Obsah (5)

§ 238§ 175§ 172§ 326§ 185

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-9659 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov, Urmas Reinola Kriminaalasi

§ 238lg 2 kohaselt vähendas karistust ja mõistis karistuseks 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. Kar

S § 68 lg 1 alusel arvas karistuse kandmise alguseks 10.11.2018.a. Philipp D.V suhtes kohaldatud tõkendi tühistas kohtuotsuse jõustumisel. KarS § 83 lg 1 alusel konfiskeeris Philpp D.V-le ja XX-le kuuluva mootorsõiduki BMW X5 registreerimismärgiga XXXXXX. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel määras Philipp D.V-le lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 1 (üheks) aastaks. KarS § 55 lg 1 alusel laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

§ 175

, § 179, § 180 alusel mõisteti Philipp D.V-lt riigituludesse välja sundraha summas 750 eurot; kaitsjatasu 240 eurot. Kriminaalmenetluse kulud määrati tasumisele 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul. APELLATSIOON: 3. Kaitsja taotleb

§ 172

lg 3 alusel kaebetähtaja ennistamist, põhjendades kaebetähtaja möödalaskmist oma abikaasa ootamatu surmaga XX.XX.XXXX.a. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Isiku süü ei olnud suur ning seetõttu süü suurusele vastav karistus võiks olla mõistetav sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Süüdistatav ei pannud toime mingisuguseid joobes juhtimisega kaasnevaid muid rikkumisi ning tegemist ei olnud raske joobega (väljahingatavas õhus alkoholi vähemalt 0,81 mg/l). Kohus on Philipp D.V süüdi tunnistanud KarS § 424 lg 2 järgi, toomata seejuures esile mingeid 2 asjaolusid, mida arvestades võiks Philipp D.V süüd lugeda suureks. Süüdistatav ei ole põhjustanud oma tegudega kuigivõrd ohtlikke olukordi liikluses. Kaitsja viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadele nr 3-1-1-14-07, 3-1-1-23-96, 31-1-33-

1. Süüdistatava suhtumine toimepandusse on oluline kõigi karistusliku tähendusega meetmete kohaldamisel, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole põhjendatud Philipp D.V mootorsõiduki konfiskeerimise osas seetõttu, et arvestamata on jäetud, et mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise näol on tegemist isiku omandiõiguse väga intensiivse riivega, mida võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Kaitsja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-37-07 ja 3-1-1-78-
2. Kaitsja hinnangul tuleb käesoleval juhul eelkõige rõhutada, et Philipp D.V peab kohtuotsuse kohaselt ära kandma pikemaajalise vangistuse ja sel ajal on tema poolt mootorsõiduki kasutamine välistatud. Samas seaks mootorsõiduki konfiskeerimine Philipp D.V pere väga raskesse olukorda, kuivõrd sõiduk on vajalik eelkõige pereliikmete igapäevaelus. Kaitsja leiab, et konfiskeerimine on karistusõigusliku tähendusega meede ja isikule on mõistetud KarS § 424 järgi raskemaliigiline karistus – 2-aastane vangistus, samuti lisakaristus, seega on praegusel juhul sõiduki konfiskeerimine põhjendamatult raske ja ebaproportsionaalne meede ning karistuse eesmärke on võimalik saavutada ka ilma isiku õiguste sedavõrd intensiivse riiveta. Eeltoodu põhjal ja juhindudes

§-dest §-dest 319 lg 7; 337 lg 1 p 4; 338 p 2, 4; 340 lg 2 p 4, 6 palub ennistada apellatsiooni esitamise tähtaeg. Tühistada Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a otsus karistuse ja mootorsõiduki konfiskeerimise osas ning teha uus otsus, millega mõista Philipp D.V-le kergem karistus ja jätta konfiskeerimata Philipp D.V-le ja XX-le kuuluv mootorsõiduk BMW X5 registreerimismärgiga XXXXXX; vabastada nimetatud mootorsõiduk aresti alt ning tagastada Philipp D.V'ile ja XX'le. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT:
3. Kaitsja poolt esitatud taotluse osas ennistada apellatsiooni esitamise tähtaeg märgib kolleegium, et selleks puudub vajadus. Maakohtu resolutiivotsuses on märgitud, et apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav
4. jaanuar
5. Seega oli apellatsiooni esitamise viimaseks päevaks
6. veebruar 2019, millal kaitsja ongi apellatsiooni esitanud. Seega on apellatsioon esitatud õigeaegselt.
7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel puhul selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba 3 eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-1-1-43-11; 3-1-1-64-11).
8. Kaitsja on vaidlustanud maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas leides, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Süüdistatav ei pannud toime mingisuguseid joobes juhtimisega kaasnevaid muid rikkumisi ning tegemist ei olnud raske joobega ning kohus on jätnud arvestamata süüdistatava suhtumise toimepandusse. Ringkonnakohus märgib vastuseks, et edasikaebemenetluses saab karistuse osas kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige see, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). Ringkonnakohtul puuduvad maakohtu otsusele materiaal- ning menetlusõiguslikud etteheited. Maakohus lähtus õigesti karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1 ning tõi välja kõik selle sätte tähenduses asjakohased kuritegu ja Philipp D.V isikut iseloomustavad asjaolud, preventiivsed kaalutlused. Selliselt on maakohus esitanud selged seisukohad Philipp D.V-le reaalse vangistuse mõistmise ning mõistetava karistusmäära osas. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse süü suurust. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kaitsja argument, et joove ei olnud raske ning sellega ei kaasnenud raskeid tagajärgi pole asjakohane. Kohtu poolt karistuse mõistmisel arvestatav süü suurus tulenebki muuhulgas süüdistuses ettenähtud ja maakohtu poolt tõendatuks loetud teo tehioludest ning asjaolu, et süüdistatav ei pannud toime veelgi raskemat kuritegu, pole süüd vähendav asjaolu. Maakohus on arvestanud karistust kergendava asjaoluna, et Philipp D.V kahetseb toimepandud tegu, mistõttu apellatsioonis selle kordamine mõistetud karistuse muutmist ei tingi. Maakohus oli kohustatud arvestama ka Philipp D.V-d iseloomustava materjaliga ning tema varasema käitumisega ja suhtumisega õiguskorda. Philipp D.V on isikuks, keda on varasemalt korduvalt karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja seda nii kriminaalkorras kui ka väärteokorras. Samuti on viimase otsusega kohaldatud tema karistamisel KarS § 69 sätteid, kuid tema poolt kriminaalhoolduse nõuete rikkumise (mitte tarvitada alkoholi) tõttu pöörati karistus täitmisele. Seega eelnevat arvesse võttes on maakohus jõudnud õigustatult järeldusele, et isiku süü, eripreventiivsed ning üldpreventiivsed kaalutlused tingiksid vaatamata kergendavale asjaolule karistusena sanktsiooni keskmisest pikema vangistuse, kuid maakohus on pidanud võimalikuks piirduda põhikaristusega sanktsiooni keskmises määras. Seda eelkõige põhjusel, et Philipp D.V-le tuleb KarS § 424 lg 4 p 2 alusel kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse tähtajalist äravõtmist ning süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist, mis on materiaalses mõttes karistus. Seega on kohus seaduslikult arvestanud, et varasemad karistused ei ole täitnud oma eesmärki ega mõjutanud Philipp D.V-d seaduskuulekalt käituma, mistõttu on põhikaristus sanktsiooni keskmises määras arvestades konfiskeerimist ja lisakaristust, kooskõlas nii süü suurusega kui karistuse eesmärkidega. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust seadusega ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas oleva karistusmäära muutmiseks.
9. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus ei ole põhjendatud Philipp D.V mootorsõiduki konfiskeerimise osas, kuivõrd arvestamata on jäetud, et mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise näol on tegemist isiku omandiõiguse väga intensiivse 4 riivega, mis seab Philipp D.V pere väga raskesse olukorda. Sõiduki konfiskeerimine on põhjendamatult raske ja ebaproportsionaalne meede seetõttu, et isikule on mõistetud KarS § 424 järgi raskemaliigiline karistus – 2-aastane vangistus, samuti lisakaristus. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on põhjendatult märkinud, et selline omandiõigust intensiivselt riivav meede on põhjendatud seetõttu, et Philipp D.V-d on korduvalt karistatud joobes juhtimise eest ning seega esineb samalaadsete tegude jätkamise reaalne oht. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et 2015 aasta maakohtu otsusega konfiskeeriti juba temalt kuriteo toimepanemise vahendina mootorsõiduk, kuid nimetatud meede ei mõjutanud teda uue samalaadse kuriteo toimepanemisest loobuma. Ka kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-37-07 on asutud seisukohale, et mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Siinkohal kolleegium uuesti toonitab, et isegi sama meede pole eeltoodud eesmärki täitnud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus piisava selgusega esitanud oma põhjendused, miks on alust järelduseks, et uute liiklusalaste kuritegude toimepanemise jätkamise oht on reaalne. Siinkohal peab kolleegium vajalikuks korrata, et maakohus on arvestanud põhikaristuse määramisel konfiskeerimise kohaldamist ning seetõttu on mõistnud karistuse sanktsiooni keskmises määras.
10. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et maakohus on arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb karistuse mõistmisel ja KarS § 83 lg 1 kohaldamisel silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb

§ 326lg-st 3 jätta läbi vaatamata.

9. RÕS alusel määratud kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt oli kaitsetoiminguks apellatsiooni koostamine ja kohtuotsuse analüüs. Kulutatud ajaks on märgitud 1,5 tundi ja summaks 90.00 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele. Taotluses märgitud toiming on olnud kooskõlas seaduses ettenähtud apellatsiooni esitamise õigusega. Märgitud ajakulu saab hinnata mõistlikuks.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Ringkonnakohus jätab süüdistatava huvides esitatud apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna läbi vaatamata, mis tähendab, et maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses muutmata. Seega jääb määratud kaitsja tasu Philipp D.V kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 5