3-22-203/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 03.03.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-203 Haldusasi Sihtasutuse Narva Muuseum kaebus Riigi Tugiteenuste Keskuse 27.09.2021 otsuse nr 11.2-14/1194 ja 27.12.2021 vaideotsuse nr 11.2-14/1754 tühistamiseks Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja – Sihtasutus Narva Muuseum, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, volitatud esindaja Marliis Elling Asja läbivaatamise vorm 23.01.2023 kohtuistungil RESOLUTSIOON 1. Rahuldada kaebus.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 03.04.2023, mis on puhkepäevale langevale tähtpäevale järgnev esimene tööpäev. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUSE KÄIK 1. Sihtasutus Narva Muuseum sai 22.06.2016 otsusega nr 1.1-5.1/16/705 toetuse projektile nr 2014-2020.5.04.16-0050 „Piirikindluse avastuskeskuse avamine“ (projekt) meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ raames.

3-22-203 2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) viis läbi projekti kulude kontrolli ja asus selle tulemusena seisukohale, et Sihtasutus Narva Muuseum ei ole riigihankes „Narva Hermanni linnuse konvendihoone rekonstrueerimine“ (viitenumber 191511) 17.01.2018 Scandec Ehitus OÜ-ga (töövõtja) sõlmitud hankelepingu nr 15012018 (hankeleping) muutmisel järginud riigihangete seaduses (RHS) sätestatud nõudeid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukohad 12. RTK otsus ja vaideotsus on õigusvastased.

13.1. FKO lk 5 järgi on RTK kokkuleppe analüüsimise tulemusena järeldanud, et „asjakohane antud muudatuse osas saab olla vaid RHS § 123 lg 1 p 7ˮ. FKO-st ei nähtu, millised asjaolud ja kaalutlused RTK analüüsi teostamisel aluseks võttis. Vaideotsuse p-st 4.10 tuleneb, et RTK ei ole FKO tegemisel ülejäänud RHS § 123 lg-s 1 sätestatud aluste kohaldumist kaalunud: „[...] Rakendusüksus ei pidanud vaidlustatud otsuses analüüsima mistahes RHS §-s 123 kirjeldatud aluse esinemise võimalikkust, kui konkreetse aluse oli toetuse saaja ise välja toonud ega olnud viidanud ka eksitusele lepingumuudatuse tekstis [...]“.

13.2. Kaebaja on seisukohal, et kokkuleppe õigusvastasuse tuvastamise eeldusena pidanuks RTK kontrollima, et kokkulepe ei ole lubatud mitte ühegi RHS § 123 lg-s 1 sätestatud aluse järgi. Olukorras, kus kokkulepe on sisuliselt lubatud mingil RHS § 123 lg 1 p-des 1-6 sätestatud alusel, on kaebaja poolt kokkuleppe sõlmimise alusena RHS § 123 lg 1 p-i 7 märkimist 2(16) 3-22-203 ainuvõimalik pidada üksnes formaalseks eksimuseks. RHS §-ga 123 kooskõlas oleval hankelepingu muudatusel ei saa olla negatiivset finantsmõju.

14.1. Õiguskirjanduses on RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamise eeldusteks ehitustööde puhul, et: 1) ei muudeta hankelepingu üldist olemust, nt hankelepingu eset; 2) muudatuse väärtus ei ületa RHS § 14 lg-tes 3 või 4 sätestatud piirmäära; 3) muudatuse väärtus kokku ei ületa 15% hankelepingu maksumusest. Puudub vaidlus, et vaidlusalune hankelepingu muudatuse väärtus ei ületa RHS § 14 lg-tes 3 ja 4 sätestatud piirmäära.

14.2. Hankelepingu „üldine olemus“ on määratlemata õigusmõiste, mida kirjeldab direktiivi 2014/24/EL põhjenduspunkt 109: „riigihanke esemeks olevad ehitustööd, asjad või teenused asendatakse millegi muuga või riigihanke liiki oluliselt muudetakse“. „Hankelepingu esemeks“ on RHS-i tähenduses asjad, teenused ja ehitustööd. Vaidlusalune kokkulepe puudutab konkreetselt töövõtja kõrvalkohustust (võlaõigusseaduse (VÕS) § 141 p 1), mitte hankelepingu eset. Kokkuleppega ei muudetud vähimalgi määral ehitustööde koosseisu ega mahtu (hankelepingu eset) ega ka tasu, tähtaega vm põhitingimusi.

14.3. Kaebaja on seisukohal, et mistahes tõlgenduse korral ei saa kokkuleppe kui muudatuse väärtus olla ühelgi juhul suurem kui 10% Hankelepingu maksumusest (millega RTK on vaideotsuses ka nõustunud) ehk kokkulepe vastab RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud hankelepingu muudatuse väheolulisuse kriteeriumile (mitte suurem kui 15%).

14.4. Hankelepingu muudatuse hindamine RHS § 123 lg 1 p 1 alusel on oluline, kuivõrd Rahandusministeeriumi selgituste1 kohaselt: „[...] kui on tuvastatud, et lepingu muutmine vastab RHS § 123 lg 1 p 1 tingimustele, siis ei ole vaja hinnata muudatuse vastavust ka muudele §-s 123 sätestatud lepingu muutmise alustele, sh ei ole vaja ka hinnata muudatuse olulisust.

Nimetatut kinnitab ka direktiiv 2014/24/EL, mille artikli 72 punktist 2 tuleneb, et juhul, kui lepingu muutmise väärtus jääb allapoole alapunktis ii sätestatud piirmäära, ei ole vaja kontrollida, kas lõike 4 punktides a-d sätestatud tingimused on täidetud. Sisuliselt võib öelda, et direktiivi kohaselt loetakse muudatusi allapoole teatud piirmäära mitteoluliseks.

15.1. RTK on kokkuleppe väärtust puudutavalt asunud seisukohale, et kokkuleppel ei saa väärtus täielikult puududa. Samas on RTK põhjendanud, et rikkumise eest kohaldatava finantskorrektsiooni alusena toodud ühendmääruse2 § 227 lg 2 kohaldamine eeldab, et muudatuse väärtus on rahaliselt kindlaksmääratav.

15.2. Kokkuleppe väärtuse tuvastamine on vaieldamatult oluline asjaolu, mille RTK pidi möödapääsmatult kindlaks tegema. Tegemist on olulise asjaoluga, kuivõrd sellest sõltub, kas üldse ja kui, siis millist finantskorrektsiooni määra tuleb kokkuleppe kui väidetavalt hankelepingu õigusvastase muudatuse eest kohaldada (s.o kas ühendmääruse § 227 lg 1 või lg 2 või § 228). STS ja ühendmääruse sätete järgi on hankelepingu õigusvastase muutmise eest tehtav finantskorrektsioon ja selle määr lahutamatult seotud muudatuse väärtusega.

15.3. RTK on piirdunud sisuliselt seisukohaga, et kokkuleppe väärtus on vahemikus 1 sent kuni 369 362,38 eurot (s.o mitte null ja mitte enam kui 10% hankelepingu hinnast). RTK seisukohalt ei ole järelikult mh välistatud see, et kokkuleppe väärtus mahuks koos muude, hankelepingu täitmisel RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatustöödega, RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud 15 % piirmäära sisse. Kaebaja 20.10.2020 muudatustööde kokkuvõtte (dtl 306-315) järgi oli RHS § 1 Selgitus kättesaadav: https://www.fin.ee/riigihanked-riigiabi-osalused-kinnisvara/riigihanked/korduma-kippuvadkusimused#hankelepingu-muutmin (vastus küsimusele 2) 2 Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määrus nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ 3(16) 3-22-203 123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatusi väärtuses 14,51%, seega üle jääv osa on (15% - 14,51% =) 0,49% ehk kokkulepe oleks õiguspärane, kui selle väärtus oleks vahemikus 1 sent kuni 18 098,76 eurot. Vastav vahemik sisaldub RTK seisukoha järgses kokkuleppe kui muudatuse väärtuse vahemikus. RTK ei ole vaideotsuses välistanud RHS § 123 lg 1 p-i 1 kohaldumist muul põhjusel kui RHS § 123 lg 1 p 1 piirmäära (eeldatav) ületamine.

15.4. Juhul, kui kokkulepe on lubamatu üksnes seetõttu, et ületatud on RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud 15% määr, oleks RTK pidanud pöörama tähelepanu kokkuleppe sõlmimise ja teiste, RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatuste tegemise ajale (vt dtl 316-324). Nimelt on kokkulepe sõlmitud 25.06.2018. RTK ei ole välja selgitanud, millal on ajaliselt lepitud kokku RTK-le 22.10.2020 esitatud muudatustööde kokkuvõttes sisalduvates muudatustes. Kaebaja on seisukohal, et muudatusi, mis on hilisemad kui 25.06.2018 ei saa 15 % määra hindamisel arvesse võtta. Enne 25.06.2018 kokkulepet oli ainus tehtud muudatus 15.05.2018 summas (kmta) 17 993, 71 eurot.

15.5. Kaebaja palub kohtul hinnata, kas raskused kokkuleppe väärtuse kindlaksmääramisel osutavad samuti sellele, et kokkuleppel polegi „väärtust“ ühendmääruse § 227 mõistes, millisel juhul tulnuks RTK-l kaaluda ühendmääruse § 22 8 kohaldamist (mis näevad ette oluliselt väiksemad finantskorrektsiooni määrad).

15.6. Kaebaja ei nõustu ka vaideotsuse p 4.16 arutluskäiguga, et FKO tühistamine ei ole põhjendatud, kuivõrd isegi kui kohalduks ühendmääruse § 228, siis tuleks ikkagi kohaldada 25% finantskorrektsiooni määra. Nii nagu finantskorrektsiooni tegemise otsustamisel, tuleb ka erinevate võimalike finantskorrektsiooni määrade vahel valimisel (ühendmääruse § 228 alusel on 25% maksimaalne määr, võimalikud on ka 2%, 5% või 10% määr) tagada eeskirjade eiramise ja finantskorrektsiooni määra vahel proportsionaalsus ning võtta aluseks eeskirjade eiramise olemus ja raskusaste ning sellega seotud finantsmõju liidu eelarvele.

16.1. Töövõtja teavitas kaebajat 15.05.2018 kirjalikult (dtl 26-27), et töövõtjal tekkisid probleemid seoses pangagarantii vormistamisega, kuna teenindav pank taganes esialgsetest kokkulepetest garantii väljastamiseks töövõtjaga mitteseotud ja temast mitteolenevatel põhjustel. Töövõtja juhatuse liige on kinnitanud (dtl 39-40), et töövõtjale seniselt pangagarantiisid väljastanud krediidiasutus keeldus garantii väljastamisest tulenevalt muuseumi rahastamisprobleemidest, mida kajastati ka meedias. Ehitustööde teostamisega oli selleks ajaks alustatud, sh akteeritud oli juba 10% ehitustöödest. Kaebajal puudus igasugune alus eeldada, et töövõtja jätab ehitustööd nõuetekohaselt teostamata ning tekib faktiline vajadus ehitusperioodiaegse täitmistagatise realiseerimiseks.

16.2. Kaebaja jääb seisukohale, et pangagarantii väljastamata jäämine eeltoodud põhjusel on asjaolu, mis välistas muuseumi tuginemise töövõtja poolt pangagarantii esitamata jätmisele kui töövõtja poolsele hankelepingu rikkumisele, tulenevalt VÕS § 101 lg-st 3. Samuti ei pidanud kaebaja ega ka töövõtja panga keeldumist ette nägema. Seega oli töövõtja poolt pangagarantii mittesaamine muuseumile kui hoolsale hankijale ettenägematu ning hankelepingu muutmine oli õigustatud arvestades RHS § 123 lg 1 p-i 4.

16.3. Komisjoni suunistes3 viidatud SIGMA juhendis on RHS § 123 lg 1 p 4 aluseks oleva direktiivi 2014/24/EL art 72 lg 1 p © kohaldamisjuhuks ettenägematu asjaolu, mille esinemine 3 Commission Decision of 14.5.2019 laying down the guidelines for determining financial corrections to be made to expenditure financed by the Union for non - compliance with the applicable rules on public procurement, Lisa (Annex) 1 joonealune märkus nr 47 (lk 21). Kättesaadav Euroopa Komisjoni veebilehelt.

4(16) 3-22-203 nõuab hankelepingu muutmist, ilma milleta oleks ebaproportsionaalne eeldada hankelepingu jätkamist, arvestades uue riigihanke korraldamise kulusid. Käesoleval juhul oleks olnud kaebaja jaoks alternatiivne tee hankelepingu lõpetamine ja uue riigihanke korraldamine, mis asjaolusid arvestades oleks olnud selgelt ebaproportsionaalne reageering ehitusperioodiaegse täitmistagatise mitteesitamisele.

16.4. Hankelepingu ülesütlemisega kaasnenuks kaebajale eelduslikult väga suured kulud, seevastu kokkuleppe sõlmimisega ei kaasnenud mingeid kulusid. Arvestades hankes esitatud teise pakkumuse maksumust (2 x kallim), ei olnud kaebajal mõistlikku alust arvata, et tööd on võimalik tellida mõnelt teiselt isikult sama hinnaga, mille eest need pidi teostama töövõtja.

Hankes oli nõutud spetsiifilist referentstöö kogemust peatöövõtjana nii vähemalt kolmel keskaegsel linnusel või kindlusehitusel kui 1200 m² ulatuses looduskivi müüride rajamise, restaureerimise või konserveerimise (Muinsuskaitseameti poolt esitatud definitsioonide mõistes) tööde teostamise. Töövõtjal oli hankes esitatud kvalifikatsiooni tõendamiseks ulatuslik referentstööde kogemus.

16.5. Kuivõrd Narva Muuseum oli ehitustööde ajal avatud, pidanuks kaebaja uue hanke korraldamise ja selle tulemusena lepingu sõlmimise ajani ehitustööd konserveerima, tagades ehitusobjektil uue hankelepingu täitmise alguseni ohutuse. Kõik need toimingud oleks kaasa toonud täiendavad kulud. Sealjuures on üldteada, et ehitustööde tegemine ajas on kallinenud ja mitte odavnenud, mistõttu on täiendavalt põhjendatud alus eeldada, et uue hanke korraldamisel oleks ehitustööde hind olnud võrreldes hankelepingu maksumusega suurem.

16.6. Vaideotsuses on RHS § 123 lg 1 p 4 kohaldumine välistatud põhjendusega, et kokkuleppes on õiguslikuks aluseks märgitud RHS § 123 lg 2 p 2 (vaideotsuse p 4.10). Nagu juba märgitud, saab ebaõige õigusliku aluse märkimist pidada mitte sisuliseks eksimuseks, vaid üksnes formaalseks, millele finantskorrektsiooni tegemist ei järgne.

17.1. Vastustaja leiab, et kokkulepe on oluline hankelepingu muudatus RHS § 123 lg 2 p 1 mõistes põhjusel, et kui kokkuleppe tingimused oleksid kehtinud juba hankes, oleksid hankes tõenäoliselt osalenud ka ettevõtjad, kellel panga või kindlustusseltsi garantii esitamise võimalust ei olnud. Kaebaja vastava seisukohaga ei nõustu.

17.2. Isegi kui RTK ei pea ega saagi lõplikult kindlaks teha, milline oleks olnud hankest huvitatud ettevõtjate ring juhul, kui kokkuleppe tingimused sisaldunuks juba hankes, siis peab RTK olema suuteline adekvaatselt põhjendama, et tõenäoliselt oleks osalenud rohkem ettevõtjaid. Põhjendused on olulised nii RHS § 123 rikkumise tuvastamiseks kui protsendimäärast lähtuva FKO tegemiseks. RTK põhistused sellise tõenäosuse esinemise kohta on meelevaldsed ning ka eluliselt ebausutavad.

17.3. RTK ei ole hinnanud mõju hankes osalemisele teiste hanke tingimuste kontekstis. Hankes pakkuja majanduslikule ja finantsseisundile kehtestatud nõuete kohaselt pidi pakkuja viimase kolme hanke algamise ajaks lõppenud majandusaasta müügitulu olema kokku vähemalt 5 300 000 eurot. Tehnilisele ja kutsealasele kvalifikatsioonile esitatud nõuete järgi pidi pakkuja omama majandustegevuse registris registreeringuid väga erinevatel tegevusaladel („Ehitamine“, alaliikidega „Seadmetööd“, „Tuleohutus, tuleohutuse projekteerimine, ehitamine ja hooldamine“, „Projekteerimine“ alaliikidega „Seadmetööd, elektritööd“, „Muinsuskaitse“), samuti pidi pakkuja olema teinud peatöövõtjana ehitustöid hanke algamisele eelneva 5 aasta jooksul nii vähemalt kolmel keskaegsel linnusel või kindlusehitusel, kui ka 1200 m² ulatuses looduskivi müüride rajamise, restaureerimise või konserveerimise (Muinsuskaitseameti poolt esitatud definitsioonide mõistes) töid. Lisaks eeltoodule pidi pakkuja omama standarditele ISO 9001:2000, ISO 14001:2004; OHSAS 18001:2007 (või analoogsetele standarditele) vastavaid 5(16) 3-22-203 kvaliteedijuhtimis-süsteeme ehituse ja restaureerimise nõudeid. Kaebaja on seisukohal, et hankelepingu p 11.1.1 potentsiaalselt tõrjuvat ja hankes osalevate ettevõtjate ringi piiravat mõju hankes saab ja tuleb vältimatult hinnata mitte mistahes isikute suhtes, vaid üksnes nende ettevõtjate suhtes, kes oleksid täitnud ka teised hanke tingimused.

18.1. Kaebaja jääb seisukohale, et lepinguliste kohustuste vahekorra muutumist RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes ei saa vaadata kitsalt, võrreldes enne ja pärast kokkuleppe sõlmimist kehtinud hankelepingu tingimusi. Tuleb võrrelda ja analüüsida poolte tegelikke ja hüpoteetilisi lepingulisi kohustusi olukorras, kus kaebaja oleks töövõtjaga sõlmitud hankelepingu lõpetanud ja pidanud korraldama hanke objektiks olevate ehitustööde teostamiseks uue riigihanke. RHS § 123 eesmärgiks ongi juhtumid, kus põhjendatud on sõlmitud hankelepingut muuta, diferentseerida juhtumitest, kus möödapääsmatult tuleb korraldada uus riigihange. Seejuures tuleb RHS § 123 kohaldamisel lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest (RHS § 3 p 1). Lisaks hankelepingus lubatud täitmistagatise andmise viisidele (lisatingimusteta, esimesel nõudmisel pangagarantii või kindlustusseltsi garantii, mis ei pidanud olema lisatingimusteta ega esimesel nõudmisel täidetav), veel ühes täitmistagatise andmise viisis kokkuleppimine, ei ole selliseks hankelepingu muudatuseks, mis oleks kallutanud poolte lepinguliste kohustuste vahekorra lubamatult töövõtja kasuks, ning selle asemel ei oleks olnud kohane hankelepingu lõpetamine ja uue riigihanke korraldamine.

18.2. Puudub vaidlus, et ehitusperioodiaegse täitmistagatise esitamata jätmine oli töövõtja poolne hankelepingu rikkumine. Vaidluse all ei ole ka see, et hankelepingu p-de 12 ja 14 järgi oleks kaebaja saanud üksnes hankelepingu lõpetada. Hankelepingu näol on tegemist töövõtulepinguga, millele vastavalt RHS § 8 lg 2 kolmandale lausele kohaldatakse VÕS-s ja teistes õigusaktides asjaomase lepinguliigi kohta sätestatut, kui RHS-s ei ole sätestatud teisiti.

Hankeleping on sõlmitud ka tüüptingimustel (vt kaebuse p 38). Kooskõlas Riigikohtu praktikaga peab hankelepingu lõpetamiseks esinema oluline lepingurikkumine. VÕS § 647 lg 1 järgi loetakse töövõtja töövõtulepingut oluliselt rikkunuks mh siis, kui töö parandamine või uue töö tegemine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui töövõtja õigustamatult keeldub tööd parandamast või uut tööd tegemast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Teisisõnu on oluliseks lepingurikkumiseks ennekõike puudused hankelepingu objektiks olevates ehitustöödes, mitte kõrvalkohustuse täitmata jätmine. Hankelepingu ülesütlemine ainuüksi täitmistagatise kui kõrvalkohustuse (VÕS § 141 p 1) esitamata jätmise tõttu olnuks selgelt ebaproportsionaalne (RHS § 3 p 1) ja vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6) olukorras, kus töövõtja täitis oma põhikohustust nõuetekohaselt.

18.3. Kokkuleppega ei muutunud lepinguliste kohustuste vahekord töövõtja kasuks, arvestades mh asjaolu, et täitmistagatise suurus ega vorm ei mõjutanud vähimalgi määral töövõtjal hankelepingu alusel lasuvat vastutust. Töövõtja pidi enne ja pärast kokkulepet tegema samad ehitustööd, samaks tähtajaks ning vastutas nende täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmise eest samas ulatuses.

Vastustaja seisukohad 22. Vastustaja kaebust õigeks ei võta ja vaidleb sellele vastu. RTK 27.09.2021 finantskorrektsiooni otsus nr 11.2-14/1194 ja 27.12.2021 vaideotsus nr 11.2-14/1754 on seaduslikud ja põhjendatud ning mitte ükski kaebuses esitatud väidetest ei anna alust viidatud otsuste tühistamiseks.

23.1. RHS § 123 lg 2 esitab mitteammendava loetelu olukordadest, millisel juhul tuleb muudatust pidada oluliseks. Seejuures ei pea nimetatud alused esinema korraga, vaid olulise muudatuse tuvastamiseks piisab ka üheainsa § 123 lg-s 2 loetletud aluse esinemisest. Samad põhimõtted ja alused on paralleelselt RHS-iga sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL artikkel 72 lg-s 4.

23.2. Vaidlusaluse kokkuleppe näol on tegemist olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p 1 mõistes ning seda põhjusel, et muudatusega lisati tingimus, mis laiendanuks võimalike riigihankes osalejate või vastavaks tunnistamisele kuuluvate pakkumuste hulka, kui riigihanke alusdokumendid oleks sellist tingimust algselt sisaldanud. Kui riigihanke nr 191511 alusdokumendid oleks sisaldanud hankelepingu tingimusena lisaks panga või kindlustusseltsi garantii esitamisele alternatiivselt ka tööde maksumusest 10% kinnipidamise võimalust, siis oleks hankes saanud osaleda ka sellised pakkujad, kellel panga või kindlustusseltsi garantii esitamise võimalust ei olnud või oleks see konkreetsel ajahetkel olnud ajakriitiline või kulukas.

23.3. Hankest huvitatud isikute ringi laiendab muu hulgas fakt, et tegemist on rahvusvahelise hankemenetlusega ehk ehitustööde vastu võisid potentsiaalset huvi tunda kõik Euroopa Liidu liikmesriikide, eelkõige Eesti naaberriikidest pärit ehitusettevõtted. Tuginedes kehtivale kohtupraktikale eeldatakse riigihankeõiguses piiriülese huvi olemasolu automaatselt, kui hanke eeldatav maksumus on võrdne või ületab rahvusvahelist piirmäära.

23.4. Vaidlusalune muudatus on vastustaja hinnangul oluline ka RHS § 123 lg 2 p 2 mõistes ning seda peaasjalikult kahel põhjusel. Esmalt on tööde maksumusest 10% kinnipidamise tingimus hankelepingusse sisenemise perspektiivilt pakkujale soodsam kui panga- või kindlustusseltsi garantiinõue, mille täitmiseks tuli pakkujal arvestada konkreetsete toimingute tegemisega s.h saavutada garantii väljastamise osas kokkulepe kolmanda isiku ehk garantiiandjaga. Võrdluseks – võimalik tööde maksumusest 10% kinnipidamise tingimus on seevastu hankija ja pakkuja kahepoolne õigussuhe, mis ei nõua pakkujalt eraldiseisvaid toiminguid hankelepingusse sisenemiseks. Teiseks võib tööde maksumusest 10% kinnipidamise tingimus teatud olukorras olla pakkujale soodsam ka hankelepingu täitmise faasis. Panga või 7(16) 3-22-203 kindlustusseltsi garantii näol on tegemist sisuliselt garantiivõtja võlakohustusega, mille saamiseks peab garantiivõtja täitma garantiiandja tingimused, mis üldjuhul eeldavad garantiivõtja krediidivõimekuse hindamist ja vajadusel piisavate tagatiste olemasolu.

23.5. Eeltoodud põhjusel ei saa vastustaja nõustuda väitega, et riigihanke nr 191511 muud tingimused – nt kvalifitseerimistingimused – välistavad võimaliku rikkumise vaidlusaluse lepingumuudatuse osas ning hankes said osaleda üksnes väga võimekad pakkujad, kelle jaoks polnud keeruline täita pangagarantii nõuet. Kaebaja väitele räägib ainuüksi vastu eelmises punktis viidatud fakt, et konkreetsel juhul krediidiasutus keeldus pakkujale garantii väljastamisest. Samuti lähtub kaebaja ekslikust arusaamast, et hanketingimused ja nõutud garantii väljastamise tingimused on samad.

23.6. Tööde maksumusest 10% kinnipidamise tingimus võib teatud olukorras olla pakkujale ka hankelepingu täitmise faasis garantiitingimusest soodsam. Panga või kindlustusseltsi garantii puhul on hankijal võimalik tagatist sisse nõuda täismahus iga hetk hankelepingu täitmise ajal, mis aga ei ole võimalik tööde maksumusest 10% kinnipidamisel, kuivõrd selleks hetkeks pakkuja poolt kinnipeetud summa ei pruugi katta tegemata jäetud või nõuetele mittevastavate tööde tegemiseks vajalikke rahalisi vahendeid.

Samuti on hankest huvitatud isikuid ebavõrdselt koheldud olukorras, kus edukale pakkujale on panga või kindlustusseltsi garantii esitamise asemel võimaldatud tööde maksumusest 10% kinnipidamist, mis ei olnud võimaluseks pakkumuse esitamise hetkel.

Teiseks ei ole kõik RHS § 123 lg-s 1 nimetatud alused juba eos asjakohased (nt § 123 lg 1 p-d 2, 3, 5 ja 6) ning vastupidiselt kaebaja väitele on vastustaja lisaks RHS § 123 lg 1 p-le 7 vaideotsuses kaalunud punktide 1 ja 4 võimalikku sobivust konkreetse muudatuse õigusliku alusena. Juhul kui algse haldusotsuse ja vaideotsuse on teinud sama haldusorgan, saab vaideotsusega varasema haldusotsuse motivatsiooni täiendada.

26.1. Vaidlusaluses lepingumuudatuses on kaebaja muutmise alusena märkinud RHS § 123 lg 2 p 2, tuginedes sellele alusele ka vaide- ja kohtumenetluse eelses suhtluses vastustajaga, niisamuti Rahandusministeeriumiga. Varasemalt ei ole kaebaja väitnud ning ka asja materjalidest ei nähtu mõne muu RHS § 123 lg 1 aluse kohaldamist. Vastustaja ei pidanud vaidlustatud otsuses analüüsima mistahes RHS § 123 lg-s 1 kirjeldatud aluse esinemise võimalikkust, kui konkreetse aluse oli hankija ise välja toonud ega olnud viidanud eksitusele lepingumuudatuse tekstis. Tegemist on lepingupoolte omavahelise õigusega ning vastustaja ei saa asuda hankija ja töövõtja asemel lepingumuudatusi sõlmima.

8(16) 3-22-203 26.2. Kaebaja hinnangul esineb lepingumuudatuseks ka RHS § 123 lg 1 p-des 1 ja 4 sätestatud alused. Vastustaja sellega ei nõustu. RHS § 123 lg 1 p-s 1 märgitud ehitustööde hankelepingute maksimaalne muudatuste maht 15% hankelepingu esialgsest maksumusest hõlmab kõiki selle sätte alusel sõlmitud muudatuste väärtusi kokku. Projekti materjalidest nähtub, et 22.10.2020 on kaebaja esitanud vastustajale kokkuvõtte muudatustöödest ning selle kohaselt oli RHS § 123 lg 1 punkti 1 alusel sõlmitud muudatusi 14,51% väärtuses. Vaidlusalust muudatuskokkulepet ei olnud loendis märgitud. Seega kui vaidlusalune kokkulepe väärtusega 10% hankelepingu maksumusest kvalifitseerida ümber RHS § 123 lg 1 p 1 muudatuseks, siis ületatakse sättes lubatud muudatuste maksimaalset piirmäära 15%. Seetõttu ei ole vaidlusaluse muudatuse ümberkvalifitseerimine RHS § 123 lg 1 p 1 muudatuseks võimalik.

26.3. Vastustaja selgitab täiendavalt, et vaidlusaluse muudatuse maksimaalset väärtust ei saa taandada üksnes 10 protsendile hankelepingu maksumusest ning see võib osutuda veelgi suuremaks. Nimelt võinuks pakkujate ring olla garantii nõudmata jätmisel oluliselt laiem, mistõttu ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks veelgi soodsam kui garantii väärtus. Seega kaebaja hüpotees, et kokkulepe oleks õiguspärane ja mahuks lubatud 15% alla, kui selle väärtus oleks vahemikus 1 sent kuni 18 098,76 eurot, ei ole reaalselt kontrollitav ning tuleb jätta tähelepanuta. Objektiivselt ei ole võimalik välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning koosmõjus varasemate lepingumuudatustega ületada 15% hankelepingu maksumusest.

26.4. RHS § 123 lg 1 p 1 tõlgendamisel on pooled eri meelt küsimuses, kas muudatuse väärtus tuleb välja arvutada täpse summana või saab muudatuse väärtust arvestada rahalise vahemikuna.

Vastustaja hinnangul ei eelda sätte sõnastus täpse rahasumma väljatoomist ning piisab üksnes sellest, et tuvastatud on rahalise väärtuse olemasolu. Isegi kui lähtuda vastupidisest seisukohast, on mõlemad menetlusosalised sisuliselt möönnud, et vaidlusaluse muudatuse väärtust ei ole täpse summana võimalik välja arvutada, ning sellisel juhul oleks RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamine automaatselt välistatud.

26.5. RHS § 123 lg 1 p 4 kohaselt võib uut riigihanget korraldamata sõlmitud hankelepingut muuta, kui muudatuse põhjustavad hoolsale hankijale ettenägematud asjaolud. Antud juhul ei ole tegemist ettenägematute asjaolude esinemisega, millest tingituna oli vajalik kalduda kõrvale algselt kehtestatud täitmistagatise seadmise tingimusest. Kuigi kaebaja väidab, et töövõtjale seniselt pangagarantiisid väljastanud krediidiasutus keeldus garantii andmisest põhjusel, et Sihtasutuse Narva Muuseumi staatus ja rahastamine on ebakindel, ei saa esitatud tõenditest järeldada, et konkreetne krediidiasutus oleks tingimata kõigi pakkujate osas samasisulise otsuse teinud.

26.6. Kaebaja on korduvalt väitnud, et töövõtja näol on tegemist võimeka pakkujaga, kel eelduslikult ei ole garantii saamisega probleeme. Seega isegi kujunenud olukorras, kus töövõtjale seniselt garantiisid väljastanud krediidiasutus keeldus selle väljastamisest, saanuks pakkuja täiendavalt pöörduda mõne teise panga või kindlustusandja poole, kes võinuks teha pakkuja jaoks positiivse otsuse.

26.7. Kaebuses on viidatud erinevatele meediaartiklitele, milles kajastatakse Sihtasutuse Narva Muuseumi staatuse- ja rahastamisprobleeme. Järelikult ei saanud kaebaja jaoks olla ettenägematu, et ebakindlus tema õigusliku staatuse ja rahastamise osas võivad hankemenetluse korraldamisel ja hankelepingust tulenevate kohustuste täitmisel tekitada lepingu osapooltele probleeme s.h võimalikke takistusi täitmistagatiseks ettenähtud garantii väljastamisel krediidiasutuste poolt.

9(16) 3-22-203 27. Poolte vahel on vaidlus, kas finantskorrektsiooni otsuses tuli kohaldada ühendmääruse § 22 7 lg-t 2 või ühendmääruse §-i 228. Ühendmääruse seletuskirja4 kohaselt kohaldatakse § 227 lg-t 2, kui hankelepingu või raamlepingu muudatuse puhul ei ole järgitud RHS § 123 lg-t 1 ja muudatuse väärtus on kuni 50 protsenti esialgse lepingu maksumusest. Muudel hankelepingu muutmise juhtudel, mis on vastuolus RHS §-ga 123, võetakse finantskorrektsiooni tegemisel aluseks ühendmääruse § 228. Seega ühendmääruse § 227 lg 2 ja § 228 kohaldamisel on oluline välja selgitada, kas muudatusel on olemas väärtus. Kui muudatusel on rahaline väärtus, siis kohaldub ühendmääruse § 227, muudel juhtudel tuleb kohaldada ühendmääruse § 228.

27.1. Panga- või kindlustusseltsi garantii nõudmata jätmisel ning seeläbi hankelepingu muutmisel on olemas rahaliselt hinnatav väärtus, mistõttu kuulus kohaldamisele ühendmääruse § 227. Praegusel juhul võib muudatuse rahalist väärtust hinnata kolmel erineval viisil. Esiteks võib muudatuse rahaline väärtus olla võrdne garantii väljastamise väärtusega, mis ei saa selle valdkonna tavapärast praktikat arvestades võrduda nulliga. Teiseks võib muudatuse rahaline väärtus olla võrdne garantii enda väärtusega s.o 10% hankelepingu maksumusest ehk 369 362,38 eurot. Kolmandaks võib aga väita, et kuna pakkujate ring oleks võinud garantii nõudmata jätmisel olla oluliselt laiem, siis ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes garantii väärtusest, vaid ka ehitustööde ja materjalide sisulises maksumuses. Seega ei ole välistatud, et taolise pakkuja osalemisel hankes oleks võinud tööde hind olla 25% väiksem kui hetkel edukaks osutunud pakkumuse maksumus, seda eriti olukorras, kus tegemist on rahvusvahelise hankemenetlusega, kus osalemise võimalus ka välisriigi ettevõtjatel.

27.2. Ühendmääruse § 227 ei näe ette vastustajale kaalutlusõigust finantskorrektsiooni määra kohaldamisel, vaid sätestab imperatiivselt, et finantskorrektsioon on 25%. Kaebaja viited ühendmääruse § 21 lg-s 1 toodud korrektsioonimäärade valiku- ja kaalutlusõigusele ei ole asjakohased, kuna see kehtib ühendmääruse § 228 kohaldamisel. Vastustaja rõhutab, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiridega. Finantskorrektsiooni otsuse tegemisel on vastustaja kohustatud järgima ühendmääruses etteantud protsendimäärasid ning nende eiramine tähendaks volituste piiride selget ja lubamatut ületamist.

27.3. Isegi kui asuda seisukohale, et antud rikkumisele tuleks kohaldada ühendmääruse §-i 22 8, ei mõjutaks see praegusel juhul korrektsioonimäära suurust. Vastavalt ühendmääruse 09.10.2020 muutmise seletuskirjas märgitule tuleb asjakohase protsendimäära valikul lähtuda analoogia alusel samalaadse rikkumise korral kohaldatavast finantskorrektsiooni määrast, arvestades asjaolude kaalukuse ning nende menetluste eripära ja erireeglitega. Analoogne juhtum oleks sellisel juhul sätestatud ühendmääruse §-s 227 lõikes 2, mille korrektsioonimäär on 25%. Viidatud säte kehtib muu hulgas avatud hankemenetluste raames toime pandud rikkumistele, mis oli ka vaidlusaluse rikkumise puhul rakendatud hankemenetluseks. Seetõttu menetluste eripärast ja erireeglitest tulenevatel põhjustel korrektsioonimäär ei muutuks.

4 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/5be96a42-7aaf-466c-9caa5d9c8cac898e#uFQXrbuP 10(16) 3-22-203 28.1. Ühendmääruse seletuskirjas on täiendavalt selgitatud, et riigihangete rikkumiste korral ei ole üldjuhul võimalik konkreetset kahjusummat välja arvutada, kuna tegemist on potentsiaalse ja teoreetilise (kaudse) kahjuga, mis võib tekkida õigusnormi rikkumisel ja konkreetsete asjaolude põhjal loetakse rikkumine tõendatuks. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1303/2013 (edaspidi ühissätete määrus) artikkel 85 lg 2 punkti b kohaselt tuleb finantskorrektsioon teha, kui esineb põhjendatud oht, et rikkumisel on olemas vastav mõju, st finantsmõju. EK juhendi rakendamisel tuleb lugeda, et vastavate juhtumikoosseisude esinemisel on põhjendatud ohu olemasolu tõestatud ja finantskorrektsiooni tegemisel täiendavaid kaalutlusi läbi viima ei pea, v.a rikkumise astme (finantskorrektsiooni määra suuruse) kindlakstegemisel olukordades, kus see on õigusaktide kohaselt lubatud.3. Eeltoodut toetab ka Euroopa Kohtu praktika.

28.2. Kaebaja on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et panga või kindlustusseltsi garantii tõttu võis potentsiaalne pakkuja loobuda pakkumuse esitamisest. Vastustaja hinnangul on tegemist kaebaja subjektiivse arvamusega, mida faktiliselt kontrollida ei ole võimalik ning mis tuleb seetõttu jätta tähelepanuta. Riigihanke reeglite ja üldpõhimõtete täitmise puhul tulebki lähtuda just võimalikest hüpoteetilistest situatsioonidest ehk teisisõnu peab RHS-i korralik järgimine tagama avatud hankemenetluses olukorra, kus isikute õigusi pole võimalik isegi oletatavasti rikkuda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 29. RTK märgib 27.09.2021 finantskorrektsiooni otsuses, et otsuse õiguslikuks aluseks on perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS2014-2020) § 8 lg 2 punktid 4 ja 6, § 45 lg 1 punktid 2 ja 3, § 46, § 47 lõige 2, § 48 lõige 3, Vabariigi Valitsuse 01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitatavate kulude abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja kord“ (ühendmäärus) alates 09.10.2020 jõustunud redaktsiooni õ 21 lg 1, § 227 lg 2.

RHS § 123 lg 1 p-i 7 kohaselt on lepingu muutmine lubatud muudatuse väärtusest sõltumata, kui muudatus ei ole oluline.

37.1. Selles lahendis leidis Riigikohus, et hankelepingu olulise muutmisega on üldistatult alati tegemist, kui muudetakse lepingu tingimusi, mis on olulised oma sisu poolest (kvalitatiivselt), nt lepingutasu (vt Eko nr C-454/06: Pressetext, p 59). Sisult ebaolulised muudatused on lubatavad ilma lisatingimusteta, mh nende rahalist väärtust arvestamata (RHS § 123 lg 1 p 7).

RHS § 123 lg 1 p 1 eesmärk seevastu on tunnistada lubatavaks just nimelt ka sisult olulised muudatused, mis siiski pole märkimisväärsed rahalise väärtuse seisukohast ehk kvantitatiivselt (de minimis muudatused; vrd Pressetext, p 61). Lisatingimusena ei tohi sellised muudatused tuua kaasa hankelepingu üldise olemuse muutmist. Viimane kategooria tähistab hankelepingu kõige põhimõttelisemaid muudatusi, nagu lepingu eseme muutmine.

37.2. Selliseks muudatuseks võiks lugeda näiteks hankelepingu liigi muutmise (nt teenuselepingu muutmise kontsessiooniks). Riigikohus viitas seejuures, et: „ RHS § 123 lg-ga 2 üle võetud direktiivi 2014/24 (hankedirektiiv) art 72 lg-s 4 on hankelepingu oluliseks muutmiseks loetud olukorrad, kus hankeleping muutub „olemuselt olulisel määral“. RHS § 123 lg 1 p-ga 1 üle võetud hankedirektiivi art 72 lg 2 teisest lausest nähtub, et lepingu olemuse oluline muutmine ei tähenda tingimata lepingu üldise olemuse muutmist. Niimoodi tuleb tõlgendada ka RHS § 123 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Lepingu üldise olemuse muutmise all peetakse RHS § 123 lg 1 p 1 tähenduses seega silmas lepingu olemuse märksa ulatuslikumaid, läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi.ˮ ( otsuse p-d 17–

37.3. Seega asus Riigikohus selles lahendis seisukohale, et mistahes tingimuste muutmine lepingus ei ole lepingu üldise olemuse muutmine, kuigi muudatus võib seejuures olla oluline RHS § 123 lg 2 p-de 1 või 2 kohaselt. Riigikohus selgitas ka, et RHS § 123 lg 1 p 1 ei välista selliste lepingutingimuste muutmist, mis sisaldusid riigihanke alusdokumentides. Sellist piirangut ei nähtu RHS § 123 lg 1 p-st 1, sellega üle võetava hankedirektiivi art 72 lg-st 2 ega muudest RHS või hankedirektiivi sätetest. On selge, et lepingu hilisem muutmine võib riivata läbipaistvust ja võrdset kohtlemist, kuid RHS § 3 p-dest 1 ja 2 ning nendega üle võetud EL normidest ei tulene keeldu neist põhimõtetest vähemalgi määral taganeda. Arvestades lepingu muutmise väikest väärtust, on EL ja Eesti seadusandjad hankedirektiivi art 72 lg-s 2 ja RHS § 123 lg 1 p-s 1 teadlikult lubanud neist üldpõhimõtetest mõõdukal määral kõrvale kalduda (otsuse p-d 20 ja 21).

38.1. Arvestades ülalviidatud Riigikohtu seisukohti saab kaebaja ja töövõtja poolt 25.06.2018 allkirjastatud hankelepingu muudatust pidada lubatavaks RHS § 123 lg 1 p-1 alusel.

Vaidlusalune kokkulepe ei muuda lepingu üldist olemust. Muudatuse kohaselt laiendati töövõtja võimalust esitada lepingu punktis 11.1.1 ette nähtud tagatisena pangagarantii 10% ulatuses lepingu hinnast ning lisati alternatiivne võimalus asendada pangagarantii tellijale antava õigusega kinni pidada igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest 10% ehitusperioodiaegsete kohustuste täitmise tagatisena, kokku kuni 10% suuruses summas lepingu hinnast.

Kokkuleppega ei muudetud seega ei lepingu eset (ehitustööd), liiki ega lepingu olemust muul viisil. Lepingu muudatust ei saa sellest tulenevalt pidada sedavõrd märkimisväärseks, et see oleks RHS sätetest tulenevalt lubamatu.

13(16) 3-22-203 38.2. Käesolevas asjas ei ole tegemist rahvusvahelist piirmäära ületava hankega, mistõttu ei saa olla vaidlust selles, et hankelepingu muudatus ei ületa rahvusvahelist piirmäära. Märgin, et vastustaja on kohtumenetluses esitatud seisukohtades läbivalt osundanud vaidlusalusele hankele kui rahvavahelist piirmäära ületavale hankele. Selline osundus on ebaõige. Vaidlustatavas otsuses ega vaideotsuses siiski vastustaja sellele ei tugine.

38.3. Puudub ka alus arvata, et kokkulepe väärtus ületab 15 protsenti ehitustööde algsest maksumusest. Kaebaja osundab õigesti, et RTK on jätnud olulise asjaoluna tuvastamata kokkuleppe väärtuse. RTK on asunud seisukohale, et kokkuleppel ei saa väärtus ei saa täielikult puududa samas ei ole RTK vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses tuvastanud, milline võiks kokkuleppe väärtus olla. Kohtule esitatud vastusest nähtuvalt leiab vastustaja, et muudatuse võib olla üks kolmest:

38.3.1. Võrdne garantii väljastamise väärtusega, mis ei saa selle valdkonna tavapärast praktikat arvestades võrduda nulliga. Samas ei ole vastustaja ka sellisel juhul märkinud, milline võiks käesoleval juhul garantii väljastamise väärtus täpsemalt olla.

38.3.2. Võrdne garantii enda väärtusega s.o 10% hankelepingu maksumusest ehk 369 362,38 eurot.

38.3.3. Kuna pakkujate ring oleks võinud garantii nõudmata jätmisel olla oluliselt laiem, siis ei saa välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes garantii väärtusest, vaid ka ehitustööde ja -materjalide sisulises maksumuses. Seega ei ole välistatud, et taolise pakkuja osalemisel hankes oleks võinud tööde hind olla 25% väiksem kui hetkel edukaks osutunud pakkumuse maksumus, seda eriti olukorras, kus tegemist on rahvusvahelise hankemenetlusega, kus osalemise võimalus ka välisriigi ettevõtjatel.

38.4. Leian, et ülaltoodud vastustaja seisukohad ei ole piisavad, asumaks väitma, et käesoleval juhul ei saa kohaldada RHS § 123 lg 1 p-i 1, tulenevalt asjaolust, et kokkuleppe väärtus ületab 15 % lepingu algset maksumust. Kokkuleppe väärtuse tuvastamine on oluline asjaolu, mille vastustaja pidanuks kindlaks tegema, et kontrollida vastustaja vastuväiteid RHS § 123 lg 1 p-1 kohaldamise osas. Vastustaja on sisuliselt asunud seisukohale, et kokkuleppel on kahtlemata väärtus, kuid seda väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, sellisel kujul ei ole vastustaja seisukohtade põhjendatust kohtul võimalik kontrollida. Lisaks tuleb märkida, et kokkuleppe väärtuse tuvastamisest/mittetuvastamisest sõltub, millist finantskorrektsiooni määra ja kas üldse tuleb kokkuleppe kui väidetavalt hankelepingu õigusvastase muudatuse eest kohaldada (s.o kas ühendmääruse § 227 lg 1 või lg 2 või § 228). Õige on kaebaja osundus, et STS2014-2020 ja ühendmääruse sätete järgi on hankelepingu õigusvastase muutmise eest tehtav finantskorrektsioon ja selle määr lahutamatult seotud muudatuse väärtusega.

38.5. Vastustaja osundab, et 22.10.2020 on kaebaja esitanud vastustajale kokkuvõtte muudatustöödest (dtl 306-315) ning selle kohaselt oli RHS § 123 lg 1 punkti 1 alusel sõlmitud muudatusi 14,51% väärtuses (ilma vaidlusaluse kokkuleppeta) ning leiab, et kui vaidlusalune kokkulepe väärtusega 10% hankelepingu maksumusest kvalifitseerida ümber RHS § 123 lg 1 p 1 muudatuseks, siis ületatakse sättes lubatud muudatuste maksimaalset piirmäära 15%. Sellise vastustaja seisukohaga ei saa nõustuda. Esiteks märgin veelkord, et vastustaja ei ole tegelikult tuvastanud vaidlusaluse muudatuse väärtust. Teiseks jagan kaebaja seisukohta, et käesoleval juhul saab arvesse võtta vaid neid RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatusi, mis olid kokkuleppe sõlmimise ajaks juba tehtud, sest kokkuleppe sõlmimise ajal ei saanud kaebaja ja töövõtja kuidagi ette näha seda, milliseid järgnevaid, rahaliselt hinnatavaid muudatusi on vaja teha. Kokkulepe on sõlmitud 25.06.2018. RTK-le kaebaja poolt esitatud selgitustest muudatustööde kohta (vt dtl 316-324) nähtub, et enne 25.06.2018 kokkulepet oli ainus tehtud muudatus 15.05.2018 summas (km-ta) 17 993, 71 eurot.

14(16) 3-22-203 39. Eeltoodust tulenevalt leian, et vaidlusalust kokkulepet saab pidada lubatavaks RHS § 123 lg 1 p 1-i alusel.

40.1. Asja materjalidest nähtuvalt teavitas töövõtja kaebajat 15.05.2018 kirjalikult (dtl 26-27), et töövõtjal tekkisid probleemid seoses pangagarantii vormistamisega, kuna teenindav pank taganes esialgsetest kokkulepetest garantii väljastamiseks töövõtjaga mitteseotud ja temast mitteolenevatel põhjustel. Kaebaja on esitanud e-kirjavahetuse töövõtjaga (dtl 39-40), millest nähtub, et töövõtjale seniselt pangagarantiisid väljastanud krediidiasutus keeldus garantii väljastamisest tulenevalt muuseumi rahastamisprobleemidest. Sellise takistuse olemasolu ei olnud võimalik, ette näha ei töövõtjal ega ka kaebajal. Asjakohaseks ei saa pidada ka vastustaja seisukohta, et arvestades Narva Muuseumi rahastusprobleemide laialdast kajastust meedias, pidanuks kaebaja ette nägema, et võib tekkida takistus täitmistagatiseks ettenähtud garantii väljastamisel krediidiasutuste poolt. Kaebaja puhul ei ole tegemist finantsvaldkonnas tegutseva isikuga, mistõttu ei saa kaebajale ette heita, et ta ei arvestanud garantii väljastamiselt tekkida võivate takistustega. Lisaks tuleb märkida, et kui kaebaja oleks ka sellise olukorraga osanud arvestada, oleks kaebaja juba algses hankelepingus näinud ette alternatiivseid võimalusi pangagarantii asendamiseks.

40.2. Seega oli töövõtja poolt pangagarantii mittesaamine kaebajale kui hoolsale hankijale ettenägematu ning hankelepingu muutmine oli õigustatud arvestades RHS § 123 lg 1 p-i 4.

Menetluskulud 42. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6). Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane.

Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (RKHKo nr 3-3-1-67-14, p 32.1; RKHKo nr 3-3-1-21-15, p 16).

43.1. Kaebaja poolt 23.01.2023 esitatud menetluskulude nimekirjast ja õigusabikulude detailsest nimekirjast nähtuvalt on õigusabiteenuse mahuks kokku 64,39 töötundi, mis hõlmab kaebuse koostamist, vastustaja seisukohtadega tutvumist, kaebaja täiendavate seisukohtade koostamist, nõupidamisi kliendiga ning kohtuistungiks ettevalmistamist. Arvestades asja mahukust, sisu, vaidlusaluse otsusega nõutava summa suurust ja selles käsitatavaid õiguslikke küsimusi, saab kaebaja õigusabikulusid pidada mõistlikuks.

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 14.02.2025 16(16)