← Eesti

2-22-12485/52

Obsah (9)§ 53§ 333§ 230§ 237§ 392§ 231§ 423§ 238§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 27. märts 2024.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsiviilas

) § 442 lg 5 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

§ 53

lg 2 sätestab, et menetlusosalisel on õigus tutvuda protokolliga ja esitada taotlus protokolli parandamiseks kolme tööpäeva jooksul, alates protokolli allkirjastamisest. Kohus teavitab menetlusosalisi protokolli allkirjastamise ajast ja edastab protokolli neile elektrooniliselt viivitamata pärast allkirjastamist, kui menetlusosalised on kohtule teatavaks teinud oma elektronposti aadressi.

§ 53

lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud protokolli parandamise taotlusega nõustumise korral teeb kohus protokollis parandused. Vastuväited, millega kohus ei nõustu, kantakse protokolli või lisatakse protokollile. Hageja esitas 22.02.2024 taotluse 15.02.2024 kohtuistungi protokolli parandamiseks. Kohus on andnud kostjale tähtaja taotluse kohta arvamuse esitamiseks. Hageja on taotluses osundanud, et protokollis on ajamärke 00:03:32 juures on ebaõigesti märgitud „Kostja esindaja“ „Hagejate esindaja“ asemel. Kohus on seisukohal, et hageja taotlus on põhjendatud, sest kohus on protokollis kõneleja märkinud ebaõigesti. Kohus rahuldab protokolli parandamise taotluse ning määrab asendada 15.02.2024 protokollis ajamärke 00:03:32 juures tehtud märge „Kostja esindaja“ märkega „Hagejate esindaja“. 5.

§ 333

lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kostja esitas 26.02.2024 vastuväite kohtu tegevuse kohta 15.02.2024 kohtuistungil menetluse juhtimisel. Kostja hinnangul on kohus ebaõigesti märkinud, et eelmenetluse ülesanded on täidetud. Tsiviilasjas on esitatud nõue, et pärandvara hulka kuuluvad äriühingute osad jääksid kostja ainuomandisse ning kostja tasuks hagejatele hüvitist. Kohtu poolt sellise nõude rahuldamise kaalumine on aga võimalik üksnes eeldusel, et kohus tuvastab äriühingute osade väärtuse, mis on kostja poolt tasutava hüvitise suuruse arvutamise aluseks. Kohus jättis 15.02.2024 kohtuistungil menetlusõiguse norme rikkudes vastu võtmata kostja poolt esitatud tõendid, millest nähtus pärandvara hulka kuuluvad äriühingute osade väärtus. Kostja esitas istungil kohtu tegevusele vastuväite tõendite vastuvõtmisest keeldumisel. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et tõendite vastu võtmata jätmise näol oli tegemist menetlusõiguse rikkumisega. Kohus lõpetas 15.02.2024 kohtuistungil eelmenetluse. Eelmenetluse lõpetamine polnud võimalik, sest eelmenetluse ülesandeid on käesoleva ajani täitmata. Toimikus ei ole materjale, mille põhjal oleks võimalik tuvastada pärandvara hulka kuuluvad äriühingute osade väärtus. Seega on eelmenetluse ülesanded täitamata, sest kohus pole võtnud vastu tõendeid, mis on kostja poolt esitatud nõude rahuldamise kaalumise eelduseks. Samuti on kohus jätnud täitmata selgitamiskohustuse, sest kohus pole pärast tõendite vastuvõtmisest keeldumist selgitanud, milliseid tõendeid kohus aktsepteeriks ehk milliseid tõendeid võiks kostja kohtule esitada, et tsiviilasja materjalide hulgas oleksid tõendid, mis on kostja poolt esitatud nõude rahuldamise kaalumise eelduseks (dtl-d 441-444). Hagejad esitasid kostja vastuväite kohta arvamuse, mille kohaselt tuleb vastuväide jätta rahuldamata (dtl-d 464-465). Kohus leiab, et kostja on esitanud korduva vastuväite kohtu tegevusele kostja 08.02.2024 esitatud tõendite vastuvõtmise taotluse lahendamisel. Kostja esitas vastuväite esmakordselt 15.02.2024 kohtuistungil (dtl 432). Kohus lahendas vastuväite samal kohtuistungil (dtl 433). Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta menetlusosalise õigust esitada uut vastuväidet kohtu tegevusele, kui kohus on sama menetlusosalise poolt samale tegevusele esitatud vastuväite määrusega lahendanud. Kohus jätab kostja korduva vastuväite kohtu tegevusele 08.02.2024 esitatud tõendite vastuvõtmise taotluse lahendamisel rahuldamata, sest kostjal puudub seadusest tulenev õigus korduva vastuväite esitamiseks. 8

(13)Kostja on esitanud vastuväite eelmenetluse lõpetamisele. Kohus lõpetas eelmenetluse 15.02.2024 istungil ning kostja esitas vastuväite kohtu tegevusele 26.02.2024 menetlusdokumendis, st eelmenetluse lõpetamisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis. Seega on vastuväide esitatud õigeaegselt. Vastuväitest nähtuvalt leiab kostja, et kohus ei oleks tohtinud eelmenetlust lõpetada, sest kohtule ei olnud esitatud pärandvara hulka kuuluvate osaühingu osade väärtuste kohta tõendeid.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 230lg 2 sätestab, et tõendeid esitavad menetlusosalised.

Kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Pärandvara jagamise hagi lahendatakse hagimenetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätesta kaasomandi lõpetamise ning ühis- ja pärandvara hagimenetluses tõendite esitamise osas erisusi

§ 230lg-des 1 ja 2 sätestatust.

Menetlusseadus ei näe ette kohtu kohustust koguda pärandavara jagamise hagimenetluses omal algatusel tõendeid. Eeltoodut arvestades on tõendite esitamine pärandvara jagamise hagimenetluses poole õigus ja kohustus.

§ 237

lg 1 sätestab, et kohus annab menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes käesoleva seadustiku §-s 331 sätestatut järgides.

§ 392

lg 1 p 4 kohaselt on kohtu üheks eelmenetluse ülesandeks välja selgitada tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kohtu ülesandeks

§ 392

lg 1 p 4 järgi on võimaldada pooltele esitada tõendeid faktiliste väidete põhjendamiseks, määrata vajadusel selleks

§ 237lg 1 järgi tähtaeg ning lahendada poolte taotlused tõendite vastuvõtmiseks.

Kohus andis kostjale tõendite esitamise tähtajad 05.09.2023 eelistungil (dtl 348) ja 31.10.2023 eelistungil (dtl 375). Kohus selgitas kostjale eelistungitel tõendamiskoormist. Kostjal oli õigus teostada

§ 230

lg-s 1 sätestatud tõendite esitamise õigust kohtu poolt eelmenetluses antud tähtaegade jooksul. Kostja õigeaegselt tõendeid ei esitanud. Kohus lahendas 15.02.2024 istungil kostja taotluse hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmiseks. Eeltoodut arvestades olid eelmenetluse ülesanded 15.02.2024 istungil täidetud ning eelmenetluse jätkamiseks puudus vajadus. Eeltoodut arvestades ei rikkunud kohus eelmenetluse lõpetamisega menetlusõigust. Kohus jätab rahuldamata kostja vastuväite kohtu tegevusele eelmenetluse lõpetamisel. Kohus ei jätnud kostja taotlust 08.02.2024 esitatud tõendite vastuvõtmiseks rahuldamata põhjendusel, et tõendid ei sisalda teavet poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavate asjaolude kohta. Kohus jättis tõendid vastu võtmata põhjusel, et kostja ei esitanud neid eelmenetluses määratud tähtaja jooksul, tõendite hilinenult esitamiseks puudus mõjuv põhjus ning tõendi vastuvõtmine oleks põhjustanud menetluse lahendamise viibimist. Eeltoodut arvestades puudus kohtul kohustus selgitada, milliseid tõendeid võiks kostja kohtule esitada. Tõendamiskoormist on kohus pooltele selgitanud 05.09.2023 ja 31.10.2023 eelistungitel. Eeltoodut arvestades ei ole kohus rikkunud selgitamiskohustuse täitmisel menetlusõigust. Kohus jätab rahuldamata kostja vastuväite kohtu tegevusele selgitamiskohustuse täitmisel. Kohus jätab ülaltoodut arvestades tervikuna rahuldamata kostja 26.02.2024 kohtule esitatud vastuväite kohtu tegevusele. 9

(13)
  1. Hagejad ja kostja on 18.03.2017 surnud J.I (isikukood XXX) kaaspärijad, kelle pärandiosad on võrdsed, st iga kaaspärija pärandiosa suurus on 1/
  2. J.I pärandvara hulka kuuluvad sõiduauto TOYOTA AYGO (riiklik registreerimismärk xxx), sõiduauto TOYOTA COROLLA VERSO (riiklik registreerimismärk xxx), haagis MAZ 8114 (riiklik registreerimismärk xxx), OÜ X (registrikood xxx) osa nimiväärtusega 639 eurot ja OÜ S (registrikood xxx) osa nimiväärtusega 639 eurot. Pooled ei vaidle osundatud asjaolude üle, mistõttu ei vaja need tõendamist (

§ 231lg 2 ja 238 lg 1 p 1). 7. Pärimisseaduse (Pär

S) § 152 lg 1 lause 1 sätestab, et pärandvara jagamist võib nõuda iga kaaspärija, kui käesoleva seaduse § 155 sätetest ei tulene teisiti. PärS § 152 lg 4 ls 2 kohaselt jagab vaidluse korral pärandvara pärija nõudel kohus. PärS § 155 sätestab piirangud pärandvara jagamisele. Hagejad on esitanud kostja vastu hagiavalduse J.I pärandvara jagamise nõudes. Kostja on esitanud hagejate vastu vastuhagi J.I pärandvara jagamise nõudes. Pooled ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuvad PärS § 155 mõistes pärandvara jagamise piirangud. Eeltoodut arvestades on kaaspärijatel õigus nõuda kohtult pärandvara jagamist. 8. PärS § 152 lg 1 ls 2 sätestab, et pärandvara jagamisel määratakse kindlaks, millised pärandi hulka kuuluvad asjad või nende osad, samuti õigused ja kohustused jäävad igale kaaspärijale. PärS § 152 lg 2 sätestab, et pärandvara jagatakse pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel. Pärijate kokkuleppel võib pärandvara hulka kuuluvat asja hinnata pärija erilise huvi alusel. PärS § 152 lg 3 sätestab, et pärandvara jagamisel kohaldatakse kaasomandis oleva asja jagamise sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. PärS § 152 lg 4 sätestab, et kaaspärijad jagavad pärandvara kokkuleppel. Vaidluse korral jagab pärandvara pärija nõudel kohus. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg 2 sätestab, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Pärandvara jagatakse ühel või mitmel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, arvestades AÕS § 77 lg-des 3-4 sätestatut ning PärS §-s 159 sätestatud erisusi. Hagejad on taotlenud pärandvara jagamist selliselt, et sõiduauto TOYOTA AYGO antakse kostjale, sõiduauto TOYOTA COROLLA VERSO ja haagis MAZ 8114 antakse hagejate kaasomandisse võrdsetes osades. Kostja ei ole pärandvara sellisele jagamisele vastu vaielnud ning on esitanud vastuhagis samasisulise nõude hagejate vastu. Kohus leiab, et kuivõrd kaaspärijad ei vaidle selle üle, kellele ja millistes osades jäetakse sõiduautod TOYOTA AYGO ja TOYOTA COROLLA VERSO ning haagis MAZ 8114, on põhjendatud nimetatud esemete jagamine hagejate taotletud viisil. Kohus rahuldab hagiavalduse ja jagab pärandvara selliselt, et sõiduauto TOYOTA AYGO antakse kostja ainuomandisse ning sõiduauto TOYOTA COROLLA VERSO ning haagis MAZ 8114 antakse hagejate kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades (mõttelise osa suurusega ½). Kohus kohustab kostjat tegema tahteavaldused pärandvara jagamiseks ning asjaõiguslepingute sõlmimiseks, millega sõiduauto TOYOTA AYGO antakse kostja ainuomandisse ning sõiduauto TOYOTA COROLLA VERSO ning haagis MAZ 8114 antakse hagejate kaasomandisse võrdsetes mõttelistes osades. 9.

§ 423

lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kostja esitas vastuhagi pärandvara jagamiseks selliselt, et sõiduauto TOYOTA AYGO antakse kostjale, sõiduauto TOYOTA COROLLA VERSO ja haagis MAZ 8114 antakse hagejate kaasomandisse võrdsetes osades. Kostja on seega soovinud pärandvara jagamist samal viisil, nagu seda on teinud hagejad.

§ 423lg 2 p 2 mõistes ei ole seadusega kaitstud vastuhagi esitamine 10

(13)nõudes, millega soovitakse sama eesmärgi saavutamist, mida hageja on soovinud saavutada hagiga. Kohus jätab eeltoodut arvestades vastuhagi läbi vaatamata kostja nõudes jagada pärandvara selliselt, et sõiduauto TOYOTA AYGO antakse kostjale, sõiduauto TOYOTA COROLLA VERSO ja haagis MAZ 8114 antakse hagejate kaasomandisse võrdsetes osades.
  1. PärS § 159 lg 2 sätestab, et pärandvara hulka kuuluv ese, mida ei saa jagada reaalosadeks või mille pärijate kaasomandisse jätmine ei võimaldaks eset otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale. PärS § 159 lg 3 sätestab, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. PärS § 159 lg-d 3 kohaldatakse, kui pärandvara hulka kuuluvat eset ei saa jagada reaalosadeks või jätta kaaspärijate kaasomandisse (PärS § 159 lg 2) ning pärijad ei jõua kokkuleppele, millisele pärijale selline jagamatu ese anda. Kohtu hinnangul kuulub PärS § 159 lg 3 kohaldamisele ka siis, kui pooled vaidlevad selle üle, kas ja millisteks reaalosadeks tuleb asi jagada. Üldjuhul ei ole põhjendatud ega mõistlik jätta ühisomandis olevat eset ühele ühisomanikule vastu tema tahtmist (vt ka RKTKo 26.04.2017 3-2-1-14-17, p 23). Sellest põhimõttest tulenevalt ei ole põhjendatud ega mõistlik jagada ühisomandis olevat osaühingu osa vastavalt ühe poole taotlusele sellisteks reaalosadeks, mille omandamisega vastaspool nõus ei ole. Pärandvara selliselt jagamisega sunnitakse ühte kaaspärijat omandama asi, mida ta tegelikult ei taha. Kohtu hinnangul on pärandvara jagamine AÕS § 77 lg 2 järgi asja reaalosadeks jagamisega PärS § 159 lg-d 3 arvestades võimalik, kui kaaspärija on valmis teise kaaspärija taotletud viisil moodustatud reaalosa omandama. Kui kaaspärija sellega nõus ei ole, kohalduvad PärS § 159 lg-d 2 või
  2. Hagejad on nõudnud pärandvara hulka kuuluvate osaühingute osade jagamist kolmeks võrdseks osaks ning igale kaaspärijale ühe osa jätmist. Kostja on avaldanud, et ta ei soovi osaühingute osade jagamist reaalosadeks ja pärandvara jagamisel osaühingute osade omandamist. Kohus on seisukohal, et kostja on avaldanud tahet mitte omandada osaühingute osasid, mis on moodustatud osaühingute jagamisel hagejate taotletud viisil. Hagejad on välja toonud, et kaaspärijad on kummagi osaühingu osanikud võrdsetes osades, st igale kaaspärijale kuulub kummagi osaühingu osa nimiväärtusega 639 eurot. Lisaks kuuluvad pärandvara hulka kummagi osaühingu osad nimiväärtustega 639 eurot. Kohus leiab, et hagejate taotletud osaühingute osade jagamise viis ei too kaasa senise olukorra säilimist. Kummagi osaühingu osakapital on jagatud neljaks võrdse nimiväärtusega osaks. Hagejate taotletud viisil pärandvara jagamine toob kaasa selle, et kummagi osaühingu osakapital on jagatud kolmeks võrdse nimiväärtusega osaks. Seega kujundavad kõik pärandvara jagamise viisid, mis ei näe ette pärandvara hulka kuuluvate osade omandamist kolmanda isiku poolt, ümber senise olukorra. Eeltoodut arvestades ei saa kostjat kohustada omandama hagejate taotletud viisil moodustatud osaühingute osasid vaatamata sellele, et kostja on juba osaühingute osanik. Kostja ei pea omandama osaühingu osa olukorras, kus osakapitali jaotus muutub. Seetõttu ei ole PärS § 159 lg 2 järgi võimalik osaühingute osade jagamine reaalosadeks ning nende jätmine kaaspärijatele. Kohus jätab seetõttu rahuldamata hagiavalduse hagejate nõudes jagada pärandvara selliselt, et OÜ X osa nimiväärtusega 639 eurot jagatakse reaalosadeks selliselt, et N.N-i ainuomandisse jääb osa nimiväärtusega 213 eurot, E.J-i ainuomandisse jääb osa nimiväärtusega 213 eurot ja H.U ainuomandisse jääb osa nimiväärtusega 213 eurot. Samuti jätab kohus rahuldamata hagiavalduse hagejate nõudes jagada pärandvara selliselt, et OÜ S osa nimiväärtusega 639 eurot jagatakse reaalosadeks selliselt, et N.N-i ainuomandisse jääb osa nimiväärtusega 213 eurot, E.J-i ainuomandisse jääb osa nimiväärtusega 213 eurot ja H.U ainuomandisse jääb osa nimiväärtusega 213 eurot. Kohus jätab ühtlasi rahuldama hagejate nõuded kostja kohustamiseks tegema tahteavaldused, mis on vajalikud osaühingute osade osas pärandvara jagamiseks hagejate taotletud viisil.
  3. Kohus jättis rahuldamata hagejate hagiavalduse pärandvara jagamiseks selliselt, et osaühingute osad jagatakse võrdseteks reaalosadeks, mis jäetakse kaaspärijatele. Kohus kontrollib 11
(13)seetõttu PärS § 159 lg 2 järgi, kas osaühingute osasid saab jätta kaaspärijate kaasomandisse või anda ühele pärijale. Kohus saab pärandvara jagamisel valida üksnes nende pärandvara jagamise viiside vahel, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt nt RKTKo 17.10.2005 3-2-1-102-05, p 15). Pooled ei ole taotlenud pärandvara jagamist selliselt, et osaühingute osad jäetakse kaaspärijate kaasomandisse. Seetõttu ei saa kohus jätta osaühingute osasid poolte kaasomandisse. Kostja on vastuhagis taotlenud osaühingute osade andmist kostjale hagejatele makstava hüvitise vastu. Hagejad on pärandvara jagamisele kostja taotletud viisil vastu vaielnud. AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud õiglase hüvitise maksmise tagab see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (vt RKTKo 3-2-1-168-05,p 9, RKTKo 3-2-1-15-06 p 15, RKTKo 3-2-1-70-10 p 13). Kaasomandis olevat kinnisasja väärtust tuleb üldjuhul hinnata tervikuna ja arvestada selle alusel välja kaasomaniku osa rahas tema mõttelise osa suuruse alusel. Kostja ei ole õigeaegselt esitanud tõendeid pärandvara hulka kuuluvate osaühingu osade väärtuse kohta. Seetõttu on kostja jätnud tõendamata pärandvara jagamise eelduseks oleva asjaolu, mida kohus peab hindama erinevate pärandvara jagamise viiside vahel valiku tegemisel. Kohus leiab, et kostja taotletud viisil ei saaks pärandvara hulka kuuluvaid osasid jagada ka siis, kui kostja oleks esitanud õigeaegselt osade väärtuse kohta tõendeid. Äriseadustiku (ÄS) § 148 lg 5 sätestab, et osa annab osanikule õiguse osaleda osaühingu juhtimises ning kasumi ja osaühingu lõpetamisel allesjäänud vara jaotamisel, samuti muud seaduses ja põhikirjas ettenähtud õigused. ÄS § 174 lg 1 sätestab, et osanike otsus on vastu võetud, kui selle poolt antakse üle poole osanike koosolekul esindatud häältest, kui seaduses või põhikirjas ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet. Kohtu hinnangul toob kostja taotletud viisil osaühingute osade jagamine kaasa olukorra, kus hagejatele kuulub pool kummagi osaühingu osadest ning kostjale pool kummagi osaühingu osadest. Seega on kostja taotletud viisil pärandvara jagamisel korral vajalik osanike otsuste vastuvõtmiseks vähemalt ühe hageja ja kostja poolthääled. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad ja kostja omavaheline läbisaamine ei ole hea. Hagejad on avaldanud kostja suhtes usaldamatust. Seetõttu tuleb eeldada, et osaühingu juhtimine osanike poolt on oluliselt raskendatud ning piirab osanike ÄS § 148 lg-s 5 sätestatud õigust osaleda osaühingu juhtimises. Kohtu hinnangul on eeltoodut arvestades pärandvara jagamine kostja taotletud viisil kaaspärijate huvisid kahjustav. Seetõttu tuleb pärandvara jagada muul viisil, mis ei kahjusta kaaspärijate huvisid või kahjustab neid vähemal määral. Kohus jätab eeltoodut arvestades rahuldamata kostja vastuhagi pärandvara jagamiseks selliselt, et osaühingute osad antakse kostjale ning kostja tasub hagejatele hüvitist. 12. Kohus leidis eelnevalt, et pärandvara hulka kuuluvaid osasid ei saa jagada reaalosadeks ega jätta kostjale. Seetõttu kontrollib kohus, kas pärandvara on võimalik jagada osade müümisega avalikul enampakkumisel. PärS § 159 lg 3 sätestab, et kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega. Kostja on esitanud alternatiivse nõude pärandvara jagamiseks osaühingute osade avalikul enampakkumisel müümisega ning saadud raha kaaspärijate vahel jagamisega. Kohtu hinnangul ei riku osaühingute osade müümine avalikul enampakkumisel kaaspärijate huve. Kui osaühingute osad omandab avalikul enampakkumisel kolmas isik, säilib senine olukord, kus osaühingute osakapital on jagatud neljaks võrdse nimiväärtusega osaks. Kaaspärijatel on võimalik osaleda avalikul enampakkumisel ning omandada osaühingute osad. Selliselt on hagejatel võimalik oma osalust osaühingute osakapitalides ilma, et seda peaks tegema kostja. Samuti on kostjal võimalik saavutada enampakkumisel osa omandamisega enda osaluse suurendamine, mida kostja alternatiivse nõudega taotles. Kaaspärijatel on võimalik osade enampakkumisel omandamisega 12
(13)võimalik välistada osade minek mittesugulastele. Avaliku enampakkumise korraldamisega kaasnevad kaaspärijatele kulud, mis vähendavad müügist saadud raha. Kui kaaspärijad ei jõua pärandvara kohtuvälises jagamises kokkuleppele, peavad nad arvestama sellega, et pärandvara jagamise hagimenetluse ja kohtulahendi täitmisega võivad kaasneda kulud. Seetõttu ei saa pidada asjaolu, et avaliku enampakkumise korraldamisega kaasnevad kulud, kaaspärijaid liigselt koormavaks. Kohus rahuldab eeltoodut arvestades vastuhagi alternatiivses nõudes müüa osaühingute osad avalikul enampakkumisel ning jagada saadud raha kaaspärijate vahel võrdselt, st selliselt, et iga kaaspärija saab rahast 1/3 suuruse osa. 13. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes

§ 238

lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad. 14.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Kohus jättis vastuhagi osaliselt läbi vaatamata ning rahuldas vastuhagi osaliselt. Kohus tegi seega otsuse nii hagejate kui ka kostja kasuks. Seetõttu tuleb jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda (vt ka RKTKo 08.03.2007 3-2-1-12-07, 13, RKTKo 27.09.2010 3-2-1-70-10, p 14). 15. Kuivõrd kohus jättis poolte menetluskulud poolte endi kanda, jätab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Ventsli kohtunik 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.