Obsah (4)

§ 56§ 59§ 1§ 28

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 56 lg 1 sätestab protesti esitaja pädevuse riikliku ja haldusjärelevalve teostamisel. Muuhulgas on protesti esitajal pädevus teostada haldusjärelevalvet

-is ning muudes seadustes isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuete täitmise üle.

§ 56

lg 2 p 8 kohaselt on protesti esitaja pädevuses rakendada haldussundi seadustes ettenähtud alustel. Vabariigi valitsuse seaduse (VVS) § 751 lg 3 kohaselt hõlmab haldusjärelevalve riigi haldusorgani üle järelevalvatava tegevuse õiguspärasuse kontrollimist ja haldusjärelevalve teostajal on järelevalvatava kontrollimisel õigus teha puuduse kõrvaldamiseks ettekirjutusi. Seega on protesti esitajal haldusjärelevalve käigus õigus kontrollida vangla tegevust isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuete täitmise üle ja vajadusel teha vanglale ettekirjutus. Kuna vangla on jätnud ettekirjutuse täitmata, pöördus protesti esitaja protestiga halduskohtusse (

§ 59lg 3).

1. Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, kas Viru Vangla seisukoha järgi puudub AKI-l pädevus teostada isikuandmete töötlemisele kehtestatud nõuete täitmise üle haldusjärelevalvet 4 vangla kui riigi haldusorgani üle või puudub AKI-l pädevus teha vanglale ettekirjutust puuduste kõrvaldamiseks. AKI on nõustunud, et just vangla on pädev hindama, kas konkreetsete sissekannete puhul on tegemist infoga, mille avaldamisest kinnipeetavale on õigus keelduda, kuid vangla peab konkreetsete sissekannete väljastamisest keeldumisel lähtuma VangS § 52 lg-st 6, põhjendades järelevalveasutusele, kuidas on keeldumise aluseks olevad eeldused konkreetsetel juhtudel täidetud. Vangla ei ole seda tõendanud ei protesti esitajale järelevalvemenetluse käigus ega ka halduskohtule. Vangla kaalutlusotsus kolmanda isiku taotluse lahendamisel ei olnud kooskõlas HMS § 4 lg 2 nõuetega. Otsusest ei selgunud, kuidas sissekannete tutvustamine kolmandale isikule tooks kaasa VangS § 52 lg-s 6 sätestatud keeldumisaluseks olevad olukorrad. Justiitsministeeriumi vastus Viru Vangla apellatsioonkaebusele
2. Justiitsministeerium nõustub vastuses apellatsioonkaebusele (dtl 125-126) Viru Vanglaga ning palub halduskohtu otsus tühistada ning protest rahuldamata jätta. Vastuses esitatud seisukohad kattuvad oma sisu poolest Viru Vangla apellatsioonkaebuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesolevas haldusasjas on vaidlus AKI ettekirjutus-hoiatuse üle, millega AKI kohustas Viru Vanglat väljastama kolmandale isikule soovitud päevikusissekanded, mille olid üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi raames vangiregistrisse teinud kaplan ja sotsiaaltöötaja. Viru Vangla aga keeldus andmeid väljastamast viidates seejuures VangS § 5 2 lg-le 6, sest andmete väljastamine kolmandale isikule võib ohustada vangistuse täideviimist, kuna sisaldab informatsiooni vanglas kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta.
4. Apellatsioonkaebuses leiab Viru Vangla, et seadusandja ei ole andnud protesti esitajale pädevust otsustada, kas vangla hinnang julgeolekuohule on õige või mitte, st Viru Vangla on seadnud kahtluse alla protesti esitaja ettekirjutuse lubatavuse. 24.

§ 1

lg 1 p 2 reguleerib füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel õiguskaitseasutuste poolt süütegude tõkestamisel, avastamisel ja menetlemisel ning karistuste täideviimisel. Kuna vaidlus käib andmete üle, mis on kogutud karistuse täideviimise käigus ja kogutud üksikvangistuse sotsiaalprogrammi raames, tuleb lähtuda ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.

1. a direktiivist (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil. Direktiivi 2016/680 art-st 14 tuleneb, et andmesubjektil on õigus tutvuda tema kohta käivate isikuandmetega, kui seda õigust pole liikmesriigi seadusega piiratud. Sama direktiivi art 15 näeb aga ette alused isikuandmete tutvumise õiguse piiramiseks ning selle lõikest 1 tulenevalt võivad liikmesriigid samas lõikes nimetatud aluste esinemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja õigustatud huve nõuetekohaselt arvestades andmesubjekti isikuandmetega tutvumise õigust täielikult või osaliselt piirata sellises ulatuses ja seni, kuni selline piiramine on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ja proportsionaalne meede.
2. Euroopa Kohus on märkinud: „Nende sätete tõlgendamisel tuleb silmas pidada harta artikli 8 lõikes 3 sätestatud nõuet, et selle artikli lõigetes 1 ja 2 sisalduvate igaühe õigust oma isikuandmete kaitsele käsitlevate sätete täitmist „kontrollib sõltumatu asutus“, ning eelkõige selle artikli lõike 2 teises lauses sätestatud nõuet, et „igaühel on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja nõuda nende parandamist“. Nagu kinnitab väljakujunenud 5 kohtupraktika, on sõltumatu järelevalveasutuse asutamise eesmärk tagada isikuandmete töötlemisel füüsiliste isikute kaitset reguleerivate sätete järgimise üle teostatava kontrolli tõhusus ja usaldusväärsus ning seda tuleb tõlgendada nimetatud eesmärki arvestades“.1
3. Olukorras, kus vastustaja on keeldunud kinnipeetavale andmete väljastamisest, saab viimane pöörduda AKI poole vastavalt

§ 28lg-le 1.

Kolmas isik seda praegusel juhul tegigi. Kuna AKI leidis omakorda, et vangla on rikkunud andmesubjekti õigust tutvuda tema kohta kogutud andmetega, siis tegi ta Viru Vanglale ettekirjutuse. Ringkonnakohus leiab, et taoline teguviis on kooskõlas AKI õigusega teostada haldusjärelevalvet (

§ 56

). Ka direktiivi 2016/640 art 47 lg 2 kohaselt on järelevalveasutusel tõhusad parandusvolitused. Samuti tuleb silmas pidada direktiivi põhjendust 75, mis näeb muu hulgas ette: „Liikmesriikides täiesti sõltumatult oma tööülesandeid täita saavate järelevalveasutuste loomine on oluline, et kaitsta füüsilisi isikuid nende isikuandmete töötlemisel. Järelevalveasutused peaksid valvama käesoleva direktiivi kohaldamise järele ja aitama kaasa selle järjekindlale kohaldamisele kogu liidus, et kaitsta füüsilisi isikuid nende isikuandmete töötlemisel.“ Euroopa Kohus on selles kontekstis märkinud, et „kui selline järelevalveasutus tegutseb eesmärgil tagada andmesubjekti õiguste teostamine direktiivi 2016/680 artikli 17 alusel, kuulub tema ülesanne täielikult tema rolli määratluse alla liidu esmases õiguses, sest see määratlus hõlmab muu hulgas järelevalvet selle üle, kas andmesubjektil on õigus andmetega tutvuda ja neid parandada. Sellest järeldub, et kõnealuse konkreetse ülesande täitmisel, nagu ka muude ülesannete täitmisel, peab järelevalveasutusel olema võimalik kasutada talle direktiivi artikliga 47 antud volitusi, tegutsedes sõltumatult, kooskõlas hartaga ning vastavalt direktiivi põhjenduses 75 märgitule.“2

1. Ringkonnakohus mõistab eelnevat nii, et Eesti õiguskorra kontekstis tähendab see ka järelevalveasutuse ettekirjutuse tegemise õigust viia isikuandmete töötlemine kooskõlla õigusaktides sätestatuga, mille kohaselt saab järelevalveasutus kohustada isikuandmete töötlejat vajadusel väljastama soovitud isikuandmed. Ringkonnakohus nõustub samas ka Viru Vangla arusaamaga, et eelkõige on tema pädev hindama seda, kas andmete väljastamisest keelduda tuginedes VangS § 52 lg-le 6, kuid andmesubjektile negatiivse otsuse korral peab nii AKI-l kui halduskohtul olema võimalus kontrollida keeldumise õiguspärasust ja põhjendatust ning selleks peab antud juhul vangla esitama ka adekvaatsed põhjendused, et tema otsus oleks kontrollitav. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et AKI ettekirjutus-hoiatus oli lubatav.
2. Kuivõrd valdavalt kordab Viru Vangla apellatsioonkaebuses oma varasemaid seisukohti, mida halduskohus oma otsuses ka käsitles, nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega AKI ettekirjutus-hoiatuse õiguspärasuse osas ega pea neid vajalikuks siinkohal korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat.
3. Keelduvas otsuses (dtl 11) põhjendas vangla oma toimimist järgnevalt: „Vangla on seisukohal, et soovitud koopiat kandest me Teile väljastada ei saa. Koopia väljastamisest keeldumise aluseks on VangS § 52 lg
4. Vangiregistrisse kantav teave võib sisaldada ametnike poolt julgeolekuriskide hindamiseks vajalikku infot. Kõnealune kanne, mis sisaldas teavet, millist infot täpselt kogutakse ja talletatakse ongi vanglatöös kasutatavad meetodid ja taktika. Sellist teavet kasutatakse vanglatöös igapäevaselt julgeolekuriskide hindamiseks. Julgeolekuriskide hindamisel kasutatav metoodika ei kuulu kinnipeetavatele avaldamisele, kuivõrd sellise teabe väljastamine seab ilmselgelt ohtu julgeolekuriskide õige ja asjakohase 1 Euroopa Kohtu 16.11.
5. a otsus asjas nr C-333/22, Ligue des droits humains (Vérification du traitement des données par l’autorité de contrôle), p 47 ja seal viidatud kohtupraktika. 2 Samas, p
6. 6 hindamise. Vangistuse täideviimise eesmärgi, milleks on kinnipeetavate õiguskuulekale käitumisele suunamine ja õiguskorra kaitsmine nii vanglas kui väljaspool, täitmise eelduseks on julgeolekuriskide õige hindamine. Kui kinnipeetavale on täpselt teada, mida vangla julgeoluriskide hindamiseks kogub ja kasutab, annab see kinnipeetavale parema võimaluse hindamist mõjutada või takistada. Seeläbi on ohustatud vangistuse täideviimine.“
7. Ringkonnakohus, olles tutvunud vaidlusaluste kannetega (dtl 17), mille tegid vangiregistrisse kaplan ja sotsiaaltöötaja, nõustub siinkohal AKI ja halduskohtu järeldusega, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi raames kaplani ja sotsiaaltöötaja tehtud päevikukanded ei sisalda sellist informatsiooni, et oleks õigustatud nende väljastamisest keeldumine VangS § 52 lg 6 alusel.
8. Apellatsioonkaebusese kohaselt üritab Viru Vangla jätkuvalt väita, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogramm võib anda kolmandale isikule infot kinnipeetavaga seonduvate riskide, tema hoiakute jms kohta, ja olla seetõttu osaks julgeolekuriskide hindamises ja selleks andmete kogumisest. Ringkonnakohus ei välista küll seda, et üksikvangistuse kommunikatsiooniprogrammi raames saadud info võib olla sisendiks julgeolekuriskide hindamisel, kuid käesoleval juhul üritab Viru Vangla sisuliselt juba eos ja automaatselt saavutada olukorda, kus vangiregistrisse kantud andmed ei oleks kinnipeetavale tutvumiseks saadaval. VangS § 52 lg 6 ei saa tõlgendada selliselt, et see välistab kõigile kinnipeetavatele kõigi nende kohta vangiregistrisse kogutud andmete avaldamise julgeoleku kaalutlustel või manipulatsioonide vältimiseks, sest see muudaks sisutuks VangS § 5 2 lg-s 4 sätestatud õiguse andmeid saada.3 Vaidlusaluste kannete puhul on suuremas osas tegemist faktiliste andmetega, milles on kirjeldatud suhtlusprogrammi raames toimunud kokkusaamise sisu, ajalist kestust, vestluse teemasid ja millise kirjandusega kolmas isik soovib tutvuda. Selleks, et vanglal oleks alust andmete väljastamisest keelduda, tuleb vanglal igal konkreetsel juhtumil hinnata küsitud teabe olemust ning sisu ning alles seejärel saab vangla teha kaalutletud otsuse. Praegusel juhul ringkonnakohus ei leia, et vangla oleks kaalutlusõigust teostanud. Lisaks ei ole Viru Vangla ei protesti esitajale ega kohtule selgitanud ja esitanud andmeid, millega koosmõjus kaplani ja sotsiaaltöötaja kanded omandavad sellise tähenduse, et nende kolmandale isikule teatavaks saamine võib kahjustada vangistuse täideviimist jms.
9. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 19.01.
10. a otsus muutmata. Kuna menetlusosalised ei esitanud ringkonnakohtule menetluskulude dokumente, jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ 3 Tallinna Ringkonnakohtu 14.01.
11. a otsus asjas nr 3-20-1420, p
12. 7