KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nr Tsiviilasi Hagi hind Menetlusosalised esindajad Asja lahendamine ja Tartu Maakohus Susann Liin

§ 4034lg 2 kohaselt hindama tarbija krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega.

Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sh tarbija varalist seisundit, regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Krediidiandja peab määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse lähtudes tarbija kohta olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse suurusest. Krediidiandja peab lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse hindamiseks tarbijalt teavet ja kasutama andmekogusid.

§ 4033

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt ka tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil kontrollima. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto väljavõtet. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

1. Käesolevas asja on hageja olnud seisukohal, et ta täitis kõiki eelnimetatud kohustusi, järgis nõuetekohase hoolsusega vastutustundliku laenamise põhimõtet ja VÕS § 403 4 nõudeid. Hageja kontrollis kostja esitatud teavet laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. Hagiavalduse kohaselt tugines hageja nii järelmaksulepingu kui ka krediidilepingu sõlmimisel kostja esitatud andmetele oma sissetuleku ja väljaminekute kohta ning andmetele, mis nähtusid vastustest päringutele Maksu- ja Tolliametile (MTA), maksehäireregistrist ja taust.ee-st. Krediidiandja lähtus sellest, et kostja netosissetulek on 800 eurot, võttes aluseks MTA päringute vastused. Hageja arvestas, et kostja igakuised kohustused on 100 eurot, sest kostja oli märkinud, et tema finantskohustused on 0 eurot. Hageja arvestas majapidamiskuludeks 285 eurot. Hageja leidis, et eeltoodu oli piisav kostja krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja ei tuvastanud, et 4 kostjal oleks olnud täiendavaid kohustusi, lähtudes andmetest registrites, päringute vastustest, kostja esitatud vastustest ning maksehäireregistri ja taust.ee andmetest.
2. Kohus leiab, et hageja rikkus kostjaga järelmaksulepingut ja krediidilepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet ega järginud nõuetekohast hoolsust VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, sest ta märkis kostja igakuisteks kohustusteks abstraktselt 100 eurot ega kogunud piisavalt teavet kostja kohustuste kohta. Hageja oleks pidanud kostja kohustuste hindamiseks küsima kostja pangakonto väljavõtet, lähtudes eespool viidatud Euroopa Kohtu ja Riigikohtu praktikast. Kostja sissetulekute ja kohustuste kontrollimiseks ei ole piisav, kui lähtuda kostja esitatud andmetest ning MTA päringute, maksehäireregistri ja taust.ee vastustest, sest need ei võimalda hinnata kostja kohustusi. Kohus leiab, et kuivõrd hageja ei tõendanud, et muu teave oli kostja krediidivõimelisuse hindamiseks ja tema finantskohustustest ülevaate saamiseks piisav ning ta ei küsinud kostja pangakonto väljavõtet, on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmane tagajärg on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks tuleb lugeda seadusjärgne määr ning muid tasusid kostja hagejale sellisel juhul ei võlgne VÕS § 4034 lg 7 järgi. Hageja on esitanud kohtule tagasimaksete ümberarvutuse juhuks, kui kohus leiab, et hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ning palunud sellisel juhul kostjalt enda kasuks välja mõista ümberarvutustes kajastuvad summad. Kohus lähtub seejuures asjaolust, et hageja on arvestanud intressimääraks 0%. Hagiavalduse kohaselt ütles hageja kostjaga sõlmitud järelmaksulepingu ja krediidilepingu kostja kohustuste rikkumise tõttu pärast mõistliku tähtaja andmist üles 15.04.
4. Hagejal on lepingute ülesütlemise tõttu VÕS § 196 lg 5 ja §-de 189–191 kohaselt õigus nõuda üleantu tagastamist.
5. Kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab järelmaksulepingust tulenevalt kostjalt hageja kasuks ümberarvutuste kohaselt välja põhivõla 441 eurot 59 senti ja viivise 9 eurot 26 senti alates lepingu ülesütlemisest kuni ümberarvutusi sisaldava hagi esitamiseni (16.04.2024– 08.10.2024). Kohus jätab VÕS § 4034 lg 7 järgi rahuldamata intressi 29 eurot 62 senti ja haldustasu 11 eurot 60 senti. Kohus mõistab krediidilepingust tulenevalt kostjalt hageja kasuks välja ümberarvutuste kohaselt põhinõude 3602 eurot 33 senti ja viivise 75 eurot 49 senti alates lepingu ülesütlemisest kuni ümberarvutusi sisaldava hagi esitamiseni (16.04.2024–08.10.2024). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka 35 eurot sissenõudmiskuludena VÕS § 113 2 lg 2 p 3 mõttes, sest VÕS § 403 4 lg 7 kõrvaldab seadusjärgset intressimäära ületava intressimäära ja muud tasud, kuid ei kõrvalda makseviivitusest tekkinud viivise tasumise kohustust, leppetrahvinõudeid ega sissenõudmisel tekkivaid sissenõudmiskulusid (VÕS-II Komm/Käerdi/Õunpuu § 4034, p 3.3). Rahuldamata jääb intressinõude 593 eurot 73 senti.
6. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda ning hageja menetluskuludest jääb 75% kostja kanda ja 25% hageja kanda.
7. Hageja on menetluskulude nimekirjas palunud kostjalt menetluskuluna välja mõista 615 eurot, mis hõlmab hagiavalduselt tasutud riigilõivu 595 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 2 mõttes menetluskulu, mille tasumise kohustus tuleneb seadusest, seega on tegemist vajaliku ja põhjendatud kuluga TsMS § 175 lg 1 mõttes. Hagejal on õigus nõuda ka maksekäsu kiirmenetluse kuluna 20 eurot TsMS § 162 lg 1, § 172 lg 9 ja § 4842 kohaselt, millest tulenevalt arvestatakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks 5 ülemineku korral maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka ning võimaldatakse nõuda riigilõivu ja 20 eurot menetluskuludena maksekäsu kiirmenetluses.
8. Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulud 461 eurot 25 senti ning TsMS § 177 lg 4 järgi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin 6