Obsah (10)

§ 638§ 637§ 405§ 232§ 162§ 178§ 656§ 639§ 168§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vallo Kariler, Maris Kuurberg, Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht 25. veebruar 2025. a, Tallinn Kohtuasja number 2-23-141941 Kohtuasi Europa

) § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Maakohus määras hageja menetluskulude suuruse rahaliselt kindlaks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 100 eurot ja õigusabikulu 330 eurot ning seadusjärgses määras edasiulatuva viivise menetluskuludelt. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub kõik menetluskulud jätta hageja kanda. 5.
2. Kostja väitel rikkus maakohus menetlusõigusnorme ning kostja ärakuulamise põhimõtet oluliselt. Kohus jättis tähelepanuta kostja 29.01.2024 vastuväited hagivastusele ja hinnangud avaldusele lisatud tõenditele. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust ning jättis otsuse põhjendavas osas esitatud tõendid piisavalt analüüsimata. Maakohus rajas otsuse erapoolikult põhiliselt hageja väidetele ja tõenditele, jättes oluliste asjaolude tuvastamisel lubamatult ja õigusvastaselt arvestamata kostja taotlused ja tõenditele antud hinnangud, rääkimata nende objektiivsest ja igakülgsest hindamisest. 5.
3. Kostja ei saanud tõendeid esitada, sest need puudusid, osaliselt ka põhjusel, et hageja ei esitanud sõiduki omanikule ega ka vastutavatele kasutajatele trahviteadet e-postile või postisaadetisega mõistliku aja jooksul. Hagejal tulnuks nõude esitamisel arvestada sõiduki omaniku või vastutava kasutaja huviga säilitada sõiduki tegeliku kasutamise andmeid piiratud aja jooksul. Liiklusseadus (LS) § 72 lg 2 näeb ette andmete säilitamise kuue kuu pikkuse tähtaja, mida tuleb ühtlasi pidada ka mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 tähenduses. 5.
4. Kostja ei rikkunud parkimiskorraldust. Kostjale ei väljastatud leppetrahvinõuet ei auto esiklaasi ja klaasipuhasti vahele ega saadetud trahviteatist, seda ka tähitud kirjana. Hageja suusõnalised väited jäid tõendamata. Hageja esitas kostjale alles 21.09.2023 hagihoiatuse ja 13.10.2023 Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mida ei saa lugeda mõistlikuks ajaks VÕS § 159 lg 2 tähenduses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohtu kolleegium leiab üksmeelselt, et kooskõlas

§ 638

lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 2¹ koosmõjus § 405 lg-ga 1 ning

§ 637

lg 1 p 6 alusel keelduda ning kaebus

§ 638lg 10 järgi selle esitajale tagastada.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

1. Ringkonnakohus põhjendab esmalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist osas, mis puudutab hagi lahendamist ja menetluskulude jaotust (I), ning seejärel osas, mis 5 2-23-141941 puudutab maakohtu menetluskulude kindlaksmääramist ringkonnakohtu kolleegium menetluslikud selgitused (III). (II). Lõpetuseks esitab I
2. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

§ 405

lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes

-s sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja 55 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmääri, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 637

lg 2¹ järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 9. Seejuures on Riigikohus leidnud, et ringkonnakohus ei pea

§ 637

lg 2¹ alusel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist pikemalt põhjendama. Määrusest peab olema arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit (vt nt RKTKm 21.02.2024, 2-22-100795, p 11; RKTKm 10.04.2019, 2-17-13363, p 15). 10. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega, on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole

§ 637lg 2¹ järgi alust.

Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud ega selgelt menetlusõiguse normi rikkunud. Samuti ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Otsuse edasikaebamiseks maakohus luba ei andnud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium lühidalt järgmist. 10.

1. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei vaidlusta kostja maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, et kostja on sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik või vastutav kasutaja ning kostja parkis sõiduki 11.04.2022 Tallinnas hageja opereeritud parklas Smuuli
2. Samuti puudub vaidlus faktilise asjaolu üle, et kostja kohtueelselt 11.04.2022 kell 16.30 koostatud leppetrahvinõuet leppetrahvinumbriga 0781104221630319 tasunud ei ole. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusest nähtuvalt jätkuvalt selle üle, millal kostja leppetrahvist teada sai. 10.
3. Kolleegium on seisukohal, et maakohus asus tõendeid kogumis hinnates õigesti seisukohale, et hageja esitatud fotodega sõidukist (dtl 38, 39 ja 40) on tõendatud, et hageja teavitas 11.04.2022 kell 16.30 kostjat parkimistingimuste rikkumisest ja leppetrahvi väljastamisest leppetrahvi paigaldamisega kostja sõiduki esiklaasile kojamehe vahele. Riigikohus on selgitanud, et vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud (RKTKo 06.12.2017, 2-153430/58, p 18). 6 2-23-141941 10.
4. Parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemist sõiduki esiklaasile kojamehe vahele võib pidada tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes ning selle kohaselt tuleb tahteavaldus lugeda kättesaaduks juhul, kui selle edastamiseks on kasutatud mõistlikku viisi, arvestades tavaliste asjaoludega. Kui esinevad erandlikud asjaolud (nt orkaan, muu looduskatastroof vms), siis võib tavapäraselt mõistlik tahteavalduse edastamise viis osutuda ebamõistlikuks (RKTKo 05.06.2019, 2-17117146, p 12). Praegusel juhul ei ole selliste erandlike asjaolude esinemist tuvastatud, mistõttu on hageja leppetrahvinõude kostjale 11.04.2022 mõistlikul viisil edastanud ja kostja ei ole erandlikele asjaoludele tuginenud ega nende esinemist tõendanud. Kuna kostja sai leppetrahvist teada selle väljastamise päeval, ei oma praegusel juhul ka tähtsust, kas hageja teda täiendavalt sellest teavitas.
5. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks rikkunud õigusliku ärakuulamise põhimõtet. Maakohus on otsuse põhjendavas osas arvestanud haginõude põhjendatusele hinnangut andes kostja vastuväidetega muu hulgas hageja esitatud tõenditele. Maakohus on kõiki poolte väiteid vajalikus ulatuses käsitlenud ning hinnanud tõendeid

§ 232lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

Lisaks ei ole kostja apellatsioonkaebuses esile toonud, millise faktilise asjaolu tuvastamisel maakohus tõendeid valesti hindas. Samuti selgitas maakohus kostjale tõendamiskoormist 09.08.2024 kohtukirjaga ning tagas kostjale võimaluse esitada täiendavaid asjaolusid ja tõendeid. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja seda võimalust oleks kasutanud. Samuti oli kostja hagi vastusest nähtuvalt nõus tsiviilasja lahendamisega kirjalikus menetluses. Maakohtul oli

§ 405lg 1 p 7 alusel õigus vaadata tsiviilasi läbi kirjalikus menetluses.

12. Kostja vaidlustas ka menetluskulude jaotuse maakohtus. Maakohus jaotas menetluskulud

§ 162lg 1 järgi, kuna kohus tegi otsuse kostja kahjuks, see tähendab rahuldas hagi.

Kuna ringkonnakohus ei muuda hagi rahuldamise ulatust, puudub ringkonnakohtul ka seaduslik alus teha teistsugune otsustus maakohtu menetluskulude jaotuse osas. Muu hulgas ei sisalda apellatsioonkaebus ka ühtki väidet, miks välja arvatud põhjusel, et kostja hinnangul tuleks jätta hagi rahuldamata, tuleks maakohtu menetluskulude jaotuse osas teha teistsugune otsustus. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus. II

1. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse täies ulatuses, järelikult ka osas, millega hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahaliseks suuruseks määrati 430 eurot ja mõisteti see summa kostjalt hageja kasuks menetluskulude katteks välja.
2. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 2¹ sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 01.01.2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022, 2-20-14547, p 13). 7 2-23-141941 15. Kolleegium leiab, et osas, milles kostja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

15.1. Ringkonnakohus ei võta

§ 637

lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013, 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. 15.2. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet hageja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole kostja väitnud, et mõni hageja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või hageja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole kostja vaidlustanud hageja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik kostja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas

§ 656

lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Samuti ei ole maakohus eksinud menetluskulude kindlaksmääramisel materiaalõiguse kohaldamisel. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. III 16.

§ 639

lg 1 ja

§ 168

lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid. Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 17. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist. 18. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

8 2-23-141941 19.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

Allkirjastatud digitaalselt 9