lg 1 sätestab, et krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lõike 3 kohaselt kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning
9.
lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja peab tooma tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 14-15).
lg 3 sätestab, et maksetehingute tegemist ja krediidi kasutusse võtmist võimaldava makseinstrumendi kasutamise kulusid, samuti tasusid sellise konto pidamise eest, millele tehakse krediidi kasutusse võtmise ja maksetehingute kandeid ja muid maksetehingutega seotud kulusid, tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta, välja arvatud juhul, kui konto avamine on vabatahtlik ning konto pidamise kulud on selgelt ja eraldi märgitud tarbijakrediidilepingus või mõnes muus tarbijaga sõlmitud lepingus. Eeltoodust tulenevalt tuleb krediidi kogukulu arvutamisel arvesse võtta ka muid maksetehingutega seotud kulusid. Eelnõu seletuskirja kohaselt on nendeks kuludeks mh ülekandekulud (vt võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 761 SE, seletuskiri lk 36). Krediidi kulukuse määra arvutamisel tuleb mh lähtuda
, mille lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kui tarbijakrediidileping võimaldab tarbijal valida, millal ta krediidi kasutusse võtab, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit võetakse kasutusse viivitamata ja täies mahus. Kui tarbijakrediidileping võimaldab krediiti kasutusse võtta mitmel viisil ning seejuures on krediidiga seotud tasud ja intressimäär erinevad, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et kogu krediit on kasutusse võetud kõige kõrgemate tasude ja intressimääraga, mida rakendatakse seda liiki tarbijakrediidilepingu puhul kõige levinuma krediidi kasutusse võtmise viisi suhtes. Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr oli lepingu ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt 55,67% aastas (dtl 31, 33). Lepingu kohaselt oli krediidi ülekandmise tasu (väljavõtutasu) pangakontole 3,1% ülekande summast (dtl 31), s.o kostja puhul 93 eurot (dtl 32). Lisaks on ette nähtud välkmakse tasu 15 eurot (dtl 34). Hageja avaldas, et krediidi ülekandmisel kostjale peeti sellest kinni väljavõtutasu ja välkmakse tasu 15 eurot (dtl 69). Krediidi kogukulu arvutamisel tuleb arvesse võtta ka välkmakse tasu, mis on muuks maksetehingutega seotud kuluks. Krediidi kulukuse maksimaalsed määrad muutuvad kaks korda aastas, 1. juulil ja 1. jaanuaril. Eesti Panga poolt avaldatud andmete kohaselt oli 25.10.2021 laenulepingu sõlmimise ajal krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kuue kuu keskmine krediidi kulukuse määr 18,68% (kohaldus alates 4
Riigikohus on selgitanud, et kui hageja ei ole esitanud andmeid, millest tulenevalt saab kohus võtta seisukoha krediidi kulukuse määra kohta, peab kohus andma hagejale TsMS § 3401 lg 1 alusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kui hageja ei esita vaatamata kohtu nõudmisele andmeid krediidi kulukuse määra kohta, saab hagi rahuldada
lg 3 järgi maksimaalselt üksnes algse laenugraafiku järgi sissenõutavaks muutunud laenusumma ja sellelt arvutatud seadusjärgse intressi ulatuses (RKTKm 12.06.2024, 2-23-116386/18, p 14.1.3. ja RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 16). Kohus määras 01.08.2024 hagejale tähtaja krediidi kulukuse määra aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja selgitamiseks (dtl 93 jj). Hagejal tuli mh selgitada, kas kiire väljamakse tasu (välkmakse tasu) on arvesse võetud krediidikulukuse määra arvutamisel ning kui ei ole, siis mis põhjusel. Kohus selgitas hagejale, et krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse kõik lepingujärgsed tasud (lepingutasu, haldustasu, krediidi kasutusse võtu tasu jm). Ühtlasi selgitas kohus hagejale
Hageja kohtule vastust ei esitanud. 10.
lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on
lg 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi
Tähtajatu tarbijakrediidilepingu alusel saadu tagasimaksmise tingimuste määratlemisel kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 4061 sätestatud eeldusi. Krediidiandja peab tagasimaksed ja tagasimaksete tegemise tähtaja uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Arvestades, et kostja sai oma pangakontole 486,94 eurot ja kostja pidi tasuma 10 eurot kuus, siis peaks kostja tegema 49 osamakset. Viimase osamakse tasumise tähtpäev saabuks 15.11.2025. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama
lg 3 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Vastutustundliku laenamise põhimõte 5
Kuigi
lg 1 kohaselt on krediidileping tühine, hindab kohus siiski, kas võlausaldaja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, juhuks kui leping peaks siiski kehtivaks osutuma. 11. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel on kohtul sõltumata menetlusliigist kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 13 ja 17). 11.1.
lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja
lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (
Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud KAVS § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des 1–3 (ka
Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: - tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); - tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); - tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); - tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 18).
lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale 6
Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (
See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja kohustus hinnata tarbija krediidivõimelisust on mõeldud ennetama liigse võlakoormuse või maksejõuetuse riski, mis tuleneb tarbija krediidivõimelisuse ja tagasimaksevalmiduse ebapiisavast kontrollimisest. Kõnealust kohustust ei mõjuta tõsiasi, et krediidilepingu sõlmimise finantstagajärjed tarbija olukorrale võivad tekkida ka hiljem (EKo 11.01.2024, C-755/22, p 35). Krediidivõimetule tarbijale laenu andmise vältimise ja just krediidiandjale vastutuse panemise eesmärki järgib direktiivi 2008/48 põhjendus 26, mille järgi peab krediidiandja kontrollima tarbija krediidivõimelisust individuaalselt (vt EKo 18.12.2014, C-449/13, p 35).
lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098/50, p 23). 11.2. Kohus on kahel korral määranud hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks. 9. märtsil 2023 selgitas kohus hagejale mh seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on
lg 7 kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (dtl 58, 59). 1. augustil 2024 selgitas kohus hagejale, et hageja ei ole hagis välja toonud vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevaid asjaolusid (dtl 92). Kohus määras hagejale tähtaja vastutustundliku laenamise põhimõtte aluseks olevate asjaolude välja toomiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja kohtule vastust ei esitanud. 7
Hageja väljatoodust nähtub, et krediidiandja kontrollis kostja varasemat maksekäitumist maksehäireregistritest. Hageja esitas kohtule eraisiku maksehäirete raporti seisuga 31.03.2023 (dtl 83), seega on see tõend kogutud pärast lepingu sõlmimist. Üksnes kostja sissetuleku ja maksehäirete puudumise kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja finantskohustuste ning varasemate finantskohustuste täitmise kohta ei võimalda need andmed teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Seejuures ei mõjutanud hageja kontrollikohustust see, et kostja oli laenutaotluses kinnitanud, et kostja esitatud andmed on tõesed. Asja materjalid ei anna alust järeldada, et krediidiandja oleks hinnanud kostja krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate kohustuste täitmiseks oleks krediidiandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima. Juhul, kui krediidiandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud vastuolusid, oleks krediidiandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja pangakonto väljavõtte nõudmine oleks andnud krediidiandjale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu ja hulga kohta ning võimaldanud kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu. Kohtu hinnangul saab eeldada, et kui krediidiandja oleks nõuetekohaselt täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte osaks olevat teabe saamise kohustust ja kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle teabe kontrollimiseks, sh nõudnud kostjalt pangakonto väljavõtte esitamist, oleks krediidiandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud. 8
Isegi, kui leping peaks olema kehtiv, leiab kohus, et krediidiandja ei ole täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja kostja laenuvõimekust. Kohus tuvastab, et krediidiandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Lepingu ülesütlemine ja hageja nõuete lahendamine 12.
lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.
lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Tagasimaksete uuesti määramine on krediidiandja ühepoolne tahteavaldus, mille tegemise kohustus on krediidiandjale pandud seadusega. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud. Lepingu osaks saanud Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe kohaselt oli leping tähtajatu. Kostja kohustus krediidi tagastama 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot. Igakuiseid makseid tuli kostjal teostada iga kuu
§-s 94 sätestatud intressimääraks 0%, siis ei olnud kostja viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva põhiosa tagasimaksega lepingu ülesütlemise ajal, s.o 16.04.2022. Eeltoodust 9
Arvestades, et kostja sai oma pangakontole 486,94 eurot ja kostja pidi tasuma 10 eurot kuus, siis peaks kostja tegema 49 osamakset. Viimase osamakse tasumise tähtpäev saabuks 15.11.2025. Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja väljatoodud summat. Ilma ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi ka osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud. TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (TsMS § 5 lg 2). Põhivõla sissenõudmiseks peab krediidiandja määrama
⁴ lg 7 kohaselt uuesti tagasimaksed ja tegema need kostjale teatavaks ning kasutama vastavalt uuele maksegraafikule kohaseid õiguskaitsevahendeid. Kuivõrd hagejal ei olnud meeldetuletuskirjade saatmise ajal kostja vastu ülal toodud põhjendustel sissenõutavaks muutunud nõuet ning leping ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole
lg 2 kohaldamise eeldus täidetud ning hagejal ei ole kostja vastu sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Hagi jääks rahuldamata nii juhul, kui leping on
lg 1 kohaselt tühine, kui ka juhul, kui leping ei ole
MS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jättis hagi rahuldamata ja tegi sellega otsuse hageja kahjuks. Kohus jätab menetlusosaliste menetluskulud hageja kanda. Asjas ei ole menetluskulusid, mida kohus saaks TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaks määrata. Seetõttu tuleb menetluskulude rahaline suurus jätta kindlaks määramata. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 15. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada üksnes praeguse lahendi peale edasi kaevates. (allkirjastatud digitaalselt) Anneli Roonet kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.