1-19-1827 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. mai 2019 Tallinn Kriminaalasja number 1-19-1827 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava ja Orvi Koik Vaidlustatud koht

§ 508

35 lg 1 kohaselt on kohtuotsuse tunnustamine ja mõistetud karistuse täideviimine lubatud juhul, kui kohtuotsuse aluseks olev tegu on kuritegu täitva riigi õiguse kohaselt, sõltumata süüteokoosseisu tunnustest. Laekunud andmete kohaselt mõisteti K.Y süüdi selles, et tema on grupis koos teise isikutega esitanud

1. ja
2. aastal maksudeklaratsioonides tahtlikult ebaõigeid andmeid ajavahemikku
3. a veebruarist kuni 2016 juunini jäävate aruandeperioodide kohta. Nii tekkis oht, et riigil jääb käibemaksupettuse tõttu laekumata 24 690 000 SEK (~2,3 miljonit euro) ulatuses maksutulu. Kuritegu kvalifitseeriti Rootsi maksusüütegude seaduse (1971:69) § 2 ja § 4 järgi raske maksekuriteona. Maakohus leidis, et Eesti õiguse kohaselt on K.Y Rootsi Kuningriigis toime pandud kuritegu kvalifitseeritav KarS § 3891 lg 2 järgi. Eestis karistatakse maksuhaldurile valeandmete esitamise eest eriti suurele kahjule vastava summa osas ühe- kuni seitsmeaastase vangistusega. Kuna K.Y-le Svea ringkonnakohtu poolt mõistetud karistus ei ületa Eestis sama kuriteo eest mõistetavat karistuse maksimaalmäära, ei kuulunud see muutmisele. Kohus märkis,

§50838

lg 1 kohaselt ei ole süüdimõistetud isiku nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav, kui süüdimõistetu on KrMS § 508 36 lg-s 1 nimetatud isik. KrMS § 50836 lg 1 kohaselt Eesti Vabariik tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide, kui süüdimõistetud isik on 1) Eesti Vabariigi kodanik ja tema tegelik alaline elukoht on Eesti Vabariik või 2) Eesti Vabariigi kodanik, kelle alaline elukoht ei ole Eesti Vabariigis, kuid kes saadetakse taotlevast riigist välja Eesti Vabariiki süüdimõistva kohtuotsuse või muu pädeva asutuse otsuse alusel. 2 1-19-1827 Kohus leidis, et siduv on eelkõige asjaolu, et K.Y on Eesti Vabariigi kodanik. Süüdimõistvast kohtuotsuses on tema suhtes tehtud mh lõplik otsus Rootsi Kuningriigist väljasaatmiseks ja kohaldatud sissesõidukeeld kuni

1. juulini
2. Otsus on jõustunud. Seega ei saaks K.Y karistuse kandmiselt vabanemisel Rootsis edasi elada. Vastuseks kaitsja maakohtu istungil esitatud vastuväidetele märkis kohus, et raamotsuse ega kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei välista isiku karistuse kandmiseks ületoomist ennetähtaegse vabastamise võimaluste erinevus. Teistsugusele seisukohale ei ole asunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Raamotsuse art 17 lg 1 kohaselt reguleeritakse karistuse täideviimist täidesaatva riiki õigusega. Sama põhimõte avaldub ka KrMS § 50845 lg-s
3. Kohus ei pidanud tunnustamist välistavaks argumendiks ka kaitsja väidet, et K.Y taotleb tunnustatava otsuse teistmist. Kohus märkis, et Svea ringkonnakohtu
4. oktoobri 2017 otsus on jõustunud lahend, millele tuginedes K.Y ületoomist karistuse kandmise jätkamiseks taotletakse. Teada ei ole, et K.Y peaks teistmismenetluses isiklikult osalema. Rootsi Kuningriigi Vangla- ja kriminaalhooldusamet ei ole näinud probleemi selles, et K.Y riigist välja saadetakse ja et ta asub karistus kandma Eestis. Maakohus leidis, et kuna raamotsuse ega Eesti kriminaalmenetlusõiguse kohaselt ei mõjuta teistmistaotluse esitamine kohtuotsuse tunnustamist ja täitmist, ei takista selline taotlus praegust tunnustamismenetlust.
5. Harju Maakohtu
6. märtsi 2019 määruse peale esitas määruskaebuse K.Y kaitsja Leelo Viil, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja Rootsi Kuningriigi Svea ringkonnakohtu
7. oktoobri 2017 otsuse nr B 7148-17 tunnustamata jätmist. Kaitsja märgib, et K.Y on kategooriliselt vastu, et ta Rootsist välja saadetakse. Kuigi K.Y suhtes on väljasaatmisotsus tehtud, ei ole see küsimus lõplikult lahenenud, kuna süüdimõistetu taotleb kriminaalasjas teistmismenetlust. Veel rõhutab kaitsja, et maakohus ei ole arvestanud, et lisaks teismismenetlusele on K.Y suhtes menetluses kaks haldusasja. Kaitsja hinnangul on ilmselge, et K.Y-l ei ole nimetatud menetlustes oma õigust kohal olemata teostada. Lisaks eeltoodule on K.Y-l Rootsis elukaaslane ja laps, kellega ta on alates
8. aastast koos elanud ja suhelnud ka vangistuse kandmise ajal. Ka maakohus möönis, et Rootsis on K.Y võimalused oma elukaaslase ja lapsega kohtumiseks suuremad. Eestiga K.Y-l side puudub, samas kui Rootsis on tal X linnas elukoht ja enne kinnipidamist oli tal seal ka töökoht. Samuti on K.Y omandamas Rootsi passi ja ta õpib rootsi keelt. Kaitsja leiab, et kuna Eestis on K.Y-l võimalik taotleda vangistusest ennetähtaegset vabastamist erinevatel tingimustel kui Rootsis karistust kandes, raskendab Eestis täidetav karistus oma iseloomu või kestuse poolest talle Rootsi Kuningriigis mõistetud karistust. Nimelt on EIK leidnud, et juhul kui de facto peab isik elukohariigis kandma oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis, võib olla tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 5 rikkumisega. Eestis on K.Y-l KarS § 76 lg 2 kohaselt võimalik vangistusest ennetähtaegset vabastamist taotleda pärast vähemalt poole mõistetud karistusaja ärakandmist elektroonilise valve kohaldamisega (KarS § 76 lg 2 p 1) või pärast vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusaja ärakandmist. Rootsis vabastatakse 3 1-19-1827 süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaegselt automaatselt pärast poole karistusaja ärakandmist. Veel märgib kaitsja, et arvestada tuleb ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib isikule kaasa tuua ületoomine karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Kuigi K.Y on karistatud pikaajalise vangistusega, tuleks arvestada, et ta on motiveeritud oma hoiakuid ja eluviise muutma ning soovib vabanemisel asuda koheselt tööle ja pidada perekonda üleval. Karistuse eesmärk on isiku rehabiliteerimine ja isiku hoiakute mõjutamine, mis K.Y puhul toimuks kaitsja hinnangul tõhusamalt Rootsis. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kohtukolleegium leiab, et esitatud määruskaebus on ilmselgelt põhjendamatu ja tuleb seetõttu jätta läbi vaatamata. Kaitsja taotlus maakohtu määruse tühistamiseks ja Rootsi Kuningriigi Svea ringkonnakohtu otsuse tunnustamata jätmiseks põhineb vastuväidetel, mis ilmselgelt taotluse rahuldamiseks alust ei annaks ning mida maakohus on määruses juba käsitlenud. Kaitsja nimetab määruskaebuses mitmeid asjaolusid, mida tuleks kaitsja arvates Svea ringkonnakohtu otsuse tunnustamisel arvestada, kuid pole seejuures viidanud mitte ühelegi õigusnormile, millest tulenevalt need asjaolud võiksid tähtsust omada. St kaitsja ei ole sidunud oma argumente kriminaalmenetluse seadustikus (eeskätt §-des 50835, 436 ja 477) sätestatud alustega, mille esinemisel kohus võib või peab taotleva riigi kohtu otsuse tunnustamisest keelduma.
10. Kaitsja on esitanud väite, et väljasaatmisotsus ei ole lõplik, kuna K.Y taotleb teistmismenetlust. Seda, et K.Y taotleb teistmismenetlust, on kaitsja väitnud ka maakohtus, maakohus asus aga seisukohale, et kohtule esitatud andmete kohaselt oli maakohtu määruse tegemise seisuga Svea ringkonnakohtu otsuse puhul endiselt tegemist jõustunud otsusega. Kaitsja ei ole määruskaebuses esitanud argumente, mis näitaks, et maakohtu seisukoht on alusetu. Ka ei ole määruskaebuses esitatud andmeid selle kohta, et Svea ringkonnakohtu otsus oleks tühistatud.
11. Maakohus leidis, et kuigi K.Y alaline elukoht enne tema vahistamist oli Rootsis, tuleb Svea ringkonnakohtu otsust KrMS § 50836 lg 1 p 2 alusel tunnustada ja K.Y-le mõistetud karistuse täitmist tuleb jätkata Eestis, kuna K.Y on Eesti Vabariigi kodanik ning otsusega, millega ta süüdi mõisteti, otsustati ka tema väljasaatmine. Kohus märkis,

§ 50836lg 1 p-le 2 vastava isiku puhul ei ole Kr

MS § 50838 lg 1 kohaselt süüdimõistetu nõusolek kohtuotsuse tunnustamise ja mõistetud karistuse täideviimise otsustamiseks nõutav. Kaitsja märgib määruskaebuses küll, et K.Y on Eestis karistuse kandmisele kategooriliselt vastu, kuid määruskaebuses ei ole esitatud mingeid argumente, mis kummutaks maakohtu seisukoha, et süüdlase nõusolek ei ole vajalik. 4 1-19-1827 KrMS § 50836 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul tähtsust ka väidetel, mis puudutavad K.Y sidemeid Rootsiga ning Rootsis pooleliolevaid halduskohtumenetlusi. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tuleneb KrMS § 50836 lg 1 sõnastusest („Eesti tunnustab ja viib mõistetud karistuse täide“), et kui esinevad selle sätte p-s 1 või 2 sätestatud tingimused, tuleb taotleva riigi kohtu otsust tunnustada. Ringkonnakohtu hinnangul on see ka mõistetav: kui taotlev riik on otsustanud isiku välja saata ja see otsus on jõustunud, ei või isik karistuse kandmiselt vabanedes selles riigis viibida, sõltumata sellest, millised olid tema sotsiaalsed sidemed selles riigis enne karistuse kandmisele asumist.

1. Määruskaebuse kohaselt tuleb taotleva riigi kohtu otsuse tunnustamisel arvestada ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib isikule kaasa tuua ületoomine karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. Tegemist on sisuliselt KarS § 76 lg-s 4 esitatud loeteluga, mida tuleb arvestada isiku tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise otsustamisel. Seda, millest tulenevalt kaitsja leiab, et need asjaolud on ülekantavad teise Euroopa Liidu liikmesriigi kohtu otsuse tunnustamisele, määruskaebuses põhjendatud ei ole.
2. Veel taotleb kaitsja maakohtu määruse tühistamist argumendiga, et EIK praktika kohaselt võib olla tegemist EIÕK art 5 rikkumisega, kui süüdimõistetu peab elukohariigis kandma de facto oluliselt pikemat vangistust kui karistavas riigis. Määruskaebuse kohaselt põhineb nimetatud väide Riigikohtu
3. veebruaril 2012 kriminaalasjas nr 3-1-1-6-12 tehtud määrusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaitsja ära näidanud, et K.Y puhul saaks rääkida sellest, et ta peab Eestis kandma de facto oluliselt pikemat vangistust kui ta peaks kandma Rootsis. Kaitsja viitab üksnes sellele, et kui Rootsis vabastataks K.Y automaatselt pärast poole karistuse kandmist, siis Eestis on tal üksnes võimalik taotleda enda tingimisi ennetähtaegset vabastamist elektroonilise valve kohaldamisega. Ringkonnakohus osutab, et Riigikohus on määruses, millele kaitsja määruskaebuses tugineb, asunud seisukohale, et erinevad tingimused vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel ei muuda süüdimõistetult vabaduse võtmist reeglina meelevaldseks EIÕK artikli 5 tähenduses. Nagu määruskaebuseski ära näidatud, tekib K.Y-l Eestis ennetähtaegse vabanemise võimalus põhimõtteliselt sama suure karistuse osa ärakandmisel nagu siis, kui ta kannaks karistust Rootsi Kuningriigis. Seega tekib küsimus EIÕK art 5 rikkumisest alles siis, kui kohus keeldub teda ennetähtaegselt vabastamast ning tema reaalne võimalus vabaneda lükkub oluliselt edasi (ka kaitsja viidatud Riigikohtu lahend puudutas ennetähtaegsest vabastamisest keeldumist).
4. Eelnevast tulenevalt on kohtukolleegium üksmeelsel seisukohal, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning esitatud määruskaebus on ilmselgelt põhjendamatu. Seega juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg-st 3 jätab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatamata. 5 1-19-1827
5. K.Y kaitsja Leelo Viil on esitanud taotluse osutatud õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt on tehtud toimingute maht 1 tund ning sellele vastava tasu suurus 60 eurot, sh käibemaks 10 eurot. Ringkonnakohus on seisukohal, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja ajakulu määruskaebuse mahtu ja selles esitatud seisukohti arvestades põhjendatud. Kahe ja poole lehekülje pikkusest kaebusest moodustavad kaitsja põhjendused vaevalt pool lehekülge. Seejuures on valdav osa kaitsja argumentidest sisuliselt samad, mida ta esitas juba maakohtu istungil ja millele kohus on vaidlustatud määruses vastanud. Ka kaebuses viidatud Riigikohtu praktikale tuginev õiguslik põhjendus on napp (kaitsja pole lähtuvalt EIK ja Riigikohtu seisukohast ära näidanud, kas ja kuidas K.Y õiguslik olukord viidatud praktikaga sarnaneb). Sellest tulenevalt loeb ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks pool tundi. Sellele vastava tasu suurus on 25 eurot, millele lisandub käibemaks 5 eurot. Kuna ringkonnakohus ei rahuldanud määruskaebust, jääb vastavalt KrMS § 187 lg 2 teisele lausele määratud kaitsja tasu süüdimõistetu kanda. Allkirjastatud digitaalselt 6