Obsah (8)

§ 121§ 37§ 44§ 43§ 124§ 71§ 152§ 175

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-25-161 Määruse kuupäev 21. veebruar 2025 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi X-i (X) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt sil

) § 120 lg 1 p-st 8 lähtudes kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 9. Kohus leiab, et X-i kaebus osas, milles ta nõuab silma laseroperatsiooni võimaldamist, tuleb tagastada

§ 121lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

10. Kohustamiskaebuse aluseks on kaebaja õiguste rikkumine haldusakti või toiminguga ning pöördumise eelduseks on subjektiivsete õiguste kaitse vajadus (

§ 37

lg 2 p 2,

§ 44lg 1).

Eeltoodu tähendab muuhulgas seda, et kaebajale peab kuuluma mõnest seadusest või muust õigusaktist tulenev subjektiivne õigus, mida kaebaja soovib kaebuse esitamise kaudu maksma panna.

1. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
2. septembril 2019 tehtud kohtumääruses nr 2-19-1366 selgitanud, et tervishoiuteenuse osutamise leping on olemuslikult käsundusleping võlaõigusseaduse (VÕS) § 619 mõttes ning seega on võimalik teatud ulatuses kohaldada ka käsunduslepingut reguleerivaid sätteid. VÕS § 621 lg 1 esimese lause järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel järgima käsundiandja juhiseid, kuid sama lõike teise lause järgi, kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste suhtes. Riigikohus on VÕS § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus asjas nr 2-15-123028/39, p 21.3).
5. Kohus leiab, et eelnimetatud seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas. Kuna kehtivast õigusest ei tulene isikule konkreetse ravi nõudmise õigust, puudub kaebajal kaebuses esitatud kohustamisnõude esitamiseks kaebeõigus.
6. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse kohustamisnõudes

§ 121

lg 2 p 1 alusel.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. II

1. Puuduste kõrvaldamise avaldusest lähtuvalt mõistab kohus, et kaebaja on esitanud Tartu Vangla vastu hüvitamisnõude seoses kaebaja tervise kahjustamisega. Täpsemalt nõuab kaebaja kahju hüvitamist selle eest, et vangla ei paigaldanud kaebaja kambri akna ette rulood, kardinat, toonitud klaasi või kilet, mistõttu on kaebaja silmanägemine kahjustatud. Ka on kaebaja silmanägemist kahjustanud päeva- ja öövalgustus. 2
2. Vangistusseaduse § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada halduskohtule kaebus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on selle tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 1 kohaselt peab haldusorgan taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates.
3. Tartu Vangla
4. veebruari
5. a vastusest ja sellele lisatud dokumentidest nähtuvalt esitas kaebaja määruse punktis 14 toodud nõudega ühtiva kahju hüvitamise taotluse vastustajale esimest korda
6. aprillil 2024 (nr 2-24/2-2/2732). Hiljem esitas kaebaja korduvalt sama sisuga kahju hüvitamise taotlusi, millest viimane on esitatud
7. septembril
8. Kuna vangla ei ole ei ole eelnimetatud kaebaja taotlustele vastanud ning möödunud on RVastS § 18 lg-s 1 ettenähtud tähtaeg, on kaebajal läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus.
9. Kohus lisab, et Tartu Vangla
10. veebruari
11. a vastusest ilmneb, et vangla on lahendanud küll
12. detsembri
13. a otsusega kaebaja
14. oktoobri
15. a taotluse nr 2-24/2-2/10244, kuid mainitud taotluses ei heitnud kaebaja ette, et akna ees ruloo, kardina vm katte puudumine ja vangla valgustus oleks kahjustanud kaebaja silmanägemist. Kaebaja heitis
16. oktoobri
17. a taotluses ette üksnes kambris valitsenud lämbust ning ebamugavustunnet teleri vaatamisel ja silmades, kuid silmanägemise kahjustamist kaebaja välja ei toonud.
18. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse kahekuulise tähtaja jooksul lahendamata, tuleb järgida RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaega ning kannatanu võib 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega pidanuks kaebaja kohtusse pöörduma 30 päeva jooksul pärast kahjunõude lahendamise tähtaja möödumist (Riigikohtu
19. detsembri
20. a määruse nr 3-3-1-64-16, p-d 11-13).
21. Kohus leiab, et kaebaja on praeguses asjas esitanud hüvitamiskaebuse halduskohtule pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Isegi, kui aluseks võtta viimane kaebaja poolt vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus, mille kaebaja esitas vanglale
22. septembril 2024, on kaebaja ületanud kohtusse pöördumise tähtaega. Viimati nimetatud taotluse oleks vangla pidanud lahendama hiljemalt
23. novembril 2024 ning kaebaja hüvitamiskaebusega kohtusse pöörduma hiljemalt
24. detsembril
25. Kaebaja esitas kaebuse halduskohtule aga
26. jaanuaril
27. 20.

§ 124

lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse.

§ 71

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast menetlustähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui takistus ära langes.

§ 152

lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.

1. Et pärast esmast, s.o
2. aprilli
3. a taotlust esitatud korduvad sama sisuga kahju hüvitamise taotlused ei pikenda kaebuse esitamise tähtaega, võtab kohus kaebuse tähtaegsuse ja kaebetähtaja ennistamise seisukohalt aluseks esimese taotlusega vangla poole pöördumise. Esimese, s.o
4. aprillil 2024 esitatud kahju hüvitamise taotlusega pidi kaebaja halduskohtusse pöörduma hiljemalt
5. juulil
6. 3
7. Üldjuhul tuleb kaebetähtaja ületamise korral anda kaebajale võimalus kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Kohus leiab, et arvestades menetlusökonoomia põhimõtet ning

§ 71

lg-s 2 sisalduvat regulatsiooni, tuleb praeguses asjas jätta kaebajalt vastav taotlus küsimata, sest kaebajal ei saa ilmselgelt olla mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks ning kaebetähtaja ennistamise taotlus ei oleks kohtus enam ka lubatav.

1. Kaebajal oli võimalus esitada hüvitamiskaebus kohtule tähtaegselt, kuivõrd kohtute infosüsteemist nähtuvalt pöördus kaebaja
2. a juulikuus mitmete avaldustega kohtute poole. Puudub vähimgi võimalus, et kaebajal saaks hüvitamiskaebuse esitamisel esineda mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ületamiseks. Kohus nendib, et kaebuse esitamine võis kaebajale olla ebamugav, kui tal ei olnud vangla otsuse puudumisel kindlat teadmist tema taotluse lahendamise tulemuse kohta, kuid siiski oli kohtu hinnangul kaebuse esitamine halduskohtule võimalik. Vaatamata sellele, et kaebajal puuduvad õigusteadmised, tuleb siinkohal arvesse võtta kaebaja varasemat halduskohtumenetluses osalemise kogemust. Isegi, kui kaebaja väidaks, et ta ei olnud kohtusse pöördumise tähtaegadest teadlik, siis ei oleks tähtaja ennistamise taotlus arvestades

§ 71lg-t 2 lubatav. Et halduskohus selgitas kaebajale 22. juuli 2024. a määruses haldusasjas nr 3-24-1859 RVast

S § 18 lg-ga 2 seonduvalt, pidi kaebaja sellest mõistma, et kaebaja ei saa piiramatu tähtaja jooksul pöörduda kaebusega halduskohtusse, vaid selleks tuleb kaebajal järgida RVastS § 18 lg-s 2 ettenähtud nõudeid. Kuna kaebaja sai 22. juuli 2024. a määruse kätte järgmisel päeval, on ilmselgelt möödunud

§ 71lg-s 2 ettenähtud 14 päevane tähtaeg.

Lisaks, kui kaebaja jaoks oli tähtaja möödumise ja kohtusse pöördumise tähtajad ebaselged, oleks ta saanud Tartu Vanglalt selle kohta selgitusi küsida.

1. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kohtu hinnangul kaebaja kaebetähtaja arvestamisel piisavalt hoolikas ning oma rohkete kahju hüvitamiste taotluste esitamisega põhjustas ta ise endale olukorra, milles oli raskendatud, kuid mitte võimatu järgida kaebuse esitamise tähtajaga seonduvat.
2. Seega tuleb menetlus hüvitamisnõudes lõpetada

§ 152lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud. 26. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 4