Obsah (9)

§ 15§ 18§ 17§ 31§ 27§ 33§ 34§ 39§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. veebruaril 2025 Jõhvis Väärteoasja number 4-24-4144 (940023000981) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär Meri

§ 15lg 3.

Kohus leiab, et menetlusalune isik on vastava teo toime pannud, tegutsedes ettevaatamatusest selle hooletuse vormis,

§ 18lg 3 mõttes.

Seda lõpuks möönis kaitsekõnes kaitsja ise. Kohus peab usaldusväärseks menetlusaluse isiku väidet, et kl 16:26 eelteate esitamisel ei teadnud ta, et jätab näitamata ühe kalaliigi, nimelt särjesaagi, hinnangulise koguse kilogrammides. Selline 10 / 17 menetlusaluse isiku väide ei ole millegagi ümber lükatud. Vastupidi, tunnistaja K. on väitnud, et kalakastile oli peale vajunud mõrra osa ja see särjekast jäigi märkamata. Sellises olukorras on kohtu arvates võimalik, et kapten ei näe kalaliiki kastis. Samas, kui ta oleks tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumisega, oleks ta süüteokoosseisule vastava asjaolu ette näinud. Hinnangulise koguse kilogrammides kalaliigiti näitamiseks oleks piisav, kui menetlusalune isik võtaks mõrra osa maha või eemaldaks kõrvale ja oleks oma pilguga kontrollinud saaki kastide kaupa – särjed olid kastis sorteeritud ja hästi nähtavad, üks kalatäis kast ja teises kastis veidi särge. Seda enam, et kala sorteerimisel kell 10-11 paiku nägi menetlusalune isik särge. Kohus ei näe ühtegi tõsiselt võetavat asjaolu, mis oleks menetlusaluse isiku jaoks takistuseks nõuetekohase andmete esitamisel. Kaebuses on puudutatud keelueksimuse teemat. Eeskätt selgitab kohus, et eksimust puudutavad õigusnormid on

§ 17

– eksimus süüteokoosseisupärastes faktilistes asjaoludes; § 31 - eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus; § 39 – eksimus teo keelatuses.

§ 17

eksimuse olemasolu või selle puudumist tuleb analüüsida koosseise subjektiivsele küljele hinnangu andmisel. Õigusnorm sätestabki, et kui isikule ei ole teada süüteokoosseisule vastav asjaolu, ei saa rääkida tahtlikust teost, sel juhul isik vastutabki ettevaatamatusest toimepandud süüteo toimepanemise eest. Menetlusalune isik selgitas kohtumenetluses, et ta ei teadnud, et ta jätab näitamata eelteates särjekoguseid, sest ei näinud neid katte all. Kohus pidaski seda usutavaks ja leidis, et eelteates särjekoguste näitamata jätmine ongi toime pandud ettevaatamatusest.

§ 31

ettenähtud õigusevastasuse eksimusele ei ole alust tugineda, sest kaebuses ega menetlusaluse isiku poolt ei ole toodud ühtki asjaolu, mida isik oleks endale ekslikult ette kujutanud ja mida saaks käsitleda õigusvastasust välistavate asjaoludena. Õigusvastasus on välistatud hädakaitse, hädaseisundi ja kohustuste kollisiooni puhul ehk

§ 27-30 sätestatud juhtudel.

Käesoleva kohtuasjas ei ole alust analüüsida menetlusaluse isiku hädakaitset, hädaseisundit või kohustuste kollisiooni. Õigusevastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Menetlusalune isik on teo toimepanemises süüdi, sest ta on

§ 33

mõttes süüvõimeline isik – vähemalt 14-aastame ja süüdiv

§ 34mõttes.

Kaebuse esitaja leiab, et menetlusaluse isiku süüd välistab just

§ 39ettenähtud eksimus teo keelatuses.

Kohus leiab, et kaebuses esitatud argument on loogiliselt vigane - kohtule püütakse selgitada, et kutseline kalur, kalalaeva kapten ei teadnud, et ta peab järgima kalapüügi andmete esitamise reegleid. Kaebuse esitaja soovis kohtule tõendada, et “N. S.le ei saa antud juhul ette heita sedagi, et ta ei teadvustanud enda käitumise võimalikku ebaseaduslikkust”, järelikult väärteomenetlus tuleb lõpetada süüd välistava asjaolu esinemise tõttu. Argument on asjakohatu. Menetlusalusele isikule oli absoluutselt selge, et õigusnormist tulenevaks kohustuseks on esitada andmed 1 tund enne sadamasse tulekut hinnanguliselt kilogrammides kalaliigiti. Sellele osutab tema objektiivne tegevus – ta oli võimeline täitma kalapüügipäevikut ja teadis tol ajal kehtinud kohustusest esitada vajadusel päevik järelevalveteostajale ja tegigi sega esimesel nõudel ehk allus täielikult järelevalvele; kl 16:23-16:26 edastas ta, vastavalt õigusnormi nõuetele, 1 tund enne planeeritut sadamasse tulekut hinnangulised andmed häirekeskuse kaudu ( selline võimalus oli õigusnormis ette nähtud VV määruse nr 155 § 20 lg 3). Ka kohtuistungil kinnitas menetlusalune isik, et jah eelandmeid tuli esitada telefonile 1313 tund aega enne saabumist, see on kohustuslik. Seega oligi kutselisele kalurile, kelleks on N. S., ilmselge, et hinnanguliste kalaliigiti 11 / 17 kilogrammides andmete näitamata jätmine on ebaseaduslik. Väita, et ta ei teadnud, et andmete esitamata jätmine on ebaseaduslik, oleks alusetu. Keelueksimuse teemat (

§ 39mõttes) on kohtupraktikas käsitletud.

Lahendis 4-23-3193/28 pp 17,19 on Riigikohus selgitanud teatud valdkonnas tegutsev isik peab endale selgeks tegema valdkonda puudutavat õiguslikku regulatsiooni. Maakohus leiab, et reeglina on perspektiivitu tugineda argumendile, et kutseline kalurile, kes on ka kalalaeva kapten, ei ole teada kalapüügi ja selle aruandlust puudutavad õiguslikud normid. Kohus leiab, et tegelikult soovis kaebuse esitaja tugineda just

§ 17

ettenähtud eksimusele – süüteokoosseisule vastava asjaolu mitteteadmine, isik ei teadnud, et ta jätab särjekoguseid eelteates näitamata. Seda teemat on kohus juba analüüsinud ja tegelikult selle argumendiga ka nõustunud. Muid süüd välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Karistus Vastavalt

§ 56lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht (Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-158-13 p.7), et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Menetlusalune isik on karistatud rahatrahiga summa 600 eurot mis on 150 trahviühikut. Kuna kalapüügiseaduse § 77 lg 2 ettenähtud sanktsioon näeb ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut ehk summas kunu1200 eurot. Seega määratud rahatrahv j on sanktsiooni keskmises määras. Kergendavaks asjsoluks on isiku kahetsus. Kohtuistungil selgitas isik, et ta kahetseb, et nii juhtus, et ta jättis särjekoguse märkamata. Kohtu jaoks ei ole kahtlust, et isik suhtub reeglitest kinnipidamisesse piisava tõsidusega. Ta ei püüdnudki varjata kohtu ees, et kala sorteerimisel kl 10.11 paiku nägi ta särge kalasaagis, kui eelteate esitamisek ajaks jättis särjekoguse näitamata eksimuse tõttu, kast oli mõrra all. Ta vastas ka kohtuistungil, et tuleb olla tähelepanelik, lk

1. Raskendavaid asjalusid ei ole. Tegemist on üheepisoodilise süüteoga. Kalavarudele ei ole süütegu kahju tekitanud ega kalavaru ohtu seadnudki. Tegemist on väärteokoosseisuga, mida kehtestatud õigusnormi kaitseala hõlmab kalapüügiga seotud andmete esitamist ja on suunatud kalanduses vajaliku järelevalve tõhusaks tagamiseks. Käesolevas juhtumis ei olnud järelevalve märgatavalt takistatud või raskendatud. Eelteade iseenesest oli esitatud 1 tund enne sadamasse tulekut ja keskkonnaametnikud said õigel ajal kohale saabuda ja alustada kontrolli. Kalasaagi vaatlusel ja ühe kalaliigi kaalumisel oligi avastatud rikkumine – ühe kalaliigi kilogrammides eelteates näitamata jätmine. Kohus arvestab, et tegu on toime pandud ettevaatamatusest. Kohus hindab süü suurust ja leiab, et see on kindlasti alla keskmise ja pigem miinimumlähedane. 12 / 17 Kohus arvestab N. S. isikut. Varasemalt ei ole ta karistatud kriminaal- ega väärteokorras. Isik on kutseline kalur ja senini on tema käitumine kalurina oli laitmatu. Ei saa arvata, et isiku puhul esinevad olulised riskid edaspidigi sarnaste süütegude toimepanemiseks. Pigem on kohtu arvates tegemist üksikjuhtumiga, millest tuleb menetlusalusel isikul teha õigeid järeldusi, olla edaspidi tähelepanelikum kalapüügi aruandluses. Kohus näeb menetlusaluse isiku ütlustest kohtuistungil, et tegelikult on ta oma rikkumisest aru saanud ja annab sellele ka õige hinnangu, et edaspidigi tuleb olla tähelepanelikum. Isiku suhtumist teole näitab ka asjaolu, et 18.10.2023, kui näitamata kogused olid avastatud kalalaeval, püüdis isik aruandlust nö vastavusse viia ja esitas teate ka õigel ajal näitamata jäänud särjekoguse kohta. Arvestades süü suurust (pigem minimaalsele lähedane), isikut (varasemalt ei ole karistatud), kergendava asjaolu esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist, karistamise eesmärke, et isik ei paneks enam toime uusi, eeskätt kalapüügi seadusest tulenevaid süütegusid, leiab kohus, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse määr, sanktsiooni keskmine määr, ei vasta karistamise eesmärkidele ega üldse teoga vastavuses. Karistuse määr peab vastama süü suurusele (pigem minimaalne), isikule (varasemalt ei ole karistatud), karistamise eesmärkidele (ei isik ei paneks toime uusi süütegusid ja õiguskord oleks kaitstud) ja kohtu arvates võiks karistuse ehk rahatrahvi määr olla 40 trahviühiku ulatuses ehk 160 eurot ehk umbes üks kuuendik maksimummäärast. Kaebuses on alternatiivselt esitatud taotlus lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 näidatud alusel otstarbekuse kaalutlustel. Kohtuväline menetleja on sellele vastu, leides, et tegemist on tõsise rikkumisega Euroopa Nõukogu määruse ja kalapüügiseaduse mõttes, ja menetlejal puudub kaalutlusõigus rikkumise tõsiduse kaalumiseks või hindamiseks. Selliste rikkumiste puhul on alati avalik huvi olemas. Kohus selgitab kohtuvälisele menetlejale, et tal on mitte ainult võimalus hinnata tõsiduse määra, vaid ta on kohustatud seda tegema igal konkreetsel juhul. Euroopa Nõikogu määruse 1005/2008 art 3 lg 2 näeb ette: „Lõikes 1 nimetatud tegevusi käsitatakse artikli 42 kohaselt tõsiste rikkumistena olenevalt vastava rikkumise raskusastmest, mille peab kindlaks määrama liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse selliseid kriteeriume nagu põhjustatud kahju, rikkumise ulatus, selle maksumus ja kordumine.“ Määruse art 42 lg 2 näeb ette konkreetselt: „Rikkumise tõsiduse määrab kindlaks liikmesriigi pädev asutus, võttes arvesse artikli 3 lõikes 2 sätestatud kriteeriume.“ Kohus peab vajalikuks tuletada kohtuvälisele menetlejale meelde kohtupraktikas võetud seisukohti ja selgitada veel korra, et süüteo toimepanemisele ei peagi ilmtingimata järgnema karistus, 4-18-5832/18: “
2. Kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud järjekindlalt arvamusel, et süülise väärteo toimepanemine ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Menetluse saab sellel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus asjas nr 3-1-1-11-14, p 13 ja
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.)
7. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati L. R. LS § 223 lg 1 kui raskeimat karistust ettenägeva sätte alusel rahatrahviga, mille suurus jääb alla sanktsiooni keskmise määra - täpsemalt vastab määratud rahatrahvi suurus sanktsiooni raskusest ühele kolmandikule. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid pole tuvastatud. Väärteokoosseisud on teoühtsuse mõttes realiseeritud ühe 13 / 17 teoga ja ettevaatamatusest. Väärteoasja materjali hulgas pole andmeid selle kohta, et menetlusalust isikut oleks varem liiklussüütegude toimepanemise eest karistatud.
8. Väärteo tehiolusid, sh tagajärje raskust, ja L. R. iseloomustavaid andmeid silmas pidades pole võimalik rääkida sellest, et menetlusaluse isiku süü on suur. Kuigi L. R. rikkus hoolsuskohustust, lõi soodusolukorra liiklusõnnetuse tekkimiseks raudteeülesõidukoha hoiatussüsteemi rike. Vähetähtis pole arvesse võtta, et liiklusõnnetuse tagajärjel sai kahjustusi ka menetlusaluse isiku sõiduk. Samuti ei tingi karistamist avalik menetlushuvi. Nendel põhjustel on otstarbekas väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel.“ Kohus selgitab, et Euroopa Nõukogu määruse mõttes tõsise rikkumise puhul on oluline tuvastada, kas isiku süü on selles tõsises rikkumises suur või vähemalt märkimisväärne ja kas isiku käitumine vajab ilmtingimata korrigeerimist läbi karistamise. Teisisõnu kohus püüab kohtuvälisele menetlejale selgeks teha, et rikkumine tõsidus Euroopa määruse mõttes ei tähenda, et konkreetse isiku süü konkreetses rikkumises on automaatselt suur või vähemalt oluline ja selle asja menetlemiseks ja isiku karistamiseks oleks alati automaatselt olemas avalik huvi. Kohus on tuvastanud, et isiku süü suurus ei olegi suur-oluline, vaid pigem minimaalne. Kohtu arvates on kohtuväline menetleja karistuse määramisel reeglitega eksinud ja on määranud teole ja isikule mittevastavat karistus. Õige ja õiglane karistus oleks kohtu arvates 40 trahviühiku ulatuses 160 eurot, see on umbes 1/3 keskmisest määrast. Tegemist on üheepisoodilise teoga, mis on toime pandud ettevaatamatusest. Kahju tekitatud ega ohtu loodud ei ole. Isik tunnistas viga ja peale randumist ja keskkonnaametnikega suhtlemist püüdis andmeid parandada, esitades andmed särjekoguse kohta- 40 kg särge, mis on 1 kalakast. Kohus ei näe siin ka avalikku huvi isiku karistamiseks. Tegu oli toime pandud 18.10.2023, sellist lihtsat juhtumit menetleti ebamõistlikult pikalt, aasta aega, ja väärteoprotokolli koostamiseni jõuti alles 31.10.2024, kusjuures alates 20.10.2023 kuni 31.10.2024 ei olnud menetleja teinud ühtegi menetluslikku toimingut ega liigutust, nagu ka ühtki aeganõudvat toimingut tehtud ei olnud. Ka pärast 18.10.2023 ei ole isik ühtki süütegu toime pannud ( vähemalt kohtule ei ole selliseid juhtumeid teada). Isik jättis esitamata andmed särjekoguse kohta – särje kui kalaliigi kohta ei ole ette nähtud püüdmise keeluaegu ega eraldi kvoote. Seega on täiesti alusetu menetleja otsuses tehtud viide süüd suurendavale asjaolule, et särje näitamata jätmine on tähtis kvootide jälgimiseks. Selle kalaliigi riiklikud üldkvoodid on aastate lõikes olnud täitmata, vähemalt nii väitis kutseline kalur tunnistaja O. I., kohtuvälise menetleja poolt ei ole see asjaolu ümber lükatud. Kohus ei näe milline siin võiks olla avalik huvi konkreetse isiku karistamiseks. Kohtuvälise menetleja argument, et menetlejal puudub kaalutlusõigus kui rikkumise tõsidus tuleneb Euroopa määrusest ja nende menetleja jaoks on sellistes asjade menetlemiseks alati avalik huvi olemas, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav ja näitab, et menetleja ei tunne vahet, mis on Euroopa Liidu keskkonnaõigusega sätestatud liikmesriigi kohustused meetmete ja sanktsioonide kehtestamiseks ja mis on siseriiklik karistusõigus, mille kohaselt isiku süü aluseks on konkreetne tegu, selle faktilised asjaolud, seda ka siis kui karistuse kohaldamine on seotud Euroopa Liidu õiguse valdkonnaga. Riigikohus on rõhutanud lahendis 3-1-1-65-16 p 23: „Nõustuda ei saa kohtuvälise menetleja väitega, mille järgi tuleb väärteomenetlus läbi viia erandeid tegemata ja et I. P. karistamine oli vajalik võrdse kohtlemise tagamiseks (võrreldes nõuetekohast hinnakirja omavate taksojuhtidega). Konkreetses asjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest. See tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude puhul on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. detsembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-120-13, p 15). Kohtuvälisele 14 / 17 menetlejale antud kaalutlusõiguse eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. oktoobri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamist ei välista ka asjaolu, et menetlusalune isik pani teo toime kutsetegevuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. aprilli
14. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-11, p 14).“ Ehk asjaolu, et isik on kutseline tegelane, ei suurenda kuidagi automaatselt tema süü suurust ega takista menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel. Kohus leiab, et kaebuses esitatud taotlus väärteomenetluse lõpetamiseks otstarbekuse kaalutlustel on igati põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus ei näe, et isik vajaks käesoleva ajal mõjutamist karistamise kaudu. Alates 18.10.2023 möödunud aeg näitas, et ka ilma karistuseta on isik võimeline kalanduses kehtivatest reeglitest kinni pidama ja neid järgima. KOHTU MEETMED Väärteomenetlus kalapüügiseaduse § 77 lg 2 järgi ettenähtud teos, et N. S., olles kalapüügil Peipsi järvel ja kalalaeva kapten, jättis kalapüügipäevikusse näitamata kalakogused kakaliikide kaupa kilogrammides, nimelt 40 kg särge, rikkudes sellega VV määruse nr 155 § 16 lg 14 sätet, lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteokoosseisu puudumise tõttu. Väärteomenetlus kalapüügiseaduse § 77 lg 2 järgi ettenähtud teos, et N. S., olles kalapüügil Peipsi järvel 18.10.2023 ja kalalaeva kapten jättis eelteates näitamata hinnanguliselt kilogrammides kalakoguse, nimelt 40 kg särge, millega rikkus VV määruse nr 155 § 20 lg 1 p 3 (alates 01.04.2024 VV määruse nr 92 § 12 lg 1 p 3,4), lõpetada VTMS § 30 lg 1 p 1 näidatud alusel otstarbekuse kaalutlustel. MENETLUSKULUD Kaitsja poolt on kohtule esitatud taotlus isiku õigusabikulude hüvitamiseks summale kokku 1972,74 eurot koos käibemaksuga, lk 44-
15. Esitatud on arved ja maksekorraldused. Menetlusalune isik suhtes on väärteomenetlus osaliselt lõpetatud tema teos väärteokoosseisu puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Sel juhul aktualiseerub VTMS § 23 järgi ettenähtud meede - isikule hüvitatakse tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtu hinnangul on süüdistuse maht vähenenud seoses väärteomenetluse osalise lõpetamisega koosseisu puudumisega vähemalt poole võrra. Sisuliselt lõpetatud on osa, mis puudutas andmete näitamata jätmist kalapüügipäevikusse, süüdistusse jäänud osa, mis puudutab sama andmete näitamata jätmis eelteates. Seega hüvitamisele kuulub pool valitud kaitsja makstud õigusabikuludest ( see on 986,37 eurot koos käibemaksuga) eeldusel, et tasu ise on mõistlik, kusjuures ei ole oluline kas isik on juba õigusabikulu kandnud või tal on õigusabikulud alles tekkinud, oluline, et esitatud oleksid kas kulu kandmist või tekkimist kinnitavad dokumendid, 1-19-31/63 p 27; käesolevas kohtuasjas selles osas ei tekki kohtul ühtki kahtlust, sest kaitsja esitas õigusabikulu tekkimist kinnitavad dokumendid, arved ja maksekorraldused ( hüvitatav õigusabikulude summa peab olema proportsionaalne süüdistuse osale, milles on isik õigeks mõistetud, RKKK 04.03.2021 määrus nr 1-20-470, p 29). 15 / 17 18.10.2023 Riigikohtu lahend 1-22-7663/18 p 15 jääb mõistlikkuse piiridesse õigusteenuse tunnihind vandeadvokaadi puhul 220 eurot ja vandeadvokaadi abi puhul 180 eurot (sellele lisandub käibemaks). Vastavalt arvetele, vandeadvokaat A. Valk osutatud õigusabi tunnihind on 150 eurot ilma käibemaksuta, mis on igati mõistlik. Mõistlikkuse hindamisel tuleb arvesse võtta asja maht, selle keerukust, osutatud õigusabi aega ja kvaliteeti, üldist hinnatõusu, sama lahend p
16. Kohus leiab, et iseenesest ei ole käesoleva kohtuasi keerukas ega mahukas, selles ei tekkinud keerulisi õiguslikke ega tõenduslike situatsioone. Tegemist on olukorraga, milles isik jättis ettevaatamatusest näitamata eelteates üht kalaliiki koguse kilogrammides - üks kast särge, mida isik ei ole tegelikult kunagi vaidlustanud kui fakti. Sellele faktile seatud õiguslik regulatsioon samuti ei ole õiguslikult keerukas ega mitmetimõistetav, mis kutsuks vaielda. Õigusabi osutamisele näidatud aeg on kokku 10,5 tundi, mis katab 3 tunni mahus kohtuistungi ja selleks ettevalmistamise ( kusjuures kohtuistungi reaalne aeg ongi 3 tundi, seega ettevalmistamise aeg ei ole tegelikult arvestatud, kuigi kaitsja oli istungiks valmis), 7,5 tundi on kliendiga nõupidamised, abi isiku ülekuulamisel, transpordi kulud, toimiku läbitöötamine, konsultatsioon, kaebuse koostamine. Kohus leiab, et iseenesest on õigusabi osutamisele kulutatud aeg 10,5 tundi mõistlikkuse piirides. Millele kohus soovib tähelepanu juhtida, see on osutatud õigusabi kvaliteet. Kohus leiab, et käesolevas kohtuasjas ei olnud esitatud õigusabi alati vastaval kvaliteedi tasemel. Kohus peab vajalikuks osutada järgmisele. Esitatud kaebusest nähtub, et õigusabi osutamisel ei olnud kaitse endale selgeks tehtud õigusliku eksimuse teemat (asjaolude mitteteadmine

§ 17

, eksimus õigusevastasuses ja keelueksimus), kuigi vastav kohtupraktika on selles osas hästi arenenud. Samuti on kaitse poolt olnud taotletud 3 tunnistajate ülekuulamist ( ühest tunnistajast loobuti kohtuistungi alguses), kelle ütlused ei ole kohtuliku arutamise tulemina uue sisulise tõenduskogumi loonud- ehk kaitse tunnistajad andsid ütlused selle kohta, milles puudus faktiline vaidlus (menetlusalune isik esitas kalapüügi osas andmed kuid hilinemisega, sadamas olid kalakogused kaalutud). Asjakohaseks tuleb pidada taotlused lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlustel või vähendada karistust, selleks aga puudus vajadus taotleda istungimenetlust ja kasvatada selle kaudu kaitsealuse õigusabikulusid – seadus näeb ette võimaluse läbi vaadata kohtuasja kirjalikus menetluses. Kaitse ei kontrollinud kaebuse esitamisel isiku vastutuse aluseks olevate õigusaktide kehtivust ja sisu, jättes kaebuses näitamata, et kalapüügipäeviku täitmise rikkumises tuleb menetlus lõpetama esimesel võimalusel, sest vastav õigusnorm on kehtetuks tunnistatud. Õigluse mõttes, tuleb mainida, et ka professionaalne kohtuväline menetleja ei teinud endale vaevu juhtida tähelepanu asjaolule, et vastutuse alusel olev õigusakt on otsuse tegemisel ajaks olnud juba kehtetuks tunnistatud ja kehtima hakkas muu õigusakt. Sellise kvaliteediga õigusabi osutamine, summas 986,37 eurot, väärib vähendamist kuni 700 euroni, mis kuulub isikule hüvitamisele VTMS 23 alusel. Kohus selgitab kaitsjale, et VTMS § 23 alusel kuulub õigusabi summa isikule hüvitamisele ainult siis, kui menetlus on lõpetatud VTMS § 29 p 1-3, 5-6 alusel. Menetluse lõpetamisel VTMS § 30 16 / 17 alusel, otstarbekuse kaalutlustel, kannab õigusabikulusid isik ja hüvitamisele need ei kuulu ( 4-201259/16 p 36). /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu kohtunik 17 / 17