Obsah (14)

§ 185§ 238§ 130§ 175§ 7§ 181§ 233§ 234§ 180§ 2565§ 331§ 3211§ 319§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. august 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-4881 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava, Orvi Koik( T

§ 185

lg 2 alusel välja mõista D.H-lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 72.00( seitsekümmend kaks) eurot. 1 Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. D.H-le (D.H) on esitatud süüdistus selles, et tema, olles isik, kes on varem toime pannud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning olles lähisuhtes XX-ga, 24.04.2017 kella 09:00 ajal eramajas aadressil XXX, Tallinn kägistas oma elukaaslast XX kõrist, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. Samuti tema, uuesti 24.04.2017 kella 15:56 ajal Väike-Õismäe bussipeatuse juures asukohas Õismäel, Tallinnas haaras oma elukaaslase XX juustest, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu. Samuti tema, uuesti 28.04.2017 kella 11:00 ajal eramajas aadressil XXX, Tallinn lõi oma elukaaslast XX kaks korda jalaga vastu jalga, peale seda D.H võttis suure puutüki ja lõi sellega oma elukaaslast XX vastu jalga, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi. Samuti tema, uuesti 30.04.2017 hommikul eramajas aadressil XXX, Tallinn lõi oma elukaaslast XX jalaga üks kord vastu jalga, peale seda lõi jalaga kolm korda kopsude ja kõhupiirkonda. Oma tegevusega tekitas D.H XX-le füüsilist valu ja kehavigastusi. 28.04.2017 ja 30.04.2017 oma tegevusega tekitas D.H XX-le järgnevad kehavigastused: vastavalt isiku läbivaatuse protokollile – hematoomid mõlemal käsivarrel sisekülgedel, hematoomid mõlema jala reie piirkonnas ja parema jala sääre piirkonnas ning vastavalt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriisile – mitut kehapiirkonda haaravad pindmised vigastused, parema ja vasaku reie põrutus ed, parema sääre põrutus, rindkere kontusioon. Samuti tema, uuesti 17.05.2017 kella 08:00 ajal Tallinnas, XXX maja kõrval lõi oma elukaaslast XX ühe korra jalaga kõhupiirkonda. Peale seda D.H võttis kannatanut jopest kinni ja lõi ühe korra metalltoruga seljapiirkonda, põhjustades oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi: vastavalt isiku läbivaatuse protokollile – punetus kaelal; vastavalt kiirabikaardile – vasakul õlal ja abaluu piirkonnas hematoom, marrastus lülisamba lülide alguses ja vastavalt Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisile – pindmine kõhu -, selja alaosa ja vaagnavigastus, kõhu, selja osa ja vaagna muud pindmised vigastused. Seega pani D.H toime kehalise väärkohtlemise, s.o. teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt, s.o. KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas D.H (D.H) süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ja karistas vangistusega 1 aasta 6 kuud.

§ 238

lg 2 kohaselt vähenda s mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra ning lõplikuks põhikaristuseks mõistis 1 aasta vangistust. 2 KarS § 65 lg 2 alusel suurenda s mõistetud karistust 03.04.2017 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata k aristuse, 1 aasta 10 kuu, võrra ja mõistis liitkaristuseks D.H-le vangistuse 2 aastat 10 kuud.

§ 130

lg 41 ja § 275 lg 1 alusel kohaldas süüdimõistva otsusega mõistetud ja ärakandmisele kuuluva vangistuse täitmise tagamiseks D.H suhtes tõkendit – vahistamine kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistuse ärakandmiseni. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvas karistusaja hulka eelvangistuses 24.04-25.04.2017 viibitud kaks päeva ja karistuse kandmise alguseks luges 17.05.2017.a.

§ 175

lg 1 p 4,9 ning § 180 lg 1 alusel mõist is D.H-lt riigieelarve tuludesse menetluskulud: sundraha 353 eurot ja kaitsjatasu 168 eurot. Menetluskulud määras tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOONID:

1. Kaitsja leiab, et Harju Maakohtu otsuse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust ja rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ei nõustu D.H ’i süüditunnistamisega KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Harju Maakohus on hinnanud tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest ja tõlgendades kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja ei ole oma järeldusi veenvalt motiveerinud. Kohtuistungil ei tunnistanud süüdistatav D.H ennast süüdi, kuid nõustus lühimenetlusega ja enda ülekuulamist ei taotlenud. D.H eitas täielikult talle inkrimineeritud süütegude toimepanemist, ta ei ole kannatanut löönud ega muul viisil tema suhtes vägivalda kasutanud. Tunnistajate ütlused on kooskõlas D.H 'i ütlustega. Nimelt on kõik tunnistajad, kelle ütlusi kohus on arvestanud, kinnitanud, et just naisterahvas jooksis mehele järele, nähtavaid vigastusi tal ei olnud. Tunnistaja YY 17.05.
2. a antud ütluste kohaselt /tl 41-42/ palus Tallinna Humanitaargümnaasiumi juures asuvas pargis võõras naisterahvas kutsuda politsei, kuna mees lõi teda, kui mees hakkas ära minema, siis naisterahvas jooksis mehele järgi, kehavigastusi ta naisterahval ei näinud. Tunnistaja ZZ'i 17.05.
3. a antud ütluste kohaselt /tl 43-44/ palus Tallinna Humanitaargümnaasiumi juures asuvas pargis võõras naisterahvas kutsuda politsei, kuna mees lõi teda, kehavigastusi ta naisterahval ei näinud. XX'ul tõsisemaid vigastusi ei ole esinenud. Käesolevas asjas ei ole võimalik kahtlusteta tuvastada, kes ja millistel asjaoludel kannatanule hematoomid ja marrastused põhjustas, ning kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. XX'u kehalist väärkohtlemist ei saa süüdistatavale süüks arvata üksnes seetõttu, et kannatanu on selle kohta ütlusi andnud. Olukorras, kus süüdistatavate konkreetsete tegude osas ei ole piisavalt tõenduslikku teavet, ei saa asuda seisukohale, et D.H'i süü on ümberlükkamatult kinnitust leidnud. Hinnangu andmisel XX'u ütluste usaldusväärusele tuleb märkida, et tema ütlused ei haaku mitmetes asjaoludes teiste tõenditega (nt ei ole esimestes episoodides tuvastatud XX'u ütlustes kirjeldatud vägivallale vastavaid vigastusi, ilmselgelt on ebausutavad ütlused raseduse osas). D.H 'i ütluste kohaselt olid tema suhted kannatanuga viimasel ajal vaenulikud ning kannatanu ise on talle kallale tulnud (konflikt kirikus). Süüdistatava ütlustest nähtuvalt oli kannatanule omane provotseeriv käitumine ning ta oli sageli ise tülide algatajaks. Käesolevas asjas ei ole usaldusväärselt tuvastatav, kumb osapool konflikti provotseeris. Kuna neid väiteid kindlalt kummutavad tõendid puuduvad, tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesoleval juhul võis tegemist olla kättemaksu sooviga ja terava isikute vahelise konfliktiga. 3 Kohus ei ole tõendite kogumis hindamisel ja analüüsimisel veenvalt põhjendanud, miks on loetud üksnes kannatanu ütluste alusel süüdistatava versioon ümberlükatuks. Kokkuvõtvalt leiab , et Harju Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust, tunnistades D.H’i süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi . Kogutud tõendid ei ole küllaldased D.H ’i süüditunnistamiseks. Maakohus ei ole sellekohaste järelduste tegemisel kõiki asjaolusid arvestanud, otsuse põhjendused D.H ’i süü osas ei ole veenvad. Vastavalt

§ 7

lg -le 3 tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda kummutada kahtlust selles, et D.H pani toime talle inkrimineeritava kuriteo. Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole kogutud piisavalt tõendeid selle kohta, et D.H on toime pannud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, tuleb ta nimetatud süüdistuses õigeks mõista. Leiab, et menetluskulude osas on võimalik juhinduda

§ 181

lg-st 1, mille kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. J uhindudes

§-dest 181 lg 1; 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2 ja 3; 340 lg 2 p 1 palub tühistada Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsus D.H ’i süüditunnistamise osas KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi. Teha uus otsus, millega mõista D.H õigeks. Jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda.
4. juuni 2017 esitas süüdistatav apellatsiooni menetluskulude väljamõistmise osas. Palub jätta menetluskulud riigi kanda. Vanglas on tööle saamiseks väike võimalus. Vabaduses puudub töökoht, ainus sissetulek on pension. Puuduvad lähedased kes toetaksid.
5. juuni 2017 esitas süüdistatav apellatsiooni, kus annab ülevaate 24.aprilli 2017 tegemistest. Koju sõites tahtis haarata XX telefoni, kuna see helises. Kannatanu tõmbas koti eemale ja tema juuksed langesid koti peale telefoni haaramise momendil. Ta vabandas, kuid kannatanu kutsus politsei. Kõik toimus kannatanu õigustamiseks. Fikseeritud vigastused sai kannatanu ajal, mil viibis koos sõpradega. Kui ta oleks näinud vigastusi, oleks ta kohustanud tegijaid vastutama. Ta ei ela kannatanuga koos 14 veebruarist 2017 kannatanu enda käitumise pärast. Tema allakäik algas pärast kannatanuga tutvumist. Palub karistused uuesti läbi vaadata ja paluda, et XX ütlusi kinnitaksid tunnistajad kuna ta ei ole adekvaatne ja vajab arstide abi. Teeb viite 30.04.2017 aasta juhtumile seoses kannatanuga.
7. juulil 2017 koostas ringkonnakohus apellatsioonide alusel kriminaalasja arutamisele määramise määruse, milles andis pooltele aega taotluste ja selgituste esitamiseks kuni
8. juulini
10. juulil 2017 ja
12. 2017 on D.H koostanud seletused, kus uuesti annab täiendava hinnangu kohtuotsuse väidetele ja tõenditele ning lühimenetluse kohaldamisele. Samuti annab ülevaate kannatanu ja tema kooselule ja kannatanu ja tema sõprade käitumisele, kinnitades, et ta ei ole kannatanu suhtes kuritegu toime pannud. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
13. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega, esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. 4
14. Esmalt kolleegium osutab, et kriminaalasja arutamine toimus vastavalt süüdistatava poolt esitatud taotlusele ja prokuröri nõusolekule, lühimenetluse korras.

§ 233

lg 1 kehtestab, et lühimenetluses toimub asja arutamine vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal. Vastavalt

§ 234

lg 5 võib süüdistatav lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Vaidlustatud kriminaalasjas oli süüdistatavale selgitatud lühimenetluse olemust ja süüdistatav ei ole lühimenetluses asja arutamise taotlusest loobunud ( t.lk. 93, 95-97). Eeltoodu tähendab, et menetluspooltel puudub õigus taotleda kohtult täiendavate tõendite kogumise taotlust ja neid ka esitada ja kohtul puudub õigus täiendavaid tõendeid koguda ja esitatud tõendeid vastu võtta. Analoogset seisukohta on korduvalt väljendanud ka Riigikohus oma lahendites( nt RKKKo 31-1-67-16) ja nimelt, et

§ 233

lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa ka apellatsioonimenetluses enam lisatõendite, millised ei puuduta maakohtu menetlus asjaolusid, kogumise taotlust esitada ja ringkonnakohtul puudub õigus neid tõendeid koguda ja ka vastu võtta. Seega süüdistatava seisukoht, et kannatanu ütluste kinnituseks ja 30.04.2017 aastal koguduses toimunud sündmuste kirjelduseks peaks koguma lisatõendeid tunnistajate ütluste nõol on õiguslikult asjakohtu ega kuulu rahuldamisele. 8. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, kuna kohus pole tõendite kogumis hindamisel ja analüüsimisel veenvalt põhjendanud, miks on loetud üksnes kannatanu ütluste alusel süüdistatava versioon sellest, et tema vägivalda kannatanu suhtes ei kasutanud, ümberlükatuks. Kohtukolleegium eeltoodud etteheitega ei nõustu. Maakohus on kannatanu ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel kõrvutanud ja analüüsinud neid koostoimes teiste kogutud seaduslike tõenditega. Kohus on andnud hinnangu eraldi iga kuriteo toimepanemise kohta kogutud tõenditele, avades otsuses piisava selgusega nende sisu ning leidnud, et iga kuriteo osas eraldi on need riimuvad kannatanu ütlustega ning kinnitavad D.H poolt kannatanu suhtes vägivallategude toimepanemisi. Nii on kohus hinnanud kannatanu ütlusi kinnitavateks tõenditeks Häirekeskuse kõnesalvestus e õiendit( t.lk. 10), mis kinnitab kannatanu ütlusi X nimelisele isikule helistamise ja kannatanu ema poolt politseile helistamise ning politsei poolt kannatanuga kontakteerumise osas, samuti Häirekeskuse õiendit( t.lk. 26) mille kohaselt teatati 30.aprillil 2017 XX peksmisest D.H poolt. Samuti häirekeskuse õiendit (t.lk. 38), mis kinnitab kannatanu ütlusi võõraste inimeste poole tänaval pöördumise ja politsei väljakut sumise palve esitamise kohta põhjendusel, et meesterahvas tuli talle kallale. Tõenditeks on ka tunnistajate YY ja ZZ ütlused, mis kinnitavad tänaval kannatanu pöördumist nende poole palvega kutsuda politsei kuna mee s lõi teda jalaga kõhtu ( t.lkl. 41-44). Kaitsja on apellatsioonis esitanud väite, et tunnistajate ütlused riimuvad hoopis süüdistatava ütlustega konflikti puudumisest. Seejuures on kaitsja viidanud tunnistajate ütlustele, et väliseid vigastusi nad kannatanul ei näinud ning naine jooksis mehele järele. Kolleegium leiab, et nimetatud ütlused ei ole vastuolus kannatanu ütlustega ega sea nende ütluste usaldusväärsust ka kahtluse alla. Tunnistajad on kinnitanud ka, et kannatanu oli hirmunud ja kinnitas, et meesterahvas lõi teda jalaga kõhtu ning ajal, mil YY helistas politseile, hakkas meesterahvas ära minema ning naisterahvas jooksis mehele järele, üritades viimast peatada. Maakohus on tuvastanud enne tunnistajatega kohtumist süüdistatava poolt kannatanule jalaga kõhtu löömise, mistõttu tunnistajad ei saanudki kannatanul vigastusi näha. 5 Seega on maakohus seaduslikult lugenud tunnistajate ütlused kannatanu omadega riimuvateks ja seeläbi lugenud kannatanu ütlused usaldusväärseteks ja kaalukamateks võrreldes süüdistatava poolt igasugust vägivalda eitavate ütlustega. Lisaks eelnimetatud tõenditele on kohus analüüsinud ja lugenud nii kannatanu ütlusi kui ka süüdistatava poolt vägivalla kasutamist kinnitavateks tõenditeks isiku läbivaatuse protokolle ( t.lk. 16-21, 32-34), milledest nähtuvad erinevad vigastused kannatanu kehal. Samuti on XXl SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendi EMO kaardil( t.lk. 22-23),Tallinna Kiirabi kaardil( t.lk. 35), Ida Tallinna Keskhaigla epikriisil( t.lk. 35-36) süüdistuses nimetatud perioodil arstide poolt fikseeritud erinevad vigastused. Kaitsja ega süüdistatav ei ole eelnimetatud tõendite seaduslikkust, usaldusväärsust ja nendele süüdimõistva otsuse tegemisel tuginemist veenvalt vaidlustanud. Kolleegium leiab, et nii kannatanu ütlusi kui ka süüdistuses etteheidetavate tegude toimepanemist kinnitavate tõendite kogum on piisav tuvastamaks D.H poolt kannatanu suhtes kehalise väärkohtlemise toimepanemist ning kaitsja väid e, et olemas on vaid kannatanu ütlused, on ekslik ja vastuolus kohtuotsuse põhjendustega. Samuti pole tuvastatavad ka kaitsja poolt viidatud kõrvaldamata kahtlused, mis tuleks süüdistatava kasuks tõlgendada. Maakohus on seaduslikult tõendite kogumile tuginevalt leidnud, et kannatanul tuvastatud vigastused on tekitatud süüdistatava poolt ja süüdistuses nimetatud päevadel. Süüdistatav on vaid oma süüd eitanud. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo 3-1-1-64-16, 3-1-1-49-16) sedastanud, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reopõhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes .

Põhjendatud kahtluse tekkeks

§ 7lg 3 tähenduses peab kriminaalasjas esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus.

Vaidlustatud kriminaalasjas pole esitatud selliseid tõendeid, mis mingilgi määral kinnitaks süüdistatava süüd eitavaid ütlusi. Apellatsioonis on süüdistatav esitanud väite, et vigastusi võisid kannatanule tekitada viimase joomakaaslased. Nii nagu maakohus, märgib ka apellatsioonikohus, et kui süüdistatav väidab kaitseversioonina, et keegi teine on temale inkrimineeritud kuriteod toime pannud, peab ta esitama sellekohast väidet kinnitavaid tõendeid, et kohus saaks sellist kaitseversiooni kontrollida. Vaidlustatud kriminaalasjas oleks see tähendanud juba maakohtus lühimenetluses asja arutamisest loobumise ning uute tõendite, kogumise taotlust. Eelnimetatud taotlusi süüdistatav maakohtus ei esitanud. Apellatsiooni väide on paljasõnali ne, mistõttu pole ka hinnatav põhjendatud kahtluse tekkimise alusena. Kolleegium osutab, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi on ringkonnakohtul õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul, s.o ka maakohtust erinevalt. Vältimaks aga maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Ringkonnakohus peab sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kolleegiuim leiab, et apellatsioonides pole esitatud ühtegi veenvat argumenti, mis annaks ringkonnakohtule aluse hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. 6 Ringkonnakohus ei tuvastanu d maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigu, mis viisid kohtu ebaõigete ja tuvastatud asjaoludega vastuolus olevate järelduste tegemiseni, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks ja põhistatud ja tõenditele tuginevate järelduste ümber hin damiseks ja uue, õigeksmõistva otsuse tegemiseks. 9. Kaitsja taotleb menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmist. Seejuures põhistab taotlust, viitega

§ -le 181, õigeksmõistva otsuse tegemisega. Kuna kolleegium ei tee taotletud õigeksmõistvat otsust, siis eelnimetatud alusel ei kuulu menetluskulud riigi poolt hüvitamisele ega taotlus rahuldamisele. 10. Süüdistatav taotleb menetluskulude riigi kanda jätmist. Maakohus on otsuses avanud

§ 180

lg 1 sisu, mille kohaselt süüdimõistva otsuse korral hüvitab üldjuhul menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kehtestab, et kui menetluskulude hüvitamine käib ilmselt süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Seega näeb seadus küll ette osa menetluskulude riigi kanda jätmise võimaluse, kuid mitte menetluskulude koguulatuses riigi kanda jätmist. Seega on apellatsioonis esitatud taotlus õiguslikult asjakohtu. Maakohtu istungil ei ole süüdistatav ega tema kaitsja menetluskulusid puudutavas osas mingeid taotlusi esitanud. Süüdistatav on esitanud apellatsioonis põhjenduse, et vanglas on töötamise võimalus vähene ja puuduvad isikud, kes teda rahaliselt toetaksid. Kolleegium osutab, et vangistuses viibimine ei ole kehtiva seaduse ega ka kohtupraktika kohaselt osa menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Nii on Riigikohus oma lahendis nr 3-1-1-105-12 sedastanud, et kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kohus a priori ka välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. Lisaks märgib Riigikohus, et ka olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist. Süüdistatav on esitanud taotluse arutada kriminaalasja lühimenetluses. Asjaolu, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi vaid toimiku materjalide põhjal oli süüdistatavale selgitatud, kuid ta on jäänud oma taotluse juurde. Seega on süüdistatav loobunud oma varalise seisundi osas tõendite esitamise võimalusest. Antud juhul puuduvad tõendid sellest, et süüdistataval puudub igasugune vara. Siinjuures kolleegium juhib tähelepanu

§ 2565

lg-le 2, mis kehtestab, et kiirmenetluses otsust tehes vähendab kohus sundraha suurust, kuid mitte rohkem kui poole võrra. Vaidlustatud kriminaalasja ongi maakohus, arvestades juba apellatsioonis esitatud asjaolusid, vähendanud väljamõistmisele kuuluva sundraha summat maksimaalses ulatuses ehk siis poole võrra. Samuti on maakohus võimaldanud süüdistataval menetluskulusid tasuda vabatahtlikult 12 kuu jooksul. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et osa menetluskulude riigi kanda jätmise taotlus rahuldamisele ei kuulu. 11. Süüdistatava poolt ringkonnakohtule 14. juulil 2017 ja 31. juulil 2017 esitatud seletuste osas kolleegium osutab, et

§ 331

lg 11 ettenähtud selgituste esitamise õigus pole tõlgendatav juba apellatsiooni esitanud poole uute, täiendavate seisukohtade esitamise õigusena. Nimetatud säte kindlustab juba esitatud kaebuse kohta teiste poolte arvamuse ärakuulamise ja sellega kirjaliku menetluse puhul menetlusosalise, kelle huve apellatsioonis on puudutatud, põhiõiguse tagamise. 7 Kolleegium selgitab, et

§ 3211

lg 1 näeb küll ette apellandile võimaluse juba esitatud apellatsiooni muuta ja täiendada, kuid seab sellele ajalise piirangu, kohustades seda tegema enne apellatsioonitähtaja lõppu.

§ 319

lg 3 kehtestab, et vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates 15 päeva jooksul. D.H on Harju Maakohtu motiveeritud kohtuotsuse kätte saanud 08. juunil 2017, seega

§ 319lg 2 kohaselt oli apellatsiooni muutmise ja täiendamise viimaseks päevaks 26.

juuni

1. Ülaltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus D.H poolt õigeaegselt esitatud apellatsioonide piiridest väljuvad seletused tähelepanuta.
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1 , § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19.

mai 2017 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. 13. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud, seonduvalt kohtuotsuse analüüsiga ja apellatsiooni esitamisega, kulude hüvitamist koos käibemaksuga 72,00 eurot. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, kuna on kooskõlas

§ 175

lg 2 p 4 ettenähtuga.

§ -d 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Seega jääb süüdistusasjas määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8