KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL TAGASELJAOTSUS Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 23. jaanuar 2025, Tartu Tsiviilasja nr 2-24-116390 Tsiviilasi Aktiva Finance Group

) § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); b) tarbija teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (

§ 49

lg 1 p-d 2 ja 4); c) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (

§ 49

lg 1 p 3); d) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise, sh intressimäära tõusu mõju (

§ 49

lg 1 p 5); e) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist (

§ 49lg 1 p 6).

10. Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima

§ 50

lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (

§ 49lg 3 p 2).

Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (

§ 49lg 3 p 3).

Teabe saamiseks peab krediidiandja kasutama andmekogusid (nt rahvastikuregister, pensioniregister, maksehäireregistrid, täitemenetlusregister) ja teabe, mis jääb nendest kohtadest saamata, peab ta küsima tarbijalt endalt (VÕS § 403 4 lg 3). Seejuures saab krediidiandja nõuda tarbijalt endalt tõendite esitamist (nt tööandja tõend, töölepingu väljavõte, pangakonto väljavõte, rahvastikuregistri väljavõte jms). Krediidiandjal tuleb

§ 50

lg 4 järgi küsida üldjuhul tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu

1. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p 18).
2. Kohtule nähtub asja materjalidest, et krediidiandja ei ole kontrollinud laenulepingu sõlmimisel laenusaaja pangakontot. Krediidiandja on kontrollinud vaid kostja kohta avaldatud maksehäireid, ning kostja sissetulekut Maksu- ja Tolliametist. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja ka muul viisil tõendanud, et oleks kontrollinud talle esitatud andmete õigsust. Juhul kui laenuandja oleks need päringud teinud, saanuks ta kontrollida, kas taotleja on esitanud õiged andmed oma sissetulekute ja kohustuste kohta.
3. Kohus on seisukohal, et kostjaga tarbijakrediidilepingu sõlmimisel on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Krediidiandja ei ole enne kostjaga lepingu sõlmimist omandanud piisavat teavet asjaolude kohta, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta, ja kostja krediidivõimelisust kohase hoolsusega hinnanud. Esialgne võlausaldaja ei ole pidanud vajalikuks kontrollida krediidisaaja pangakonto väljavõtet sh. väljaminekuid ega kohustusi. Kohus leiab, et antud juhul on realiseerunud risk, mille ärahoidmiseks ongi vaja 4 kontrollida laenu taotleja esitatud andmeid erinevate andmekogude ja pangakonto väljavõtte alusel. Krediidiandja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et ta on saanud laenusaaja väljaminekuid piisavalt põhjalikult kontrollida mõne muu andmebaasi kui laenusaaja pangakonto alusel. Eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates jõuab kohus järeldusele, et krediidiandja on laenu andes tuginenud peamiselt kostja esitatud andmetele ning jätnud need olulises osas kontrollimata, rikkudes seega vastutustundliku laenamise põhimõtet.
4. Juhul kui krediidiandja ei ole järginud krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole leping tervikuna tühine, vaid siis loetakse VÕS § 403 4 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.
5. Lepingu sõlmimise ajal s.o 10.07.2023 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär oli 4%. Seega oleks hagejal õigus nõuda üksnes põhivõla ja seadusjärgse viivise tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
6. Juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud, esitas hageja ümberarvestuse. 10.07.2023 järelmaksulepingu kohaselt sai kostja kauba järelmaksuga summas 289 eurot. Kostja kohustus tegema tagasimakseid igakuiselt minimaalselt 20,78 eurot kuus hiljemalt iga kuu
7. kuupäevaks. Kostja on tagasimakseid teinud kokku summas 63,34 eurot. Kui arvestada kõik maksed põhiosa katteks, tuleb kostjal tagastada põhiosa 225,66 eurot (28963,34=225,66) ning viivis antud summalt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Kuivõrd kõik osamaksed on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud ei ole vajalik tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid kindlaks määrata.
8. Kuivõrd kohus selgitas otsuse punktis 20, et muid tasusid tarbija krediidiandjale vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel ei võlgne, jätab kohus rahuldamata hageja põhinõude 34,85 euro ulatuses, nõude sissenõudmisega kaasnenud kulude hüvitamiseks 30 eurot, intressinõude 24,30 eurot, ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude 27,79 eurot. MENETLUSKULUD
9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades asjaolu, et kohus rahuldab haginõude protsentuaalselt 66% ulatuses, jätab kohus menetluskuludest 66% kostja ja 34% hageja kanda.
10. Hageja on hagiavalduses märkinud, et palub kostjalt välja mõista menetluskulud. Hageja menetluskulud on 582,50 eurot (riigilõiv 140 eurot ja õigusabikulu 442,50 eurot). Hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 140 eurot vastab hagi hinnale (RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 koosmõjus).
11. Hageja taotleb lisaks maksekäsu kiirmenetluses hüvitamisele kuulunud menetluskulude 5 kindlaksmääramist 20 euro ulatuses. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud TsMS § 172 lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka. See tähendab, et need kulud kannab TsMS § 162 lg 1 alusel kostja. Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud.
12. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakuluna on põhjendatud 2 tundi, mis vastab esindaja poolt teostatud menetlustoimingutele ning esitatud tsiviilasja materjalidele. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu määr on 169 eurot ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et tunnitasu määr 169 eurot ei ole mõistlik ning kuulub vähendamisele. Kohus arvestab seejuures asjaoluga, et hagejat on antud vaidluses esindanud õigusbüroo töötaja ning tegemist ei ole õiguslikult keeruka vaidlusega. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatud tunnitasu määraks antud vaidluse lahendamisel 120 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu 240 (2h. x 120 eurot).
13. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud seega 400 eurot (140+240+20). Vastavalt menetluskulude jaotusele mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 264 eurot (66%*400). Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele menetluskulu 264 eurot.
14. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab hageja taotluse ja mõistab menetluskuludelt viivist alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
15. Kohus tunnistab TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 6