KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Ele Liiv, Peeter Pällin ja Siret Siilbek Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht 04.03.2025, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-11726 Tsiviilasi Tallinn, Suur

§ 118

lg 2 kohase notariaalselt tõestatud avalduse enne pärandist loobumise tähtaja möödumist

§ 119

lg 1 mõttes.

§ 118

lg 1 kohaselt loetakse pärija pärandi vastu võtnuks, kui ta

§-s 119 sätestatud kolmekuulise pärandist loobumise tähtaja jooksul pärandist ei loobu. Riigikohus on selgitanud, et pärand läheb pärijale üle seaduse jõul vahetult. Pärandi üleminek pärijale ei eelda täiendavate formaalsuste täitmist, sh pärimistunnistuse väljastamist. Nii lähevad pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandaja surmast, sõltumata sellest, millal ja millisel viisil on pärija pärandi vastu võtnud või loetakse ta pärandi vastu võtnuks. TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud pärandi vastuvõtmise ja pärimistunnistuse väljastamise aeg ei ole samastatavad. TsÜS § 166 lg-t 1 saab tõlgendada loobumissüsteemi arvestades selliselt, et pärandvarasse kuuluva nõude aegumine on peatunud ajani, mil pärija on pärandi

§ 118

lg 2 kohaselt vastu võtnud, või ajani, mil ta loetakse

§ 118lg 1 kohaselt pärandi vastu võtnuks.

4 Pärandist loobumise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui täidetud on kaks kumulatiivset eeldust: pärija saab teada või pidi teada saama nii pärandaja surmast kui ka enda subjektiivsest pärimisõigusest. Pärimisõigusest teadasaamine eeldab üldjuhul vaid seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb. Pärijal ei pea olema õiguslikku arusaama pärimissüsteemi või pärimise õigusliku aluse kohta (RKTKo 09.10.2019, 2-17-12712). Puudutatud isik avaldas oma 27.09.2023 menetlusdokumendis, et sai pärandaja surmast teada ca nädal hiljem ehk juunis 2015 ning tal puudus igasugune teadmine selle kohta, et ta kuulub pärijate ringi. Puudutatud isik sai enda subjektiivsest pärimisõigusest teada 03.12.2015, mil notar saatis talle vastavasisulise teate. Maakohus leidis, et kuna X suri 13.06.2015, tuleb lugeda, et puudutatud isik sai pärandaja surmast teada umbes 20.06.2015 ning ei ole oluline, kas või millal teatas notar puudutatud isikule pärimismenetlusest. Puudutatud isik ei ole väitnud, et ta ei teadnud oma subjektiivsest pärimisõigusest nt seetõttu, et tema teada olid olemas seadusjärgse pärimise esimese järjekorra pärijad. Asjasse ei puutu see, kas puudutatud isiku teada oli ta ainupärija või mitte. Seega oli avaldajal kuni 20.09.2015 tähtaeg pärandist loobumiseks, mida ta ei teinud. Kuni 20.09.2015 oli korteriühistu nõuete aegumine peatunud TsÜS § 166 alusel. Samas kuna vaidlusalused korteriühistu majandamiskulude arved esitati alles arvates 2015. aastast ja nende aegumistähtaeg ei hakanud tulenevalt TsÜS §-st 154 kulgema enne 01.01.2016, siis ei oma seoses pärimismenetlusega nõuete aegumise peatumine käesoleval juhul tähendust. Seega ei mõjutanud avaldaja nõuete aegumist pärandaja surm ja puudutatud isiku poolt

§ 118lg 1 mõttes pärandi vastuvõetuks lugemine alates 21.09.2015.

Kuna pärimistunnistusel ei ole õigustloovat tähendust, siis ei oma see TsÜS § 166 lg-s 1 sätestatud aegumise peatumisele mõju. Kui pärija isik ei ole teada, ei muuda see korteriühistu jaoks oma õiguste kaitsmist võimatuks.

§-d 110–115 näevad ette pärandvara hoiumeetmete rakendamist (pärandvara valitsemist) muu hulgas juhul, kui pärija isik ei ole teada (

§ 110

lg 1 p 1) pärandvara suhtes nõuet omava isiku taotlusel (

§ 111lg 3). Eeltoodu põhjal leidis maakohus, et kooskõlas Ts

ÜS §-s 154 sätestatuga hakkas kõigi avalduses nõutavate arvete nr 68–113 (märts 2015 kuni detsember 2018) aegumistähtaeg kulgema hiljemalt 01.01.2019 ning lõppes 31.12.2021 kell 24.00 ning need on aegunud. 5.3.

1. Avaldaja alternatiivse vastuväite kohaselt katkestas puudutatud isiku poolt 15.01.2021 makse tegemine TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel aegumise. Maakohus leidis, et ühest maksest selgitusega „korter 7“ ei saa teha järeldust, et puudutatud isik tunnistas sellega oma võlga korteriühistu ees. Maksest või maksekorralduse selgitusest ei saa järeldada, et puudutatud isik soovis selle maksega vähendada oma võlga, mitte ei tasunud jooksva kuu majandamiskulusid või arvet. Avaldaja ei ole tõendanud, et ta informeeris puudutatud isikut, et luges selle makse võla tasumiseks. Seega ei katkestanud 15.01.2021 makse avaldaja nõude aegumist. 5.3.
2. Maakohtu hinnangul ei ole tegemist ka tahtliku rikkumisega TsÜS § 146 lg 4 tähenduses. Avaldaja pole tõendanud, et puudutatud isik viivitas tahtlikult korteriomandi 5 kinnistusraamatus enda nimele kandmisega ning et tema tahe oli selle abil aegumisele tuginemine. Puudutatud isik on selgitanud, et pärimismenetlus oli keskmisest keerulisem, kuna eeldas päringu tegemist Valgevenesse ning teise potentsiaalse pärija alaline elukoht oli Suurbritannias. 5.
3. Avaldaja nõuet ei saa alternatiivselt rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel. Avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks alusetu rikastumise sätteid kohaldada. Korteriühistu ja korteriomaniku suhted majandamiskulude kandmisel on reguleeritud KrtS-is (enne seda KÜS-is) ning avaldaja põhikirja ja korteriomanike koosolekute otsustega. Seega ei ole avaldaja nõude aluseks olnud kohustus antud juhul ära langenud ning alusetu rikastumise sätete kohaldamine ei ole põhjendatud. 5.
4. Põhjendatud ei ole avaldaja seisukoht, mille kohaselt on puudutatud isiku keeldumine korteriühistu majandamiskulude tasumisest vastuolus ka hea usu põhimõttega ning et hea usu põhimõte kohaldub antud suhtes nii tulenevalt VÕS § 6 lg-st 1 kui ka KrtS § 12 lg-st
5. Aegumise instituut on seaduses sätestatud ja puudutatud isiku poolt sellele tuginemine ei ole eelduslikult hea usu põhimõttega vastuolus. Avaldaja ei ole esile toonud asjaolusid, miks see antud juhul võiks nii olla. Avaldaja ei ole kasutanud kõiki seaduses ette nähtud võimalusi oma nõuete maksmapanekuks. Avaldajal olid andmed puudutatud isiku pärijaks olemise kohta olemas alates
6. aastast. 5.
7. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et puudutatud isiku taotlusel tuleb kohaldada avaldaja nõude osas aegumist ning avaldus jääb rahuldamata. 5.
8. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel avaldaja kanda ning määras kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 1 ja § 177 lg-ga 2, et määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast lõpplahendi jõustumist. Määruskaebus
9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus rahuldada ja jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda. 6.
10. Maakohus kohaldas aegumist ebaõigesti. TsÜS § 149 sätestab, et seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on tsiviilasjas nr 2-14-25115 leidnud, et korteriomanike ühisusest tuleneb eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel, millest tulenevad nõuded alluvad TsÜS § 149 järgsele aegumisele. Kui kohus hindab pooltevahelise õigussuhte lepinguliseks, kohaldub antud juhul TsÜS § 146 lg 4, mille kohaselt on aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Puudutatud isiku tegevus on olnud suunatud oma kohustuse tahtlikule rikkumisele. 6.
11. Maakohus leidis, et omanikukande olemasolu või puudumine kinnistusraamatus ning selle tekkimise aeg ei oma muuhulgas tähendust pärandi ülemineku aspektist ning õigused ja kohustused lähevad pärijale üle pärandi vastuvõtmisega. Avaldaja on menetluses selgitanud, et pärijatega suheldes selgitati talle puudutatud isik, et pärandi vastuvõtmiseks tuleb enne asi kohtus kinnitada ja seejärel tasuvad pärijad kogu võla. Korteriühistu ei saa enne võlgnevust 6 nõuda, kui uus omanik on kinnistusraamatusse kantud. Keegi ei jaganud avaldajale infot, milline on pärimismenetluse kulg. Avaldaja põhikirjast tuleneb kõigile korteriomanikele kohustus tasuda regulaarselt majandamikulusid ja teavitada korteriühistut omanikuvahetusest. Antud juhul puudutatud isik ühistut ei informeerinud, vaid andis vastuolulist teavet, mis takistas avaldajal nõude maksmapanekut varem. 6.
12. Maakohus leidis, et alusetu rikastumine vajab eraldi tõendamist. Puudutatud isikule on teada, et pärast pärandaja surma vahetati kortermajal katus, vahetati elektrikilp ja korteritesse minev kaabel ning hooldati sissesõiduteed ja haljastust. Kõik see on tõstnud korteriomandi turuväärtust. 6.
13. Puudutatud isik ei esitanud pärimismenetluse kestel avaldajale mingeid järelpärimisi võlgnevuste osas ning avaldaja ei ole kordagi väitnud, et pärandvaraks oleval korteriomandil võlgnevust ei ole. Pole eluliselt usutav, et korteriomandil puudub sedavõrd pika ajaperioodi jooksul võlg. Ühistu saab arveid saata korteriomanikule, kelle andmed on teada. Puudutatud isik avaldajale enda kontaktandmeid ei teatanud. 6.
14. Avaldaja lisas määruskaebusele avaldaja juhatuse liikme täiendavad selgitused maakohtu määruse kohta ning lisaks volikirja, millega puudutatud isik on volitanud enda nimel tehinguid tegema oma poega. Juhatuse liikme selgituste kohaselt ei teavitanud puudutatud isik avaldajat, et on volitanud oma poja end esindama ning kinnistusraamatu kandes ei ole kirjas, et poeg puudutatud isikut esindab. Menetluse edasine käik
15. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.
16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17. Ringkonnakohus leiab, et maakohus määrus on lõppjäreldustes õige, kuid määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta (TsMS § 657 lg 1 p 2¹ ja § 659). Määruskaebus jääb rahuldamata.
18. Ringkonnakohus võtab TsMS määruskaebemenetluses esitatud tõendi. § 662 lg 3 alusel vastu avaldaja poolt
19. Maakohus leidis õigesti, et korteriühistu majandamiskulude nõudele kohaldub TsÜS § 154, mis reguleerib korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõuete aegumistähtaegasid. 11.
20. Ekslik on määruskaebuse viide TsÜS §-le 149 ning Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 2-14-
21. Nimetatud lahendis on aegumise kontekstis juttu kuni 31.12.2017 kehtinud korteriomandiseaduses (KOS) käsitatud korteriomanike ühisusest ning sellest tulenevast korteriomanike omavahelisest seadusjärgsest võlasuhtest. See seisukoht ei ole korteriühistu majandamiskulude puhul asjakohane. 11.
22. Samuti ei ole praegusel juhul tegemist TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtajaga, kuna asjas ei nähtu, et puudutatud isik oleks rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Ainuüksi raha 7 teadlik maksmata jätmine ei tähenda tahtlikku rikkumist TsÜS § 146 lg-s 4 järgi (TsÜS komm

§ 130

lg-st 1 tulenevalt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Seega ei ole kohustuste üleminek seotud pärija kandmisega kinnistusraamatusse korteri omanikuna. X pärimismenetlus algatati avaldaja avalduse alusel.

§ 170

lg 1 näeb ette, et pärimismenetluse algatamiseks õigustatud isikul on pärimismenetluse läbiviimise ajal õigus saada notarilt infot selle kohta, kes on pärandi vastu võtnud ja kes on pärandist loobunud. Seega isegi kui puudutatud isik avaldajat pärandi vastuvõtmisest ei teavitanud, oleks avaldajal olnud õigus notarilt vastavat infot küsida. Kuna pärimistunnistus väljastati 12.12.2018, selgus siis pärija isik ja avaldaja oleks saanud pärija vastu nõuded esitada. Asjaolu, et puudutatud isik volitas 13.11.2018 oma poega enda nimel tehinguid tegema ning kinnisvara valdama ja käsutama, jättes avaldajat sellest teavitamata, ei muuda puudutatud isiku kohustuste rikkumist TsÜS § 146 lg 4 mõistes tahtlikuks. Olenemata volituse andmisest oli korteriomandi pärijaks puudutatud isik ning volitus ei välista puudutatud isikule arvete esitamist. 11.3. Maakohtu käsitlus aegumise peatumisest TsÜS § 166 alusel seoses pärimisega on iseenesest õige ning aegumine tuli praegusel juhul lugeda peatunuks seni, kuni möödus puudutatud isiku tähtaeg pärandist loobumiseks. Nagu Riigikohus on selgitanud, ei hakka pärandist loobumise tähtaeg kulgema enne, kui pärija saab teada või pidi teada saama nii pärandaja surmast kui ka enda subjektiivsest pärimisõigusest ning pärimisõigusest teadasaamine eeldab üldjuhul seda, et pärija teab või peab teadma elulisi asjaolusid, millest tema subjektiivne pärimisõigus tuleneb (RKTKo 09.10.2019, 2-17-12712, p-d 18-19). Puudutatud isiku pärimisõigusest teadasaamise ajaks tuleb vastavalt tema selgitusele lugeda siiski 03.12.2015, mil notar teda sellest teavitas, mitte 20.06.2015 nagu leidis maakohus. Puudutatud isiku kinnituse kohaselt puudus tal kuni 03.12.2015 teadmine pärijate hulka kuulumise kohta. Seega ei saa praegusel juhul üheselt eeldada, et puudutatud isik pidi tegelikkuses oma pärimisõigusest juba enne teadma.

§ 119lg-st 1 tulenev loobumise tähtaeg oli eeltoodust tulenevalt 03.03.2016 ning pärandi sai lugeda Ts

ÜS § 166 lg 1 mõttes vastuvõetuks 04.03.

1. Selle kuupäevani oli nõuete aegumine peatunud. 11.
2. Isegi kui avaldaja nõuete aegumine oli peatunud kuni 04.03.2016, ei mõjuta see lõppjäreldust, et avaldaja nõuded on aegunud. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks ning aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Seega algas
3. ja
4. aasta arvetes märgitud nõuete aegumistähtaeg 01.01.2017 ja lõppes 31.12.2019,
5. aasta 8 arvetes märgitud nõuete aegumistähtaeg algas 01.01.2018 ja lõppes 31.12.2020,
6. aasta arvetes märgitud nõuete aegumistähtaeg algas 01.01.2019 ja lõppes 31.12.
7. Kuna avaldaja esitas avalduse kohtusse 11.08.2022, olid tema nõuded selleks ajaks juba aegunud.
8. Maakohus leidis õigesti, et avaldaja nõuet ei saa alternatiivselt rahuldada ka alusetu rikastumise sätete alusel. Korteriomaniku kohustus majandamiskulude tasumiseks tuleneb KrtS-ist (enne seda KÜS-ist) ning majandamiskulude tasumise nõuet ei saa käsitada alusetust rikastumisest tuleneva nõudena üksnes selleks, et aegumistähtaega teisiti arvestada.
9. Eeltoodust tulenevalt jääb avaldaja määruskaebus rahuldamata.
10. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab asja lahendanud maakohus hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul alates määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 9