Obsah (15)

§ 651§ 456§ 652§ 232§ 5§ 230§ 654§ 132§ 136§ 173§ 174§ 171§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2024, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-992 Tsiv

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta sisuliselt muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata vajalikuks täpsustada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 esimest lauset. 8. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, s.o osas, milles sundtäitmine jätkub 484,93 euro ulatuses. Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 031/2014/54 lubamatuks 258,16 euro osas. Vaidlustamata osas on otsus jõustunud (

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4).

9.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Maakohus on otsuses oma seisukohti piisavalt põhjendanud, lahenduskäik on jälgitav. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtule ei tõendite hindamise ega otsuse seaduslikkuse osas. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. 11.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

1. Pärnu Maakohtu 14.11.2013 määrusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja 1221,90 eurot, s.o põhinõue 950 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded, riigilõiv ja menetluskulud. Samuti mõisteti hagejalt välja viivis 0,06% päevas põhinõudelt alates 15.11.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks põhinõuet. Viidatud täitedokumendi ja kostja avalduse alusel alustas kohtutäitur hageja suhtes 5 sundtäitmist täiteasjas nr 031/2014/
2. Eeltoodud kohtumäärusega hagejalt väljamõistetud summa sai tasutud 10.08.
3. Seega palus kostja hagejalt sisse nõuda maksekäsuga väljamõistetud lisanduva viivise. Kostja arvestuse kohaselt moodustas täiendav viivis 806,16 eurot, kuid arvestades, et täitedokumendi kohaselt ei tohtinud kõrvalnõuded kokku ületada põhinõuet, palus kostja hagejalt sisse nõuda 743,09 eurot.
4. Hageja esitas maakohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiendavate viiviste osas. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 sätestab, et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
5. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et Soome Vabariigi riigiasutus Ulosottolaitos tegi hageja kontolt kostjale väljamakseid (05.12.2017 82,40 eurot ja 11.12.2018 178,35 eurot). Hageja tõi välja, et täitemenetluse käigus välisriigist sisse nõutud summade arvel oleks pidanud vähendama täitmisel olevat põhinõuet, mitte tulevikus tekkivat viivisenõuet. Hageja palus kostja viivisearvestusse viia sisse parandused, võttes arvesse välisriigist laekunud summade laekumise aega.
6. Asja materjalidest nähtuvalt arvestas kostja Soomest laekunud summa 175,76 eurot põhivõla katteks (tl 100), kuid viidatud summa jäi täiturile teatamata. Seega jätkas täitur kostjale välisriigist üle kantud summa sissenõudmist põhivõlana ning tekkis olukord, kus 175,76 eurot nõuti hagejalt sisse kahekordselt. Samuti nähtub materjalidest, et hageja teine väidetud summa (82,40 eurot) laekus kostjale alles 14.03.2022 (tl 137). Eeltoodust olenemata esitas kostja kohtule alternatiivse viivisearvestuse, mille kohaselt juhul, kui 82,40 eurot oleks laekunud kostjale 05.12.2017, oleks viivisenõude suurus eeltoodud summat arvestades olnud kokku 783,79 eurot. Kuivõrd kostjal oli täitedokumendi alusel õigus hagejalt täiendava viivisena sisse nõuda 743,09 eurot, oleks ka sellisel juhul tulnud viivisenõuet vähendada 743,09 euroni. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga selles, et kostja viivisearvestus oli iseenesest õige. Kostja esitas kohtule arvutused, millest nähtub, et kostja võttis hageja väidetud summasid põhinõude kustutamisena arvesse ja tegi viivisearvestuse eeltoodud laekumisi arvestades. Kostjale laekus Soome täitemenetluse raames 14.12.2018 makse 175,76 euro ulatuses ja 14.03.2022 makse 82,40 euro ulatuses. Kuivõrd 175,76 euro laekumine jäi täiturile teatamata, nõuti hagejalt vastav summa sisse kahekordselt. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et eeltoodud maksete ulatuses tuli lugeda täiendava viivise nõue osaliselt tasutuks ja kostja täiendava viivise jääk oli 484,93 eurot. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks rikkunud hea usu põhimõtet või et käesolevalt esineksid sellised asjaolud, mille tõttu oleks viivisenõue terves ulatuses põhjendamatu.
7. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse sisuliselt muutmata.
8. Ringkonnakohus peab apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata vajalikuks täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 esimest lauset, mille kohaselt rahuldas maakohus hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuivõrd vastavalt maakohtu otsuse p-dele 7, 18 ja 20 rahuldati hagi osaliselt, märkis maakohus ekslikult resolutsioonis, et hagi kuulub rahuldamisele terves ulatuses. Seega tuleb selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (

§ 654lg 2 p 2²).

18. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue loetakse

§ 132lg 5 järgi hagihinna tähenduses mittevaraliseks.

Hagihinnaks ei tuleks lugeda 3500 eurot olukorras, kus 6 sundtäitmisel oleva nõude suurus on sellest väiksem. Juhul, kui sundtäitmisel oleva nõude hind jääb alla 6000 euro, tuleb üldjuhul lugeda hagihinnaks vaidlustatava nõude suurus (RKTKo 16.12.2013, 3-2-1-141-13, p 33). Maakohus märkis vaidlustatud otsuses tsiviilasja hinnaks 260,75 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt soovis hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamist viiviste 743,09 euro osas. Seega oli hagi hind maakohtus 743,09 eurot. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata, s.o täiendava viivise sundtäitmise jätkumise 484,93 euro osas. Seega on apellatsioonkaebuse hind 484,93 eurot. Ringkonnakohus muudab hagi hinda

§ 136lg 4 ja § 137 lg 1¹ alusel.

Selles osas ei saa otsust kassatsiooni korras vaidlustada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 19.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse sisuliselt muutmata, puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ega määranud seetõttu kindlaks kulude rahalist suurust. Sellises olukorras on ringkonnakohtu pädevuses määrata kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahaline suurus (

§ 174lg 1).

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt moodustavad tema menetluskulud ringkonnakohtus kokku 718,25 eurot (käibemaksuta) 4,25 tunni eest tunnitasuga 169 eurot. Kostja lepinguline esindaja tegi ringkonnakohtus järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebusega tutvumine, seisukoha kujundamine ning vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (4 tundi), menetluskulude nimekirja koostamine (0,25 tundi). Hageja esitas kostja menetluskulude suurusele vastuväite.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele kulunud ajakulu täies ulatuses põhjendatuks. Arvestades vastuse sisu ja mahtu ja asjaolu, et vastus sisaldas suures osas menetluses varem esitatud seisukohti, peab kolleegium vastuse koostamisega seonduvate toimingute põhjendatud ajakuluks kokku 2 tundi. Esindaja tunnitasu on mõistlik ja

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud.

Kostja märkis, et on käibemaksukohustuslane ning saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjale menetluskuludena hüvitamisele 380,25 eurot (2,25 tundi x 169 eurot) (käibemaksuta). Vastavalt kostja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 tuleb hagejal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 20. Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist on võimalik vaidlustada

§ 178ettenähtud alustel ja korras.

(allkirjastatud digitaalselt) 7