KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Anneli Roonet Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2025, Tartu kohtumaja, Juhan Liivi 4, Tartu Tsiviilasja number 2

§ 1132lg 2 p-le 2.

Hageja märgib, et on teinud mõistlikke pingutusi kostjaga kontakti ja kokkuleppe saavutamiseks kohtuväliselt. Hageja tegi erinevaid toiminguid, sh helistamised ja SMS-i saatmised, tasulised päringud ning e-posti ja posti teel on saadetud 31.08.2022 nõudekiri, 23.09.2022 saadetud meeldetuletuskiri, 25.10.2022 saadetud pretensioon, 20.01.2023 saadetud hagihoiatus, millega seoses on hageja kandnud kulusid. Hageja leiab, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja krediidivõimelisust hinnati kostja nelja kuu pangakonto väljavõtte alusel AccountScoringu abil. Analüüsi tulemusel saadi kostja nelja kuu netosissetulekuks 374,13 eurot. Kostjal maksehäired puudusid. Sise-eeskirjade kohaselt aktsepteeriti sissetulekuliigina töövõimetustoetust. Kuivõrd kostja keskmiste sissetulekute arv on kalkuleeritud mitme kuu peale ning keskmine sissetulek on nõutud määrast väiksem, lähtutakse sellisel juhul viimase kuu sissetulekust, milleks on 449,28 eurot. Kostja pangakonto väljavõttel ei tuvastatud muid finantskohustusi ning ühtlasi ei olnud kostjal ülalpeetavaid. Majapidamiskulude aluseks võeti Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum 234 eurot. Krediidiandaja ei tuvastanud kostja pangakonto väljavõttest muid asjaolusid, mis võisid mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist. Esialgne võlausaldaja loovutas kostja vastased nõuded hagejale. 2. Hageja märkis 13.12.2024 vastuses, et kui kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, palub hageja alternatiivselt kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingust tuleneva põhivõlgnevuse 600 eurot, viivise põhivõlalt perioodi 26.08.2022– 3

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o kokku summas 155 eurot ning võla sissenõudmiskulud 40 eurot. Kostja vastuväited

1. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega ja hagi menetlusse võtmise kohtumäärus kätte 31.05.2023 isiklikult allkirja vastu üleandmisega. 13.12.2024 täpsustatud hagiavaldus koos lisadega ja 13.12.2024 kohtumäärused toimetati kostjale kätte 19.12.2024 (TsMS § 3111 lg 3 alusel, dokumendi kättetoimetamise registreeris infosüsteem automaatselt). Kohus kohustas kostjat esitama kirjaliku vastuse hagiavaldusele 30 päeva jooksul alates hagiavalduse ja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamisest. Hagile vastamise tähtpäev saabus 30.06.
2. 13.12.2024 täpsustatud hagiavaldusele vastamise tähtpäev saabus 03.01.
3. Kostja hagile ei vastanud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
5. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 sätestab, et kohus menetleb hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole. Eeltoodut arvestades menetleb kohus hagiavaldust lihtmenetluses. Kohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (RKTKo 04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Kui on täidetud TsMS § 637 lg 21 sätestatud eeldused, võib kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebuse, st kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.
6. Kostja hagile ei vastanud. Tagaseljaotsuse tegemine ei ole kohtu kohustus, vaid õigus (TsMS § 407 lg 1, vt nt RKTKm 03.05.2017, 3-2-1-21-17, p 16). Kohus lahendab asja sisuliselt, sh hindab kohus hageja esitatud tõendeid. 7.

§ 401

lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 101

lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

1. Hageja on esitanud kohtule tõendina BB Finance OÜ ja kostja vahel 30.04.2022 sõlmitud krediidilepingu (dtl 39–43). Leping on kostja poolt allkirjastatud. Lepingu kohaselt sai kostja krediidilimiiti 600 eurot. Lepingu perioodiks oli 60 kuud ja tagasimaksete arvuks
2. Krediidi tagastamise lõpptähtpäev on 10.05.
3. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 kasutusse võetud krediidist. Krediidi tagasimakseid ja intressi tuli tasuda iga kuu
4. kuupäeval 4

§ 4062

lg-ga 1.

§ 4062

lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.

1. ja RKTKm 24.11.2023, 221-13098/50, p-d 14-15). Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 41,68% aastas (dtl 39, 41). Intressimäär oli 36% aastas ning kostjal tuli laen tagastada 60 osamaksega (dtl 39). Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas,
2. juulil ja
3. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 30.04.2022 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 16,95% (kohaldus alates 01.01.2022 kuni 30.06.2022 väljastatud laenudele) ning kolmekordne määr oli seega 50,85%. Finantsinspektsiooni hallatav minuraha.ee tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaator annab krediidi kulukuse määra suuruseks 42,58%. Kohus tuvastab eelneva põhjal, et krediidi kulukuse määr ei ületanud krediidi väljastamise ajal seadusega kehtestatud piirmäära ja on seega kooskõlas

§ 4062lg-s 1 sätestatuga.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimine 10. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 30.04.2022 sõlmitud leping on tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 tähenduses.

Esmalt hindab kohus, kas võlausaldaja on järginud kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. 10.1.

§ 4034

lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust 5

§ 4034 lg 2).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (

§ 4034lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (

§ 4034lg 4 teine lause).

See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib 6

§ 4034

lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 10.2. Kohus määras 16.11.2024 hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. Kohus selgitas hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 403

4 lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 75, 76). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks, ümberarvestuse tegemiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja on seisukohal, et krediidiandja järgis kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hagis toodu kohaselt tehti kostja osas krediidivõimelisuse analüüs kostja poolt esitatud nelja kuu pangakonto väljavõtte alusel. Nelja kuu pangakonto väljavõtte hindamise tulemusel saadi kostja täiskuude keskmiseks neto püsisissetulekuks 374,13 eurot. Sise-eeskirjade kohaselt aktsepteeriti sissetulekuliigina ka töövõimetustoetust. Kuivõrd kostja keskmiste sissetulekute arv on kalkuleeritud mitme kuu peale ning keskmine sissetulek on nõutud määrast väiksem, lähtutakse sellisel juhul viimase kuu sissetulekust, milleks on 449,28 eurot. Kostja pangakonto väljavõttel ei tuvastatud muid finantskohustusi ning ühtlasi puuduvad kostjal ülalpeetavad. 13.12.2024 vastuses selgitas hageja, et majapidamiskulude aluseks võeti Statistikaameti arvestuslik elatusmiinimum 234 eurot. Kohus leiab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Esmalt märgib kohus, et hageja on esitanud kokkuvõtte (hageja nimetab seda dokumenti pangakonto väljavõtteks, dtl 44–46), kust nähtub, et kostja ainsaks sissetulekuks oli toetus Eesti Töötukassalt. Lisaks nähtub, et jaanuaris 2022 kostjal sissetulek puudus. Veebruaris sai kostja toetust 297,47 eurot, märtsis 385,63 eurot ja aprillis 449,28 eurot. Seega nelja kuu keskmine sissetulek oli 283 eurot. Hagist nähtuvalt leidis ka krediidiandja, et kostja keskmine sissetulek on nõustust väiksem: kuivõrd kliendi keskmiste sissetulekute arv on kalkuleeritud mitme kuu peale ning keskmine sissetulek on nõutud määrast väiksem, lähtutakse sellisel juhul viimase kuu sissetulekust, milleks on 449,28 eurot. Kohtu hinnangul ei saa tarbija krediidivõimelisust hinnata üksnes ühe kuu sissetuleku alusel, nagu krediidiandja seda praegusel juhul teinud on. Hageja esitatud kokkuvõttest nähtub, et kostja konto algsaldo oli negatiivne (jaanuaris -13 380,61 eurot) ning kostja kontolt läks 05.04.2022 kohtutäiturile makse seoses täiteasjaga. Samuti nähtub, et kostja on teinud endale kandeid selgitusega „Omale“, mis viitab sellele, et 7

§ 4034lg-le 4 ja KAVS § 50 lg-tele 3 ja 4 kontrollinud.

Üksnes kostja sissetuleku kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna krediidiandja ei saanud kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks krediidiandja

§ 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

10.3. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse

§ 4034

lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem

§-s 94 sätestatud intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 24).

§ 4034

lg 7 kolmanda aluse kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

§ 4034

lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud krediidiandjatele mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt polnud teavet küsitud – sh tema finantskohustuste ja regulaarsete kulude kohta ning täpsemat teavet tema varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta –, ei saa kostjale ette heita selle teabe esitamata jätmist. 8

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

§ 4034

lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. 11.

1. Lepingust nähtub, et lepingu perioodiks oli 60 kuud ja tagasimaksete arvuks
2. Krediidi tagastamise lõpptähtpäev 10.05.
3. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 kasutusse võetud krediidist. Krediidi tagasimakseid ja intressi tuli tasuda iga kuu
4. kuupäeval (maksepäev). Kostjal tuli esimene makse tasuda 10.06.2022, teine makse 10.07.2022 ja kolmas makse 10.08.
5. Hageja tugineb sellele, et kostja jäi viivtusse 10.06.2022, 10.07.2022 ja 10.08.2022 osamaksetega. Krediidiandja edastas kostjale lepingu ülesütlemise teatise 10.08.2022 (dtl 55, kirja saatmise kuupäev on teatise kohaselt 10.08.2022, millele hageja ka hagis tugineb). Kuna krediidiandja andis 10.08.2022 kostjale kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks, siis sel ajal, s.o 10.08.2022 ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega, arvestades, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral ei võlgne kostja intressi.
6. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. Kostjal tekkis alles 11.08.2022 viivitus kolme üksteisele järgneva tagasimaksega, mistõttu sai krediidiandja kõige varasemalt kostjale ülesütlemise hoiatuse koos täiendava tähtajaga saata 11.08.2022 ja 14-päevane tähtaeg oleks möödunud 26.08.2022. Kohus märgib, et 10.08.2022 osamakse muutus sissenõutavaks alates 11.08.2022 arvestades

§ 82lg-s 7 sätestatut.

Kohus on hagejale lepingu ülesütlemisega seonduvat selgitanud 16.11.2024 kirjas. Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et lepingu ülesütlemise eeldused ei olnud täidetud, mistõttu ei ole leping ülesütlemisega lõppenud. 9

§ 82lg 7 tähenduses.

Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat (kostjale välja makstud summa). Kohus selgitas hagejale 16.11.2024, et hagejal tuleb arvestada seda, et kui hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole leping ülesütlemisega lõppenud ja hagejal tuleb tagasimaksed uuesti määrata ja täpsustada oma nõuet või esitada kohtule alternatiivne nõue tulevikus sissenõutavaks muutuvate tagasimaksete välja mõistmiseks (dtl 75). Hoolimata kohtu selgitustest jäi hageja selle juurde, et leping on lõppenud ülesütlemisega ja hageja nõuab 600 eurose krediidi tervikuna välja mõistmist kostjalt. Siiski leiab kohus, et praegusel juhul on hagi võimalik osaliselt rahuldada. Hageja esitas kohtule 13.12.2024 tagasimaksegraafiku, kus on välja toodud põhiosa tagasimaksete tähtajad kuni 10.05.2027, arvestades intressi vähendamist (dtl 92, 93). Graafiku järgi intressi kostjalt ei nõuta. Lepingust on kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud osamaksed perioodi 10.06.2022–10.01.2025 eest, s.o 32 osamakset kokku summas 320 eurot. Sissenõutavaks on muutumata osamaksed perioodi 10.02.2025–10.05.2027, s.o 28 osamakset kokku summas 280 eurot. Iga osamakse suurus on 10 eurot. Kohus rahuldab kohtuotsuse tegemise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud põhivõla nõude 320 euro väljamõistmiseks kostjalt. Kohus rahuldab hageja nõude perioodi 10.02.2025–10.05.2027 osas graafiku alusel, mis on toodud kohtuotsuse resolutsioonis. Iga osamakse suurus on 10 eurot. Kuna krediidiandja rikkus kostjale laenu andmisel

§ 403

4 lg-s 6 sätestatut, ei võlgne kostja

§ 4034lg 7 teise lause järgi muid tasusid kui seadusjärgses määras intressi.

2022. aastal oli

§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%. Alates 2023. aastast on intressimäärad tõusnud üle 0%. Hageja intressinõude osas ümberarvestust ei esitanud, kuigi kohus selgitas hagejale 16.11.2024 ümberarvestuse tegemise võimalust. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi intressinõude osas osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks intressinõude osas peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised on ümberarvutuste järgsed intressimaksete võlgnevused. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi intressinõude osas rahuldamata. Hageja on palunud kostjalt viivise välja mõista konkreetse perioodi eest, mis on seotud lepingu ülesütlemisega, st hageja palub kostjalt viivise välja mõista alates lepingu ülesütlemisest, s.o perioodi 26.08.2022–27.03.2023 eest. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral palus hageja kostjalt välja mõista viivise perioodi 26.08.2022–13.12.2024 eest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja jäi menetluses selle juurde, et leping on lõppenud ülesütlemisega ja sellest tulenevalt on arvestatud ka viivisenõue. Arvestades, et kohus tuvastas, et leping ei lõppenud ülesütlemisega, siis on hageja viivisenõue muutunud ebaselgeks ja kohtul ei ole võimalik hageja viivisenõuet hageja taotletud viisil rahuldada. Hageja ei nõua kostjalt viivise välja mõistmist jooksvalt kuni põhinõude täitmiseni, hageja nõuab viivist konkreetse perioodi eest. Kohus jätab hageja viivisenõude rahuldamata. Hageja palub kostjalt välja mõista pärast lepingu lõppemist tekkinud sissenõudmiskulud 40 eurot. Hageja viitab

§ 1132lg 2 p-le 2. Hageja märgib, et on teinud mõistlikke pingutusi kostjaga kontakti ja kokkuleppe saavutamiseks kohtuväliselt. Hageja tegi erinevaid toiminguid, 10

§ 1132

lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Meeldetuletuskirjade saatmise ajal ei olnud nõue tervikuna sissenõutavaks muutunud. Lisaks leiab kohus, et hageja ei ole sissenõudmiskulude hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja toonud. Kohus määras hagejale 16.11.2024 tähtaja sissenõudmiskulude täpsustamiseks, kuid hageja kohtule selles osas vastust ei esitanud. Kohus jätab hageja sissenõudmiskulude hüvitamise nõude rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi osaliselt, mistõttu jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. TsMS § 123 kohaselt võetakse tsiviilasja hinna arvestamisel aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 02.02.
2. Seega loetakse hagi esitamise ajaks 02.02.
3. Hagi esitamise aeg on oluline viivisenõude arvestamisel hagihinna hulka. Kohus märgib, et hagi esitamise ajal (02.02.2023) oli hagihinnaks 791,89 eurot, arvestades esitatud nõudeid, mis kohus menetlusse võttis. Kohus rahuldas hagiavalduse nõuetes, millele vastav hagihind on 600 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldas kohus hagiavalduse 76% ulatuses ning jättis rahuldamata 24% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda.
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab asja menetlev kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Hagilt hinnaga 791,89 eurot kuulus riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv 245 eurot. Hageja on hagilt tasunud riigilõivu seaduses sätestatud ulatuses. Riigilõiv on põhjendatud kohtukulu (TsMS § 138 lg 2). Muid menetluskulusid hagejal ei ole. Arvestades, et poolte menetluskulud jäid 76% ulatuses kostja kanda ja 24% ulatuses hageja kanda, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 186,20 eurot, s.o riigilõiv. Arvestades, et hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista 245 eurot, kuid kohus rahuldas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 186,20 euro ulatuses, siis jääb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata 58,80 euro osas. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal TsMS § 177 lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates praeguse otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tasuda

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. 15. Ts

MS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. 11