← Eesti

2-22-6312/57

Obsah (6)§ 151§ 146§ 147§ 154§ 144§ 136

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-22-6312 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2025, Tartu Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Andra Pärsimä

) § 151 lõikeid 1 ja 2.

§ 151

lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumise tähtaeg kolm aastat. Maakohus jättis kohaldamata

§ 146lõike 1 ning § 147 lõiked 1 ja 2.

Hageja omas kuni

  1. jaanaurini 2024 õigust maksustavast tulust maha arvata eluasemelaenu intressi ning kostjale teadaolevalt hageja seda õigust ka kasutas. Hageja ei ole sellega aga arvestanud nõude esitamisel kostja vastu.
  2. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 5

(10)Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses toodud asjaolud ja põhjendused ei õigusta maakohtu otsuse muutmist või tühistamist. Hageja jääb kõikide maakohtus esitatud nõuete, vastuväidete, seisukohtade ja põhjenduste juurde. Hageja lisab, et pooled saavad leppida omavahel lepinguga kokku, et kostja võtab endale kohustuse vastutada hageja ees hageja kolmandate isikutega sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Tegemist on tavapärase lepinguga VÕS § 8 mõttes koos sellest tulenevate tagajärgedega. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud, et kostja mõnda maakohtu tuvastatud asjaolu, seisukohta väidet või hinnangut vaidlustataks. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 6 on kirjaviga või ilmne ebatäpsus. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise korduvalt kohustuselt 115 eurot 99 senti kuus. Samas mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja korduva kohustusena 155 eurot 99 senti. Hageja palub maakohtu otsuses sisalduva ilmse ebatäpsuse parandada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja põhinõude 11 020 eurot 16 senti ületavas ulatuses ning mõistis välja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise (796 eurot 62 senti). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõuded vastavas ulatuses rahuldamata. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, täpsustades resolutsiooni p-de 5 ja 6 sõnastust. Ringkonnakohus muudab osaliselt ka maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 22, esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures maakohtu otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.
  2. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus lõpetas
  3. aastal tekkinud 644 euro 85 sendi suuruse võlgnevuse osas menetluse seoses hagist loobumisega (resolutsiooni p 1). Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.
  4. Maakohus luges tuvastatuks mh järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:  Hageja ja kostja on endised abikaasad ning nad sõlmisid
  5. novembril 2016 notariaalselt tõestatud varajagamise lepingu, mille järgi jäi alates
  6. novembrist 2016 poolte omavahelistes suhetes kostja ainuisikuliselt vastutavaks pangaga sõlmitud laenulepingust (sh selle lisadest ja muudatustest) tulenevate hageja kohustuste täitmise eest.  Kuni vara jagamiseni olid laenulepingust tulenevad kohustused poolte ühisvara.  Alates
  7. novembrist 2016 on laenulepingust tulenevaid kohustusi panga ees täitnud hageja, millest kostja on hagejale hüvitanud 3098 eurot 91 senti. 6
(10)Viidatud asjaolude üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle ning ringkonnakohus võtab need TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka kaebuse läbivaatamisel ning lahendamisel.
  1. Maakohus lähtus hagi lahendamisel alusetu rikastumise kui lepinguvälise võlasuhte regulatsioonist (VÕS § 1028 jj), leides, et hagejal on õigus nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makstud raha hüvitamist. Kostja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu järeldusega, et asjas kohalduvad lepinguväliseid võlasuheteid reguleerivad sätted. Lisaks tuleb ringkonnakohtul maakohtu materiaalõiguse normide kohaldamist kontrollida sõltumata sellest, kas pool sellele apellatsioonkaebuses tugineb või mitte (TsMS § 652 lg 8). 9.
  2. Hageja nõuded rajanevad poolte vahel
  3. novembril 2016 sõlmitud varajagamise lepingule. Hageja nõuab kostjalt raha, mille hageja on laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks pangale tasunud. Sisuliselt nõuab hageja kostjalt VÕS § 108 lg 1 alusel varajagamise lepingust tuleneva raha maksmise kohustuse täitmist, lisaks viivist VÕS § 113 lg 1 järgi. Poolte esitatud asjaoludest ei nähtu, et nende vahel sõlmitud varajagamise leping võiks olla seadusest tulenevalt tühine (

  1. ptk
  2. jagu), samuti ei ole kostja väitnud, et ta oleks lepingu tühistanud (

  1. ptk
  2. jagu). Eelmärgitut arvestades ei olnud maakohtul põhjust asuda hageja nõudeid kontrollima alusetu rikastumise sätete järgi. 9.
  3. Kuigi endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingut kui lepinguliiki ei ole võlaõigusseaduses eraldiseisva lepinguliigina reguleeritud, ei ole vara vabatahtlik jagamine poolte vastastikusel nõusolekul seaduse sisu ja mõttega vastuolus ning on VÕS §-st 5 lähtudes lubatud. Sellist võimalust on pooled ka kasutanud ning lähtudes perekonnaseaduse (PKS) § 35 p-st 3 ja §-st 37 sõlminud notariaalse varajagamise lepingu. Kuigi käesoleval juhul esineb pooltevahelistes tehingulises suhtes teatav sarnasus kohustuste ülevõtmisega (VÕS § 175 lg 1 ja § 177 lg 1 mõttes), tuleb siiski eristada kohustuste jagamist abikaasade sisesuhetes ning suhetes võlausaldajaga. Kohustuste jagamine abikaasade sisesuhtes ei puuduta nende õigussuhet võlausaldajaga, mistõttu ei ole vajalik ka võlausaldaja vastavasisuline nõusolek. Sellise vara jagamise tulemusena reguleeritakse üksnes endiste abikaasade omvaheliste kohustuste jaotust. Praegusel juhul ongi pooled kokku leppinud, et laenukohustus jääb poolte omavahelistes suhetes kostja kanda (PKS § 38). Poolte teistsugust tahet, mis erineb lepingus kirjapandust, ei ole kostja tõendanud. 9.
  4. Eeltoodust tulenevalt on maakohus iseenesest õigesti leidnud, et hagejal on kostja vastu nõue, kuid selle aluseks saab olla VÕS § 108 lg 1, mitte VÕS §
  6. Kuna maakohus kohaldas asja lahendamisel ebaõigesti alusetu rikastumise võlasuhte regulatsiooni, ei ole õige ka maakohtu järeldus, mille kohaselt tuleb nõude aegumise kohaldamise otsustamisel rakendada

§ 151sätteid.

Seetõttu on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja 2018. aastat puudutavad nõuded ei ole aegunud. 10.1.

§ 146

lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

§ 147

lg 1 järgi algab aegumistähtaeg üldjuhul nõude sissenõutavaks muutumisega ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Samas tuleneb

§-st 154, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. 7

(10)10.
  1. Varajagamise lepingus (tl 6–10) ei ole pooled eraldi kokku leppinud, kuidas peab kostja laenulepingust tulenevaid hageja kohustusi (mis jäid lepingu p 3.1.1 alusel kostja lahusvaraks) täitma. Laenulepingu lõpptähtpäev on
  2. juuni
  3. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingut tõlgendada eelkõige poolte ühisest tegelikust tahtest lähtudes ning juhul kui seda ei õnnestu kindlaks teha, tuleb VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 kohaselt lähtuda sellest, kuidas mõistlik isik samadel asjaoludel oleks lepingut mõistnud, arvestades mh lepingueelsetel läbirääkimistel lubatut, lepingu olemust ja eesmärki, lepingupoolte käitumist ning tavasid ja pooltevahelist praktikat. 10.
  4. Kuna hageja ja panga vahel sõlmitud laenuleping (tl 54–56), millest tulenevad hageja kohustused jäid vara jagamise lepinguga kostja lahusvaraks, nägi ette kostja poolt korduvate (perioodiliste) kohustuste täitmise, tuleb ringkonnakohtu hinnangul ka varajagamise lepingut VÕS § 29 lg-te 4 ja 5 järgi tõlgendada nii, et laenumaksete kostja poolt hüvitamine hagejale pidi toimuma igakuiselt. Selliselt on ilmselt ka pooled lepingut mõistnud, kuna kuni
  5. a septembrini on kostja hagejale laenumakseid igakuiselt tasunud (tl 59). 10.
  6. Hageja VÕS § 108 lg 1 alusel esitatud osamaksete tasumise täitmisnõude aegumisele kohaldub seega

§ 154

lg 1, mille järgi algab aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks (

§ 147lg-d 2 ja 3).

10.

  1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja on alates
  2. novembrist 2016 kuni
  3. juulini 2024 (kaasa arvatud) tasunud võlausaldajale igakuiselt laenu osamakseid ning seda kinnitavad ka asja materjalide hulgas olevad tõendid. Kostja on hagejale hüvitanud lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks makseid 3098 euro 91 sendi ulatuses, seejuures tegi kostja viimase makse hagejale
  4. septembril 2018 (tl 59). Kostja ei ole väitnud, et ta oleks vaidlusaluste kohustuste täitmiseks hagejale hiljem midagi tasunud.

§-s 154 sätestatu kohaselt algas

  1. aastal tasumisele kuulunud osamaksete aegumine
  2. jaanuaril 2019 ning nõue aegus 31.detsembril 2021 (

§ 146lg 1).

10.6.

§ 144

kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega on

§ 146lg 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega arvestades aegunud ka 2018.

aastal laenulepingu järgi tasumisele kuulunud intresside nõue ja

  1. aasta tasumisele kuulunud osamaksete tasumisega viivitamisest tekkinud viivisenõue. 10.
  2. Hageja esitatud kontoväljavõttele (tl 11–13) tuginedes saab teha järelduse, et hageja tasus 2018 võlausaldajale laenu põhikohustuse ja intresside katteks kokku 1810 eurot 75 senti. Kostja omakorda on hagejale 2018 teinud kohustuste katteks makseid 1100 eurot (tl 59). Seega saanuks kostja võlg hageja ees
  3. aasta eest olla 710 eurot 75 senti, mitte 644 eurot 85 senti, nagu seda on väljendanud hageja
  4. märtsi 2024 seisukohas. Samas, nagu eelneval märgitud, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus lõpetas
  5. aastal tekkinud 644 euro 85 sendi suuruse võlgnevuse osas menetluse seoses hagist loobumisega. Ringkonnakohus leiab, et
  6. aastal tekkinud hageja põhinõue koos intressidega summas 65 eurot 90 senti (s.o osa, millest hageja ei ole loobunud) on aegunud. 10.
  7. Käesolevas asjas esitas hageja hagi kohtusse
  8. aprillil
  9. Seega alates
  10. aastast tasumisele kuulunud osamaksete osas hagi aegunud ei ole.
  11. Hageja arvelduskontode väljavõtete (tl 11–13; 87) ja teiste maksmist tõendavate dokumentide (tl 122–123) kohaselt on hageja alates
  12. jaanuarist 2019 kuni
  13. juulini 2024 (kaasa arvatud) tasunud võlausaldajale kokku 11 020 eurot 16 senti. Seega tuleb 8

(10)kostja põhinõue rahuldada maakohtu otsusega võrreldes 94 euro 86 sendi võrra väiksemas ulatuses.
  1. Hageja nõudis kostjalt seisuga
  2. aprill 2022 põhivõlgnevuse 6979 eurot 49 senti tasumisega viivitamise eest viivist 796 eurot 62 senti. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise 2756 eurot 41 senti. Kuigi maakohtu otsusest ei nähtu kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivise summa kujunemine, saab hageja esitatud viivisearvestuste põhjal järeldada, et maakohus on muu hulgas rahuldanud ka viivisenõude, milline on sissenõutavaks muutunud hagiavalduse esitamise seisuga. Ringkonnakohus sellise maakohtu käsitlusega ei nõustu. VÕS § 113 lg 2 esimesest lausest tuleneb, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Hageja ei ole menetluse kestel väitnud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne hagiavalduse esitamist, s.o enne
  3. aprilli 2022, kostjalt kohustuse täitmist nõudnud. Samuti ei nähtu poolte väidetest ega kohtule esitatud tõenditest, et pooltel oleks sõlminud enne hagiavalduse esitamist kokkulepeid viivise tasumiseks. Kostja on menetluse jooksul väljendanud ühest seisukohta, et poolte vahel ei olnud kindlat kokkulepet lepingu täitmise (sh viivise maksmise) kohta. Ringkonnakohus leiab eeltoodu tõttu, et maakohtu otsus hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmise osas (796 eurot 62 senti) tuleb tühistada.
  4. Ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja põhinõuded kokku 11 020 euro 16 sendi ulatuses. Rahuldatud põhinõude summalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivis alates
  5. aprillist 2022 kuni maakohtu otsuse tegemiseni (
  6. august 2024) on 1959 eurot 79 senti. TsMS § 367 alusel saab rahuldada ka hageja taotluse alates
  7. augustist 2024 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras.
  8. Ringkonnakohtu arvates rahuldas maakohus põhjendatult ka tulevikus sissenõutavaks muutuvate maksete osas, kuid lahendi resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides seob ringkonnakohus selle kohustuse selgemalt hageja ja panga laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisega. 14.
  9. TsMS § 369 kohaselt võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Seega võib võlgnik pöörduda kohtusse oma õiguste kaitseks juba siis, kui ta võlgnikult veel kohustuse täitmist nõuda ei saa, st kui hageja õigusi ei ole veel rikutud. Praegusel juhul on varajagamise lepingust tulenevate kostja kohustuse puhul tegemist korduvate (igakuiste) kohustustega (TsMS § 369 teine lause). Tõenditest nähtuvalt ei ole kostja alates
  10. septembrist 2018 kuni hagiavalduse esitamiseni korduvaid kohustusi täitnud ning menetluses esitatud vastuväidetest võib järeldada, et kostjal tema hinnangul selliseid kohustusi hageja ees ka ei ole. Seega võib suure tõenäosusega eeldada, et kostja ei täida vaidlusaluseid kohustusi hageja ees ka tulevikus. 14.
  11. Ringkonnakohus on seotud hageja nõudega (TsMS § 439) ja apellatsioonkaebuse piiridega (TsMS § 651 lg 1), kuid märgib, et laenulepingu põhitingumuste (p 2.11) 9
(10)kohaselt on maksegraafiku näol tegemist annuiteetgraafikuga, st igakuisele põhiosa maksele lisandub fikseeritud marginaal ja Euribor, mis on muutuv (laenulepingu p 2.3 järgi iga kuue kuu järel fikseeritav Euribor). Järelikult on annuiteetgraafikuga laenumaksed üksnes Euribori fikseerimise vahelistel perioodidel ühesuurused. Euribori määrade ennustamine ei ole võimalik ning igakuisete laenulepingu järgsete maksete suurus võib tulevikus muutuda, mh võib see langeda alla 155 euro 99 sendi. Sellises olukorras võib kostjal tekkida õigus nõuda TsMS § 459 järgi praeguses asjas kindlaks määratud tulviku perioodiliste maksete suuruse vähendamist. Kohtupraktika põhjal ei ole iseenesest välistatud ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine (täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1), kui korduvate kohustuste täitmine summas 155 eurot 99 senti muutub igakuisete laenumaksete vähenemise tõttu hageja ja kostja vahelise suhtes alusetuks (vt nt RKTKm 08.03.2017, 3-2-1-177-16, p-d 11–14).
  1. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et hagejal oli kuni
  2. jaanuarini 2024 õigus maksustavast tulust maha arvata eluasemelaenu intress ning hageja seda õigust ka kasutas. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks sellisele vastuväitele tuginenud maakohtu menetluses. Ringkonnakohus jätab selle kostja poolt esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta.
  3. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 6 märkinud korduvate kohustuste suuruseks, millelt tuleb viivist arvestada, 115 eurot 99 senti kuus. Arvestades otsuse resolutsiooni punktis 5 märgitud korduvate kohustuste suurust 155 eurot 99 senti kuus, on p-s 6 märgitu puhul tegu ilmse ebatäpsusega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada. Ringkonnakohus täpsustab

§ 136

lg-st 3 lähtudes reolutsiooni punkti 6 ka korduvate kohustuste sissenõutavaks muutumise aja osas.

  1. Maakohus rahuldas hagi ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Ringkonnakohus rahuldab hagi küll maakohtuga võrreldes väiksemas ulatuses, kuid põhinõude osas on rahuldamise ulatuse erinevus marginaalne. Seetõttu ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja lepinguväliste võlasuhete regulatsiooni ning aegumist reguleerivate sätete kohaldamist. Kuna mõlemad apellatsioonkaebuses esitatud väited on põhjendatud ja ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning rahuldab ka hagi osaliselt, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.
  2. Vastavalt maakohtu otsuses märgitule otsustab menetluskulude rahalise suuruse ning menetluskulude riigituludesse väljamõistmise üle maakohus TsMS § 177 lg 2 ja § 179 lg 2 järgi eraldi määrusega pärast kohtuotsuse (või menetlust lõpetava määruse) jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.