← Eesti

3-22-1276/16

Obsah (8)§ 215§ 213§ 223§ 116§ 131§ 126§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2025, Tallinn Haldusasja number 3-22-127

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-22-1276 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Venemaa Föderatsiooni kodanik Q.U esitas 07.02.2022 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa taotluse töötamiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 5).
  2. PPA keeldus 31.05.2022 otsusega nr 15.3-3.3/51-1 Q.U-le tähtajalise elamisloa andmisest VMS § 123 p 6 alusel. VMS § 123 p 6 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui seda näeb ette Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestav õigusakt. Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse (RSanS) § 27 lg 1 annab Vabariigi Valitsusele volituse sanktsiooni kehtestamiseks määrusega. Vabariigi Valitsus kehtestas 08.04.2022 määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ (sanktsioonimäärus), mille § 1 sätestab, et sanktsioonina kehtestatakse piirang eelnimetatud riikide kodanikele lühiajaliseks Eestis töötamiseks ning tähtajalise elamisloa või viisa andmiseks töötamise või ettevõtluse eesmärgil. Määrust kohaldatakse kõigile, kes taotlevad tähtajalist elamisluba töötamiseks (sanktsioonimääruse § 2 lg 1 p 5). VMS § 123 p 6 puhul on tegemist imperatiivse keeldumise alusega, mistõttu tuleb tähtajalise elamisloa andmisest keelduda.
  3. Q.U esitas 08.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 31.05.2022 otsuse tühistamiseks ning tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks. Otsuse aluseks olevad normid on vastuolus nii põhiseadusega kui ka Euroopa Liidu õigusega. Kaebajat diskrimineeritakse kodakondsuse ja etnilise päritolu järgi. Ainuüksi kaebaja kodakondsus ei saa olla aluseks keelduda kaebajale kui kõrge kvalifikatsiooniga töötajale tähtajalise elamisloa andmisest. Sanktsioonimääruse § 2 lg 11 p 3 tuleb jätta kohaldamata.
  4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis toodu juurde.
  5. Tallinna Halduskohus jättis 24.08.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustaja keeldus õiguspäraselt kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebaja suhtes ei saanud kohaldada sanktsioonimääruse § 2 lg-s 3 nimetatud erandit, sest tegemist ei olnud varasemalt antud elamisloa pikendamisega. Kaebaja väited diskrimineerimisest ei ole põhjendatud. Sanktsioon ei ole kehtestatud mitte Venemaa Föderatsiooni erinevate isikute suhtes, vaid kõikide Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes. Sanktsioonimäärus ei näe ette erandi tegemist kõrge kvalifikatsiooniga töötajate suhtes. Sanktsiooni puhul on tegemist välispoliitilise meetmega Eesti julgeoleku ja huvide kaitseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  6. Q.U palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 24.08.2023 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus jättis kohtumenetluse norme rikkudes kohtuistungi pidamata ja selgitamiskohustuse täitmata. Kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses

§ 131

lg 1 p 2 alusel, kuid vastavalt

§ 126lg-le 1 vaadatakse asi üldjuhul läbi kohtuistungil.

Praeguses asjas on tegemist kaebaja kaaluka õigushüvega ja selle intensiivse riivega. Istungi korraldamine oleks võimaldanud kaebajal parandada Euroopa Kohtult eelotsuse küsimise taotluse. 2

(4)3-22-1276 Seadusandja ei andnud Vabariigi Valitsusele pädevust kehtestada rahvusvahelisi sanktsioone omal algatusel. Lisaks ei olnud valitsusel volitusi kehtestada sanktsioone kodakondsuse tunnuse põhjal piiramatu arvu inimeste suhtes. Sanktsioonimääruse § 1 ja § 2 lg 1 p 5 tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohtult tuleb küsida eelotsust selle kohta, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13.12.2011 direktiivi 2011/98/EL preambula p-e 17, 28, 29 ja 31 ning art 4 lg-eid 2 ja 4 koostoimes Euroopa Liidu lepingu art-ga 2 ja art 3 lg 3 lausega 4, Euroopa Liidu toimimise lepingu art-tega 10, 18, art 77 lg 2 p-ga „a“ ja art 79 lg 1 ja lg 2 p-ga „a“ ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-tega 20 ja 21 võiks tõlgendada nii, et sanktsioonimääruse §-s 1 ja § 2 lg 1 p-s 5 Venemaa Föderatsiooni kodanike suhtes kehtestatud tähtajalise elamisloa töötamiseks andmise imperatiivne keeld nende kodakondsuse tõttu on eelmainitud õigusaktidega vastuolus. 7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsusega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Ringkonnakohus jääb sanktsioonimääruse tõlgendamisel varasema kohtupraktika juurde. Ringkonnakohus märkis 31.10.2023 otsuses nr 3-22-1545, et VMS § 123 p-s 6 sisalduva piirangu eesmärgiks saavad eeskätt olla nt riigi julgeoleku huvid, sealhulgas mõjutada Venemaa Föderatsiooni ja selle elanikkonda lõpetama mh Eesti julgeolekut ohustav provotseerimata ja põhjendamata sõda Ukraina vastu ning mõjutada Venemaa Föderatsiooni ja selle elanikkonda järgima rahvusvahelist õigust ja ÜRO põhikirja. Reeglitel põhineva rahvusvahelise korra järgimine on üks osa Eesti riigi huvist ja julgeolekut puudutav küsimus. Ühtlasi on piirangu mõtteks ennetavalt maandada neid ohte, mis kaasneksid Venemaa Föderatsiooni kodanike rändega Eestisse. Riigi kohustus on ennetavalt välistada võimalik Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevus Eestis oma kodanike kaudu. Venemaa Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lg 1 kohaselt on isamaa kaitse iga kodaniku kohus ja kohustus. Kuna Venemaa Föderatsiooni territoriaalseid ambitsioone, mõjuvõimu laiendamist ja Ukraina ründamist toetatakse, on põhjendatud kahtlus, et välisriigis viibivad Venemaa Föderatsiooni kodanikud võivad sõjategevuse laienedes hakata oma tegevusega taotlema Venemaa Föderatsiooni eesmärke. Tähtajaliste elamislubade arv on alates 24.02.2022 kahekordistunud. Eesti riigi julgeoleku huvides pole tänases julgeolekut puudutavas olukorras tekitada tagajärge, kus suur hulk Venemaa Föderatsiooni kodanikke asuks Eestisse tähtajaliste elamisubade alusel elama – seejuures teadmata seda, millised on nende isikute tegelikud kavatsused, väärtused ja arusaamad vabadusest, põhiõigustest, demokraatiast ja rahvusvaheliste normide järgimisest. Riigil puudub tegelik ja tõhus võimalus selgitada välja iga Venemaa Föderatsiooni kodaniku meelsust eespool nimetatud küsimustes, kuna isikud ei pruugi seda avaldada. Eeltoodust tulenevalt ei saa vaidlusalust piirangut pidada riigi julgeoleku tagamiseks ilmselgelt ebaproportsionaalseks. Viimati märgitut ka põhjusel, et teises riigis töötamise huvi ei ole põhiseaduse mõttes väga kaalukas õigushüve. Kaebaja õigus võrdsele kohtlemisele ei anna alust pidada vaidlusalust piirangut põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuigi Venemaa Föderatsiooni kodanikke võib tähtajalise elamisloa 3

(4)3-22-1276 taotlemisel võrrelda nende riikide kodanikega, kellel on selline õigus olemas, esineb erinevaks kohtlemiseks mõistlik ja asjakohane põhjendus. Tegemist on agressorriigi kodanikega.
  1. Eelnevat arvestades pole põhjust arvata, et sanktsioonimäärus võiks olla vastuolus mõne kaebaja nimetatud Euroopa Liidu õigusaktiga. Puudub vajadus pöörduda eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtu poole.
  2. Halduskohus on asjakohaselt põhjendanud, miks on sanktsioonimäärus antud volitusnormi piires.
  3. Kaebaja taotles halduskohtus asja läbivaatamist kohtuistungil. Halduskohus otsustas 02.06.2023 määrusega vaadata asi läbi kirjalikus menetluses, viidates

§ 131lg 1 p-le 2.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus pole antud juhul kohtumenetluse norme rikkunud. Kohus põhjendas eelnimetatud määruses õigesti, miks on praegusel juhul vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohus jättis kaebaja taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata sisulistel põhjustel, mitte seetõttu, et kaebaja viitas taotluses ekslikult valele normile. Kohus lihtsalt osundas muu hulgas, et kaebaja poolt nimetatud normi sanktsioonimääruses ei sisaldu. Seega ei riivanud asja läbivaatamine kirjalikus menetluses kaebaja õigusi. 13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja kanda (

§ 108lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.