KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 17.01.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-24-13033 Kohtuasi L95 OÜ avaldus AS

) § 5 lg 2 ja § 150 lg 1 p 1 ja lg 5 kohaselt. Määruse resolutsiooni punktide 3 ja 4 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L95 OÜ (avaldaja, võlausaldaja) esitas 29.08.2024 Harju Maakohtule pankrotiavalduse, milles palus välja kuulutada AS Prisma Peremarket (puudutatud isik, võlgnik) pankroti, kuna võlgnik ei olnud avalduse esitamise seisuga tasunud avaldajale sissenõutavaks muutunud üüri- ja kõrvalkulude võlga 225 549,50 eurot. Võlausaldaja esitas võlgnikule pankrotihoiatuse, kuid võlgnik võlga ei tasunud.
2. Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu, leides, et ajutise halduri määramise eeldused ei ole täidetud. Võlgnik ei ole maksejõuetu ja pankrotiavalduses viidatud nõude üle käib juba vaidlus teises tsiviilasjas. Maakohtu määrus
3. Maakohus jättis 07.11.2024 määrusega ajutise halduri nimetamata ja lõpetas tsiviilasja menetluse. Pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt välja võlgniku kasuks menetluskulud 4269,67 eurot. Maakohus märkis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.
4. Maakohus leidis, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata pankrotiseaduse (

) § 15 lg 6 kohaselt, mille järgi jäetakse võlausaldaja pankrotiavalduse korral ajutine haldur nimetamata, kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. Kohtule esitati tõendid selle kohta, et võlgnik tasus 30.10.2024 võlausaldajale 225 549,50 eurot. 5. Menetluskulud jättis maakohus võlausaldaja kanda

§ 15lg 6 alusel.

Maakohus rahuldas võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, leides, et menetlustoimingute ja dokumentide koostamise ajakulu oli oluliselt ülepaisutatud. Määruskaebus

1. Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada menetluskulude jaotuse ja võlausaldajalt välja mõistmise osas ning teha uue määruse, millega jätta menetluskulud võlgniku kanda ja mõista võlausaldaja menetluskulud võlgnikult välja või alternatiivselt jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda. 2 2-24-13033
2. Maakohus jättis ajutise halduri määramata põhjusel, et võlgnik tasus 30.10.2024 võlausaldajale pankrotiavalduses nimetatud summa. Võlausaldaja pankrotiavaldus oli põhjendatud. Võlausaldaja nõue oli selge ja vaidluse all sai olla üksnes võlausaldaja nõude täpne suurus ning võlausaldajal oli võlgniku vastu

§ 15lg 3 p 3 sätestatud suuruses nõue võlgniku vastu.

8. Kohtupraktikas on leitud, et

§ 15

lg 6 ega üldpõhimõtet käsitlev

§ 150

lg 3 ei reguleeri menetluskulude jaotust ammendavalt.

§ 15

lg 6 ei täpsusta menetluskulude jaotust olukorras, mil ajutine haldur jäetakse nimetamata põhjusel, et võlgnik on võla tasunud. Sellisel juhul saab menetluskulude jaotamisel

§ 3lg 2 kohaselt lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud põhimõtetest.

Hagita asjades annab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 teine lause kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada menetluskulude mõne menetlusosalise kanda jätmine, kui see on asjaolusid arvestades õiglane (TrtRnKm 13.12.2022, 2-22-13504, p 9; TrtRnKm 05.07.2024, 2-23-17714, p 13; RKTKm 20.04.2022, 2-19-5997, p 21).

1. Menetluskulude võlausaldaja kanda jätmine ei ole praegusel juhul õiglane. Kuna menetlus lõppes sisuliselt põhjusel, et võlgnik tasus võlausaldaja võla, tuleks menetluskulud jätta TsMS § 168 lg-tes 2 ja 5 sätestatud põhimõtteid arvestades võlgniku kanda. Menetluse edasine käik
2. Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale ei ole edasi kaevatud. Avaldaja on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas (maakohtu määruse resolutsiooni p 3) ja osas, milles võlgniku menetluskulud kindlaks määrati ja avaldajalt välja mõisteti (maakohtu määruse resolutsiooni p-d 4–6). Avaldaja ei ole määruskaebuses esitanud vastuväiteid menetluskulude rahalisele suurusele. Maakohtu määruse resolutsiooni p-d 4–6 on seega vaidlustatud menetluskulude jaotuse vaidlustamisega kaasnevalt, kuna avaldaja taotletava uue menetluskulude jaotuse korral tuleks tühistada ka võlgniku menetluskulude väljamõistmine avaldajalt. Maakohtu määrus on TsMS § 456 lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 alusel jõustunud resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas.
5. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust määruse muutmiseks ega tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 järgi jätta vaidlustatud osas muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
6. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul pankrotimenetluse kulud õigesti jaotanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 3 2-24-13033 15.

§ 3

lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

§ 15

lg 3 p 6 järgi jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata mh juhul, kui võlgnik või kolmas isik on enne ajutise halduri nimetamist täitnud kohustuse, millel pankrotiavaldus põhineb, või andnud piisava tagatise kohustuse täitmiseks. Kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud

§ 15lg 6 järgi pankrotiavalduse esitaja.

Seega näeb pankrotiseadus ette erinormi menetluskulude jaotuse kindlaksmääramiseks ajutise halduri nimetamata jätmise korral. 16. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et

§ 15lg 6 ei reguleeri menetluskulude jaotust ammendavalt, ega ka sellega, et menetluskulud tuleks jätta Ts

MS § 168 lg-tes 2 ja 5 sätestatud põhimõtteid arvestades võlgniku kanda, kuna menetlus lõppes põhjusel, et võlgnik tasus võla.

§ 15

lg-st 6 ei tulene, et menetluskulude jaotus oleks

§ 15lg-s 3 nimetatud erinevate aluste puhul erinev.

Pankrotiseaduse mõtte kohaselt tuleb ajutise halduri nimetamata jätmise korral jätta pankrotiavalduse menetlemise kulud, sõltumata sellest, millisel põhjusel ajutine haldur nimetamata jäi, võlausaldaja kanda. Seega erinevalt avaldajast leiab ringkonnakohus, et

§ 15lg 6 ei anna kohtule kaalutlusõigust.

Eelnimetatud

sätetest tuleneb selgelt, et ka juhul, kui võlgnik või kolmas isik tasub võla, jäävad pankrotiavalduse läbivaatamise kulud võlausaldaja kanda (vt ka TlnRnKm 18.05.2018, 2-17-18307, p 11; TlnRnKm 29.08.2019, 2-18-11210, p 10; TlnRnKm 06.02.2024, 2-23-4893, p-d 11–12).

1. Avaldaja on vaidlustanud maakohtu määruse resolutsiooni punktid 3-6, kuid menetluskulude kindlaksmääramise osas määruskaebuse põhjendustes etteheited maakohtule puuduvad. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, s.t kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (RKTKm 23.03.2016, 3-2-1-184-15, p 14). Ringkonnakohtul puudub alus maakohtu diskretsiooni sekkuda.
2. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus avaldaja kanda (TsMS § 171 lg 1). 19.
4. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 3 määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud määruskaebemenetluses. 19.
5. Võlgniku 02.12.2024 taotluse kohaselt on talle määruskaebemenetluses õigusabiteenust osutatud kokku 9,8 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja järgi:  12.11–13.11.2024 kulus võlgniku lepingulisel esindajal advokaadil Liisa-Maria Puuril 0,5 tundi määruskaebuse ja menetlusse võtmise määruse analüüsimiseks ning 0,2 tundi töö korraldamiseks seoses määruskaebusele vastamisega;  20.11.2024 kulus advokaadil Helery Maidlasel 3,8 tundi töö korraldamiseks seoses määruskaebusele vastamisega ja määruskaebuse vastuse koostamiseks;  20.11.2024 kulus juristil 3 tundi kohtupraktika otsimiseks ja analüüsimiseks

§ 15lg 6, Ts

MS § 172 lg 1 lause 2 ja TsMS § 168 lg-te 2 ja 5 kohta seoses menetluskulude jaotamisega; 4 2-24-13033    21.11.2024 kulus võlgniku lepingulisel esindajal advokaadil Liisa-Maria Puuril 0,8 tundi määruskaebuse vastuse täiendamiseks ja kohtupraktika analüüsimiseks; 22.11.2024 kulus advokaadil Helery Maidlasel 0,7 tundi töö korraldamiseks seoses määruskaebusele vastamisega ja määruskaebuse vastuse koostamiseks; 02.12.2024 kulus juristil 0,8 tundi menetluskulude nimekirja koostamiseks. Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on teenust osutanud advokaat Liisa-Maria Puur keskmise tunnihinnaga 230 eurot (käibemaksuta), advokaat Helery Maidlas keskmise tunnihinnaga 195 eurot (käibemaksuta) ja jurist keskmise tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). 19.

1. TsMS § 175 lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Avaldaja ei ole esitanud vastuväiteid võlgniku menetluskulude nimekirjale. 19.
2. TsMS § 175 lg 1 alusel esindatava huvides toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (RKTKm 24.01.2024, 2-21-9796, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb mõistlikuks pidada advokaadist esindaja tunnitasu 195 eurot ja juristi tunnitasu 120 eurot. 19.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud põhjendatud ja vajalikud, kuid menetlustoimingute ja dokumentide koostamise ajakulu ei ole kohtu hinnangul osaliselt põhjendatud. 19.
4. Arvestades määruskaebuse ja sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu, peab ringkonnakohus võlgniku lepinguliste esindajate toimingutele kulunud aega vajalikuks ja põhjendatuks 4,83 tunni ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et kahe advokaadi ja lisaks juristi ajakulu töö korraldamiseks seoses määruskaebusele vastamisega ja määruskaebuse vastuse koostamiseks ei ole põhjendatud, arvestades, et vaidlustati üksnes menetluskulude jaotust ja väljamõistmist. Määruskaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamise vajalikuks ja põhjendatud ajaks saab ringkonnakohtu hinnangul pidada kokku 3 tundi (advokaadil LiisaMaria Puuril 1 tund ja advokaadil Helery Maidlasel 2 tundi), millele lisandub kohtupraktika otsimiseks ja analüüsimiseks vajalik aeg 1,5 tundi ning menetluskulude nimekirja koostamiseks vajalik aeg 0,33 tundi. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus võlgniku määruskaebemenetlusega seotud menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 804,60 eurot (1×195 + 2×195 + 1,83×120, käibemaksuta) ning mõistab selle avaldajalt võlgniku kasuks välja. 19.
5. Vastavalt võlgniku taotlusele tuleb avaldajal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.
6. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. PanrkS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta pankrotiasjas edasi kaevata üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud.

§ 150

lg 1 p 1 alusel on menetluskulud pankrotimenetluse kulud.

§ 150

lg 5 kohaselt võib pankrotimenetluse 5 2-24-13033 kulude kohta tehtud määruse peale esitada määruskaebuse. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määruse peale

§ 150lg 5 kaebeõigust ette ei näe.

Seega ei ole pankrotimenetluse kulude (sh menetluskulude) kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamist Riigikohtule ette nähtud (vt RKTKm 04.04.2022, 2-20-18512, p 5 teine lõik ja selles viidatud RKTKm 26.06.2013 määrus 3-2-1-48-13, p 12). 21. Määruskaebemenetluse menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab TsMS § 178 lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 6