisekahjustuse põhjustas ta X.X. le vähemalt kaudse tahtlusega. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje, s.o surma saabumiseni. Kohus asus seisukohale, et eluohtliku tervisekahjustuse (reiearteri-veeni vigastava torkelõikehaava) tekitas süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega, sest teist inimest ca 200mm pikkuse teraga noaga lüües, pidas ta võimalikuks ohtliku tervisekahjustuse põhjustamist ning möönis seda. Küll saab järeldada, et süüdistatava tegu, s.o noalöök reide põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse (reiearterit-veeni vigastava torke-lõikehaava vasakul reiel), mille tüsistusena tekkis äge verekaotus välisest verejooksust ning kannatanu suri mitte rohkem kui 1-2 minuti jooksul. Seega on süüdistatava teole järgnenud tervisekahjustuse tekkimine ja surma saabumine põhjuslikus seoses. Kannatanu V.P. i tsiviilhagi rahuldati tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 alusel ning I. Pozdnjakovalt mõisteti kannatanu V.P. i kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju 1 587,10 eurot. 2 Kannatanu A.C. nimel esitatud hagi tema ülalpidamise hüvitise saamiseks jäeti rahuldamata.
13. Süüdistusaktiga koos edastati kohtule alaealise A.C. seadusliku esindaja V.C. i allkirjastatud hagi, mille kohaselt soovib A.C. saada I. Pozdnjakovalt igakuist hüvitist 300 euro suuruses summas. Hagis on märgitud, et X.X. l oli surma ajal seadusest tulenev kohustus A.C. t üleval pidada. Alaealise kannatanu huvide parimaks kaitsmiseks määras kohus
14. novembri 2023 määrusega A.C. le riigi õigusabi korras esindaja ning selgitas samas määruses ka elatisnõude tõendamiskoormist. 3.
16. jaanuaril 2024 esitas A.C. esindaja Kadi Sitska täpsustatud tsiviilhagi, milles palus rahuldada A.C. hagi I. Pozdnjakova vastu ning mõista I. Pozdnjakovalt A.C. kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju alates
17. augustist 2023 kuni kohtuotsuse jõustumiseni 260,33 eurot kuus ning alates kohtuotsuse jõustumisest kuni A.C. täisealiseks saamiseni
18. aprill 2026 kahjuhüvitis igakuiselt summas, mis vastab perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel välja arvutatud igakuise elatise miinimumsummale. 3.2.

§ 37

lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. VÕS § 129 lg 3 näeb ette, et kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. PKS § 97 järgi on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps. A.C. oli X.X. surma ajal 15-aastane ning praegu on ta 16aastane, s.t nii praegu kui ka X.X. surma hetkel oli ta õigustatud saama X.X. lt ülalpidamist. 3.

2. jaanuari 2024 tsiviilhagi kohaselt oli X.X. panus A.C. ülalpidamisse vähemalt 550 eurot kuus. Pärast X.X. surma alates
3. juuli 2023 saab A.C. toitjakaotuspensioni 289,22 eurot kuus. Kuivõrd tsiviilhagi kohaselt oli X.X. panus tütre ülalpidamisele suurem kui Sotsiaalkindlustusameti poolt makstav toitjakaotuspension, siis tuleb hageja hinnangul I. Pozdnjakovalt välja mõista alates
4. august 2023 kuni A.C. täisealiseks saamiseni
5. aprill 2026 tema ülalpidamist tagav kahjuhüvitis. 3.
6. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited või vastuväited. Maakohus selgitas, et kui hageja sõnul on ühe vanema panus lapse ülalpidamisse vähemalt 550 eurot, mis ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta arvutatud elatise suuruse, peab hageja sisuliselt tõendama, et alaealise ülalpeetava vajadused kuus on vähemalt 1100 eurot, kuivõrd lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal. 3.
7. Maakohtu hinnangul ei ole antud asjas tõendamist leidnud, et X.X. panus A.C. ülalpidamisse oli vähemalt 550 eurot kuus. Nii kannatanud, tunnistajad kui ka süüdistatav on kohtuistungil küll kinnitanud, et X.X. tegeles piirikaubandusega, kuid paljasõnalised on väited sellest teenitud tulu kohta. Samuti on tõendamata, kas ja kui suures ulatuses kasutas X.X. teenitud tulu just lapse vajaduste katmiseks. V.C. on kohtuistungil andnud ütlusi, et X.X. oli pidevalt I. Pozdnjakova korteris, V.C. toitis tütart, valmistas sooja toitu. Kaitsja küsimusele, kui palju raha ta isiklikult kulutas lapse ülalpidamisele, vastas V.C. , et laps käis laagrites, talle oli vaja maksta sõiduraha. Ta on võrkpallur, oli vaja siia ja sinna maksta. See viitab aga sellele, et pigem kanti lapsega seotud kulud just V.C. i sisstuleku arvelt. 3.
8. A.C. on kohtuistungil selgitanud, et isa andis emale miinimumpalka, et kõik arved oleks kinni makstud. Sama kinnitas ka kannatanu V.P. , nimelt, et neil tekkis aastate jooksul selline komme, et isa kandis raha ema pangakontole miinimumpalga suuruses. Kuna neil oli korter jagatud kahe orderi peale, üks osa kuulub emale, teine isale, siis sellest miinimumpalgast 3 tasus ema isa osa ära ja ka kõik kommunaalarved. Ülejäänud raha läks lapse ülalpidamisele. Eeltoodut kinnitab ka X.X. pangakonto väljavõte, millest nähtuvalt on vahetult enne arvete tasumist, sh V.C. i nimel korterikulude tasumist ja A.C. võrkpallitreeningute eest tasumist, tehtud X.X. kontole sularaha sissemakseid. Koostoimes kannatanute ütlustega, et isa andis emale eelnevalt miinimumpalka arvete tasumiseks, viitab see asjaolu aga sellele, et suurem osa lapse ülalpidamisest oli isa kanda ning ka osa nendest vahenditest, mida X.X. kulutas lapse vajaduste katmiseks, pärines V.C. ilt. 3.
9. V.C. i ütlustest nähtub ühtlasi, et enne surma tehti X.X. le operatsioon ning X.X. palus tal tuua Venemaalt silmusid ja musta kalamarja. Eeltoodu viitab aga pigem sellele, et kui X.X. ka varasemalt võis aktiivselt tegeleda piirikaubandusega, siis viimasel ajal ta pigem Venemaal ei käinud. X.X. pangakonto väljavõttest nähtub ka see, et ta käis väga sageli (peaaegu igapäevaselt) kauplustes, mis viitab sellele, et ilmselt toitu perele ostis tõepoolest X.X. , samuti on ta jaanuaris 2023 tõenäoliselt ostnud A.C. le ka suurema summa väärtuses riideid (vt
10. jaanuari 2023 kandeid, mis viitavad rõivapoodides sisseostude tegemisele
11. jaanuar 2023). Samas igapäevane poeskäimine ja ostude eest just pangakaardiga tasumine annab alust kahelda selles, et X.X. kasutas veel lisaks igapäevaselt ka suuremas summas sularaha. Samuti annab selles alust kahelda asjaolu, et X.X. on võtnud enda kontolt pidevalt sularaha välja, milleks puuduks vajadus, kui tema käsutuses oleks piirikaubandusest teenitud sularaha. 3.
12. V.C. on pärast X.X. surma tekkinud rahaliste raskustega seonduvalt viidanud enda tööga tekkinud probleemidele – piir on kinni, tööd ei ole. Samuti ei ole V.C. seoses sellega, et nüüd on põhilise hoolsuskohustuse alaealise tütre osas üle võtnud õde Viktoria, viidanud mitte X.X. rahalise panuse ära langemisele, vaid just enda sissetulekute langemisele. Ka A.C. on kohtuistungil selgitanud, et isal on tööga raskusi. Samuti on kannatanu V.P. kohtuistungil selgitanud, et isal on praegu raskusi töökohaga, samuti on suured korteri arved, kus elavad isa ja õde. 3.
13. Kannatanute ütlustest nähtub, et tekkinud rahalised raskused on seotud suuresti V.C. i sissetuleku vähenemisega. Samas ei saa I. Pozdnjakovalt nõuda teise vanema töökaotusest tekkinud olukorra heastamist, vaid üksnes selle vanemaga seotud olukorra taastamist, kelle surma ta on põhjustanud. 3.
14. Kuna hageja pole seega tõendanud, et X.X. poolt eeldatavalt antud elatise summa ületaks seadusega kehtestatud miinimumi, siis lähtus kohus miinimummäärast, millest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata riigi poolt makstavad toetused. Sotsiaalkindlustusameti
15. jaanuari 2024 vastuse kohaselt on määratud A.C. le toitjakaotuspension alates
16. juuli 2023 (s.o X.X. surmast) 289,92 eurot kuus. Kuni
17. aprill 2024 oli miinimumelatise suuruseks 260,33 eurot, alates
18. aprill 2024 on miinimumelatise suuruseks 287,72 eurot (arvestades ka lapsetoetust 80 eurot kuus). Seega makstakse A.C. le riigi poolt ema surmaga seoses hüvitisi suuremas summas kui ta oleks saanud elatist miinimumsummas. 3.
19. Maakohus asus seisukohale, et kuna hageja ei ole tõendanud, et X.X. oleks maksnud A.C. le elatist suuremas summas kui eeldatav elatise miinimumsumma ning elatise miinimumsumma on väiksem kui A.C. le riigi poolt makstavad toetused, ei ole haginõue põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonid ja vastus apellatsioonidele
20. Viru Maakohtu
21. aprill 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu A.C. esindaja vandeadvokaadi abi K. Sitska, kes palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o varalise kahju hüvitamise osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista I. Pozdnjakovalt A.C. kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju järgmiselt: alates
22. augustist 2023 kuni 4 kohtuotsuse jõustumiseni eest kuulub hüvitamisele summa 260,33 eurot iga kuu eest; alates kohtuotsuse jõustumisest kuni A.C. täisealiseks saamiseni
23. aprillil 2026 tuleb tasuda A.C. le kahjuhüvitist igakuiselt summas, mis vastab PKS § 101 alusel välja arvutatud igakuise elatise miinimumsummale. 4.
24. Kannatanu soovib tsiviilhagi osas otsuse vaidlustamist, sest see tundub talle ebaõiglane. Kuriteo tagajärjel on ta ilma emata, kelle peamisel ülalpidamisel ta oli. Ema andis talle suuremat ülalpidamist kui seadusjärgne miinimumelatis ning kannatanu materiaalne olukord on ema surma tõttu halvenenud. Kannatanu leiab, et igal juhul oli põhjendamatu hagi rahuldamata jätmine täies ulatuses. 4.
25. Esindaja ei nõustu kohtu põhjendustega ning leiab, et VÕS § 129 lg 6 alusel hüvitatava varalise kahju eeldused on täidetud. 4.
26. Maakohus on sidunud VÕS § 129 lg 6 alusel nõutava ülalpidamise elatise suurusega, mida antakse PKS § 100 ja § 101 alusel. Esindaja hinnangul ei ole selline seisukoht õige. Käesolevas asjas on esindaja hinnangul tõendatud, et X.X. l lasus lapse elukorralduse raskuskese, tema korraldas lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja andis ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste vahetusse katmisesse. Seega tuleb lähtuda lapse harjumuspärasest elustandardist ning väljakujunenud ülalpidamise korraldusest. 4.
27. Hagi on esitatud põhjusel, et I. Pozdnjakova teo tagajärjel halvenes kannatanu elustandard, sest ema osa tema ülalpidamises langes ära. Asjaolud tõendavad, et kannatanu oli peamiselt ema ülalpidamisel, ema tasus kõik ülalpidamiseks vajalikud kulutused. Samuti on üheselt selge, et X.X. oleks jätkanud oma lapse ülalpidamist samas ulatuses ka tulevikus. 4.
28. Peamine küsimus on, kas kannatanul on võimalik muul viisil ülalpidamist saada. Esindaja hinnangul tuleb ülalpidamise vajaduse hindamisel arvesse võtta kannatanu elustandardit X.X. eluajal. Esindaja nõustub, et kannatanu isal lasub samuti ülalpidamiskohustus. Samuti maksab riik läbi Sotsiaalkindlustusameti kannatanule toitjakaotuspensioni. Kuid lapsele antava ülalpidamise küsimustes tuleb kohtul analüüsida mõlema vanema sissetulekut, varalist seisundit ja võimet teenida sissetulekut. 4.
29. Kannatanu isa on 70-aastane pensionär, kes küll hetkel töötab autojuhina, kuid arvestades tema vanust ning töö olemust, siis ei ole eluliselt usutav, et ta jätkab töötamist ajani kuni kannatanu saab täisealiseks. Kuigi isa poolt antavale ülalpidamisele lisandub toitjakaotuspension, siis need kokku ei taga kannatanule samaväärset elustandardit, mis oli ema eluajal. Kannatanu õpib ning tal puudub võimalus muul viisil täiendavat ülalpidamist saada. Kannatanul puudub võimalus tõendada ema mitteametlikku töötamist ja selle eest sularahas saadud tasu dokumentaalsete tõenditega. Kannatanu tõendas seda asjaolu enda ja tunnistajate ütlustega, mille kohus põhjendamatult arvesse võtmata jättis.
30. Viru Maakohtu
31. aprilli 2024 otsuse peale esitas apellatsiooni ka kannatanu V.P. i esindaja vandeadvokaadi abi I. Kütt, kes palub tühistada maakohtu otsuse I. Pozdnjakova süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning teha selles osas uus otsus, millega tunnistada I. Pozdnjakova süüdi KarS § 113 järgi ning karistada sanktsiooni keskmises määras. Alternatiivselt tühistada maakohtu otsus I. Pozdnjakovale mõistetud karistuse osas ning mõista isikule raskem karistus – vangistus tähtajaga vähemalt 8 aastat. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, seda nii kuriteo kvalifikatsiooni kui ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 5.
32. Apellant leiab, et kohus pidanuks vähemalt kaaluma, kas I. Pozdnjakova tegevus võib vastata KarS § 113 ettenähtud süütekoosseisule - tapmisele. I. Pozdnjakova pani X.X. surnukspussitamisega toime tapmise KarS § 113 järgi ning seda kaudse tahtlusega. Apellandi seisukohta kinnitavad kohtuistungil uuritud tõendid. Ekspertiisiakti nr 23E-AOS0072/KJ156 5 kohaselt on surma põhjustanud tervisekahjustus tekitatud löögist teravaotsalise üht lõikeserva omava mitte rohkem kui 3 cm laiuse ja vähemalt 17,5 cm pikkust lõiketera omava noaga. Kokkuvõtlikult – haava sügavus oli vähemalt 17 cm. Kohtuotsuse p-s 12 on kohus tuvastanud, et süüdistatav lõi teist inimest ca 200 mm pikkuse teraga noaga. Kohus on ka iseenesest õigesti tuvastanud, et löök oli sooritatud jõuliselt. 5.
33. Apellant leiab, et I. Pozdnjakova kohtuistungil antud ütlused on vähemalt osaliselt vastuolus ekspertiisiaktis tuvastatuga ning asitõendi (noa) vaatlusprotokolliga. Lüües ca 20 cm noa vähemalt 17 cm sügavusele teise isiku kehasse, ei saa olla tegemist n-ö torkamise, vaid teadliku, jõulise ja väga tugeva löögiga. Ei oma tähtsust süüdistatava selgitused, et ta X.X. t tappa ei soovinud, kuivõrd „torkas” teda noaga jalga. Kannatanu leiab, et süüdistatav pani X.X. tapmise toime kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses. 5.
34. Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni eeltoodu käsitlusega süüteo kvalifikatsiooni osas, leiab kaitsja, et I. Pozdnjakovale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele. Kohus mõistis isikule viieaastase vangistuse, mis on vaid üks aasta enam KarS § 118 lg 1 p-s 7 sätestatud sanktsiooni alammäärast. 5.
35. Asjas puuduvad sellised I. Pozdnjakova süü suurust vähendavad asjaolud, mis annaksid aluse mõista isikule sanktsiooni alammäärast vaid ühe aasta võrra pikem vangistus. 5.
36. I. Pozdnjakova süüditunnistamine ja karistamine KarS § 118 lg 1 p 7 järgi on olnud põhjendamatu ning isik tulnuks süüdi tunnistada ja karistada KarS § 113 järgi. I. Pozdnjakovale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ning see on omakorda kaasa toonud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise.
37. Tartu Ringkonnakohtu
38. juuni 2024 määrusega võeti apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele apellatsioonide kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamise tähtajaks hiljemalt
39. juuni
41. Nimetatud ajaks esitas oma seisukohad süüdistatav I. Pozdnjakova kaitsja vandeadvokaat S. Politšev, kes palub jätta kannatanu A.C. ja kannatanu V.P. i apellatsioonid rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud, mis on seotud riigi õigusabi osutamisega, jätta riigi kanda. Kaitsja leiab, et VÕS § 129 lg 6 p 2 ei ole täidetud, kuna kannatanul on võimalus ülalpidamist saada muul viisil. On tuvastatud, et Sotsiaalkindlustusameti andmetel on kannatanule A.C. le määratud toitjakaotuspension alates
42. juulist 2023 (s.o X.X. surmast) 289,92 eurot kuus. Kannatanu ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et X.X. kulutas tema ülalpidamiseks rahasumma, mis ületas 289,92 eurot kuus, ning samuti seda, et kannatanu elustandard halvenes. Selles osas on kannatanu väited paljasõnalised. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega ei saa tõendada kannatanu ema sissetulekut, mis eeldatavasti oli saadud mitteametliku töö tegemise tulemusena Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni piiril. Kohus, hinnates uuritud tõendeid, tegi õige järelduse, et hageja ei ole tõendanud, et X.X. oleks maksnud A.C. le elatist suuremas summas kui eeldatav elatise miinimumsumma ning elatise miinimumsumma on väiksem kui A.C. le riigi poolt makstavad toetused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et X.X. kulutas lapse ülalpidamiseks rahasumma, mis ületaks seda rahasummat, mida praegu laps saab toitjakaotuspensionina. Kannatanu esindaja väidab, et asjas on leidnud tõendamist, et kannatanu oli peamiselt ema ülalpidamisel. Samas tõendeid selle kohta ei ole toodud. Tunnistaja V.C. i ütlustest, kes on kannatanu isa, seda ei tulene. 6 Apellatsioonis on märgitud ka, et kannatanu isa on 70-aastane ja arvestades tema vanust ning tema töö olemust ( töötab autojuhina ), ei ole eluliselt usutav, et ta jätkab töötamist ajani kuni kannatanu saab täisealiseks. Kaitsja leiab, et eeltoodud põhjendused ei ole asjakohased, kuna kahju hüvitamise nõue tuleb käsitleda üksnes kannatanu ema X.X. surmaga seoses. Asjaolud, mis on seotud kannatanu isaga, ei oma tähtsust hagi läbivaatamisel, kuna süüdistatav I. Pozdnjakova ei ole süüdi selles, et kannatanu isa V.C. on 70 aastane. Peale selle, kohtule ei ole esitatud tõendeid, et lapse isa osaleks lapse ülalpidamisel vähemal määral, kui lapse ema X.X. . Kannatanu A.C. apellatsioon ei ole põhjendatud. 7.
43. Kannatanu V.P. i apellatsiooni osas leiab kaitsja, et

§ 268

lg 6 esimese lause kohaselt kohus võib kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Kannatanu ei osutanud, mis õiguslikul alusel ringkonnakohus peab kaaluma I. Pozdnjakova tegevuse kvalifitseerimist KarS § 113 järgi. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtus ei ole võimalust kvalifitseerida I. Pozdnjakova tegevust KarS § 113 järgi. Noahaava ulatus, millele kannatanu pöörab tähelepanu, ei osuta sellele, et I. Pozdnjakova pani toime tapmise kaudse tahtlusega. Kogumis asjaoludega, et I. Pozdnjakova kohe kutsus kiirabi ja helistas häirekeskusse, puudus süüdistataval isegi kaudne tahtlus X.X. tapmiseks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus, olles uurinud asjas kogutud tõendeid, maakohtu otsust, esitatud apellatsioone ja vastust apellatsioonidele, leiab, et Viru Maakohtu
2. aprilli 2024 otsus tuleb tühistada I. Pozdnjakova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, sest kolleegium tuvastas süüdistatava olukorda raskendava materiaalõiguse väära kohaldamise. Süüdistatava tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi.
3. Esmalt võtab kolleegium seisukoha apellatsioonidest väljuvalt küsimuses, kas süüdistatavale süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüks arvatud tegu on kvalifitseeritud õigesti (I), seonduvalt teo ümberkvalifitseerimisega KarS § 121 lg 1 ja § 117 lg 1 järgi mõistab süüdistatavale karistuse (II), vastab kannatanu A.C. ja kannatanu V.P. i esindajate apellatsioonide argumentidele (III), vähendab väljamõistetavat sundraha (IV), seejärel võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (V) ja määrab menetluskulud (VI). I
4. Käesolevas asjas puudub sündmuse asjaolude suhtes vaidlus. Nimelt selles, et I. Pozdnjakova
5. juulil 2023 kella 02.00 paiku Narvas XXX korteris lõi tahtlikult X.X. t kööginoaga reie ülaosa piirkonda, millega tekitas kannatanu X.X. le reiearteri veeni vigastava torke-lõikehaava, mille tagajärjel tekkis kannatanul äge verekaotus välisest verejooksust ja ta suri sündmuskohal saadud vigastusse. Süüdistatava tegu kinnitavad maakohtu poolt uuritud süüdistatava ütlused ja tema kõne Häirekeskusesse, tunnistaja (patrullpolitseiniku) V. Volti ütlused, sündmuskoha vaatlusprotokoll, surnu ekspertiisiakt ning noa kui asitõendi vaatlusprotokoll.
6. I. Pozdnjakovale esitati süüdistus KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Selle objektiivne koosseis on täidetud: I. Pozdnjakova noalöögi tagajärjel tekkis X.X. l eluohtlik vigastus – reiearterit-veeni vigastav torke-lõikehaav, millest tekkinud äge verekaotus põhjustas kannatanu surma. 7
7. Kolleegium leiab, et täidetud ei ole KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivne koosseis. Maakohus ei ole süüküsimust lahendades järginud täiel määral Riigikohtu viimase aja praktikas juurdunud seisukohti. KarS § 118 lg 1 p-de 1–7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. KarS § 118 lg 1 eeldab seda, et tervisekahjustuse tekitajal on tahtlus just sellise tervisekahjustuse tekitamise osas, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje – KarS § 118 lg 1 p 7 puhul surma – saabumiseni (RKKKo nr 1-17-105/35, p-d 10–12) I. Pozdnjakoval pidi KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu jaatamiseks olema löömise ajal tahtlus tekitada X.X. le eluohtlik vigastus reiearteri-veeni vigastusega. Sellise tahtluse olemasolu pole olemasolevate tõendite põhjal võimalik tuvastada. See viga kätkeb nii materiaalõiguse vale kohaldamist kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsuse tegemine.
8. Seega pidanuks maakohus süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg 1 järgi kõigepealt tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Kuna asjas on kindlaks tehtud, et kõnealuse tagajärje tingis reiearteri vigastus, tuli järelikult hinnata, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut noaga lüües vigastab ta reiearterit. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine.
9. Maakohus on püüdnud raske tervisekahjustuse tekitamise tahtlust siduda noavigastuse haavakanali sügavusega, mis oli 16–17 cm ja leidis, et I. Pozdnjakova pidas kannatanu surma võimalikuks. Samuti märkis maakohus, et noahaav võib halval juhul päädida vigastatu surmaga ja on põhimõtteliselt ettenähtav. Selles põhjendusest saab välja lugeda põhimõtteliselt kaudse tahtluse olemasolu. Otsuse punktis 13 märkis kohus, et süüdistatava tahtlus oli suunatud vaid tervisekahjustuse tekitamisele ja surma põhjustamist ta ilmselgelt ei soovinud. Punktis 12 leiab kohus jällegi, et „lüües aga teist inimest ca 200 mm pikkuse teraga kööginoaga on ka ohtliku tervisekahjustuse tekitamine enam ettenähtav.“
10. Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja tahtlus tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (RKKKo nr 3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt RKKKo nr 1-17-5883/77, p 17). Kohtuarstliku ekspertiisiga on tuvastatud kannatanu haavakanali sügavus 16–17 cm, kuid ainuüksi haavakanali sügavus pehmetes kudedes ei kinnita veel teo toimepanija tahtlust. KarS § 118 lg 1 p 7 subjektiivse koosseisu jaatamiseks pidi I. Pozdnjakoval olema löömise ajal tahtlus tekitada X.X. le reiearteri vigastus. Kolleegium leiab, et sellist tahtlust tuvastada pole võimalik. Süüdistatava I. Pozdnjakova tahtlust tuleb hinnata lisaks välisele teopildile ka tema poolt väljendatu põhjal. Maakohtus kinnitas ta oma ütlustes, et kuna kannatanu oli talle lähedane inimene, siis ei soovinud ta teda tappa, vaid ainult noaga torgata. Selleks et saada konkreetsemat ülevaadet enne süüdistuses märgitud sündmust, toob kolleegium välja süüdistatava ütlustes kirjeldatu tema ja kannatanu vahelisest suhtlusest, mille põhilise faktoloogia usaldusväärsuses pole alust kahelda.
11. Süüdistatav on maakohtus detailselt kirjeldanud, kuidas kannatanu X.X. muutus tema korteris (Narvas XXX ) mitmed nädalat enne uuritavat sündmust ühel hetkel tülinaks. Oma 8 isiklikke probleeme käis kannatanu süüdistatava juures lahendamas alkoholiga. Ta jäi ööseks tihti süüdistatava korterisse, vahel viibis seal ka üksi, kui süüdistatav pidi kuskil ära käima. Süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanu tarvitas ohtralt alkoholi nii üksi kui koos süüdistatavaga.
13. juulil 2023 valmistus süüdistatav hommikul minema arsti juurde. X.X. oli tema korteris viibinud erinevates joobeastmetes juba ligi 10 päeva ja süüdistatav soovis, et ta lahkuks. Süüdistatav palus kannatanut päeval ja õhtul korduvalt, et ta lahkuks: „[õ]htul ma lebasin, me läksime natuke riidu, palusin mine ära, ma kutsun takso, kõik…. Ta läks poodi… Õhtupoolikul. Tõi 2 pudelit viina 0,7 l. Ma olin šokis…. Ma ütlesin puhka natuke ja hilisõhtul, kui keegi ei näe, ma saadan sind ja jätan ukse ette. Ta jälle ei nõustunud. Me jälle läksime sel teemal riidu.“. Süüdistatava ütluste kohaselt oli tal endal tervis kehv ja ta oli kannatanu käitumisest emotsionaalselt väsinud. Pärast südaööd aitas süüdistatav kannatanul vahetada pealmised püksid, mis ta oma garderoobist leidis. Kannatanu oli nimelt pükstesse urineerinud. Süüdistatav rääkis järgmist: „[m]a ütlesin, lähme koju, tema vastas eitavalt. Me läksime teineteisele vastu. Haarasime teineteisel juustest.“ Seejärel rahuneti hetkeks maha ja I. Pozdnjakova kordas oma soovi, et X.X. lahkuks, kuid viimane keeldus. Süüdistatav karjus kannatanule „mine ära. Tema haaras mu haigest käest.“ Süüdistatav lükkas kannatanu vasaku käega eemale ja ütles, et „enam ei saa. Sel hetkel ta hakkas mind sõimama ja ma olin niivõrd emotsioone täis ja sel hetkel haarasin.“ Süüdistatav ei mäleta, kas ta haaras noa laua pealt või ämbrist: „[o]lin sihukese seisundis, et ei mäleta. Minu mõte oli ehmatada… Lõin vist teda. Meil juhtus kõik nii kiiresti, ma meenutan seda 8 kuud ja ei oska öelda.“ (KoTo tl 113p–117.)
14. Süüdistatava ütluste kohaselt istusid nad diivanil ja ta lõi kannatanut jalga, kelle jalg oli tema jala vastas: „[m]ul ei olnud mõtetes, et teda tappa. Ma soovisin vaid hirmutada.“ Süüdistatav oli ise toimunust šokis ja hakkas kohe telefoni otsima ning helistas numbril 112: „[m]a olin šokis, et algul oli jalga ja oli nii palju verd. Ma ei uskunud, et ta oli surnud…. Mul ei olnud tahtlust. Tahtsin teda hirmutada. Võib olla tahtsin talle mingit valu põhjustada. Need oli sekundid. Mul läks reaktsioon lahti, ma ei tea…Kui ma oleks planeerinud tapmist, siis ma võiks seda öelda. Siin ei olnud seda kavatsust, ainult torgata inimest“ (KoTo tl 113p–117.)
15. Tuginedes ka kriminaalasja toimikus sisalduvale muule teabele süüdistatava kohta (madal haridustase, ajutised töökohad teeninduses jne), ei teki kolleegiumil tuvastatud asjaolude põhjal

§ 60

lg 2 kohaldamiseks tarvilikku veendumust (vt RKKKo nr 1-20-1301/35, p 12), et süüdistatav pidas oma senise elukogemuse põhjal võimalikuks, et noaga ilma sihtimata kuhugi jala suunal lüües võib see tabada reiearterit ja põhjustada reiearteri vigastamise tõttu inimesele eluohtliku seisundi ja tema surma. Kõnealuses osas on esile kerkinud selge tõendamisraskus ja rääkida saab kõrvaldamata kahtlusest, mis tuleb

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtet (

§ 7lg 3) järgides tõlgendada I.

Pozdnjakova kasuks (vt RKKKo nr 1-20-3306/139, p 18). I. Pozdnjakova haaras konflikti käigus kiiruga küll pika, aga suhteliselt kitsa teraga noa ja torkas sellega kannatanut täiesti huupi kusagile jala suunal. Tema jaoks oli noatorke tagajärg ilmselgelt ootamatu. Nähes kannatanu järsult halvenevat seisundit, oli süüdistatav šokeeritud ja asus kohe tegutsema, kutsudes kiirabi. Prokuröri küsimusele, kas süüdistatav teab, et reiearter läbib jalga, vastas süüdistatav, et „[m]a esimest korda elus kuulnud, et löömine jalga võib surma põhjustada“ (KoTo tl 117). Kolleegium leiab nii nagu maakohuski, et pole alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuses: ta tunnistas täielikult tehtut, andis küllaltki üksikasjalikke ja olulistes asjaoludes ühetaolisi ütlusi ning tema räägitu ei anna alust järelduseks, nagu ta olnuks tegelikkuses teadlik, et võib tekitada sellise vigastuse, mis päädib lausa kannatanu eluohtliku seisundi ja surmaga. Soovinuks ta X.X. t tõsisemalt vigastada, oli tal võimalus lüüa 9 kannatanut ülakehasse, kus asuvad ka süüdistatava jaoks teadaolevalt elutähtsad organid. Ringkonnakohus märgib sedagi, et Riigikohtu praktikas on samuti varem kerkinud esile küsimus, kas süüdistatava tahtlus ulatus kannatanu noaga löömisel tema reiearteri vigastamiseni, mis tingis kannatanu eluohtliku seisundi ja surma (vt RKKKo 1-17-5883/77, p 17). Viidatud kriminaalasjas saatis Riigikohus asja maa- ja ringkonnakohtu vastuoluliste põhjenduste tõttu maakohtule uueks arutamiseks ja selle küsimuse lahendamiseks.

1. Kolleegium leiab, et I. Pozdnjakovat ei ole võimalik KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi tunnistada. I. Pozdnjakova tegu täitis KarS § 121 lg 1 koosseisu. Tuleb jaatada KarS § 121 lg 1 alt 1, s.o tervisekahjustuse ja valu tekitamise tahtlust. Süüdistatav teadis, et kahjustab noalöögiga X.X. tervist (haav, vere eritus). I. Pozdnjakova tahtlus noaga kannatanule jalga löömisel ei ulatunud aga eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseni, vaid ta tahtis kannatanut noaga vigastades hirmutada ja talle valu tekitada. Kolleegiumi arvates saab kõneleda otsesest tahtlusest KarS § 16 lg 3 tähenduses.
2. Nagu asjas on tuvastatud, põhjustas I. Pozdnjakova tegu X.X. surma. Juhul, kui toimepanijal puudub surma või eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes kaudne tahtlus ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustuse tekkimist võimalikuks ega möönnud seda, tuleb tema tegevust käsitleda surma põhjustamisena ettevaatamatusest KarS § 117 lg 1 järgi. Sellisel moel surma põhjustamine kujutab endast kannatanu elu hoidmisele suunatud hoolsuskohustuse rikkumist: teise inimese elu suhtes hoolas inimene ei lööks teist noaga. Noaga löömisel jalga on objektiivselt ettenähtav, et vallanduda võib oht, mis päädib kannatanu surmaga. Süüdistatava jaoks oli see ka välditav. I. Pozdnjakova oli X.X. surma osas hooletu KarS § 18 lg 3 mõttes: ta ei näinud seda ette, ent oleks seda tulenevalt oma varasema tavalise elukogemuse pinnalt pidanud siiski tegema.
3. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kolleegium leiab, et I. Pozdnjakova tuleb süüdi tunnistada KarS § 121 lg 1 ja KarS § 117 lg 1 järgi. II
4. Vastavalt KarS § 63 lg-le 1 ja KarS § 121 lg 1 ning § 117 lg 1 sanktsioonidele on võimalik I. Pozdnjakovale mõista karistuseks kuni 3 aastat vangistust. Riigikohtu praktika kohaselt karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr (nt RKKKo 1-17-1629/44, p 28). Kolleegium peab võtma seisukoha, milline karistus I. Pozdnjakovale mõista.
5. Maakohtuga tuleb nõustuda selles, et I. Pozdnjakova käitumises esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 p 3 mõttes, sest ta kahetses puhtsüdamlikult oma tegu. Süüdistatav on menetluse kestel läbivalt oma süüd kannatanu noaga löömises tunnistanud. Pärast noaga löömist helistas ta kohe Häirekeskusesse ja teatas, et lõi sõbrannat noaga ja palus saata kiirabi ja politsei. Kolleegiumil pole asja materjalide põhjal andmeid, et kannatanu oleks varasemalt käitunud kaasinimeste suhtes vägivaldselt. Karistusregistri andmetel I. Pozdnjakoval kehtivaid kriminaal- ja väärteokaristusi pole. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et tüli süüdistatava ja kannatanu vahel sai alguse joobes kannatanu X.X. enda tülikast ja konfliktsest käitumisest.
6. Kolleegium leiab, et I. Pozdnjakova teosüüd tuleb hinnata keskmises määras ja ka karistus tuleb mõista sanktsiooni keskmises määras, arvestades karistust kergendavat asjaolu. Seega tuleb süüdistatavale mõista karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mis tuleb I. 10 Pozdnjakoval ka reaalselt ära kanda. Riigikohus on praktikas leidnud, et kohus ei pea põhjendama, miks ta vangistust tingimisi täitmisele pööramata ei jäta (RKKKo 3-1-1-116-12, p 11). I. Pozdnjakova on käesolevas kriminaalasjas eelvangistuses viibinud katkematult alates
7. juuli 2023, seega tuleb tema karistuse kandmise aja algust lugeda
8. juulist
9. III
10. Apellatsiooni esitas kannatanu V.P. i esindaja. Esindaja leidis, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust kuriteo kvalifikatsiooni osas, kuid selle vea kolleegium ka tuvastas, seda küll I. Pozdnjakova jaoks soodsamalt, tunnistades ta maakohtuga võrreldes süüdi kergemas kuriteos ja seeläbi kergendades ka karistust.
11. Eelnevalt on ringkonnakohus analüüsinud, miks on kohtu arvates tegemist I. Pozdnjakova teo puhul tahtliku tervisevastase süüteoga ja surma põhjustamisega ettevaatamatusest. Samuti põhjendas ringkonnakohus 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse mõistmist. Seega esindaja esitatud põhjendustel apellatsioon rahuldamisele ei kuulu.
12. Apellatsiooni esitas samuti kannatanu A.C. esindaja, kuid apellatsiooni edu ei saada. Apellatsioonis on keskendutud sellele, et maakohtu otsus tsiviilhagi väljamõistmise osas tundub apellandile ebaõiglane. Sellekohane argument ei veena aga kolleegiumi maakohtu järeldusi ümber hindama, sest kohus on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid juba põhjalikult otsuse vastavas alajaotuses analüüsinud (otsuse lk 8–11). Samas kolleegium ei sea kahtluse alla, et ema kaotus oli alaealisele tütrele traagiline sündmus ja senine elustandard langes.
13. Kolleegium uuris samuti olemasolevaid asja materjale ja leiab, et viimastel kuudel enne uuritavat sündmust oli ema X.X. abi tütre ülalpidamisel ja finantsiliselt pigem kaootiline. Püsitöökohta ja teenistust tal polnud. Sagedaste alkoholitarvitamiste vahel vedas ta piiriüleselt kaootiliselt kaupa, mida vaheltkasuga realiseeris. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda esindaja väitega, et X.X. l lasus lapse elukorralduse raskuskese, tema korraldas lapse igapäevaelu praktilisi küsimusi ja andis ühtlasi põhilise panuse lapse eest hoolitsemisse ning tema vajaduste katmisse.
14. On täiesti arusaadav, et puudub võimalus tõendada X.X. „mitteametlikku piirikaubandust“ ja selle eest saadud sularaha kogust dokumentaalsete tõenditega. Maakohus on õigustatult jätnud isikuliste tõendite sellekohased paljasõnalised, ilma tõenditeta selgitused tähelepanuta ja põhjendatult järeldanud, et tuvastamist pole leidnud väide, et X.X. panus A.C. ülalpidamisse oli vähemalt 550 eurot kuus. Lisaks maakohtule märgib kolleegium, et X.X. elustiili juures pole usaldusväärselt tuvastatav, kui palju ta üldse raha lapse ülalpidamisele kulutas. Küll on teada A.C. isa V.C. i ütlustest, et X.X. viibis pidevalt I. Pozdnjakova elamises ja reaalselt valmistas tütrele toitu ning toitis teda isa V.C. . Samuti kinnitavad maakohtus uuritud tõendid, et suurem osa A.C. ülalpidamise kuludest olid isa V.C. i kanda.
15. Esindaja väidab veel, et olevat üheselt selge, et X.X. oleks jätkanud oma lapse ülalpidamist samas ulatuses ka tulevikus. Kolleegium seda seisukohta jaga, sest asja materjalid kinnitavad X.X. viimase aja korrapäratu ja tervist hävitava elustiili osas midagi muud.
16. Maakohus on seega õieti järeldanud, et kuna hageja pole tõendanud, et X.X. poolt eeldatavalt antud elatise summa ületaks seadusega kehtestatud miinimumi, siis lähtus kohus 11 miinimummäärast, millest tuleb VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvata riigi poolt makstavad toetused. Kolleegium märgib, et Sotsiaalkindlustusamet maksab kannatanu A.C. le toitjakaotuspensioni. Sotsiaalkindlustusameti
17. jaanuari 2024 vastuse kohaselt on määratud A.C. le toitjakaotuspension alates
18. juulist 2023 (s.o X.X. surmast) 289,92 eurot kuus. Alates
19. aprillist 2024 on miinimumelatise suuruseks 287,72 eurot (arvestades ka lapsetoetust 80 eurot kuus). Seega makstakse A.C. le riigi poolt ema surmaga seoses hüvitisi suuremas summas kui ta oleks saanud elatist miinimumsummas. Õigustatud on seisukoht, et haginõue ei ole põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata. IV
20. Maakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatavalt väljamõistetava sundraha suuruse osas. Vastavalt

§ 179

lg 1 p-le 2 on süüdimõistva otsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri 2023 määruse nr 113 kohaselt on töötasu alammäär
2. aastal 820 eurot. Seega kuulub I. Pozdnjakovalt väljamõistmisele sundraha 1230 eurot. Kuna väljamõistetava sundraha suurus väheneb, siis sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ka

§ 180

lg 3 alusel menetluskulude (summas 3963 eurot) väljamõistmise osas.

§ 180lg 3 alusel tuleb määrata, et I.

Pozdnjakova kohustub temalt välja mõistetud menetluskulud 3143 eurot (sundraha 1230 eurot + ekspertiisi tegemise kulu 913 eurot + määratud kaitsja tasu osaliselt 1000 eurot) tasuma ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. V 34. Tulenevalt eeltoodust ja

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3, 340 lg-st 1 ning lg 2 p-st 3 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 4. aprilli 2024 otsuse osaliselt, s.o I. Pozdnjakova süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 7 järgi, temalt sundraha ning

§ 180lg 3 alusel menetluskulude (summas 3963 eurot) väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega tunnistab I. Pozdnjakova süüdi KarS § 117 lg 1 järgi surma ettevaatamatus põhjustamises ja KarS § 121 lg 1 järgi kehalises väärkohtlemises ning mõistab KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Samuti mõistab kohus I. Pozdnjakovalt Eesti Vabariigi kasuks välja teise astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha, s.o 1230 eurot.

§ 180lg 3 alusel määrab kohus, et I.

Pozdnjakova kohustub temalt väljamõistetud menetluskulud 3143 eurot tasuma ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. VI

1. Apellatsioonimenetluses esitasid kaitsjatasu taotlused ka riigi õigusabi korras kannatanu A.C. esindaja vandeadvokaadi abi K. Sitska ja süüdistatava I. Pozdnjakova kaitsja vandeadvokaat S. Politšev.
2. Kannatanu esindaja vandeadvokaadi abi K. Sitska riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus esindajal kohtuotsuse analüüsile, kohtupraktikaga tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele 240 minutit, mille eest taotleb ta tasu 527,04 eurot, sh käibemaks 95,04 eurot. Seejuures toob esindaja välja, et vastavalt tasukorra § 2 lg-le 4 kohaldub koefitsent 1,
3. Kuigi esindaja on teinud kohtul võimatuks kontrollida, kui palju kulus tal aega maakohtu otsuse analüüsile, 12 kohtupraktikale ja apellatsioonile eraldisesivalt, siis arvestades maakohtu otsuse mahtu ning apellatsiooni mahukust, võib pidada ajakulu mõistlikuks. Kui üldjuhul on advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra (edaspidi kord) § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, 36 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 432 euro ühes kohtuastmes, siis käesoleval ajal kohaldub korra § 2 lg 4 erand. Viidatu kohaselt kui riigi õigusabi osutatakse kriminaalasjas

§ 41

lg-s 31 nimetatud piiratud teovõimega kannatanule või tsiviilasjas alaealisele, kellele kohus on määranud esindaja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 219 lg-s 2 sätestatud alusel, kohaldatakse advokaadile makstava riigi õigusabi tasule koefitsienti 1,5. Esindatav A.C. on alaealine. Seega on kaitsja küsitud tasu (sh käibemaks) kooskõlas korraga ning on põhjendatud kogu ulatuses. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt, s.o teeb

§ 337

lg 1 p 4 lahendi, siis

§ 185lg 1 kohaselt jäävad tekkinud kulud Eesti Vabariigi kanda.

37. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat S. Politševi riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonidega tutvumisele 33 minutit, süüdistatavaga apellatsioonide arutamisele 23 minutit, apellatsioonidele vastuse koostamisele 148 minutit, mille eest taotleb ta tasu kokku 300,12 eurot, sh käibemaks 54,12 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on tasutaotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt, s.o teeb

§ 337

lg 1 p 4 lahendi, siis

§ 185lg 1 kohaselt jäävad tekkinud kulud Eesti Vabariigi kanda.

Tiit Lõhmus Mario Truu (allkirjastatud digitaalselt) 13 Aarne Sarjas