Obsah (10)

§ 162§ 657§ 654§ 651§ 232§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Piirmets, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2025, Tallinn Kohtuasja number 2-23-

) § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta otseselt faktilist asjaolu, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu esinemist või puudumist järeldada (RKTKo 25.05.2020, 2-17-124505/53, p 14.3.3; RKTKo 31.03.2020, 2- 16-14152/67, p 13.6.2; TlnRnKm 05.01.2022, 2-21-7083/59, p 13.3.2). Maakohtu hinnangul tõendasid praegu kaudsed tõendid (poolte kirjavahetus, kostja võlajäägi kinnitused), et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut tingimusel, et kostja tasub hagejale igas kuus intressi 900 eurot. Laenulepingu sõlmimisele ja pikendamisele pole seadusega ette nähtud kohustuslikku vorminõuet ning kostja ka ei tuginenud vorminõuete rikkumisele. 4 2-23-5439 Kostja esindaja Q.Z (kostja esindaja) kinnitas 03.01.2023 hagejale „OK“ vastates, et 31.12.2022 seisuga oli kostjale antud laenu jääk 30 000 eurot ja tasumata intress 1800 eurot (dtl 23). Kostja kinnitas 08.03.2022 hagejale 25.03.2020 laenulepingu ja 30 000 euro suuruse laenu kohta, et kostja laenukohustus hageja ees on 30 000 eurot (dtl 24). Kostja esindaja kirjutas 10.11.2020, et laenu alguskuupäev 25.03, intress 900 eurot, intressi arvestamine kuupõhine ning kahe laenu intresside tasumata summa 31.10 seisuga 9696 eurot (dtl 49). Maakohtu hinnangul viitasid eespool märgitud tõendid, et kostja nõustus tasuma intressi ka pärast 25.03.2020 laenulepingu esialgselt kokkulepitud lõppemise kuupäeva (25.04.2020). Kostja ei väitnud, et hageja esitatud e-kirjavahetus ei olnud autentne või et ta ei saatnud hagejale viidatud e-kirju. Maakohus nõustus, et hageja 31.05.2023 esitatud sõnumitest (dtl-d 72–77) ei järeldunud üheselt, kelle vahel ja millistel kuupäevadel suhtlus toimus ning millistest lepingutest suhtlejad rääkisid. Maakohus luges aga juba e-kirjavahetuse alusel tõendatuks, et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut. Hageja esitatud sõnumid, milles võlausaldaja nõudis võlgnikult intressi maksmist ning võlgniku esindaja Q.Z lubas korduvalt, et tasub intressivõlgnevuse, haakusid asjas esitatud muude tõenditega (sh e-kirjavahetus). Kogumis teiste tõenditega kinnitasid sõnumid vähemalt kaudselt hageja väidet 25.03.2020 laenulepingu pikendamise ja kostja igas kuus 900 euro suuruse intressi tasumise kohta. Kostja ei väitnud, et hageja võltsis sõnumivahetuse ja ka maakohtul ei olnud alust seda arvata. Maakohtu hinnangul olid kostja vastuväited intressi tasumise kohustuse puudumise kohta vastuolus tsiviilasjas esitatud tõenditega. Ei olnud loogiline, et kostja kinnitas 31.12.2022, et tasub intressi, kui tal selline kohustus puudus. Lisaks kinnitas kostja 08.03.2022, et 25.03.2020 laenulepingust tulenev laenukohustus hageja ees oli 30 000 eurot. Nimetatu oli vastuolus kostja väitega, et pärast 25.04.2020 tegi kostja makseid üksnes laenu põhiosa katteks. Kostja maksed hagejale pärast 25.04.2020 nähtusid hageja pangakonto väljavõtetelt (dtl- d 9– 10, 12–13, 15–17). Kui kostja oleks kõik maksed teinud põhiosa, mitte intressi katteks, ei saanuks kostja 08.03.2022 kinnitada, et 25.03.2020 laenulepingust tulenev laenukohustus hageja ees on 30 000 eurot. Seega pikendasid pooled 25.03.2020 laenulepingut kokkuleppel ning kostja kohustus tasuma hagejale laenusumma (30 000 eurot) kasutamise eest intressi 900 eurot kuus. Maakohus viitas VÕS § 396 lg-le 1 ja § 397 lg-le 1 ning selgitas, et pooled leppisid sisuliselt kokku tähtajatu laenu andmises kohustusega tasuda igas kuus intressi eelnevalt kirjalikult kokku lepitud tingimustel. 3.

1. Kui laenulepingu erakorralise ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, toob ülesütlemine kaasa lepingu lõppemise (RKTKo 02.04.2014, 3-2-1-190-13, p 23). VÕS § 399 lg 1 p 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. 3.3.
2. Enne erakorralist ülesütlemist tuleks võlgnikule VÕS § 196 lg 2 kohaselt anda mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks. Hageja esitas kohtule 13.03.2023 nõude tasuda võlgnevus ja hagihoiatuse (dtl 19). Hageja esindaja teatas kostjale nõudekirja p-s 1.5, et kostjal on tekkinud alates
3. a novembrist hageja ees intressivõlgnevus ning 25.02.2023 seisuga on intressivõlgnevus 3600 eurot (4 × 900 eurot; dtl 19). Hageja palus nõudekirja p 3.1 järgi kostjal hiljemalt 14 päeva jooksul tasuda 25.03.2020 laenulepingu alusel tagastamata põhisumma 30 000 eurot ja tasumise päeva seisuga kogunenud intressi (dtl 19). 5 2-23-5439 3.3.
4. Maakohus selgitas, et hageja esindaja ei viidanud nõudekirjas selgelt 25.03.2020 laenulepingu erakorralisele ülesütlemisele. Siiski väljendas hageja nõudekirjas selgelt, et soovib, et kostja tagastaks hagejale kogu võlgnetava laenu põhiosa 30 000 eurot ja intressivõlgnevuse, ega soovi laenusuhet jätkata (TlnRnKo 08.03.2023, 2-20-18624/54, p 49). Seega tõendas hageja, et avaldas kostjale nõudekirjas soovi 25.03.2020 laenuleping lõpetada, kuna kostja ei tasunud laenult intressi (TsÜS § 75 lg 1). Seega olid laenulepingu ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud. 3.3.
5. Maakohus hindas, kas ülesütlemiseks esines materiaalne eeldus (st kostja oli hagejale intressi tasumisega viivituses). Hageja pangakonto väljavõtete kohaselt tegi kostja hagejale alates 25.03.2020 laenulepingu sõlmimisest kuni 13.03.2023 nõudekirja esitamiseni makseid summas 27 274 eurot selgitusega „vastavalt lepingule 25032020“ (dtl-d 9–17). Poolte kokkuleppe ja viivisekalkulaatori andmete kohaselt pidi kostja tasuma hagejale perioodi 25.03.2020–13.03.2023 eest laenusummalt 30 000 eurot intressi 36% aastas (kostja ei esitanud intressimäärale vastuväiteid) ehk kokku 32 051 eurot 72 senti. Seega oli kostjal 13.03.2023 seisuga hageja ees 4777 euro 72 sendi suurune intressivõlgnevus (32 051 eurot 72 senti–27 274 eurot). Hageja arvestas nõudekirjas võlgnevust alates 2022 novembrist kuni 25.02.2023 summas 3600 eurot (nelja kuu eest). Kostja ei tasunud täiendava tähtaja jooksul hagejale intressi ega tuginenud sellele menetluses. Seega oli hagejal õigus 25.03.2020 laenuleping erakorraliselt üles öelda. Hageja antud täiendav tähtaeg (14 päeva) möödus 27.03.2023 ning vaidlusalune laenuleping lõppes 28.03.
6. 3.
7. Maakohus viitas VÕS § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 82 lg-tele 1 ja 7 ning selgitas, et kuna kostja ei täitnud lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ega tasunud kokkulepitud intressi, rikkus kostja kohustusi VÕS § 100 mõttes. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel. Maakohus viitas VÕS § 108 lg-le 1 ja § 103 lg-le 1 ning viitas, et kostja ei tõendanud seda, et kostja või kolmas isik tasus hagejale võla, ega muud asjaolu, mille alusel jätta hageja põhinõue rahuldamata. Vaidlusaluse laenulepingu erakorralise ülesütlemise tõttu kohustus kostja tagastama hagejale laenu 30 000 eurot hiljemalt 28.03.
8. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenu põhiosa 30 000 eurot. 3.
9. Maakohus mõistis poolte kokkuleppe ja VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja intressivõlgnevuse 4527 eurot 12 senti. Kostja ei esitanud vastuväiteid intressiarvestusele, mille kohaselt arvestas hageja 26.10.2022–27.03.2023 intressi 36% aastas (kokku 4527 eurot 12 senti). Nagu eespool märgitud, tuvastas maakohus, et pooled pikendasid pärast 25.05.2020 vaidlusalust laenulepingut tingimusel, et kostja tasub hagejale igas kuus intressi 900 eurot. Kostja ei väitnud ega tõendanud, et tasus intressi 26.10.2022–27.03.
10. 3.
11. Maakohus rahuldas hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõude VÕS § 113 lg 1 ja 25.03.2020 laenulepingu p 3.1 alusel osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 210 eurot. Laenuandjal oli õigus nõuda võlgnikult viivist 0,05% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest (25.03.2020 laenulepingu p 3.1; dtl 7). Hageja arvestas viivist 30 000 euro suuruselt põhivõlgnevuselt 0,05% päevas 27.03.2023–10.04.2023, kokku 225 eurot. Kostja ei esitanud viivisenõudele sisulisi vastuväiteid (mh ei vaielnud vastu viivisemäärale). Maakohtu hinnangul ei olnud viivisenõue 27.03.2023 eest põhjendatud, sest kostja põhivõlgnevuse tasumise kohustus muutus sissenõutavaks alates 28.03.
12. Võla tasumise täiendav tähtaeg (14 päeva), mille hageja andis 13.03.2023, lõppes 27.03.2023 kell 24.
13. Viivis 0,05% päevas 30 000 euro suuruselt põhivõlgnevuselt perioodi 28.03.2023– 6 2-23-5439 10.04.2023 eest oli 210 eurot. 3.
14. Maakohus viitas

§-le 367 ning pidas hageja edasiulatuva viivise nõuet põhjendatuks alates 11.04.

1. Kuna maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivis 210 eurot sisaldas viivist 10.04.2023 eest, mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva viivise 0,05% päevas 30 000 euro suuruselt põhinõudelt välja alates 11.04.2023 kuni põhinõude (30 000 eurot) täitmiseni. 3.
2. Maakohus ei hinnanud muid poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei olnud asja õigeks lahendamiseks olulised ega muutnud maakohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas. 3.
3. Kuna maakohus rahuldas kostja vastu esitatud hagi rohkem kui 99,9% ulatuses ning tegi otsuse sisuliselt kostja kahjuks, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda (

§ 162lg 1).

Hageja põhjendatud menetluskulu oli 2300 eurot (km-ta), sh riigilõiv 1400 eurot ja lepingulise esindaja õigusabikulud 900 eurot (10 tundi × 90 eurot). Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldas, ja teha tühistatud osas uue lahendi, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. 4.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus valesti tõendit, kui luges 13.03.2023 nõudekirja vaidlusaluse laenulepingu ülesütlemisavalduseks. Maakohus jättis tähelepanuta 13.03.2023 nõudekirja p 1.4, mille kohaselt ei tagastanud kostja laenu tähtajaks. Seega nõudis hageja laenu sisse, sest kostja jättis laenu tähtajaks tasumata. Laenu tagastamise tähtaeg oli 25.03.2020 laenulepingu kohaselt 25.04.
3. Hageja ei toonud hagis esile, milliseks muuks tähtajaks pidi kostja laenu tagastama. Laenulepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli 25.03.2020 laenulepingu p 4.1 kohaselt lepingu rikkumine. Hageja ei toonud nõudekirjas esile, et ütleb 25.03.2020 laenulepingu erakorraliselt üles intressi tasumata jätmise tõttu. Hageja heitis kostjale ette laenu tähtajaks tagastamata jätmist. Seega leidis maakohus ekslikult, et hageja ütles nõudekirjas 25.03.2020 laenulepingu üles, kuna kostja jättis nelja kuu eest intressi tasumata. Hageja ei öelnud 25.03.2020 laenulepingut üles ja kostja võlgnevus hageja ees oli 2726 eurot (30 000 eurot– 27 274 eurot). 4.
4. Nõude lahendamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis on sätte, mille alusel nõuet lahendatakse, rakendamise eelduseks (RKTKm 28.09.2011, 3-2-1-61-11, p 28). Olukorras, kus pooled pikendasid maakohtu hinnangul 25.03.2020 laenulepingut, pidi maakohus olulise asjaoluna tuvastama laenulepingu pikendamise kuupäeva ja laenulepingu tingimused. Praegu ei tuvastanud maakohus, millisel kuupäeval ja millistel tingimustel pooled vaidlusaluse laenulepingu pikendamise kokkuleppe sõlmisid. 4.
5. Maakohus rikkus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme, kui leidis, et kostja 20.01.2023 e-kirjas (dtl 23) märgitud lühend “ok” tähendas võla tunnistamist. Kostja kinnitas lühendiga “ok” e-kirja kättesaamist ega andnud saldokinnitust. Lisaks leidis maakohus ekslikult, et 10.11.2020 e-kiri (dtl 49) kinnitas, et pooled sõlmisid 25.03.2020 laenulepingu pikendamise ja igas kuus intressi tasumise kokkuleppe. Pooled on aastate jooksul sõlminud 18 laenulepingut erineva intressi ja tähtajaga. 7 2-23-5439 Vastustaja seisukoht
6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus hageja kostja vastu esitatud hagi rahuldas. 8. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut ning leppisid kokku tähtajatu laenu andmises. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Menetlusosalised ei vaidle, et 25.03.2020 laenulepingu p 2.1 järgi kohustus kostja tagastamata laenu (30 000 eurot) hiljemalt 25.04.2020, juhul kui pooled ei lepi kokku uut tähtaega. Kuigi asja materjalide alusel ei ole võimalik tuvastada täpset kuupäeva, mil pooled 25.03.2020 laenulepingut pikendasid, ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui luges kaudsete tõendite alusel tuvastatuks, et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut ning leppisid kokku tähtajatu laenu andmises tingimusel, et kostja tasub hagejale igas kuus intressi 900 eurot. Paljasõnaline on kostja väide, et kuna pooled sõlmisid aastate jooksul 18 laenulepingut, ei kinnita kostja esindaja 10.11.2020 e-kiri (dtl 49), et pooled sõlmisid 25.03.2020 laenulepingu pikendamise ja igas kuus intressi tasumise kokkuleppe. Kostja ei toonud esile, et pooled sõlmisid 25.03 mitu laenulepingut, mille kohaselt laenulepingujärgne intress oli 900 eurot. Lisaks tõendab asjaolu, et kostja kinnitas 11.01.2023 e-kirjas info, mis puudutas 25.03.2020 laenulepingut (dtl 57), et pooled pikendasid 25.03.2020 laenulepingut ning kostja ei pidanud laenusummat tagastama algselt kokku lepitud kuupäevaks. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei tuvastanud tähtajatuks muudetud laenulepingu tingimusi. Maakohus viitas, et muus osas kehtivad poolte eelnevalt kirjalikult kokku lepitud tingimused (st 25.03.2020 laenulepingu dokumendis märgitud tingimused). Mh nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostja nõustus tasuma intressi ka pärast 25.04.2020. 9. Samuti ei eksinud maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normide vastu, kui leidis, et praegu olid hageja poolt 25.03.2020 laenulepingu erakorralise ülesütlemise puhul täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Ringkonnakohus nõustub nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus üksnes järgmist. Ringkonnakohtu hinnangul luges maakohus materiaal- ja menetlusõiguse normidega 8 2-23-5439 kooskõlas hageja 13.03.2023 nõudekirja laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduseks. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja esitas kostja vastu nõude, sest kostja jättis laenu tähtajaks tasumata. Nimetatu ei järeldu mh 13.03.2023 nõudekirja p-st 1.4, milles hageja märkis, et kostja ei tagastanud laenu tähtajaks. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades mh poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (

§ 232lg 1).

Asjas olulised asjaolud tuleb tuvastada kõiki esitatud tõendeid nende koosmõjus hinnates, arvestades poolte väiteid tõendite kohta (RKTKo 26.04.2017, 3-2-1-23-17, p 14). Hinnates 13.03.2023 nõudekirja, järeldub selle sisust, et kostja jättis laenu algselt kokku lepitud tähtajaks (25.04.2020) tagastamata ega tasunud pärast 25.03.2020 laenulepingu tähtajatuks muutumist kokku lepitud intressi alates

1. a novembrist. Seega tuvastas maakohus menetlus- ja materiaalõiguse normidega kooskõlas, et hageja ütles laenulepingu 13.03.2023 nõudekirjas erakorraliselt üles, sest kostja ei tasunud laenult intressi. Ka laenulepingu hageja poolt erakorraliselt ülesütlemise kontekstis ei riimu kostja väide, et laen tuli tagastada 25.04.2020, asjas esitatud tõenditega. Hageja pangakonto väljavõtetelt nähtub, et kostja tegi hagejale 25.03.2020 laenulepingus märgitud intressi suuruses makseid selgitusega „Vastavalt lepingule 25032020“ mh nt 31.05.2021, 02.07.2021, 03.08.2021, 08.02.
3. Lisaks on paljasõnaline kostja väide, et kostja 20.01.2023 e-kirjas (dtl 23) märgitud lühend “OK” ei tähenda võla tunnistamist, vaid kostja kinnitust e-kirja kättesaamise kohta. Viidatud e-kirja saatis kostja vastuseks hageja 03.01.2023 e-kirjale, milles hageja palus kinnitada 31.12.2022 seisuga saldo, mille kohaselt oli kostjale antud laenujääk 30 000 eurot ja kostja tasumata intressid 1800 eurot. Olukorras, kus kostja 20.01.2023 e-kirja sisu oli „Hei OK. Q.Z“, ei pea ringkonnakohus usutavaks, et kostja kinnitas üksnes e-kirja kättesaamist. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

12. Ringkonnakohus määrab menetluskulude jaotuse alusel

§ 174

lg-te 1 ja 3 ning § 175 lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude suuruse. 12.1. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 382 eurot 50 senti. Nimekirja kohaselt kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4,25 tundi (sh tutvumine apellatsioonkaebusega ja kliendiga nõupidamine 0,75 tundi; apellatsioonkaebuse vastuse koostamine 3,5 tundi). Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ning mahtu, olid kolleegiumi hinnangul hageja lepingulise esindaja tehtud toimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik kokku 3,5 tunni ulatuses. 9 2-23-5439 Menetluskulude nimekirja järgi on hageja esindaja tunnitasu 90 eurot, mis ei ületa oluliselt juristi keskmist tasumäära sarnase keerukusega vaidluste puhul. Menetluskulude nimekirja kohaselt ei lisandu nimetatud tunnitasule käibemaksu. Seega on hageja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 315 eurot (3,5 tundi × 90 eurot), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 12.2. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ls-s 2 ettenähtud määras viivist. 13. Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab

§ 178

lg 1 järgi vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus ja menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib

§ 178

lg 2 järgi edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 10