Obsah (11)

§ 113§ 402§ 416§ 164§ 170§ 1§ 406§ 4034§ 403§ 94§ 101

2-23-142578 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ruth Sild Kohtujurist Krista Kruusa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2025, Haapsalu Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-23

§ 113

lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

1. Saata kohtuotsus menetlusosalistele.
2. Toimetada kostjale E.B-le TsMS § 317 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel käesolev kohtuotsus kätte kohtuotsuse resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. 1 2-23-142578 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib apellatsioonkaebuse esitada Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). Hageja nõue Nord Collect OÜ esitas Pärnu Maakohtule hagi kostja E.B vastu Monefit Estonia OÜ ja kostja E.B vahel 23.09.2018 sõlmitud kliendileping nr XXX. Sõlmitud lepingu alusel võimaldas võlausaldaja kostjale laenu lubatud krediidilimiidi piires, millest kostja võttis laenuna 500 eurot ning edaspidi perioodil 09.12.2018-02.01.2020 täiendava laenuosana kasutusse kokku 2500 eurot, s.o kokku on kostja saanud krediidilimiidist laenu 3000 eurot. Hageja nõue põhineb viimase krediidisumma ülempiiri sõlmimise lepingul, mis sõlmiti krediidiandja ja kostja vahel 02.01.
3. Intressimääraks on lepingus kokku lepitud 39,60% aastas ning krediidikulukuse määraks on 47,64% aastas eeltoodud tingimustel ning eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 53 kuu jooksul, tagasimaksetega vähemalt 8% põhisumma jäägist. Viivisemääraks lepiti kokku 21,60% aastas. Kostja on võtnud 02.01.2020 kuupäeva seisuga kogu laenulimiidi kasutusse, tagasimakseid tegi kostja kokku summas 1558,66 eurot, millest 882,49 eurot arvestas laenuandja laenu põhiosa katteks, 676,17 eurot muude tasude katteks, mida hagis nimetatud ei ole /dtl 21-22/. Viimased kostja poolt tehtud tagasimaksed oli hageja arvestuse kohaselt perioodil 18.10.2019-02.01.2020 kokku summas 936,27 eurot /dtl 21/. Seega oli kostja viivituses edaspidi perioodil 02.01.2020-18.04.2020 arvete maksmisega, mille katteks laekumisi kostja poolt ei toimunud. Laenuandja saatis 02.04.2020 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse koos võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtajaga. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud täiendava tähtaja jooksul, ütles laenuandja kostjaga sõlmitud lepingu üles 18.04.
4. Võlausaldaja teavitas kostjat lepingust tuleneva nõude loovutamisest 20.04.2020 hagejale Nord Collect OÜ. Lepingust tulenev põhivõlgnevus on summas 3000 eurot, intresside võlgnevus summas 318,03 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis summas 2332,80 eurot (seisuga 07.12.2023). Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista hageja kantud menetluskulud, milleks hageja on märkinud tasutud riigilõiv 595 eurot. Hageja taotleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kostja seisukoht Kostjale on hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud 29.03.2024 TsMS TsMS § 317 lg 12 p 1 ja § 317 lg 3 alusel avalikult Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega. 2 2-23-142578 Maksekäsu kiirmenetluses on võlgnikule E.B-le makseettepanekut üritatud kätte toimetada järgmistel aadressidel: - 20.10.2023, 25.10.2023, 30.10.2023 aadressil XXX – vastus seni puudub. Rahvastikuregistri andmetel on aadress XXX alates 23.02.2022 kehtetu. XXX omanik (võlgniku vend) kinnitas 02.11.2023, et võlgnik ei ela antud aadressil. Võlgniku asukohta ei tea, ei suhtle. Vastuseks Pärnu MK maksekäsuosakonna järelepärimisele on Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuur vastanud 04.07.2023, et politseil olemasoleva info põhjal on E.B viimaseks teadaolevaks elukohaks 02.06.2023 seisuga XXX, telefoninumber 29.12.2022 seisuga XXX. Muid andmeid isiku kohta politseil ei ole. Varasemas menetluses on XXX omanik kinnitanud, et võlgnik ei ela antud aadressi, võlgnik on endine omanik. Seisuga 02.11.2023 võlgnik E.B ei oma Soome rahvastikuregistri andmetel registreeritud aadressi Soomes. Kohus proovis menetlusse võtmise järgselt kostjale menetlusdokumente kätte toimetada registrijärgsele e-posti aadressile XXX, kuid kätte toimetamine ebaõnnestus, kostja ei ole vastanud ea kohtuga ühendust võtnud. Kohtule ei ole teada kostja elu- ja viibimiskoht. Kohtu määratud tähtajaks kostja hagile vastust ei ole esitanud. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse ja seisukohtadega ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. 1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sätte lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. 2. Võlaõigusseaduse (

) § 402 lg 1 alusel on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 2.

1. Monefit Estonia OÜ ja kostja vahel oli sõlmitud 23.09.2018 kliendileping nr XXX ning sellele lisaks on kliendilepingut muudetud kümnel korral krediidilimiidi suurendamisega, mille alusel on kostja saanud laenulimiiti kokku summas 3000 eurot /dtl 22/. Lepingu kohaselt oli intressi määr 39,60% aastas ja krediidi kulukuse määr 47,4% aastas. Kostja võttis laenuandja poolt võimaldatud krediidilimiidi summa kasutusse. Hagiavalduse kohaselt on laenuandja kostjale kokku väljastanud krediiti kogu summas 3000 eurot, kostja on laenuandjale tagasimakseid teinud kokku summas 1558,66 eurot /dtl 21-22/. 2.
2. Käesolevas tsiviilasjas ei ole pooltel vaidlust asjaolu üle, et kostja kui füüsiline isik võttis krediiti väljaspool majandustegevust. Seega on vaidlusalune leping tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

3.

§ 416

lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul 3 2-23-142578 tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 3.1. Kostja oli viivituses 01.02.2020, 02.03.2020 ja 01.04.2020 osamaksete kohta esitatud arvete tasumisega, millest tulenevalt saatis Monefit Estonia OÜ kostjale 02.04.2020 meeldetuletuse, millega andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 14 päeva jooksul teate kuupäevast ning märkis, et täiendava tähtaja jooksul võlgnetavate summade tasumata jätmise korral ütleb krediidiandja krediidilepingu üles /dtl 26, 46/. Kuna kostja võlgnevust ei tasunud, ütles Monefit Estonia OÜ lepingu 10.04.2023 üles. 4.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. 4.

1. Monefit Estonia OÜ selgitas nõude loovutamisest kostjale 02.04.2020 lepingu ülesütlemise hoiatuskirjas /dtl 104/. Nõude loovutamisest teatati kostjale 20.04.2020 teatisega /dtl 106/. Kostja ei ole nõude loovutamise osas vastuväiteid esitanud. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.
2. Riigikohus on 24.11.2023 määruses tsiviilasjas 2-21-13098 (p-s 13) selgitanud, et kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud

§-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid (vt ka

§ 1

lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (

§ 406

2 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (

§ 4034

lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPRFinance s. r. o. vs. GK, p 46). 5.1. Seega kontrollib kohus esmalt, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (

§ 406

lg 1) on seadusega kooskõlas, kuna

§ 406

2 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. 5.1.

1. Kostjaga sõlmitud krediidilepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 47,64% aastas /dtl 93/. 5.1.
2. Kostja sai 02.01.2020 sõlmitud lepingut täiendava lepinguosa alusel võlausaldaja poolt krediiti summas 3000 eurot intressimääraga 39,60% aastas /dtl 93/. Krediidi kulukuse määr on arvutatud eeldusel, et krediit võetakse kasutusele viivitamata ja täies mahus ning makstakse tagasi 53 kuu jooksul, igakuise tagasimakse suurusega 8% põhisummalt. Viivisemäär on 21,60% aastas. Nimetatid tingimustel on märgitud krediidi 4 2-23-142578 kogukuluks 4263,02 eurot ja krediidi kulukuse määraks 47,64%. Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on hageja poolt välja toodud andmete (antav krediit, kuumaksete arv, osamakse suurus ja aastaintress) alusel krediidi kulukuse määr 47,64%. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud Eesti Panga poolt avaldatud krediidi kulukuse määr alates 01.01.2020 on 20,61% ning selle kolmekordne määr 61,83%. Seega krediidi kulukuse määr on lubatud piirmääras ja leping ei ole

§ 406² lõike 1 alusel tühine.

5.2. Teiseks tuleb kohtul kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034lg-st 1.

5.2.1.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 kohaselt küsib krediidiandja krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 403

4 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. 5.2.

1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 alusel peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. KAVS § 49 lg 2 kohaselt peab krediidiandja sise-eeskirjas krediidi andmise kohta olema sätestatud: 1) krediidisumma ja krediidi tagatisvara suhe ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning tarbija sissetuleku suhe; 2) krediidi maksimaalne tähtaeg; 3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid kohustusi intressi muutumise korral. KAVS § 50 lg 3 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. 5.2.
2. Riigikohus on selgitanud (vt RKTKm, 24.11.2023.a, 2-21-13098, p-d 17-18), et kohtul on kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale

§ 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis 5 2-23-142578 võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

§ 4034

lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (

§ 4034lg 2 teine lause).

Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka

§ 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:     tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 5.2.4. Kohus kohustas hagejat 03.12.2024 kohtunõudega hagi täpsustama ning kohustas hagejat esitama hagiavalduse asjaoludes andmed selle kohta, et vastutustundliku laenamise põhimõtet kohustust on järgitud laenuandja poolt kostjale väljastatud lisalaenude puhul. Kohus selgitas, et hagis esitatu põhjal on kohus esialgsel seisukohal, krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet korrektselt järginud. Kohus palus selgitada, milliste andmete alusel on kostja krediidivõimekust hinnatud kui laenulimiiti suurendati kuus korda suuremaks kümnel korral ning kas esitatud teave on olnud piisava selgusega. Samuti tuli hagejal vastavalt TsMS § 363 lg 1 p-le 3 märkida tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid. Kohus selgitas hagejale ka

§ 4034

lg-st 7 tulenevat tagajärge vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise rikkumisel, sh tagasimaksete ümberarvestuse esitamise võimalust /dtl 305-307/. 5.2.

1. Hageja on kohtunõude kätte saanud 02.01.2025 Kättetoimetamisportaalis KÄPO, kuid hageja ei ole kohtunõudele tähtajaks 23.01.2025 vastust esitanud. 5.2.
2. Kohus leiab hageja poolt esitatud andmete ja tõendite põhjal, et krediidiandja 6 2-23-142578 on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtul ei ole võimalik asuda seisukohale, et krediidiandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust

§ 4034lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel.

Kohtu hinnangul ei ole krediidiandja kogunud piisavalt teavet kostja igakuiste väljaminekute kohta ega teabe kogumist tõendanud. Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid kostja sissetulekute kohta, sh selgitusi ega tõendeid, kui suur oli kostja sissetulek ja kas ning kuidas seda kontrolliti, kui laenu summat üha suurendati. Riigikohus selgitas 09.10.2024 lahendis nr 2-20-1490 (p. 26), et

§ 4034

lg-t 9 tuleb mõista selliselt, et kui tarbijaga sõlmitud krediidilepingut muudetakse nii, et krediidisumma ehk tarbija käsutusse antud rahasumma või selle kokkulepitud ülemmäär märkimisväärselt suureneb, siis tuleb tarbija krediidivõimelisust uuesti hinnata. Hagis esitatud selgitusest (dtl 17-20) nähtuvalt on krediidiandja vajalikku hoolsust

§ 4034

lg 2 mõttes tarbija laenuvõime kontrollimisel järginud küll kliendilepingu sõlmimisel, kui väljastati kostjale laen summas 500 eurot, kuid ülejäänud kordadel laenu suurendamisel kuni 3000 euroni ei ole laenuandja hagimaterjalide kohaselt kostja esitatud andmeid kontrollinud. Seega ei nähtu kohtule, kuidas laenuandja veendus edaspidistel laenu andmistel, et tarbija on jätkuvalt krediidivõimeline. Kuna laenuandja on suurendanud kostjale väljastatud laenu kuue kordselt, hageja ei ole kohtule esitanud andmeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollimiseks laenu limiidi märkimisväärsel suurendamisel, siis ei saa kohus lugeda hageja nõude aluseks olevat laenu väljastamist kogumis vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olevaks. Kohtule esitatu kohaselt ei ole laenuandja kontrollinud kostja krediidivõimelisust ja tuvastanud kostja igakuiste kulude suuruse kontoväljavõtte põhjal, s.o kohtule ei ole esitanud analüüsi, mille kohaselt saaks veenduda, et kostja oli laenude korduval väljastamisel krediidivõimeline ja võimeline tagasi maksma laenulepinguga endale võetud kohustust. Riigikohus määruse nr 2-21-13098 (p-s 13 ja 25) selgitatust tulenevalt on hagejal tõendamiskoormis tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja õiguseellaseks olev laenuandja on eiranud

§ 4034

lg-tes 2 ja 4 ning KAVS § 50 lg-tes 3 ja 4 sätestatud hoolsus- ja kontrollikohustust tarbijale vastutustundlikult krediidi võimaldamise osas laenu suurendamisel kuni 3000 euroni, millise võlgnevuse alusel on hageja nõudega kohtusse pöördunud. Seega on laenuandja eiranud

§ 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust, kuna kohtule esitatud asjaolude alusel ei saa järeldada, et laenuandja oleks tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete (kogumis) analüüsi teostanud ja selle tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 5.3. Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on sätte lg-s 6 nimetatud kohustuse rikkumise tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, kuid hagi saab olla õiguslikult põhjendatud üksnes sissenõutavaks muutunud põhinõude ja maksimaalselt

§-s 94 sätestatud intressi ulatuses. 7 2-23-142578

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole oli aastatel 2018-2020 (s.o 01.01.2018-31.12.2020) intress 0,00%. Seega 02.01.2020 lepingu sõlmimise ajal kehtis intressimäär 0,00%. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja intressinõude summas 318,03 eurot

§ 4034lg 7 alusel.

5.

1. Hageja on esitanud andmed selle kohta, et lepingu alusel on kogu perioodi jooksul kostja kasutusse võtnud laenusumma 3000 eurot ja teinud tagasimakseid kokku summas 1558,66 eurot /dtl 20-22/. Kostjal tuleb tagastada lepingu alusel saadud põhisumma. Kuigi hageja ei ole kohtule esitanud ümberarvestust, siis lähtudes hagis esitatud viimasest lepingust laenusumma limiidi suurendamiseks, millega ühtlasi on koostatud tagasimaksete arvestus hiljemalt 53 kuu jooksul, on käesolevalt põhinõue igal juhul muutunud sissenõutavaks 06/
2. Kuna kohus leidis, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuleb kostja tagasimaksed arvestada põhiosamaksetele. Seega kostja poolt kasutusse võetud laenusummast 3000 eurot tuleb maha arvestada kostja tagasimaksed täies ulatuses. Kohus leiab, et hagi rahuldamine põhivõlgnevuse osas on põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista lepingujärgne põhivõlg 1441,34 eurot.
3. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivise summas 2332,80 eurot (seisuga 07.12.2023) ja edasiulatuva viivise

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras.

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuna kohus jätab hageja intressinõude lepingus sätestatud määras rahuldamata ja

§ 403

4 lg 7 tagajärjel kohaldub käesolevalt

§-s 94 sätestatud intressimäär. Hageja ei ole esitanud kohtule oma nõude ümberarvestust, millest nähtuks, millises osas põhinõue oli sissenõutavaks muutunud hagiavalduse esitamisel. Kohus tuvastas eelnevalt, et algne laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kuna hageja ei ole esitanud oma viivisenõuet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral, siis ei ole hageja viivisenõue, mis põhineb hagiavalduses esitatud andmetel ja arvestustel, selge. Hagiavalduses esitatud viivisenõue ei ole põhjendatud. Kuna võlgnik

§ 403

4 lg 7 järgi peale

§-s 94 sätestatud intressimäära muid tasusid krediidiandjale ei võlgne ja hageja seadusjärgse viivise väljamõistmiseks arvestust esitanud ei ole, jätab kohus rahuldamata hagis taotletud viiviste nõuded.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 1441,34 eurot. Kohus jätab hagi rahuldamata põhivõlgnevuse osas summas 1558,66 eurot, intresside nõudes 318,03 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise nõudes 2332,80 eurot ning hagiavalduse 8 2-23-142578 esitamisest edasiulatuva viivise nõudes. Menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja nõue kostja vastu oli 5650,80 eurot, kuid kohus rahuldab hageja nõuded 1441,34 euro ulatuses, s.o 26% ulatuses. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud 74% ulatuses hageja kanda ja 26% ulatuses kostja kanda. 8.
3. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. Hageja on hagiavaldusega palunud kostjalt välja mõista hageja poolt tasutud riigilõivu, mis on tasutud summas 595 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud ja vajalikuks kuluks on hagi esitamisel tasutud riigilõiv kuna riigilõivu tasumine on nõude esitamise vältimatu eeltingimus. 8.
4. Võttes arvesse, et kostjal tuleb hagejale hüvitada 26% hageja menetluskuludest, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud summas 154,70 eurot. 8.
5. Kostja ei ole käesolevas menetluses seisukohti esitanud, seega loeb kohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. 8.
6. Kohus rahuldab hageja taotluse menetluskuludelt viisise välja mõistmiseks alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses Ts

MS § 177 lg 4 alusel.

1. TsMS § 317 lg 1 p 1 kohaselt võib menetlusosalisele kohtu määruse alusel toimetada menetlusdokumendi kätte avalikult, kui menetlusosalise aadress ei ole kantud registrisse või kui isik ei ela registris märgitud aadressil ning isiku aadress või viibimiskoht ei ole kohtule muul viisil teada ja kui dokumenti ei saa kätte toimetada isiku esindajale ega dokumendi kättesaamiseks volitatud isikule või muul käesolevas osas sätestatud viisil. 9.
2. Kuna käesolevas kohtulahendis nimetatud asjaolud kostja elu- ja viibimiskoha osas ei ole kohtule teadaolevalt muutunud ja kostja elukoht või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult. (allkirjastatud digitaalselt) Ruth Sild kohtunik 9