Obsah (7)

§ 177§ 163§ 445§ 657§ 654§ 430§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Anneli Alekand, Üllar Roostoja, Margit Jäätma Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 31. jaanuar 2025 Tsiviilasja number 2-23-1281

) § 163 lg-le 1 ja sellele, et hagihinnaks on 8725 eurot 6 senti, maakohus rahuldas hageja nõude 5206 euro 91 sendi, s.o ca 60% ulatuses, pidas maakohus põhjendatuks jätta menetluskulud 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja menetluskulud kokku 2579 eurot (riigilõiv 700 eurot, maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot ja kulutused õigusabile 1859 eurot). Riigilõivu ja maksekäsu kiirmenetluse kulu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Esindaja avaldas, et on osutanud õigusabi hagejale 11 tunni ulatuses hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta). Maakohus leidis, et hageja õigusabikulude nõue tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu hinnangul saab hageja esindaja õigusabi põhjendatud tunnihinnaks vaidluse sisu ja keerukust arvestades pidada 80 eurot (km-ta). Hageja märkis õigusabiteenuse kirjeldusena töö sisuks: nõude aluseks olevate dokumentide tellimine, kogumine, nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine, hagiavalduse koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine, esitamine kohtule, hageja

1. novembri
2. a puuduste kõrvaldamine ja kohtule esitamine; hageja
3. jaanuari
4. a vastuse ja menetluskulude nimekirja koostamine, kohtule esitamine. Maakohus leidis, et selle tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmist taotletud tundide ulatuses. Tegemist on tüüpilise masshagiga, mille puhul hagi sisu on valdavalt standardne, ning kus erinevate kostjate puhul on tarvis muuta vaid lepingu sõlmimise kuupäeva ning lepingu täitmisest tulenevate rahaliste kohustuste suurust. Selline asjaolude muutmise vajadus ei nõua esindajalt märkimisväärset ajakulu ega kvalifikatsiooni. Esindaja ei ole pidanud osalema kohtuistungitel ning kostja vastuväite hindamine ja sellele vastuväidete esitamine ei ole eelduslikult kohtu arvates nõudnud üle 0,5 tunni, kuivõrd kostja 4 vastuväide on lakooniline ja hageja on oma vastuväites piirdunud juba hagiavalduses toodud argumentide kordamisega. Esitatud õigusabikulude mahtu ei õigusta ka hagi parandamise vajadus kohtu suuniste kohaselt, sest kohus lähtub seisukohast, et kutsealase ettevalmistusega esindaja oleks pidanud suutma hagi juba esialgu nõuetekohaselt vormistada ning lisada kõik vajalikud tõendid. Hageja esindaja tehtud parandused ja täiendused ei anna alust järeldada, et nende tegemine oleks olnud ajamahukas või keeruline. Õigusteenuse osutamisel tuleb arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega, mis tähendab, et nõutud kulude suurus peab olema põhjendatud võrreldes tehtud töö ja vaidluse sisulise keerukusega. Asjas ei ole tõendatud, et hageja esindaja tehtud töö oleks olnud mahult või keerukuselt erandlik, mistõttu ei pidanud maakohus kõiki taotletud kulusid mõistlikuks ning jätab need osaliselt rahuldamata. Maakohus pidas eeltoodud põhjendustel hageja esindaja vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 5 tundi ehk 400 eurot (km-ta) (5 x 80). Kokkuvõttes on hageja menetluskulud põhjendatud 1120 euro ulatuses (s.o riigilõiv 700 eurot, kulud maksekäsumenetluses 20 eurot ja lepingulise esindaja õigusabi tasu 400 eurot), millest tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 672 eurot (1120 x 60%). Maakohus mõistis

§ 177

lg 4 alusel hageja taotlusel kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad, sest kostjal menetluses esindajat polnud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohus otsuse tühistada menetluskulude jaotuse osas. Kui mingis osas on menetluskulude jätmine kostja kanda põhjendatud, palub kostja jätta viivise välja mõistmata. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja ei nõustu menetluskulude tasumisega 60% ulatuses ning ei nõustu ka viivise tasumisega. Maakohus jättis täpsustamata ka tasumist nõutava viivise täpse summa. See asjaolu takistab kostjal sõlmimast hagejaga kohtuvälist kompromissi. Kohtumenetlus on veninud pikaks hageja tegevuse tõttu. Hageja on pidanud korduvalt esitama lisadokumente oma tegevuste tõendamiseks (nii võlatunnistuse kui täiendavate asjaolude osas) ning kostja ei pea õigeks, et ta peab nende asjaolude tõttu maksma eraldi viivist. Maakohus on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, seega jääb kostjale arusaamatuks, mis põhjusel peaks kostja tasuma vastaspoole kulusid lisaks laenu põhiosa jäägile. Kui hageja on kasutanud oma väidete tõendamiseks õigusalast abi ning teatud põhimõtete osas ka eksinud, siis peaksid hageja menetluskulud jääma hageja kanda. Maakohus pole arvestanud, et lahendi jõustumise ajal oli kostja töötu. Kostja on töötu staatust arvestades avaldanud soovi maksegraafiku sõlmimiseks. Sellest tulenevalt soovib kostja endiselt sõlmida hagejaga kokkulepet ning maksegraafikut kohtuotsuses väljatoodud 5206 eurole 91 sendile. Maakohtu kohtunik on sarnastes asjades jätnud menetluskulud poolte endi kanda.
2. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud kostja kanda. Maakohus jaotas õigesti menetluskulud.

§ 163

lg 1 alusel menetluskulude jaotamine on kohtu kaalutlusotsus, mida peab maakohus põhjendama. Maakohus on lähtunud õigesti

§ 163

lg-st 1 ja mõistnud kostjalt välja menetluskulud hagi rahuldamise ulatusega samas määras ehk vastavalt hagi rahuldamise ulatuse proportsioonile. Sellist menetluskulude jaotust toetab ka Riigikohtu praktika. Asjas ei ole erandlikke asjaolusid, mis annaksid alust jaotada 5 kulusid teisiti, st jätta kulud poolte endi kanda. Õigus nõuda menetluskulude tasumisega viivitamisel viivist tuleneb

§ 177lg-st 4.

Tegemist on rahalise kohustusega, millelt on õigus viivist nõuda. Kuigi maakohus on leidnud, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, on maakohus lisaks leidnud, et võlausaldaja on lepingu kehtivalt üles öelnud, st et kostja oli võlas 3 järjestikuse osamaksega ning nõue oli ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud. Seega oli hagi esitamise seisuga nõue jätkuvalt sissenõutavaks muutunud ning hagiavalduse esitamine oli seega põhjendatud. Kostja ei tasunud võlgnevust ka kohtuväliselt, st ühtegi makset peale lepingu ülesütlemist kostja ei teinud (viimane makse kohustuste katteks tehti 17. oktoobril 2022), näitamaks üles soovi asi lahendada kohtuväliselt. Kostja pole ka ühtegi varasemat kokkulepet täitnud, mistõttu pidigi hageja kohtusse pöörduma. Maakohus omal algatusel graafikut ei sõlmi. Kuna pooled kokkulepet ei saavutanud, lahendas kohus asja sisuliselt. Kostja pole maakohtus

§ 445

lg 1 kohast taotlust esitanud ega ka esitanud tõendeid, mis annaks alust võlga ajatada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

1. Kostja vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Samuti ei ole kostja nõus, et temalt mõisteti hageja kasuks välja ka viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust vaid vaidlustatud osas.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult jaotanud menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ning kostjalt hageja kasuks ka põhjendatud ja vajalikud menetluskulud välja mõistnud, mh mõistnud hageja taotlusel juhuks, kui kostja menetluskulusid hagejale ei hüvita, alates kohtulahendi jõustumisest välja ka viivise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

9. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kuna maakohus tuvastas, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei peaks kostja kandma hageja menetluskulusid. Maakohus on praegusel juhul küll tuvastanud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise, kuid see ei andnud alust jätta hagi täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et praegusel juhul on maakohus lisaks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele leidnud, et võlausaldaja on lepingu kehtivalt üles öelnud (kostja oli võlgu 3 järjestikust osamakset ning nõue oli ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud). Maakohus rahuldas hagi põhinõude osas, seega osaliselt oli haginõue põhjendatud.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Nimetatud sättest ongi maakohus juhindunud ning jätnud menetluskulud hagi rahuldamise ulatust arvestades 60% ulatuses kostja ja 40% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et menetluskulude jaotamine

§ 163

lg 1 alusel ehk hagi osalise rahuldamise korral on kohtu diskretsiooniotsus, mida kohus peab põhjendama. Praegusel juhul on maakohus menetluskulude jaotust piisavalt põhjendanud. Sellist menetluskulude jaotust on peetud põhjendatuks ka Riigikohtu praktikas, leides, et olukorras, kus kõik hagis esitatud nõuded on suunatud raha maksmisele, tuleb menetluskulude jaotamisel lähtuda hageja rahaliste nõuete rahuldamise proportsioonist (vt RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 23.1). 6 Kostja väide, et maakohtus asja lahendanud kohtunik on mõnes muus lahendis leidnud, et menetluskulud tuleb jätta

§ 163

lg 1 alusel poolte endi kanda, ei anna praeguses asjas esitatud asjaolusid arvestades asuda maakohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, on maakohus menetluskulude jaotamisel ka arvestanud, kuna rikkumise tõttu on hagi rahuldatud osaliselt (st vaid põhinõude osas) ning osalise rahuldamise tõttu ei ole maakohus jätnud kõiki menetluskulusid hageja kanda, vaid on lähtunud hagi rahuldamise proportsioonist. Maakohtu lahendi muutmiseks menetluskulude jaotuse osas ei anna alust ka väide, et hageja pidi esitama menetluses erinevaid lisadokumente, mis venitas menetlust. Seda, mis ulatuses on õigusabikulud ja sellele kulunud aeg põhjendatud, hindas maakohus menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel, kus maakohus mh märkis, et „esitatud õigusabikulude mahtu ei õigusta ka hagi parandamise vajadus kohtu suuniste kohaselt, sest kohus lähtub seisukohast, et kutsealase ettevalmistusega esindaja oleks pidanud suutma hagi juba esialgu nõuetekohaselt vormistada ning lisada kõik vajalikud tõendid. Hageja esindaja tehtud parandused ja täiendused ei anna alust järeldada, et nende tegemine oleks olnud ajamahukas või keeruline.“ Ringkonnakohtul ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka osas, milles maakohus mõistis menetluskuludelt välja viivise alates kohtulahendi jõustumisest.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Praegusel juhul on hageja sellise taotluse maakohtule ka esitanud (dtl 23). Ringkonnakohus selgitab kostjale, et viivise summat pole maakohus välja arvutanud seetõttu, et viivist menetluskuludelt tuleb kostjal maksta vaid juhul, kui kostja menetluskulusid kohtulahendi jõustumisel ei tasu ehk viivisenõue tekib alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja viitab ka sellele, et maakohus pole arvestanud, et lahendi jõustumise ajal oli kostja töötu. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kohtulahend pole veel jõustunud. Ka asjaolu, et kohtulahendi tegemise ajal võis olla kostja töötu, ei anna alust asuda menetluskulude jaotuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Seda, et kostja oleks ka praegu töötu, kostja ei väida. Lisaks on põhjendatud hageja vastuses märgitu, et kuna kostja pole esitanud

§ 445

lg 1 kohast taotlust, ei saanud maakohus ka omaalgatuslikult täitmise korda eraldi lahendis kindlaks määrata. Samuti nähtub, et kostja on ka apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et soovib sõlmida hagejaga kokkulepet maksegraafiku osas, mitte eraldi täitmise korra reguleerimist kohtu poolt. Samuti on põhjendatud hageja väide, et kostja pole esitanud ka tõendeid, mis annaks alust võlga ajatada. Apellatsioonkaebusest jääb ringkonnakohtule arusaamatuks see, miks takistab maakohtu lahend ja selles märgitud menetluskulude jaotus hagejaga kokkuleppe sõlmimist. Tulenevalt

§ 430

lg-st 1 võivad pooled lõpetada menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni kompromissiga. Seega ei piira praegusel juhul kohtulahendi tegemine või menetluskulude osaliselt kostja kanda jätmine hageja ja kostja võimalusi pidada läbirääkimisi ja sõlmida kompromiss.

1. Kuigi kostja pole menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas peale viivist puudutava vastuväite muid vastuväiteid esitanud, leiab ringkonnakohus, et maakohus on ka menetluskulude suuruse kindlaksmääramist piisavalt põhjendanud. Maakohus on vähendanud põhjendatult tunnitasumäära (taotluse kohaselt osutati hagejale õigusabi tunnihinnaga 169 eurot, maakohus pidas põhjendatuks tunnihinda 80 eurot (käibemaksuta)). Samuti on maakohus hinnanud hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatust, pidades vajalikuks ja põhjendatuks ajakulu 5 tundi 11 tunni asemel. 7
2. Kuna maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust pole, tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda (vt ka RKTKo 16.06.2021, 2-20-5019/50, p-d 11–12).

1. Kuivõrd maakohus määras kohtulahendis kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, määrab ringkonnakohus kindlaks hageja põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsioonimenetluses. 13.
2. Hageja
3. jaanuaril 2025 esitatud taotluse kohaselt on hageja apellatsioonimenetluse kulud kokku 537 eurot (käibemaksuta): kohtuotsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumine, analüüs, ülevaate andmine kliendile ja seisukoha kujundamine 169 eurot (õigusteenuse maht 1 tund, tunnitasu määr 169 eurot), seisukoha koostamine apellatsioonkaebusele 338 eurot (õigusteenuse maht 2 tundi, tunnitasu määr 169 eurot), menetluskulude nimekirja koostamine 30 eurot (õigusteenuse maht 0,25 tundi, tunnitasu määr 120 eurot). 13.
4. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja olemust ja seda, et hageja esindaja ei ole vandeadvokaat, on põhjendatud õigusabi tunnihind 80 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus leiab, et arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, asja olemust ja mahtu ning vastuse sisu ja mahtu ning toimingutele kuluvat aega, on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 1,5 tundi 3,25 tunni asemel. Eelnevat arvestades on hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud ringkonnakohtus kokku 120 eurot (käibemaksuta) (1,5 tundi * 80 eurot) ning nimetatud summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele märgib ringkonnakohus

§ 177

lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) 8