Obsah (4)

§ 70§ 71§ 72§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2024, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-11678 Tsiviilasi A. G. hagi M. M. vastu ko

§ 70

lg 3 kohaselt on kaasomand kahele või enamale isikule üheagselt mõttelistes osades ühises asjas kuuluv omand. Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle suurust väljendatakse murdosana asjast (TsÜS § 56). Riigikohus on selgitanud, et kaasomanikule kuulub kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga osa ühisest asjast ning et kaasomand on ühine õigus kogu asjale (vt nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 26; 14. oktoobri 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-98; 17. oktoobri 1996. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-96).

§ 71

lg 3 järgi on kaasomanikul teiste kaasomanike suhtes oma osale ühises asjas omaniku õigused, arvestades teiste kaasomanike õigusi.

§ 72

lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust.

§ 72

lg 5 järgi on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides. Kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest.

§ 68

lg 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Riigikohus on kaasomanikevaheliste nõuete kohta selgitanud, et asja kuulumisest mitmele isikule kaasomandina tekib isikute vahel spetsiifiline võlasuhe, mille sisu on kaasomanike vastastikused õigused ja kohustused, mis on reguleeritud eelkõige

§-des 72 ja 75 (RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-51-11, p 15). Riigikohus on lahendi nr 2-19-1488/79 p-is 12 märkinud, et kaasomandis oleva asja puhul eeldab seadus, et kaasomanikud määravad ühiselt, kuidas nad kaasomandi esemeks olevat asja kasutavad. Ühine otsustamine saab toimuda kas kokkuleppel või kaasomanike enamuse otsusega (

§ 72lg 1).

Juhul, kui kaasomanikud pole kasutamise korda kindlaks määranud, on igal kaasomanikul õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust (

§ 72lg 3).

Seejuures on kaasomanikel õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis olevat asja vallataks ja kasutataks kõigi kaasomanike huvides, ning kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest (

§ 72lg 5).

Riigikohus on märkinud, et sõltumata sellest, kas kaasomanikud majandavad kinnisasja kaasomanikena asjaõigusseaduse alusel, korteriomanikena korteriomandiseaduse alusel või korteriühistu liikmetena korteriühistuseaduse ja korteriomandiseaduse alusel, kuulub maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, neile tervikuna mõttelistes osades (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2011 3 2-24-11678 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-11, p-d 13 ja 14). Seda silmas pidades tuleb arvestada, et

§ 72

lg 3 järgi on kaasomanikul õigus ühist asja vallata ja kasutada niivõrd, kui see ei takista teiste kaasomanike kaasvaldust ja -kasutust. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et kaasomanikul on õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele, ning kaasomanikud peavad üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-13, p 14). Riigikohus on lahendi nr 3-2-1175-15 p-is 11 märkinud, et viimati nimetatud sätetest tuleneb põhimõte, et seni kuni kaasomanikud ei ole ühise asja kasutamises kokku leppinud, lähtutakse korteriomanike huvidest ja kaasomandiks olevate ühiste ruumide kasutamisel kehtib režiim, mille järgi on kõigil korteriomanikel võrdne õigus ühiseid ruume kasutada ning üks kaasomanik ei või ühise ruumi või selle osa kasutamiseks teistele takistusi.
2. Pooled ei vaidle, et kostja takistab hagejal kinnistut kasutamast. Poolte vahel puudub kaasomanike kokkulepe, millele tuginedes võiks kostja kinnistut ainuisikuliselt kasutada. Kostja vastuväited ei ole sellised, mis välistaks hageja nõude rahuldamise. Asjaolu, et hageja omandiosa on väiksem kui kostja oma, ei välista hagejal kinnisasja kasutamise õigust (

§ 71lg 3).

Viited kostja turvalisusele ja elu ohustamisele ei ole käesoleva vaidluse esemeks ega välista hageja õigust oma omandit teostada. Lähenemiskeelu osas ei ole olemas jõustunud kohtulahendit. Viited ühisvara säilitamisele ei ole samuti asjakohased, kuna ühisvara on poolte ühisomandis ja ka hagejal õigus seda vallata.

1. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et kostja on hageja valdust rikkunud ning et hageja nõuab kostjalt valduse rikkumise lõpetamist õigustatult. Tulenevalt poolte vahelistest erimeelsustest ja kostja poolt esitatud seisukohtadest on kohtul alus arvata, et kostja võib ka edaspidi hageja õigusi rikkuda. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt edaspidistest rikkumistest hoidumist.
2. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
3. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on otsus tehtud kostja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
4. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud 4 2-24-11678 maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 5