Obsah (7)
§ 111§ 207§ 119§ 204§ 104§ 210§ 203KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Maret Altnurme Määruse tegemise aeg ja koht 19.03.2025, Tallinn Haldusasja number 3-25-414 Haldusasi M.K kaebus Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirja
) § 119 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Kinnipeetav M.K tunnistati Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirjaga süüdi Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 nõuete rikkumises (üldtunnustatud viisakusreeglite eiramine) ja karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4 alusel.
- M.K esitas 19.02.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirja õigusvastasus. Kaebajat on karistatud kaks korda ühe ja sama teo eest. Kodukord eristab ebaviisakat käitumist ja vägivalla kasutamist. Kaebaja ei ole ebaviisakalt käitunud. Kaebajale etteheidetav tegevus on valesti kvalifitseeritud. Kaebaja tegutses hädakaitses. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik preventiivsel eesmärgil (kohtupraktika ühetaolise kohaldamise eesmärki silmas pidades) ning see aitab kaasa teises menetluses karistuse vähendamisele. Kaebaja esitas menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Kaebajal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks. 3-25-414
- Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2025 määruse resolutsiooni p-ga 3 kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata, kaebuse käiguta ning andis riigilõivu tasumiseks aega 3 tööpäeva määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest arvates (resolutsiooni p 4). Kaebajale on menetlusabi andmine lubatav majanduslikus mõttes. Menetlusabi andmise välistab siiski see, et kohtule esitatud materjale arvestades puudub piisav alus eeldada, et menetluses osalemine oleks edukas. VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju. Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 kohaselt: „Kinnipeetav on kohustatud käituma vanglateenistujatega, vangla külastajatega ning kaaskinnipeetavatega viisakalt ning suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinnipeetav neid tervitama püsti seistes. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed.“. VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, sh kartserisse paigutamine kuni 14 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4). Kaebajale on etteheidetav kaaskinnipeetavaga kaklemine. Kaebaja selline käitumine ei vasta üldtunnustatud viisakusreeglitele. Kaebaja hinnangul oli tegemist enesekaitsega, hädakaitsega. Hädakaitse üheks eelduseks on karistusseadustiku § 28 lg 1 järgi hädakaitseseisundi olemasolu ehk siis vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja enda või kellegi teise õigushüve vastu. Tähtis on, et ründaja tegu oleks sotsiaalse arusaama kohaselt käsitatav ründena. Teiseks peab rünne olema õigusvastane. Kohtu jaoks ei ole salvestiselt äratuntav, et kaebajat oleks rünnatud, ründena ei ole käsitatav puldi äravõtmine. Salvestiselt nähtub, et kaebaja oli esimene, kes kaaskinnipeetavat kahel korral tõukas ning seejärel lõi, s.o alustas kaklust, mistõttu ei ole kaebaja käitumises äratuntavad hädakaitsele viitavad asjaolud. Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895/67, p 17). Vastustaja on karistuse määramisel arvesse võtnud nii seda, et kaebajal puudusid kehtivad kriminaalkaristused kui ka kinnipeetava käitumist iseloomustavaid asjaolusid kogumis. Arvestades rikkumise iseloomu – kaklus kui vägivaldne käitumine – on põhjendatud leebemate karistuste mitte määramine. Salvestiselt nähtuvalt ei püüdnud kaebaja konflikti vältida, vaid vastupidi tegi esimese löögi, osales kakluses aktiivselt valvuri sekkumiseni. Füüsiline rünne oli ebaproportsionaalne reageering, isegi kui kaebaja hinnangul puudus teisel isikul õigus puldi äravõtmiseks. Seega on täidetud erandlike asjaolude nõue – rikkumise intensiivsus (füüsilise konflikt) alustamine, kestus (valvuri sekkumiseni), konkreetse asja tehiolud (reaktsioon puldi äravõtmisele) – mis võimaldab rikkumise lugeda raskeks. Füüsiliselt rasked tagajärjed hoidis ära valvuri sekkumine, mitte kaebaja poolne käitumine. Rikutud ei ole VangS §-s 64 sätestatud distsiplinaarmenetluse korda. Kaebajat on distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt 07.08.2024 teavitatud distsiplinaarmenetluse alustamisest ja kaebaja sai anda sündmuse kohta 08.08.2024 selgituse, mida on 21.08.2024 käskkirjas ka kajastatud. Distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud 09.08.2024 ning seda tutvustati kaebajale samal päeval. 2
(4)3-25-414 Kaebajale on tehtud algselt nimetatud sündmusega 13.08.2024 käskkiri nr 1-24/1-3/232, mis tunnistati 14.08.2024 käskkirjaga kehtetuks, kuna käskkirjas ei olnud kajastatud kaebaja vastuväiteid. Karistus määrati kaebajale 21.08.
- Seega ei ole rikutud topeltkaristamise keeldu, kuna kaebaja suhtes ei kehtinud ega kehti sama sündmusega seoses kahte karistust (VangS § 63 lg 3). VangS § 64 lg 4¹ sõnastuse kohaselt tuleb ühekuulist tähtaega distsiplinaarkaristuse määramiseks hakata arvestama aga rikkumise teadasaamise päevast arvates. Vangla sai rikkumisest teada 20.07.2024 (sündmuse toimumine), seega oli karistuse määramise viimaseks päevaks praegusel juhul 21.08.
- Käskkirja andmine oli tähtaegne. Kaebajale tutvustati käskkirja samal päeval. Eelnevast tulenevalt on kaebuse eduväljavaated sedavõrd kasinad, et
§ 111lg 1 välistab kaebajale menetlusabi andmise.
- M.K palub 14.03.2025 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 27.02.2025 määruse resolutsiooni p 3 ning saata asi halduskohtule tagasi. Halduskohus leiab määruses, et kaebaja kasutas vägivalda. Kodukord eristab vägivalla kasutamist ja ebaviisakat käitumist. Vägivalla kasutamine ei ole ebaviisakas käitumine. Kaebaja ei ole ebaviisakalt käitunud. Kaebajat on õigusvastaselt karistatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse (
§ 207lg 1).
Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (
§ 119
lg 1), määruskaebus on tähtaegne ning vastab
§-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist (
§ 204lg 1).
Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (
§ 104lg-d 1 ja 5, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6).
Määruskaebuse vaatab läbi üks ringkonnakohtu kohtunik (
§ 210lg 1).
6. Vaidlust ei ole selles, et täidetud on majanduslik eeldus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks (
§ 111lg 1).
Samuti ei saa kartserisse paigutamise õiguspärasuse üle käivat vaidlust pidada kaebaja jaoks väheoluliseks (
§ 111lg 2).
Samas tuleb
§ 111
lg 1 kohaselt menetlusabi andmisel hinnata ka kavandatavas menetluses osalemise edukust. 7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga kaebuse vähesele eduväljavaatele ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi korrata (
§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).
Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 8. Kaebaja tunnistati Tallinna Vangla 21.08.2024 käskkirjaga süüdi Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 nõuete rikkumises ning teda karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega viieks ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4 ja § 64 lg 4). Kaebaja ei vaidle vastu sellele, et ta kakles kaaskinnipeetavaga, kuid leiab, et tema tegu ei ole kvalifitseeritav ebaviisaka käitumisena, mistõttu on kartserikaristus õigusvastane. Kaebajale heidetakse ette viisakusnormi rikkumist. Vangla 21.08.2024 käskkirja kohaselt käitus kaebaja ebaviisakalt, kui kakles kaaskinnipeetavaga, näidates sellega üles mitteaustavat käitumist teiste isikute suunal. Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 sätestab mh, et kinnipeetav on kohustatud suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Üheski vestluses, pöördumises ega muus kontekstis ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Samuti ei tohi kinnipeetava hääletoon ja kehakeel olla agressiivsed. Tallinna Vangla kodukorra seletuskirjas1 on p 1.13.1 kohta selgitatud, et vangistuse eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele (VangS § 6 lg 1), mis tähendab mh seda, et kinnipeetav järgib ühiskonnas üldlevinud viisakusnorme. 1 Kättesaadav https://vanglateenistus.ee/meist/vanglateeistus/tallinna-vangla 3
(4)3-25-414 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et kaaskinnipeetavaga kaklemine ei vasta üldtunnustatud viisakusreeglitele ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas. Selline käitumine võib raskendada vanglas distsipliini tagamist. Kaebaja seisukohad ei lükka vangla ja halduskohtu järeldust ümber. Seega on kaebajale etteheidetav tegu kvalifitseeritav Tallinna Vangla kodukorra p 1.13.1 mõttes ebaviisaka käitumisena, mis on käsitatav distsiplinaarsüüteona. Eelneva põhjal ei saa kaebuse eduväljavaateid pidada suureks.
- Kasinate eduväljavaadetega kaebuse esitamiselt riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv ei ole ülemäära suur ning iga kohtusse pöörduv isik (sh kinnipeetav) peab tegema vajalikke jõupingutusi, et täita seaduses ettenähtud riigilõivu tasumise kohustus (mis saab seisneda nt kokkuleppe saavutamises lähedastega). Riigilõivu tasumise kohustusest vabastamata jätmine ei piira praegusel juhul ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust.
- Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.02.2025 määruse resolutsiooni p 3 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)