Obsah (5)

§ 4034§ 14§ 403§ 416§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2024, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-23-132796 Tsiviilasi TF Bank AB (publ.) Eest

) § 402 mõistes, mille alusel sai kostja soetada kauba maksumusega 430 eurot 94 senti. Kostja kohustus kauba eest tasuma maksegraafiku alusel. Hagiavalduse kohaselt ei täitnud kostja maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Hageja väitel jäi kostja tasumisega viivitusse

1. augusti 2022,
2. septembri 2022,
3. oktoobri 2022 ja
4. novembri 2022 tagasimaksetega. Hageja saatis
5. novembril 2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse (dtl 42), milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni
6. november 2022 võlgnevuse tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles hageja
7. novembril 2022 lepingu üles (dtl 43). Hageja loeb seega lepingu ülesöelduks alates
8. novembrist
9. Kohus annab lepingu ülesütlemisele hinnangu allpool. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu
10. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C-154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C-377/14). Kohtul on 3 ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C-679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et ta tegi päringu krediidi- ja maksehäireregistrisse. Hageja ei ole välja toonud, milline oli päringu tulemus. Hageja väitel analüüsis ta kostja laenutaotluse andmeid, mille kohaselt oli kostja igakuiseks sissetulekuks 468 eurot. Hageja lähtus taotluses toodud sissetulekust 468 eurot, olemasolevatest kohustustest 200 eurot ja arvestas, et kui lepinguga lisandub igakuiselt 16 eurot 16 senti, jääb kostjale reservi 251 eurot 84 senti. Hageja järeldas sellest, et kostja on krediidivõimeline (dtl 146-147). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on Riigikohus leidnud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Laenuandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et laenuandja oleks kostja sissetulekuid ja kohustusi üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. Kostja poolt taotluses märgitud sissetulek 468 eurot oli ka
3. aasta elukallidust arvestades väga tagasihoidlik, 4 mis oleks pidanud manitsema hagejat ettevaatusele ning põhjaliku krediidivõimelisuse kontrolli vajadusele.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 403

4 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Riigikohus on 24. novembril 2023 tsiviilasjas nr 2-21-13098 tehtud otsuse punktis 25 leidnud, et kui tarbija on tühise intressikokkuleppe täitmiseks tasunud krediidiandjale raha, siis tuleb see lugeda tasutuks laenusumma tagasimaksmiseks. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest tulenevatest tagajärgedest tingituna hindab kohus alljärgnevalt kostjaga sõlmitud lepingu ülesütlemise korrektsust.

§ 416

lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Lepingu alusel sai kostja 430 eurot 94 senti, mille pidi maksegraafiku alusel tasuma osamaksetena – esimene osamakse 10. jaanuaril 2020 19 eurot 35 senti ning seejärel alates 10. veebruarist 2020 kuni 10. detsembrini 2024 16 eurot 16 senti kuus iga kuu 10. kuupäevaks (dtl 37). Osamaksed koosnesid laenu põhiosast ja intressist.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel

1. jaanuarist 2020 kuni
2. detsembrini 2022 0% aastas. Seega ei olnud hagejal õigust sel perioodil kostjalt intressi nõuda. Hageja
3. novembri 2022 hoiatuskirja tegemise ajaks pidi kostja olema maksegraafiku alusel hagejale tasunud kokku põhiosa 147 eurot 81 senti, kuid vastavalt tagasimaksete andmetele (dtl 76-77) oli kostja selleks ajaks tagastanud hagejale kokku 510 eurot 38 senti, seega 362 eurot 57 senti enam (510,38-147,81). Eeltoodust järeldub, et kostjal ei olnud
4. novembri 2022 hoiatuskirja tegemise ajal hageja poolt väidetud võlgnevust. Selleks hetkeks, kui hageja ütles lepingu
5. novembril 2023 üles, oli kostja tagastanud kogu krediidi põhiosa, s.o 430 eurot 94 senti, ning sellele lisaks tasunud hagejale veel 79 eurot 44 senti (510,38-430,94). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei olnud seega kooskõlas

§ 416lg-s 1 sätestatuga ning ülesütlemine oli tagajärjetu.

5 Tagasimaksete tabelist nähtub lisaks, et kostja on teinud hagejale tagasimakseid ka

1. detsembril 2022,
2. mail 2023 ja
3. juunil 2023, kokku summas 46 eurot 70 senti. Need tagasimaksed on olnud alusetud. Seega, kuivõrd kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb kõik tagasimaksed arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostja on hagejale tagastanud kogu lepingu alusel tekkinud põhivõlgnevuse. Hageja nõue põhivõla 256 euro 59 sendi väljamõistmiseks on seetõttu põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. Kogu perioodi jooksul, mil kostja hagejale laenu tagasimakseid tegi kuni laenusumma lõpliku tagastamiseni, oli

§-s 94 sätestatud intressimäär 0% aastas. Seega ei ole hagejal õigust kostjalt intressi nõuda. Kohus jätab hageja nõude intressi 37 euro 25 sendi väljamõistmiseks rahuldamata. Kostja ei ole hageja ees kohustusi rikkunud ning hageja ei saa seetõttu nõuda viivist. Hageja viivisenõue jääb seega samuti rahuldamata. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 30 eurot.

Ka see nõue jääb rahuldamata. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal puudub võlgnevus hageja ees. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud hüvitada võlausaldajale sissenõudmiskulusid, kui sissenõudmiskulud on tehtud olematu nõude sissenõudmiseks. Tulenevalt eeltoodust jääb hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole menetluses osalenud, ei saa tal olla hüvitatavaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 6