KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. oktoober 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-6915 Kohtukoosseis Orvi Koik, Julia Katškovskaja ja Iv

§ 238lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 4 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust karistuse ärakandmata osa, 4 kuu võrra ja liitkaristuseks mõisteti vangistus 8 kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguseks loeti B.K kinnipidamise päev 02.09.2019.a. B.K suhtes kohaldati tõkendina vahistamist, vahistati B.K kohtusaalist. Tõkend vahistamine kuulub tühistamisele kohtuotsuse jõustumisel. 2.1 Sama otsusega lahendati menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON: 3. Apellatsiooni esitas süüdistatava B.K kaitsja Paul Järve. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 03.09.2019 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-19-6915 1 alusel süüdimõistmises osaliselt s.o. temale mõistetud B.K KarS § 423 karistuse –vangistus-üldkasuliku tööga asendamata jätmises. Teha uus kohtuotsus millega asendada B.K-le mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Vabastada B.K viivitamatult vahi alt. Alternatiivselt palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu 03.09.2019.a. kohtuotsus B.K süüdimõistmises ja karistamises ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda. 2 3.1 Esmalt peatub kaitsja asjaolul, et antud kriminaalasja menetlemisel ei ole B.K-le reaalselt tagatud kaitseõigust. Allakirjutanu on sunnitud märkima, et

§ 45lg 3 sätestatu ei taga isiku kaitseõigust reaalselt.

Oluline on, et inimene andes allkirja kaitsja abist loobumise nn vormlehele, ei adu ega saagi aduda mida selline loobumine endaga kaasa toob. B.K on kaitsjale selgitanud, et ei teinud kaitsjast loobumise otsust 02.09.2019.a. iseseisvalt, vaid kallutatult. Nimelt selgitas talle kohtueelne menetleja, et milleks talle kaitsja, kui ta on end süüdi tunnistanud ja küsis, kas tal on raha ülearu. Seevastu politseinik, kes ta kohtusaali viis nentis, et pole suuremat rumalust kui sellisele kohtuistungile ilma kaitsjata ilmumine. Kuidas saaks isik teha sellises olukorras ainuõige otsuse, kui ta pole jurist. Käesoleva kriminaalasja menetlemisel Harju Maakohtus tekitati olukord, kus B.K jäi sisuliselt ilma kaitseta, ta pole isegi tutvunud kriminaalasja materjalidega. Sellega rikuti EIÕK artikkel 6 lg 3 p b ja c toodud põhimõtteid. B.K ei saanud piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks. 3.2 Kohtuistungi protokollist ei ilmne, et süüdistatavale oleks selgitatud, et antud asjas on olukord tema jaoks võib-olla keerulisem, kui ta arvab, teda võidakse vahi alla võtta jne. Pole selge, kas sellise selgituse korral oleks B.K ikka veel soovinud menetlust ilma kaitsjata. Kas süüdistatava vastus kohtule (protokoll lk 2) „Süüdistus on arusaadav. Tunnistan ennast süüdi. Olen nõus asja lahendama lühimenetluses kiirmenetluse sätete järgi“: väljendab ikka süüdistatava enda seiskohta, on arusaamatu. Keegi pole talle selgitanud, mis tähendab „lühimenetluses kiirmenetluse sätete järgi“. Kindlasti pole need süüdistatava enda sõnad. Kaitsja oleks kindlasti olnud omal kohal seda selgitust andma. 3.3 Süüdistatav selgitas kohtule, et elab koos 6-e aastase lapsega ema juures ja kasvatab last üksinda. Edasi järgnevad kohtu lakoonilised küsimused ning sellise minimalistliku küsimustiku järgi ei selgitanud kohus välja tegelikku olukorda ja ilmselgelt see kohut ka ei huvitanud. Kohus ei kontrollinud millisesse olukorda jääb B.K laps kui kohus otsustab lapse ema vahistada. Kohus ei hinnanud üldse seda, kas asjaolu, et siiani on last üksinda kasvatanud lapse ema, on määrav või mitte. Kohus jättis lihtsalt lapse B.K ema hoolde ja kõik. Asjaolu, et lapse vanaema on 50 aastat vana, ei tähenda, et ta saaks ja võiks lapse eest hoolt kanda 8 kuu jooksul. 3.4 Prokuröri süüdistuskõnes oli arvesse võetud, et B.K on väikese lapse ema, et ta on valmis tegema üldkasulikku tööd ja seda lausa palus kohtus endale määrata. Prokurör pidas võimalikuks, et B.K puhul võiks mõistetava karistuse asendada üldkasuliku tööga. Apellandi arvates on tegemist tähelepanu vääriva seisukohaga, mis samamoodi arvestab kõikide asjaoludega ja B.K isikuga. Siia tuleks lisada ka inimlik mõõde, mille kohaselt B.K alaealine laps ega tema vanemad ei peaks kannatama B.K minetuste pärast. Samas saaks selle lahendi puhul B.K ise oma karistuse, mis on oma sisult vägagi reaalne. 3.5 Apellandi hinnangul on kohus küll välja toonud, et rahalise karistuse kohaldamine ei kannaks süüdistatava puhul karistuse eesmärke (tal ei ole tööd ja iseseisvat sissetulekut ), talle mõisteti Pärnu MK 17.07.19.a. kohtuotsusega samuti KarS § 4231 järgi 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1, 3 alusel täitmisele pööramata, kuid B.K sõitis uuesti ilma juhtimisõigust omamata ja et tegemist on rikkumise süstemaatilise toimepanemisega, kuid siiski ei ole veenvalt esitatud, miks peaks isiku suhtes rakendama kõige rangemat karistust, mis on olulisel määral seotud põhiõiguste riivega. B.K kinnitas kohtus, et sai arestimajas viibides aru, et olukord on tema jaoks karm ja et ta tegi sellest enda jaoks järelduse, et enam ühtegi rikkumist toime ei pane. Otsustades, et karistuseks sobib üksnes 3 vangistus, kohus neid B.K selgitusi aga ka kinnitust, et ta kindlasti enam autoga ei sõida, arvesse ei võtnud. 3.6 Kõige vähem veenvaks tulebki pidada kohtu seisukohta sellest, et mõistetava vangistuse asendamine üldkasuliku tööga ei võimaldaks kohtu arvates saavutada karistuse eripreventiivseid eesmärke. Seejuures tuleb märkida, et B.K ei ole varem pikaajaliselt üldkasulikku tööd teinud, mistõttu järeldus, et see ei täida karistuse eripreventiivseid eesmärke,on üksnes ja ainult oletuslik. Apellandi arusaamiste kohaselt on võimalik karistuse eripreventiivseid eesmärke vabalt saavutada prokuratuuri poolt taotletud karistuse mõistmisega. 1 sätetele, mille 3.7 Kohtuotsuses on B.K vahistamisel viidatud

§ 130

lg 4 kohaselt kohus võib vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Kaitsja hinnangul on kohus vahistanud B.K 1 ilma ühegi seadusliku põhjenduseta. Kohtuotsuses viidatud

§ 130lg 4 räägib kohtuotsuse täitmise tagamiseks vahistamisest.

Õiguskirjanduses sisustatakse seda sätet ikkagi kahtlusega, et süüdistatav võib pärast süüdimõistvast otsusest teadasaamist pakku minna. Harju Maakohtu põhjendustes vahistamise vajadusest räägitakse aga hoopis sellest, et kui mõistetakse vabadusekaotuslik karistus pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele ning ei saa väita, et isiku kohene vahistamine, kohtuotsuse täitmiseks tagamiseks oleks EV-s harukordne. Üldine viide

§ 127sätetele, ei sisalda ühtegi konkreetset viidet B.K kohta.

Kohus lähtus B.K vahistamisel täielikult

-välistest asjaoludest ega esitanud ühtegi seaduslikku põhjendust tema vahi alla võtmise kohta. Seda tuleb käsitleda põhjendamiskohustuse rikkumisena

1. Kaitsja vandeadvokaat Paul Järve on edastanud täiendava seisukoha, milles korratakse juba apellatsioonis toodut ning täiendatakse apellatsiooni osas, mis puudutab MK tervislikku seisundit. Seoses sellega taotleb kaitsja esitada lisa tõendit MK tervisliku seisundi kohta. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör leiab, et Harju Maakohtu 03.09.2019 otsus nr 1-19-6915 B.K süüditunnistamises on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. 5.1 Vaatamata asjaolule, et prokuratuur taotles kohtuistungil vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, on kohus põhistatud kohtuotsuses õigesti leidnud, et B.K on juba samalaadse kuriteo eest karistatud tingimusliku karistusega, mis ei ole mõju avaldanud. Lisaks on käesolevas kriminaalasjas arutlusel olev kuritegu toime pandud katseajal ja liiklusalaste süütegude toimepanemine on karistusregistrist nähtuvalt B.K käitumismuster. 5.2 Puutuvalt vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisesse ja üldkasuliku tööga asendamisse, nähtub süüdistatava karistusregistrist, et temale 28.06.2019 mõistetud liiklusalane väärteokaristus on asendatud üldkasuliku tööga. B.K on ka üldkasuliku töö sooritanud, ent nähtavasti ei ole sellest oma järeldusi teinud, kuna B.K on taas tabatud liiklusalase süüteo toimepanemiselt. Samuti ei ole mõju avaldanud mitmed liiklusalaste süütegude toimepanemise eest määratud rahatrahvid ega ka varasema tingimisi vangistus. B.K on käesoleva kuriteo toimepanemisega kuritarvitanud 4 kohtu poolt näidatud usaldust kanda vangistust tingimisi ning on pannud toime uue samalaadse kuriteo ja sellega ka katseaja kõige raskema rikkumise. 5.3 Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohtu poolt reaalse vangistuse mõistmise tõttu on B.K 6-aastase lapse eest hoolitsemise korraldamine raske. B.K elab oma ema juures ja kasvatab üksinda last. B.K ema küll aitab lapse eest hoolitseda, kuid olukorras kui B.K viibib vanglas, on vanaemal üksinda lapse eest hoolitsemine keeruline terviseprobleemide ja töögraafiku tõttu. Samas oli B.K ise teadlik enda kodusest olukorrast nii eelmise kuriteo toimepanemise ajal 2019.aasta maikuus kui ka käesolevas kriminaalasjas arutlusel oleva episoodi puhul ning samuti oli B.K teadlik, et tal on katseaeg ning teadlik ka asjaolust, et eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus jäeti KarS § 73 järgi tingimisi kohaldamata, kui B.K ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. See teadmine aga ei takistanud temal uut kuritegu toime panna. Kuna B.K on juba vahetult katseaja alguses pannud toime eelmise kuriteoga sama kvalifikatsiooniga uue kuriteo, ei saanud temale üllatuseks tulla asjaolu, et ka varasem karistus võidakse täitmisele pöörata. 5.4 Kaitsja taotleb süüdistatava viivitamatult vahi alt vabastamist, kuid arvestades liitkaristusena mõistetud vangistuse pikkust ja asjaolu, et on vaja tagada, et karistus süüdistatava poolt ära kantakse ning kuna Harju Maakohus on otsustanud, et karistus kuulub koheselt ära kandmisele, on karistuse täitmiseks ning karistuse mõjususe saavutamiseks põhjendatud tõkendina vahistamise kohaldamine. Isik on rikkunud katseaja nõudeid ja seega ei pruugi isik ka edaspidi järgida õigusnorme. Süüdistatav on kiirmenetluse korras toimetatud kohtusse, kuna ta on tabatud uue kuriteo toimepanemiselt kohtu poolt määratud katseajal ja kahtlustatavana kinni peetud, seega on tõkendina vahistamise kohaldamine proportsionaalne ja põhjendatud. Süüdistatav on samalaadse kuriteo eest ka varasemalt karistatud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 6.1 Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kaitsja poolt apellatsiooni lisana esitatud täiendavad tõendid tuleb jätta tähelepanuta, kuna tegemist on lühimenetlusega, mistõttu on välistatud selliste täiendavate tõendite esitamine apellatsioonimenetluses. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, sh perekondlike asjaolusid ja lähedaste tervislikku seisundit puudutavaid tõendeid. Vaatamata sellele, et isikul puudus kohtumenetluses kaitsja, ei oleks lühimenetluse omapära tõttu saanud vastavaid tõendeid esitada ka maakohtus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-91-07, p 73-1-199-13 p 10). Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10 p 10.1). 6.2 Ringkonnakohus peab vajalikus apellandi tähelepanu juhtida

§ 3211

lg 1 sättele, mille kohaselt on apellatsiooni muutmine, täiendamine, sealhulgas laiendamine lubatud juhul, kui see toimub apellatsioonitähtaja lõpuni. Harju Maakohtu otsuse ärakirja sai B.K 5 B.K kätte 20.09.2019.a (tl 66), seega oli apellatsiooni muutmine, täiendamine ja laiendamine lubatud kuni 7.10.2019.a. Käesoleval juhul ei tule kohaldamisel ka

§ 3211

lg 2 säte, kuna tegemist ei ole õiguse tõlgendamisega, vastuväitena teise apellantide väidetele ja tegemist ei ole ka uute asjaoludega, mis oleks saanud apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja lõppu. Apellatsiooni täiendamine apellandi poolt on toimunud peale apellatsiooni tähtaja lõppu ning ilmselgelt ei ole kooskõlas

§ 331

lg 11 p 2 mõttega, mistõttu jätab kolleegium need täiendavad seisukohad tähelepanuta. Käesoleval juhul on kaitsja sisuliselt vastanud enda esitatud apellatsioonile, mis ilmselgelt ei ole vajalik ega kooskõlas

§ 331

lg 11 p 2 sätestatuga, kuivõrd seisukohtade all on mõeldud teiste apellatsioonimenetluse poolte arvamuse ärakuulamist esitatud apellatsiooni osas. 6.3 Kaitsja taotleb esitada ka lisatõendit MK tervisliku seisundi kohta. Kolleegium märkis juba eelnevalt p 6.1, et lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine on välistatud apellatsioonimenetluses, mistõttu ei ole enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, sh lähedaste tervislikku seisundit puudutavaid tõendeid. Seega kaitsja taotlus täiendava tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata ning esitatud tõend tagastada. 7. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-163-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-1414, p-d 699-700). 7.1 Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

7.2 Kohtukolleegium leiab üheselt, et ainetu on kaitsja väide, et maakohus on rikkunud

§ 339lg 1 p 12 sätteid.

Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis nr 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artiklis 6

süstemaatilise tõlgendamise tulemusel tuleb vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle reeglina jätkuvalt lahendada

§-s 158 sätestatud korras (vt 3-1-1-38-12). Süüdistatav ei ole esitanud maakohtule vastuväiteid protokolli sisu kohta ega esitanud taotlust protokolli parandamiseks. Kaitsjale on tehtud kättesaadavaks kohtuistungi helisalvestis 11.09.2019 ning juhul kui kaitsja leidis, et protokollis märgitu ei vasta tõele või protokoll ei vasta helisalvestisele, siis oleks tal olnud võimalik taotleda helisalvestise kuulamist ka 7 apellatsioonikohtus, kuid seda taotlust esitatud ei ole, mistõttu on kolleegiumil võimalik tugineda apellatsioonimenetluses üksnes maakohtu istungiprotokollile. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et

§-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt 3-1-1-122-05, p 7). 8.1 Ainetu on kaitsja apellatsioonis märgitu, et B.K-le esitatud küsimused olid lakoonilised ja minimalistlikud ning kohus ei ole selgitanud välja tegelikku olukorda ja maakohus ei pidanud vajalikuks oluliste asjaolude kohta küsimusi esitada, mistõttu ei suutnud isik end ise kaitsta, kuna sõltus üksnes temale esitatud küsimustest. Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta, et

§ 237

lg 5 kohaselt kui süüdistatav taotleb enda ülekuulamist, siis järgitakse

§-s 293 sätestatut. Seega toimub süüdistatava ülekuulamine ristküsitlust kasutades, mitte vabas vormis.

§ 237

lg 6, § 293 lg 4 tulenevalt ei ole kohtul kohustust kasutada küsitlemise võimalust, vaid see on kohtu õigus ning kohus ongi tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks kasutanud õigust esitada süüdistatavale küsimusi. Seejuures on maakohus lubanud ka süüdistataval endal anda selgitusi vabas vormis, mitte ainult ristküsitluse käigus (tl 26). On ilmselge, et vabas vormis antud ütluste puhul saab isik ise anda ütlused just nende asjaolude osas, mida tahab ja peab vajalikus selgitada, kuna küsimusi ju ei esitata. Kokkuvõtvalt asub kolleegium üksmeelselt seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 1 p 12 mõttes ning maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane.

1. Kaitsja taotleb tühistada otsus vangistuse üldkasuliku tööga asendamata jätmises osas ja asendada mõistetud vangistus üldasuliku tööga, kuid põhjendustes vaidlustab ka karistusliiki, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka karistusliigi osas. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi- ja määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendava asjaoluga ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. 9.1 Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-24-07 märkinud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. B.K-le inkrimineeritud kuriteo sanktsioon näeb ette lisaks vangistusele ka kergemaliigilise karistuse ning maakohus on loogiliselt, viidates nii varasematele süütegude eest mõistetud karistustele, mis eripreventiivset mõju ei avaldanud, põhistanud, miks B.K pole võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusliigi valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi valiku aluseks olevaid asjaolusid (tl 59). Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et antud juhul kergemaliigilise karistuse mõistmine ei oleks kooskõlas ei KarS § 56 mõttega ega ka kohtupraktikas väljakujunenud arusaamadega. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud B.K-le karistuse, mis vastab täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. Lisaks on apellant jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. Seega arvestades B.K 8 B.K jätkuvalt lugupidamatut suhtumist õiguskorda on talle karistuseks vangistuse mõistmine põhjendatud. 9.2 Kaitsja jätab täielikult tähelepanuta, et käesoleval juhul on maakohus konkreetses asjas süüdistatavale mõistnud täpselt sellise karistuse, kui seda on taotlenud prokurör. Erinevus prokuröri poolt taotletust on vaid põhikaristuse võimalik individualiseerimine, kuid selle näol pole tegemist eraldi karistusliigiga. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et vangistus 8 kuud on saadud liitkaristuse moodustamise tulemusena ning vangistuse pikkus ei tulene sellest, et maakohus oleks kuriteo eest mõistnud ebamõistlikult pika vangistuse.
2. Kaitsja taotleb KarS § 69 sätte kohaldamist. Kolleegiumil tuleb märkida, et kuigi käesoleval juhul on olemas vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga formaalsed eeldused, jätab apellant tähelepanuta, et üldkasuliku töö kohaldamisel tuleb arvestada ka materiaalseid eeldusi. Kolleegium nõustub kaitsjaga, et karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks peab arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Seega on maakohus õigesti arvestanud ka B.K isikut. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv. Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). On ilmselge, et B.K suhtes ei esineks eeldusi üldkasuliku töö edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandud kuritegu ja süüdlase isikut (korduvalt karistatud samalaadse teo eest väärteokorras, sh samalaadse kuriteo eest), kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Seejuures ükski eelnevatest põhikaristuse võimalikest individualiseerimise viisidest ning ka rahalise karistuse asendamine korduvalt üldkasuliku tööga ei ole mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma õiguskuulekalt, siis puuduvad käesolevas asjas materiaalsed eeldused KarS § 69 kohaldamiseks. 10.1 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vangistus. Sarnaselt maakohtuga puudub kolleegiumil igasugune usk, et B.K suudaks vabaduses viibides hoiduda uute süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on B.K puhul väga kõrge. Seda kinnitab lisaks eeltoodule ilmekalt asjaolu, et B.K , olles karistatud samalaadse teo eest, pani toime uue kuriteo juba mõne kuu möödumisel ning seda temale määratud katseaja alguses. See näitab ilmekalt, et B.K jaoks võib olla tavapärane liiklussüütegude toimepanemisele suunatud käitumismall ning B.K ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. 10.2 Seoses apellatsioonis tooduga, et KarS § 69 sätteid tuleb kohaldada ka põhjusel, et süüdistatava näol on tegemist noore naisterahvaga, kes kasvatab üksinda väikest last ja süüdistatav soovib üldse autost loobuda, tuleb märkida järgimist. Ainuüksi see, et B.K kasvatab väikest last ja tal on soov autost loobuda, ei anna alust kohaldada KarS § 69 sätteid. Kui isiku süü, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada. 9
3. Kaitsja asub seisukohale, et B.K on vahistatud ilma ühegi seadusliku põhjenduseta, mistõttu on rikutud põhjendamiskohustust ning isik vahistati

välistest asjaoludest. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohus on vahistanud B.K

§ 130

lg 41 alusel, kuid lisaks sellele oleks maakohus pidanud ka põhjendama, miks ta asub seisukohale, et B.K tuleb vahistada, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Samas jätab kaitsja tähelepanuta, et

§ 130

lg 41 näeb ette eraldi aluse vabaduses viibiva süüdistatava vahistamiseks kohtuotsuse tegemisel

§ 306lg 1 p-s 9 nimetatud küsimust lahendades.

Sellise vahistamisaluse kehtestamise põhiseaduslikuks aluseks on põhiseaduse § 20 p 1 esimene alternatiiv, mis lubab seaduses sätestatud juhtudel ja korras võtta isikult vabaduse süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Sarnaselt

§ 130

lg-le 4 - kuid erinevalt näiteks sama paragrahvi lõikest 2 - annab

§ 130

lg 41 kohtule õiguse võtta süüdistatav vahi alla ilma prokuratuuri vahistamistaotluseta (vt nr 3-1-1-94-12). 11.1 Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 41 alusel on üldjuhul võimalik üksnes kohtuotsusega.

§ 130

lg 41 alusel on võimalik süüdistatav vahistada üksnes ühel alusel - talle mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Vangistuse täitmise tagamine tähendab sellise olukorra vältimist, kus süüdistatav asub kohtuotsuse jõustumisel vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma, s.t ei ilmu

§ 414lg-s 1 ette nähtud korras vanglasse ja läheb pakku.

Seega kolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohus pidanuks selleks, et isik

§ 130

lg 41 alusel vahistada, ära näitama need faktilised asjaolud, millest järeldub, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. 11.2 Maakohus on viidanud, et tegemist on süüdistatavaga, kes on varasemalt mõistetud vangistuse kandmiselt tingimuslikult vabastatud ja kes katseajal pani toime uue kuriteo ning edasi on tehtud viide

§ 130lg 41 , kuid mida sellest järeldatakse otsuse põhjendustest ei selgu.

Seega on maakohus rikkunud

§ 312

p 7 sätestatud tõkendi kohaldamise põhjendamise kohustust ning tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339

lg 2 mõttes, kuid see rikkumine ei tingi siiski kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest ringkonnakohtul on võimalik see minetus kõrvaldada ning tõkendi kohaldamist täiendavalt põhistada. 11.3 Tulenevalt

§ 312

p 7 sättest tulnuks maakohtul B.K vahistamist põhjendada, näidates need faktilised või süüdistatava isikust tulenevad asjaolud, mis olid aluseks järeldusele, et süüdistatav võib asuda kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma. Seejuures süüdistatava karistamine vangistusega iseenesest tõkendi kohaldamiseks või muutmiseks alust ei anna. Kolleegium on seisukohal, et maakohtul oli põhjendatud alus kohaldada tõkendina vahistamist ning vahistada süüdistatav kohtusaalist. B.K näol on tegemist isikuga, kes pani temale inkrimineeritava süüteo toime katseajal ning kolleegium nõustub kaitsjaga, et mõistetud liitkaristus 8 kuud vangistust ei ole lühiajaline vaid suhtelist pikk, mistõttu on alus arvata, et B.K võib hakata hoiduma kõrvale karistuse kandmisele asumisest. Seejuure kinnitavad sellist veendumust ka süüdistatava enda ütlused, et tal on plaan ema juurest lahkuda ja üürida Tallinnas korter, mistõttu võib osutuda võimatuks talle

§ 141

lg 1 ettenähtud korras teatise edastamine selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse peab ta karistuse kandmiseks ilmuma. Arvestades eeltoodut peab kohtukolleegium põhjendatuks süüdistatava suhtes tõkendina vahistamise kohaldamist. 10 12.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse B.K suhtes muutmata ning valitud kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 3.

septembri 2019.a otsuse lühimenetluses muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11