← Eesti

1-24-3365/51

Obsah (9)§ 322§ 17§ 318§ 321§ 289§ 381§ 180§ 337§ 187

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise kuupäev, 8. jaanuar 2025, Tallinn, koht ja asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-24-3365 Kohtu

)

  1. peatüki
  2. jaos. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
  3. Pärnu Maakohtu
  4. septembri
  5. a otsusega tunnistati Margus Luik süüdi karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 järgi. Kohus tuvastas, et süüdistatav lõi
  6. märtsil
  7. a ühise alkoholitarvitamise käigus enda vastas istuvat kannatanut suure kööginoaga kõhtu, mille tagajärjel tundis kannatanu valu ja talle tekitati raske tervisekahjustus: kõhuõõnde tungiv torke-lõikehaav keskkõhul nabast kõrgemal keha keskjoonel koos kõhukelme ja peensoole vigastusega, mille tagajärjel tekkis verikõht.
  8. Süüdistatavale mõisteti karistuseks vangistus 6 aastat. Seda karistust suurendati Pärnu Maakohtu
  9. veebruari
  10. a otsusega asjas nr 1-23-6530 mõistetud kandmata karistuse – 1 aastase vangistuse – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 7 aastat vangistust. Samuti rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagi ning süüdistatavalt mõisteti välja 3500 eurot ning viivis. Süüdistatavalt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud 6153,18 eurot, mis võimaldati tasuda ositi 12 kuu jooksul. Kaitsja E. Jundase apellatsioon
  11. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja E. Jundas.
  12. Apellatsioonis taotletakse süüdistatava õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotletakse karistuse vähendamist, karistusest tingimisi vabastamata jätmist, teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 järgi; kannatanu tsiviilhagi rahuldamata jätmist ning kaaluda menetluskulude täielikult või osaliselt riigi kanda jätmist.
  13. Süüdistataval puudus tahtlus kannatanu noaga löömiseks ja talle eluohtlike tervisekahjustuste tekitamiseks. Maakohus ei ole kaalunud teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. 2

(11)1-24-3365
  1. Reaalse vangistuse mõistmine on põhjendamatu, maakohus ei ole arvestanud süüdistatava tervisliku seisundiga ega sellega, et kannatanu oli teadlik süüdistatava varasemast elukäigust ning ikka tarvitas temaga koos alkoholi ja ilmselt ka narkootikume. Süüdistataval on kahju kannatanule tekkinud vigastuste pärast ning ta soovib loobuda alkoholi tarvitamisest. Kinnipidamiskohas normaalsed ravitingimused puuduvad. Süüdistatav kahetseb toimunut sügavalt.
  2. Tsiviilhagi osas puuduvad usaldusväärsed tõendid. Kannatanu ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund halvenes nii palju, et 3500 euro väljamõistmine oleks põhjendatud.
  3. Menetluskulude väljamõistmisel ei ole arvestatud resotsialiseerumisväljavaateid ega süüdistatava tervislikku seisundit. Maakohtule esitati tõendid selle kohta, et süüdistatav on 100% töövõimetu ning vabanemisel kujuneb majanduslik olukord talle ülejõukäivalt raskeks.
  4. Maakohus on ka tõendeid valesti hinnanud. Otsus rajaneb põhiliselt KS ütlustel, mida on põhjendamatult süüdistatava omadele eelistatud. Tegemist oli õnnetusjuhtumiga. Süüdistatava ütlused on põhjendamatult kõrvale jäetud. Süüdistatav selgitas usutavalt, miks ta andis kohtueelses menetluses teistsuguseid ütlusi: ta täpsustas kohtus varasemaid ütlusi. KS ei viibinud sündmuste ajal korteris ja räägib edasi kannatanult kuuldut. CK ei viibinud ka sündmuskohal ning edastas kohtuistungil tunnistajalt KS kuuldut.
  5. Maakohtu järeldused on ebaõiged ka noa osas, millega kehavigastused tekitati. Süüdistatav on algusest peale öelnud, et tal oli käes väiksem pruuni peaga nuga, mitte suurem musta käepidemega lauanuga. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et süüdistatav tunnistas kohtueelsel menetlusel, et tal oli käes musta käepidemega nuga. Noale ei tehtud DNA ekspertiisi ning sealt ei uuritud ka verekahtlaseid määrdumisi. KS ei tõendanud usaldusväärselt, kuidas nuga tagasi diivanilauale sattus. Maakohus oletab, et nuga võidi vaatluseks lauale tagasi panna.
  6. Arvestades olukorda ja isikute asukohta, on ebatõenäoline, et kirjeldatud viisil oleks võimalik kannatanule vigastusi tekitada. KS selgituste kohaselt oli kannatanu ja süüdistatava vahemaa 1,5 meetrit ning sellise vahemaa korral oleks istudes vigastuste tekitamine raskendatud. Kannatanu väitis, et noaga löömise ajal süüdistatav seisis. KS oletuste järgi olevat süüdistatav löömise ajal püsti seisnud. KS ütluste järgi istus kannatanu löömise ajal tugitoolis, kannatanu ise ütles aga, et istus toolil, mitte tugitoolis. Ebaselge on, kust nuga võeti ja kuhu see pandi. Maakohus pole arvestanud ka sellega, et nii kannatanu kui KS olid tugevas alkoholijoobes ning nende ütlused võivad seetõttu olla ebaõiged. Menetlus ringkonnakohtus 12.

§ 322

lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul kohtumenetluse pooled apellatsiooni kohta kirjalikke seletusi ega vastuväiteid ei esitanud.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni
  4. detsembrini
  5. Otsuse avalikult teatavakstegemise ajaks määrati hiljemalt
  6. jaanuar
  7. 3

(11)1-24-3365 Prokuratuuri seisukoht
  1. Prokuratuur palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  2. KS ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, need on olnud järjepidevad ja vastuoludeta. Tunnistaja on kirjeldanud ka nuga, millega kannatanut löödi, mis viitab sellele, et ta viibis kuriteosündmuse juures.
  3. Süüdistatav ei ole usutavalt selgitanud, miks ta andis kohtueelsel uurimisel teistsuguseid ütlusi. Tegemist ei olnud pelgalt ütluste täpsustamisega. Maakohtu põhjendused süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel on asjakohased.
  4. KS ütlustele tuginedes on õigesti tuvastatud ka see, millist nuga süüdistatav kasutas. Tema ütluste usaldusväärsust ei kõiguta see, et ta ei tea, kuidas nuga uuesti diivanilauale sattus. Noa asukoht sai muutuda seetõttu, et süüdistatav jäi korterisse, samuti on vormikaamera salvestistelt näha, et politseinikud on nuga liigutanud.
  5. Kohus on õigesti selgitanud seda, kuidas oli laua taga istudes võimalik kannatanut noaga lüüa.
  6. Süüdistatava terviseseisund ei välista temale reaalse vangistuse mõistmist. Maakohtu menetluses ei taotletud tema terviseseisundi kohta ekspertiisi tegemist. Meditsiiniline abi on kättesaadav ka vanglas. Kohus ei ole karistuse mõistmisel eksinud.
  7. Tsiviilhagi on usaldusväärselt tõendatud ja kohus pole hagi rahuldamisel eksinud.
  8. Kohus ei eksinud ka menetluskulude süüdistatava kanda jätmisel. Kohus ajatas menetluskulu hüvitamise kohustuse aasta peale. Tõendatud ei ole, et süüdistataval puuduks vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Kannatanu esindaja seisukoht
  9. Kannatanu palub jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Kohus on tsiviilhagi rahuldamist nõuetekohaselt põhjendanud ja otsus on ka materiaalõiguslikult õige. Kannatanu on siiamaani hirmul ja tema elukvaliteet on langenud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Lühikokkuvõte ja sissejuhatus
  10. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. Kolleegium selgitab esmalt, kuidas mõistab kaitsja apellatsiooni osas, milles viidatakse üksnes süüdistatava, mitte kaitsja, seisukohtadele (II). Seejärel põhjendab ringkonnakohus, miks ei anna apellatsioonis esitatud väited alust maakohtu poolt tuvastatud faktilisi asjaolusid ümber hinnata. Maakohus on süüdistatava teo õigesti kvalifitseerinud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi (III). Maakohus ei ole teinud kaalutlusviga karistuse mõistmisel (IV) ega tsiviilhagi osalisel rahuldamisel (V). Ka menetluskulude osas (VI) jäävad apellatsiooni etteheited tagajärjetuks. Seda, et menetluskulude tasumine käiks süüdistataval ilmselgelt üle jõu, ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Vajadusel on võimalik menetluskulude tasumise kohustusega kaasnevaid raskusi leevendada kohtulahendi täitmise faasis
(1). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude küsimuse
(2). 4
(11)1-24-3365 (II) Kaitsja rollist apellatsioonimenetluses 24. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonimenetluses on kaitsja ja süüdistatav eraldi kohtumenetluse pooled (vt

§ 17

lg 1), kel mõlemal on apellatsiooniõigus (

§ 318lg 1).

Ehkki kaitsja tegutseb süüdistatava huvides ning tema juhiste alusel, osaleb kaitsja apellatsioonimenetluses enda nimel. Seega saab kaitsja oma apellatsioonis esitada üksnes enda seisukohti ja taotlusi. Kaitsja ei saa apellatsioonis esitada seisukohti, taotlusi või väiteid, millest ta end distantseerib viidates neile kui süüdistatava seisukohtadele (vrd mõnevõrra teistel asjaoludel Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 1-21-1421, p-d 54-56).
  3. Kaitsja apellatsioon neid põhimõtteid ei järgi. Apellatsioonis on läbivalt viidanud süüdistatava soovidele, seisukohtadele ja taotlustele. Eespool toodud põhimõtetega ei ole ka kooskõlas apellatsiooni taotlus, mille kohaselt Margus Luik soovib asja arutamist kirjalikus menetluses.

§ 321

lg 2 p 5 1 järgi tuleb apellatsioonis märkida kas apellant taotleb suulist menetlust. Apellandiks on aga praegusel juhul kaitsja. Eriti kummaline on aga osa, mis järgneb apellatsiooni nii-nimetatud resolutsioonile. Kui võiks eeldada, et sellega apellatsioon lõpebki, järgneb menetluslikele taotlustele aga II osa pealkirjaga Margus Luik palub asja lahendamisel eriliselt arvestada alljärgnevaga.

  1. Viidatud puudused ei olnud sellised, mis oleks tinginud apellatsiooni käiguta jätmise. Ehkki apellant kasutas läbivalt ebaõnnestunud sõnastust, on apellatsiooni sisulised taotlused vormistatud siiski kaitsja omadena. Erandiks on eespool märgitud taotlus asja arutamiseks kirjalikus menetluses, kuid see ei oma tähtsust, sest asi oleks läbi vaadatud kirjalikus menetluses ka siis, kui sellist taotlust esitatud ei oleks. Apellatsiooni II osas toodud põhjendused haakuvad sisuliselt ka kaitsja apellatsiooni põhiliste taotlustega. Neil põhjustel käsitab ringkonnakohus kõiki apellatsioonis esitatud väiteid ja seisukohti kaitsja omadena. (III) Faktiliste asjaolude tuvastamine ja teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi
  2. Apellant ei vaidlusta seda, et kannatanul tuvastatud kehavigastus tekkis süüdistatava käes olnud noaga. Vaieldakse aga selle üle, kuidas see vigastus tekkis. Maakohus tuvastas – nagu süüdistuses kirjeldatud – et süüdistatav lõi kannatanut tahtlikult noaga kõhtu, kui nad istusid ühise alkoholitarvitamise käigus laua taga. Süüdistatava versiooni järgi oli tegemist õnnetute juhuste kokkulangemisega. Nuga oli küll tervisekahjustuse tekkimise ajal külmkapi ust avanud süüdistatava käes, kuid kannatanu vigastamine toimus kogemata, kui kannatanu end ootamatult ise noa otsa keeras (tl 76pöördel). Apellant leiab, et maakohus on põhjendamatult eelistanud kannatanu ja tunnistaja KS ütlusi süüdistatava omadele.
  3. Ringkonnakohus apellandiga ei nõustu. Maakohus on tõendeid ja nende usaldusväärsust hinnanud piisava põhjalikkusega ja põhjendanud oma siseveendumuse kujunemist arusaadavalt ja jälgitavalt. Ringkonnakohus ei tuvasta faktiliste asjaolude väljaselgitamisel ühtki sellist puudust, mis oleks käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, samuti ei ole kohtulik uurimine olnud ühekülgne või puudulik. Seega ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
  4. Kokkuvõtvalt taandub vaidlus sellele, kas usaldusväärseks tuleks pidada kannatanu ja tunnistaja KS ütlusi, kes väidavad, et süüdistatav lõi kannatanut diivanilaua taga noaga või süüdistatava ütlusi, kes väidab, et noaga juhtus külmkapi juures õnnetus. Erinevalt apellandi väidetust, ei ole maakohus lihtsalt eelistanud ühtesid ütlusi teistele, vaid on 5

(11)1-24-3365 põhjendanud, miks on kannatanu ja KS ütlused usaldusväärsed ja süüdistatava omad mitte. 30. Apellatsioonis jäädakse maakohtus esitatud väite juurde, et tunnistaja KS ei viibinud sündmuse juures, ehkki tema ise ning kannatanu kinnitavad vastupidist. Süüdistatava sõnul oli KS koos VSga trepikojas, sest nad läksid koos riideid võtma (tl 76). Kaitseaktis taotleti ka VS ülekuulamist (tl 11), kuid sellest taotlusest kohtuliku uurimise käigus loobuti (tl 75). Seega ei soovinud kaitsja üle kuulata ainsat tunnistajat, kes vähemasti süüdistatava versiooni järgi võiks tema ütlusi toetada. Maakohus on ka jälgitavalt põhjendanud seda, miks ei sea KS ütluste usaldusväärsust sündmuskohal viibimise kohta kahtluse alla tema poolt sündmuskohal avaldatu, mis talletati politsei vormikaamerale. Esiteks märgib ringkonnakohus, et kui kaitsja arvates on tõendikogumis midagi, mis seab tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, tuleks tunnistaja usaldusväärsust kontrollida

§-s 289 sätestatud korras. Antud juhul tulnuks avaldada

§ 289

lg 3 alusel politsei vormikaamera salvestise asjakohane lõik ning küsitleda tunnistajat võimaliku vastuolu kohta. Seda võimalust ei kasutatud. Teiseks mõistab ka ringkonnakohus videosalvestisel kuuldut nii nagu maakohus: tegemist oli KS selgitusega selle kohta, mis juhtus noaga löömise järel. Sellest ei järeldu, et ta ei viibinud pussitamise hetkel korteris.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni etteheidetega, et kohtuotsusest ei tulene üheselt, millises asendis ja kui kaugel üksteisest kõik asjaosalised noalöögi hetkel istusid. Maakohus on otsuse punktis 3.4 seda küsimust käsitlenud hinnates kannatanu ja tunnistaja ütlusi ning sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvat. Maakohus on põhjendanud ka seda, miks on usutav, et süüdistatav ulatus kannatanut noaga lööma. Apellatsioonis tuuakse välja, et kannatanu ütluste kohaselt istus süüdistatav noaga löömise ajal, tunnistaja KS ütluste järgi aga seisis. Selles on apellandil õigus. Kannatanu vastas küsimustele süüdistatava asendi kohta nii: Kas diivanil olles istuvas asendis lõi teid või tõusis püsti? Või kuidas see käis? Istuvas asendis. Meie omavaheline vahemaa ei olnud üüratu (tl 66). Tunnistaja KS vastas prokuröri küsimustele nii: Võttis noa. Mis ta selle noaga tegi? Tõusis püsti ja käiski kõik nii kiiresti kui see nuga juba oli I.L-i kõhus (tl 71). See erinevus ei kummuta ringkonnakohtu silmis maakohtu järeldust, et kannatanu ja tunnistaja ütlused toimunu kohta on usaldusväärsed. Süüdistatava täpne asend noalöögi hetkel (st kas ta istus, seisis või kergitas end mõnevõrra toolilt) jääb praeguse tõendikogumi põhjal tõesti tõsikindlalt välja selgitamata. See ei ole aga tema süüküsimust silmas pidades määrav. Kannatanut ja tunnistajat ei küsitletud süüdistatava asendi kohta väga põhjalikult ning on võimalik, et nad kas tajusid või mäletavad süüdistatava täpset kehaasendit löögi hetkel erinevalt. See asjaolu ei muuda kannatanu ega tunnistaja KS ütluseid sündmuse käigu kohta ebausaldusväärseteks. Samuti ei mõjuta see erisus isikute ütlustes maakohtu järeldust, et süüdistatav lõi kannatanut noaga süüdistuses kirjeldatud viisil.
  2. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on jõudnud valele järeldusele selles, millise noaga vigastus tekitati. Sündmuskoha vaatlusel jäädvustati kaks nuga. Üks oli suurem musta käepidemega kööginuga (tl 38) ja teine väiksem pruuni käepidemega nuga (tl 39). Maakohus tuvastas, et kasutati suuremat nuga.
  3. Kolleegium märgib esmalt, et see, kumma noaga vigastused tekitati, ei ole KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu mõttes oluline. Vaidlust ei ole selles, et üht sündmuskohal jäädvustatud kahest noast kasutati ning kannatanu sai noavigastuse tagajärjel raske tervisekahjustuse. Suurema noa terava osa pikkuseks mõõdeti umbes 20cm. Väiksema noa terava osa pikkuseks umbes 11cm (tl 31). Noa pikkus või suurus 6

(11)1-24-3365 võib põhimõtteliselt tähtsust omada süüdistatava tahtluse hindamisel. Mida ohtlikumat ründevahendit süüdistatav kasutab, seda raskemate tagajärgede põhjustamist süüdistatav üldjuhul võimalikuks peab. Praegusel juhul ei ole ka väiksem nuga sedavõrd lühike, et selle kasutamine annaks alust arvata, et süüdistatav ei pidanud võimalikuks ega möönnud sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis tõi kaasa KarS § 118 lg 1 p-s 1 nimetatud enamohtliku tagajärje (oht elule). Seega tuleks teiste süüdistusversiooni väidete tõendatuks lugemisel süüdistatav KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada ka siis, kui ringkonnakohus nõustuks, et kannatanu löömiseks kasutati väiksemat nuga.
  1. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtu järeldusega, et kannatanu ründamiseks kasutati musta käepidemega suuremat nuga, mis on jäädvustatud sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodel nr 14 ja 15 (tl 38). Selle järelduse saab teha nii kannatanu kui ka tunnistaja KS ütluste põhjal. Kannatanu vastas küsimustele nii: Millega suskas? Kööginoaga. Nägite seda nuga ka? Justnimelt. Kui suur see nuga oli? Piisavalt priske nagu kööginoad ikka, ala 20-30 cm (tl 66). Tunnistaja KS vastas prokuröri küsimustele noa kohta: Oskate seda nuga ka kirjeldada. Milline see oli? See oli suur kööginuga (tl 71pöördel). Vastuseks kohtu täiendavatele küsimustele selgitas KS: Milline see nuga välja nägi? See oligi suur kööginuga, mis on see liha lõikamiseks. Selline laiema teraga. Mis värvi pea sellel oli? Seda ma ei mäleta, aga äkki oli must või hallikas või midagi taolist. Kui pikk see nuga võis olla? Ma arvan umbes 30 cm äkki. (näitab käega) Te näitasite praegu kuskil 20 cm. Ma ei oska nii täpselt näidata (tl 73). Ringkonnakohus märgib, et ka sündmuskohas politseinikele tehtud avaldused toetavad KS ütluste usaldusväärsust. Vormikaamera salvestisel kirjeldab KS, et süüdistatav kasutas kööginuga ning näitab seepeale kätega selle pikkuseks hinnanguliselt suuruse, mis vastab ilmselgelt pikemale, mitte lühemale, noale (vormikaamera P24552, kell 18.08.40; tl 61).
  2. Ringkonnakohus märgib siiski, et nuge puudutav tõendusteave on talletatud pealiskaudselt. Pussitamiskahtluse puhul on sündmuskohal üldjuhul keskse tähtsusega terariistade olemasolu ja asukoht. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud: Laual on avastatud kaks nuga […]. Edasi kirjeldatakse mõlemat nuga, samuti viidatakse fotodele. Protokolli ja fotode järgi on mõlemad eespool nimetatud noad diivanilaua peal (tl-d 31 ja 37). Sündmuskoha vaatluse protokolli järgi on vaatlusega alustatud kell 18.25 (tl 31). Ometigi nähtub politseinike vormikaamera salvestistest, et kell 18.12 oli nuga sektsioonkapi peal ning politseinikud võtsid selle enda kätte (tl 61). Seega järeldas ka maakohus loogiliselt, et politseinikud on noa ümber tõstnud. Sündmuskoha vaatlusprotokollis ei mainita aga sõnagagi seda, et seal ei talletata sündmuskohta nii nagu see leiti, vaid vähemalt üht nuga on politsei liigutanud. Seega ei kajastatud sündmuskohal üht olulisemat asjaolu – terariistade olemasolu ja asukohta – nõuetekohaselt. Vaatlusprotokolli järgi avastati mõlema noa teraval osal määrdumised või mõned määrdumised (tl 31). Seda, kas emmal-kummal noal võiks olla ka verd, ei ole tuvastatud isegi Tetrabase testiga, rääkimata DNA-proovist.
  3. Patrullpolitseinik CK ütles, et nuga näitas neile kannatanu elukaaslane (KS) ning see oli süüdistatava toas kapi peal (tl 70). Tunnistaja KS kirjeldas prokurörile löögi järel noaga toimunut nii: Viskaski noa sinna sektsioonkapi peale üles. Ja seda ütlesin politseile ka kui politsei jõudis (tl 71pöördel). Kaitsja küsimustele vastas KS nii: Kas oskate öelda, te ütlesite, et ta pani sektsioonkapi otsa. Oskate öelda, kuidas see nuga sattus lauale tagasi? Järelikult ta võttis selle noa sealt ära. Kas te nägite või järeldate? Mina nägin, kui ta viskas selle sinna kapi otsa (tl 72pöördel). Maakohus tuvastas, et vormikaamera salvestuselt P24552 nähtub, et kui politseinik oli KS käest küsinud, kus on nuga, siis juhatas KS politseinikud süüdistatava korterisse ja osutas elutoas asuvale sektsioonkapile, 7
(11)1-24-3365 mille peal oli suur musta käepidemega kööginuga. Ringkonnakohtu arvates salvestis sellist järeldust teha ei võimalda. Süüdistatava korterisse minek ning noa leidmine sektsioonkapilt on jäädvustatud mõlema vormikaamera salvestisel. Asjassepuutuv osa algab kell 18.11.11. KSle tehakse ettepanek tulla näitama, milline nuga on. Seepeale ütleb üks meessoost politseinik midagi, mis kõlab umbes nii: Ma panin need kapi otsa. Noad. Siis liigutakse süüdistatava korterisse ning KS ütleb süüdistatavale, et ta annaks noa politseinikele. KS ei osuta ise sektsioonkapile, vaid pärib noa kohta süüdistatavalt. Sektsioonkapi pealt võtab noa politseiametnik. Nuga näidatakse KSle, kes kinnitab, et tegu oli noaga, millega süüdistatav kannatanut ründas. Samas märgib ringkonnakohus ka siin, et tunnistajate KS ja patrullpolitseinik CK ülekuulamisel ei kasutatud

§ 289lgs 3 sätestatud võimalust vormikaamera salvestise avaldamiseks.

Seega ei olnud kummalgi tunnistajal võimalik ka seda võimalikku vastuolu selgitada. Kokkuvõtvalt aga ei muuda mõnetine ebaselgus noa hilisema asukoha osas seda, et kannatanu ja tunnistaja riimuvaid ütlusi suurema kööginoa kasutamise kohta saab pidada usaldusväärseks.

  1. Ka teised apellatsioonis toodud väited ei võimalda järeldada, et maakohus on tunnistaja ja kannatanu ütlusi ekslikult usaldusväärseteks pidanud. Nii ei pea ringkonnakohus oluliseks erinevuseks seda, et tunnistaja KS nimetas tooli, kus kannatanu istus, tugitooliks (tl 71) ning kannatanu seljatoega taburetiks (tl 68). Ringkonnakohtu jaoks on selge, et räägiti samast toolist arvestades muuhulgas seda, kuidas tunnistaja ja kannatanu inimeste paiknemist kirjeldasid ning seda, et sündmuskoha vaatluse järgi tugitooli toas ei olnudki (tl-d 30-31 ja 35-36).
  2. Süüdistatava versiooni juhtunust on maakohus pidanud põhjendatult ebausaldusväärseks. Esiteks selgitas maakohus veenvalt, miks ei ole nii raske vigastuse tekkimine juhusliku kokkupuute teel usutav. Teiseks on maakohus süüdistatava ütluste ebausaldusväärseteks lugemisel asjakohaselt viidanud vastuolule tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see vastuolu ei ole põhjendatav pelgalt ütluste täiendamise või täpsustamisega. Kohtueelses menetluses öeldu - mul oli käes nuga, politsei poolt pildil näidatud fotod 16 ja 17, millega ma suskasin ühe korra I.L-i kõhtu. Ma ei tea, miks ma nii käitusin. Ehmatasin isegi enda noaga löömise peale ära (tl 79) – on sedavõrd kauge süüdistatava poolt kohtus avaldatud kaitseversioonist, et süüdistatava põhjendus ütluste täpsustamise kohta ei ole veenev. Seega talitas maakohus õigesti, kui pidas süüdistatava ütlusi noaga toimunud õnnetuse kohta ebausaldusväärseteks.
  3. Kaitsja heidab maakohtule ette seda, et kohus ei kaalunud süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 121 järgi. Arvestades kaitseversiooni, on selline etteheide pentsik. Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 118 lg 1 p 1 on KarS § 121 lg 1 esimeses alternatiivis (tervisekahjustuse tekitamine) sätestatud kuriteo kvalifitseeritud koosseis. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg. Tahtlus tervisekahjustuse tekitamise osas peab aga vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni, sealjuures enamohtlik tagajärg ise – antud juhul oht elule – KarS § 19 järgi toimepanija tahtlusega hõlmatud olema ei pea (koos viidetega varasemale kohtupraktikale vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 1-17-5883, p 9). Süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 121 järgi tähendaks seega, et kohus tuvastab, et süüdistatav tekitas kannatanule tervisekahjustuse tahtlikult, kuid 1) sellega ei kaasnenud ohtu kannatanu elule KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes, või 2) süüdistatava tahtlus ei hõlmanud sellise tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud 8

(11)1-24-3365 enamohtliku tagajärje saabumiseni. Kaitseversiooni järgi aga puudus süüdistataval mistahes tahtlus kannatanu tervise kahjustamiseks – tegu olnud õnnetusega. Seda, millisel kaalutlusel tuleks süüdistatava tegu ümber kvalifitseerida, apellatsioonis ei täpsustata.
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole süüdistatava teo kvalifitseerimisel KarS § 118 lg 1 p 1 järgi eksinud ning on nõuetekohaselt põhjendanud, et süüdistatav tegutses KarS § 118 lg 1 p-s 1 sätestatud raske tervisekahjustuse tekitamise osas kaudse tahtlusega. Seega ei anna apellatsioon alust maakohtu otsuse tühistamiseks ning teo ümberkvalifitseerimiseks.
  2. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel ning süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel eksinud. (IV) Karistus
  3. Apellatsioon jääb rahuldamata ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Maakohus on karistusmäära ning selle tingimisi kohaldamata jätmist piisavalt põhjendanud. Kaitsja seisukoht, et karistuse mõistmisel oleks tulnud arvestada ka kannatanu isikuga, on ekslik. See, et kannatanu tarvitas koos süüdistatavaga alkoholi olles teadlik süüdistatava varasemast elukäigust, ei muuda süüdistatava süü suurust ega kergenda tema karistust Kriminaalasjas puuduvad mistahes viited ka sellele, et kannatanu oleks süüdistatavat provotseerinud (vrd nt KarS § 57 lg 1 p 6).
  4. Maakohtu otsuse muutmist ei tingi ka apellatsiooni viited süüdistatava tervislikule seisundile. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistatava tervisehädad ei ole takistuseks vangistuse kandmisel. Ringkonnakohus ei kahtle, et vajalik arstiabi on süüdistatavale võimalik tagada ka vanglas. (V) Tsiviilhagi
  5. Apellatsioonis leitakse, et tsiviilhagi osas puuduvad usaldusväärsed ja ühesed kahju suurust kinnitavad tõendid. Kannatanu ei ole tõendanud, et tema tervislik seisund halvenes sedavõrd, et oleks põhjendatud tema mittevaralise kahju nõue kohtu poolt väljamõistetud ulatuses, s.o. 3500 eurot.
  6. Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus, et maakohus on neid asjaolusid arvesse võtnud. Kannatanu esitas süüdistatava vastu nõude 10 000 euro hüvitamiseks. Maakohus rahuldas hagi üksnes 3500 euro ulatuses. Sealjuures ei nõustunud maakohus mitme hagis esitatud väitega. Nii on maakohus leidnud, et tsiviilhagis nimetatud hirmu tundmisest tingitud vaevused on ilmselgelt põhjendamatud ja kuriteo asjaolusid hinnates ülepakutud. Samuti leidis maakohus, et kannatanu elukvaliteet ei ole oluliselt halvenenud. Sealjuures viitas kohus sellele, et sportimine (mida väidetavalt enam pole võimalik teha) ei olnud kannatanu peamine tegevus ning kannatanul puudus kindel töökoht ja amet. Seega järeldas maakohus, et noalöök ei ole kannatanu elukorraldust oluliselt muutnud, tema tööd ja tegemised ei ole oluliselt häiritud ning ta pole olnud sunnitud oma eluviisi muutma. Samas arvestas maakohus seda, et kannatanu tundis noalöögi tõttu valu ning viibis haiglas 2 nädalat, neist intensiivravil 4-5 päeva.
  7. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise 9
(11)1-24-3365 kahju suurust ei saa otseselt tõendada, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-116-12, p 7.2). Kuna mittevaralist kahju ei saa rahas mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku

§ 381lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooniotsusega võttes arvesse kohtupraktikas väljakujunenud kriteeriume (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 1-22-5835, p-d 29-35). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on VÕS § 134 lg-s 2 nimetatud kahjuhüvitist kindlaks määrates jäänud seadusega lubatud kaalutlusruumi piiresse, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks. (VI) Menetluskulud

(1)Menetluskulud maakohtus 47. Maakohus mõistis süüdistatavalt riigi kasuks välja menetluskulud 6153,18 eurot ning määras nende tasumise ositi ühe aasta jooksul. Kohus leidis, et menetluskulude tasumine ei ole üleliia koormav ja võtab arvesse süüdistatava olukorda. Nii

kui ka täitemenetluse seadustiku (TMS) regulatsioon võimaldavad menetluskulude tasumisel täiendavat paindlikkust. Samuti ei saa sissenõuet pöörata võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks. Apellant palub jätta menetluskulud täielikult või osaliselt riigi kanda arvestades süüdistatava resotsialiseerumisväljavaateid, samuti tema töövõimetust ning tervislikku seisundit. 48.

§ 180

lg 3 järgi arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Maakohus määras

§ 180

lg 3 alusel, et süüdistataval tuleb menetluskulu tasuda ositi 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Seega võttis maakohus süüdistatava varalist seisundit mingil määral arvesse.

  1. Ringkonnakohus möönab, et puuduva töövõime tõttu ei pruugi olla menetluskulude aasta jooksul tasumise perspektiiv suur. Samuti mõisteti süüdistatavalt kannatanu kasuks välja tsiviilhagi. Samas on süüdistatava täpse varalise seisu ning isegi töövõime ulatuse osas tõendeid napilt. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, kas ja milline vara süüdistatavale kuulub. Olukorras, kus süüdistatav taotleb menetluskulude tasumisest osalist vabastamist varatuse tõttu, lasub tal kohustus esitada sellekohaseid tõendeid või vähemalt taotleda kohtult vastava teabe väljanõudmist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuli
  3. a otsus asjas nr 1-16-9323, p 24). Kuna vastavaid tõendeid ega taotlusi maakohtu menetluses ei esitatud, ei näe kolleegium võimalust maakohtu otsuse tühistamiseks.
  4. Sarnaselt maakohtuga märgib ringkonnakohus, et ka siis, kui maakohtu otsus sel kujul jõustub, on süüdimõistetul võimalik taotleda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist

§-de 423 ja 424 koosmõjus.

§-de 423 ja 418 lg 1 p 2 koosmõjus võib süüdimõistetu taotleda ka oma elukohajärgselt maakohtu täitmiskohtunikult menetluskulude täitmisele pööramisest loobumist, kui menetluskulude sissenõudmine võib ohustada süüdimõistetu resotsialiseerumist. Juhul, kui menetluskulude nõue jõuab kohtutäiturini, võimaldab täiendavat paindlikkust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 45. Lisaks välistavad TMS §-des 66-68 ja 131-132 ette nähtud piirangud võimaluse pöörata täitemenetluses sissenõue - sh menetluskulude hüvitise sissenõue 10

(11)1-24-3365 võlgniku varale, mis on hädatarvilik tema enda ja tema ülalpeetavate põhivajaduste rahuldamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2022. a otsus asjas nr 120-6745, p 71).
(2)Menetluskulud ringkonnakohtus
  1. Kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus 30 minutit Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuistungi helisalvestise ja kohtuistungi protokolliga tutvumisele, 20 minutit otsuse resolutiivosaga tutvumisele ja kliendiga apellatsiooni esitamise kooskõlastamisele, 10 minutit apellatsiooniteate esitamisele, 10 minutit Pärnu Maakohtu kohtuotsuse kuulutamise edasilükkamise määrusega tutvumisele ja kliendi pöördumisel selgituste andmisele, 180 minutit apellatsiooni vormistamisele ja kliendi korduvatele pöördumistele telefoni teel, 30 minutit Pärnu Maakohtu motiveeritud kohtuotsusega tutvumisele. Kokku taotleb kaitsja 409,92 euro hüvitamist 280 minuti (4 tunni 40 minuti) eest, millest 336 eurot on tasu ning 73,92 eurot käibemaks. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole Legalia apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 409 eurot 92 senti (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu

§ 187lg 2 järgi välja süüdistatavalt.

52. Riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks esitas taotluse ka kannatanu esindaja. Taotluse kohaselt kulus 60 minutit kohtuotsusega tutvumiseks ja selle analüüsiks, 60 minutit apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja selle analüüsiks ning 90 minutit kannatanu seisukohtade koostamisele ja esitamisele. Kokku taotleb kannatanu esindaja 307,44 euro hüvitamist 210 minuti (3 tunni 30 minuti) eest, millest 252 eurot on tasu ning 55,44 eurot käibemaks. Ringkonnakohus loeb taotluse põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole Sempes kannatanule apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 307,44 eurot (sh käibemaks). Kuna ringkonnakohus teeb

§ 337

lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, mõistetakse see kulu

§ 187lg 2 järgi välja süüdistatavalt.

  1. Kokku mõistab ringkonnakohus süüdistatavalt Eesti Vabariigi kasuks välja 717,36 eurot (409,92 + 307,44 = 717,36). Sarnaselt maakohtuga määrab ringkonnakohus, et süüdistatav peab menetluskulud tasuma ositi 12 kuu jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates nii, et ühe osamakse suuruseks on 59,78 eurot. Osamakse tuleb tasuda ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates hiljemalt iga kuu
  2. kuupäeval. Ühe osamakse tähtaegse tasumata jätmise korral loetakse kõigi osamaksete tähtaeg saabunuks, misjärel on Maksu- ja Tolliametil õigus pöörata otsus tasumata nõuete osas täitmisele kohtutäituri kaudu. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.