1-15-6720/47

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-6720 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. detsembri 2017 määrus J.C vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdimõistetu J.C (ik XXX) kaitsja vandeadvokaat Aare Kaldma, määruskaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Maakohtu
4. detsembri 2017 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Valge&Uiga vandeadvokaat Aare Kaldma poolt J.C-le määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot).
6. Mõista J.C-lt välja riigi tuludesse menetluskulu 144 eurot määruskaebemenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.
7. J.C-l tuleb väljamõistetud menetluskulu tasuda määrusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva määruse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
8. Harju Maakohtu 09.12.2015 otsusega tunnistati J.C süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. Samuti tunnistati J.C süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 ja 2 järgi ning karistati vangistusega 5 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks mõisteti J.C-le 5 aastat vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 04.03.2015 ja lõpeb 04.03.
10. Tartu Vangla esitas 31.08.2017 Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava J.C vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vabastamise otsustamiseks.
11. Tartu Maakohtu 06.12.2017 määrusega jäeti süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Maakohtu hinnangul on täidetud formaalsed eeldused J.C vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks elektroonilise järelevalve alla.
12. On positiivne, et kinnipeetava käitumine vangistuse jooksul on senimaani olnud üldiselt reeglite kohane – üks kehtiv distsiplinaarkaristus ebaolulise rikkumise eest - ning vabanemisel on tal olemas elukoht. Siiski ei kaalu maakohtu hinnangul ennetähtaegset vabastust mittetoetavad asjaolud üle vabastamist toetavaid asjaolusid.
13. Uute kuritegude toimepanemise riski suurendab asjaolu, et isikul puudub kindel töökoht. Ilma kindla töökohata on tõenäosus, et isik hakkab majandusliku kasu saamise eesmärgil uusi kuritegusid toime panema või sisustama oma vaba aega alkoholi tarvitamisega, mis viib samuti uute kuritegude toimepanemiseni. Senised lähedaste isikute vastased kuriteod on just sooritatud alkoholi kuritarvitamise tõttu. Samuti leidis maakohus, et J.C varasem elukäik viitab väga tugevale sõltuvusele alkoholist. Seega peab kinnipeetav järele jäänud vangistuse jooksul tegelema tõsiselt sõltuvusprobleemidest vabanemiseks ning seeläbi muutma ka suhtumist õiguskorda ja toime pandud tegudesse.
14. Maakohtu hinnangul suurendab retsidiivsusohtu seegi, kui kinnipeetav vabaneb ennetähtaegselt asudes elama ema ja ema elukaaslase juurde. Nimelt ilmneb J.C süüdimõistmiseni viinud kriminaalasja materjalidest, et J.C on just nimelt ema ja tema elukaaslase vastu tarvitanud vägivalda. Ema tervisele tekitas J.C tõsist kahju. Ka varasemad süüdimõistmised KarS § 121 järgi on tal seotud oma ema kehalise väärkohtlemisega. Ennetähtaegse vabastamise kohtuistungil süüdimõistetu avaldas, et ema sai juhusliku tõukamise tõttu viga. Siit saab teha vaid ühe järelduse – süüdlane pole mõistnud kantud vangistuse jooksul, millise kuriteo ta toime pani ega tegelikult teinud mõistetud karistusest ühtki positiivset järeldust. Oleks äärmiselt ennatlik vabastada isik elektroonilise valve alla ennetähtaegselt elukohaga ema juurde, kelle tervist ta raskelt kahjustas ning kelle suhtes toime pandud rasket kuritegu ta tegelikult ei tunnista.
15. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis leidis maakohus, et J.C tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmisest koos tema allutamisega elektroonilisele valvele ei ole käesoleval hetkel põhjendatud ning kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Edasise karistuse kandmise jätkamise jooksul on võimalik koostöös vangla sotsiaaltöötajatega isiku taasühiskonnastamist paremini ette valmistada ja läbida sotsiaalprogramme ning tegeleda sõltuvushäiretega, millised ehk muudaksid suhtumist toimepandusse ja aitaksid vabaduses seadusekuulekalt toime tulla ning vältida uute kuritegude toimepanemist. 2 Esitatud määruskaebus
16. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse J.C kaitsja vandeadvokaat A. Kaldma, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu ennetähtaegselt vangistusest vabastamist.
17. Kaitsja leiab, et maakohus on järeldusotsustuste tegemisel analüüsinud ja hinnanud ennetähtaegselt vabastamise eeldusi ühekülgselt, jättes põhjendamatult arvestamata süüdimõistetut ja tema käitumist positiivselt mõjutavad argumendid. Kaitsja möönab, et süüdimõistetule inkrimineeritud kuriteod ja määratud karistuse maht võivad üldjuhul viidata õigusjärgivuses riskifaktori olemasolule. Samas tuleneb nii vastavast normatiivsest regulatsioonist (KarS § 76) kui väljakujunenud kohtupraktikas (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21) sedastatust, et isiku ennetähtaegseks vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid kuriteo raskusega.
18. Maakohus neid põhimõtteid aga piisava põhjalikkusega järginud ei ole, vaid on viitega isiku varasemale kriminaalsele käitumisele sama kannatanu suhtes jõudnud lakoonilisele järeldusele, et süüdimõistetu pole mõistnud kantud vangistuse jooksul millise kuriteo ta toime pani ega tegelikult teinud mõistetud karistusest ühtki positiivset järeldust. Kaitsja märgib siinkohal, et süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal säilitanud aktiivse/igapäevase ja usaldusliku suhtlemise emaga (kannatanu) ning viimane ootab teda koju, samuti on ema andnud ka nõusoleku süüdimõistetu majutamiseks enda eluruumi ja seal elektrooniliste valveseadmete paigaldamiseks, millised asjaolud viitavad süüdimõistetu ja kannatanu vahelistele headele suhetele ja seeläbi lükkavad ümber maakohtu järelduse kannatanu suhtes uue kuriteo toimepanemise riski olemasolus. Süüdimõistetu on ITK raames läbinud sotsiaalprogrammid ning kohtuistungil kinnitanud nende resultatiivsust ja karistus(t)est asjakohaste järelduste tegemist ning avaldanud tõsikindlat veendumust asuda õiguskuulekale teele. Süüdimõistetu leiab, et tema taoline resotsialiseerumisele suunatud käitumine kinnipidamisasutuses ning tahtevalmidus õigusjärgivuseks on ilmses vastuolus maakohtu järeldushinnangutega isikust lähtuva kuriteoohu jätkuvalt kõrge tõenäosuse kohta. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et programmide läbituse tõttu on ammendunud vangistusasutuse võimaldatavad riske maandavad tegevused, kuid samas on vabaduses süüdimõistetul laiemad võimalused jätkata/arendada käitumisharjumuste parendamisele suunatud programme ja tegevusi.
19. Süüdimõistetu ei nõustu maakohtu asjaolukäsitluse ja järeldusotsustusega selles, et kuna ta on pikaajaline alkoholi tarvitaja, ei taga vangistuses läbitud rehabilitatsioonitegevused seda, et ta poleks vabaduses suuteline alkoholi tarvitamisest täielikult ja lõplikult loobuma; so sõltuvusprobleemist tulenev uute kuritegude toimepanemise ohu olemasolu. Süüdimõistetu märgib, et on edukalt läbinud sõltuvusprobleemidest vabanemise ja -taastekke ennetamisega seotud programmid ning sõltuvust teadvustades ja tunnistades avaldanud valmisolekut vabatahtlikult või kohtu määratavana osaleda vabanemisel AA-grupis ja/või psühhiaatri vastuvõtul. Süüdimõistetu on vangistuses viibitud ca 3 aasta jooksul täielikult karske ning on käesolevaks ajaks aru saanud oma varasema tarbimisharjumuse ebakohasusest ja mõistnud terviseolukorra tõsidust ning seadnud kindlad eesmärgid eluks tulevikus – töökoha ja sissetuleku leidmine, perekonnakoosluse taastamine ja kodu soetamine jne, mis välistavad/maandavad sõltuvushäire jätkuvuse. Seega ei ole süüdimõistetu sõltuvusprobleem selliseks teguriks, mis annaks vääramatu eelduse kuriteoriski jätkuvaks olemasoluks. Süüdimõistetu lisab, et vabaduses alkoholi tarvitamise võimalust pärsivad ka elektroonilise valvega kaasnevad liikumis- ja ajapiirangud. 3
20. Lisaks karistusotsusele ja sõltuvusprobleemile tuginedes uue kuriteo toimepanemise ohu ebaõigele hindamisele on maakohus kaitsja arvates jätnud põhjendamatult arvestamata vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamise sisulise eelduse täidetuse, s.o isiku positiivse käitumise karistuse kandmise ajal (ülalviidatud RKKKm p 20). Süüdimõistetu on karistuse kandmise ajal läbinud individuaalse täitmiskava raames mitmeid erinevaid sotsiaalprogramme („Sotsiaalsete oskuste treening”, „Eluviisitreening”, vihajuhtimise kursus) ja lõpetab riigikeele õpet A1 tasemel ning on osalenud aktiivselt vangla tööhõives. Süüdimõistetu on kohtuistungil kinnitanud, et on täielikult loobunud alkoholi- jt sõltuvusainete tarvitamisest ja on lõpetanud suhted varasema tutvusringkonnaga ning soovib edaspidi käituda õiguskuulekalt; ta on valmis alluma elektroonilisele järelevalvele ning nii omaalgatuslikult kui kohtu poolt määratavana täitma käitumisjuhiseid ja kontrollnõudeid (sh osalus sotsiaalprogrammides ja võõrutusgrupis, psühhiaatriline tervisekontroll jne). Süüdimõistetu on seisukohal, et tema poolt juba teostatud resotsialiseerumise toimingud enda käitumisharjumuste ja eluviiside muutmiseks ning tõsikindel tahe käitumist tulevikuliselt veelgi positiviseerida, minimaliseerib ohuriski isiku poolt vabaduses viibides uute kuritegude toimepanemiseks.
21. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata ka süüdimõistetu võimalused vabanemisel ühiskonda kiireks integreerumiseks ja resotsialiseerumiseks. Süüdimõistetu omab varasemat töökogemust ja - harjumust ning vabanemisel on talle garanteeritud elu- ja töökoht oma ema juures. Süüdimõistetu leiab, et taoline sotsiaalne võrgustik ja elukeskkond mõjutab positiivselt tema käitumisharjumusi ja pärsib ohuriske. Samuti omab süüdimõistetu võimalust alaliseks ja stabiilseks sissetulekuks töövõimetuspensioni näol. Siit tulenevalt omab süüdimõistetu tahet enesearendamiseks kui tööalaseid oskusi ja kogemusi, mis võimaldavad tal kiirelt ja aktiivselt siseneda tööturule ning seeläbi vältida sissetuleku puudumisest tingitud ohtu elatusvahendite hankimiseks mittelegaalsel viisil.
22. Tartu Ringkonnakohtu 18.12.2017 määrusega anti menetlusosalistele kuni 29.12.2017 aega esitada määruskaebuse osas kirjalikke seisukohti, kuid neid ei esitatud. Ringkonnakohtu järeldused
23. Ka ringkonnakohus ei vabasta J.C-d vangistusest sellekohasel esimesel võimalusel tingimisi enne tähtaega ning nõustub maakohtu põhjendustega. Kuna maakohus on kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid hinnanud, märgib kolleegium vastusena määruskaebusele vaid järgmist.
24. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Erinevalt määruskaebuses toodust leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus ei ole vastuolus kõrgema astme kohtu praktikaga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu lahendi põhjendused veenvad, ammendavad ja asjakohased ning määruskaebuses märgitu ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ning J.C ennetähtaegseks vabastamiseks.
25. Tuleb nõustuda, et J.C käitumine kinnipidamiskohas on olnud valdavalt eeskujulik (välja arvatud, et omab ühte kehtivat distsiplinaarkaristust). Süüdimõistetu on täitnud temale määratud individuaalse täitmiskava ning osaleb vangla tööhõives. Hoolimata J.C-d positiivselt iseloomustavatest argumentidest leiab ka ringkonnakohus, et J.C puhul eksisteerib tõepoolest oht, et ta võib vabaduses jätkata uute kuritegude toimepanemist, mida ei ole võimalik kriminaalhoolduslike vahenditega ära hoida. Eelkõige viitab sellele J.C varasem elukäik. Kohtupraktikas on selgitatud, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas 4 ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (RKKKm 3-1-1-12-17, p 21).
26. J.C-d on kriminaalkorras karistatud korduvalt ning hetkel kannab kolmandat vabadusekaotuslikku karistust. Kõikide J.C poolt toime pandud kuritegude puhul on olnud tegemist kehaliste väärkohtlemistega, mida on soodustanud alkoholitarvitamine ning vähene enesekontroll. Muuhulgas on J.C korduvalt tarvitanud füüsilist vägivalda oma ema suhtes, kelle juurde asuks vabanemise korral ka elama. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tegemist on J.C retsidiivsusohtu suurendava asjaoluga (vt käesoleva määruse p 6). Seda ohtu ei vähenda ka kaebuses toodu, et kinnipidamiskohas olles on J.C säilitanud igapäevase ja usaldusliku suhte oma emaga, kui vabaduses olles on J.C korduvalt vastupidist tõestanud, tarvitades oma ema kallal füüsilist vägivalda.
27. Ühtlasi on uue kuriteo riski suurendavaks asjaoluks J.C puhul ka tema alkoholitarvitamise harjumus. Kaebuses tuuakse küll välja, et J.C on läbinud sõltuvusteemalised sotsiaalprogrammid ning on avaldanud valmidust jätkata vabanemise korral enda sõltuvusprobleemidega tegelemist. Samas räägib kriminaalkolleegiumi hinnangul eeltoodu vastu asjaolu, et J.C on kõik kuriteod toime pannud alkoholijoobes. Seega on J.C teadlik enda alkoholisõltuvusest, kuid ei ole suutnud ennast vabaduses piisavalt piirata, vaid vastupidiselt on jätkanud korduvate füüsilise vägivallaga seotud kuritegude toimepanemist. Seetõttu puudub ringkonnakohtul sellekohane veendumus, et vabaduses oleks süüdimõistetu suuteline enda alkoholitarvitamist kontrolli all hoidma ja kuritegude toimepanemisest hoiduma.
28. J.C ennetähtaegse vabastamise vastu räägib ka kindla töökoha ning eriala puudumine. Süüdimõistetul on täitmata rahalisi nõudeid 26 653,06 euro ulatuses, mistõttu on õige ka maakohtu poolt toodu, et ilma kindla töökohata võib J.C hakata majandusliku kasu saamise eesmärgil toime panema uusi kuritegusid või sisustama oma vaba aega alkoholi tarvitamisega, mis võib viia uute kuritegude toimepanemiseni.
29. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et leidub ka J.C-d positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, kuid käesoleval juhul ei veena kriminaalkolleegiumit, et individuaalses täitmiskavas ettenähtud sotsiaalprogrammide ning kinnipidamiskohas sõltuvusprobleemidega tegelemine on piisav selleks, et hoida J.C-d uute kuritegude toimepanemisest. Seetõttu ei ole kriminaalkolleegium piisavalt veendunud, et J.C oleks vabaduses suuteline kriminaalhooldusreeglitele alluma ning uute õigusrikkumiste toimepanemisest hoiduma. Seega ei ole J.C ennetähtaegne vabastamine käesoleval ajal õigustatud. Tal on võimalik järelejäänud karistusaja jooksul oma õiguskuulekust süvendada ja enda paranemist näidata.
30. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 06.12.2017 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
31. J.C kaitsja vandeadvokaat A. Kaldma taotleb määruskaebuse koostamise eest tasu 144 eurot (sh käibemaks 24 eurot). Ringkonnakohus peab tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ning rahuldab kaitsja taotluse. KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel jääb menetluskulu 144 eurot J.C kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Mati Kartau Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 5