KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtunik Andra Pärsimägi, Margit Jäätma, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. veebruar 2025 Tsiviilasja number 2-17-1929 Tsiviilasi I.R. koh

) redaktsiooni, mis kehtis

1. aasta
2. juunini.

§ 175

lg 2 sätestab ühe kohustustest vabastamise keeldumise alusena süüdi mõistmise pankrotikuriteos. Võlgnikku ei ole pankrotikuriteos süüdi mõistetud.

§ 173

lg 1 sätestab, et võlgnik on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik on menetluse kestel olnud valdavalt hõivatud tööga, töökohtadelt on ta koondatud ning töötamist on seganud terviseprobleemid. Menetluse kestel on võlgnik korduvalt olnud töötu, kõige pikemalt 2023. a-l. Võlgnik ei ole rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

§ 173

lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnik on menetluse kestel esitanud kohtule aruandeid oma tegevuse kohta, kuid peaaegu iga kord on esinenud puudusi, mida kohus on pidanud täpsustama.

§ 173lg-d 3–5 sätestavad võlausaldajatele raha eraldamise kohustuse.

Aruannete kohaselt on võlgniku sissetulekud ületanud mittearestitava sissetuleku määra, võlgnik on eraldamiskohustust täitnud vaid osaliselt ning tal on võlausaldajate ees eraldise võlgnevus. Võlgniku eraldamise kohustus oli

1. a juuni seisuga 12 093 eurot 30 senti (perioodil juuni 2018–juuni 2024), millest 1275 eurot 33 senti on võlausaldajatele välja makstud. Võlgnikul ülalpeetavaid pole. Viimase väljamakse tegi võlgnik võlausaldajatele
2. a lõpus, tehtud väljamaksed ei ole vastanud kohtumääruses kinnitatud jaotistele, rikkudes võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet menetluses. Kohus on võlgnikule saatnud korduvalt kirju seoses raha eraldamise ja väljamaksetega, jaganud selgitusi telefoni teel ning kolmel kohtuistungil (
3. jaanuaril 2021,
4. aprillil 2022,
5. augustil 2023), kuid võlgnik pole sellest hoolimata eraldamise kohustust suutnud täita. Maakohus leidis, et võlgnik on rikkunud

§173lgtes 3–5 sätestatud raha eraldamise kohustust.

Kohtule teadaolevalt ei ole võlgnik menetluse kestel pärinud, mistõttu ei ole võlgnik rikkunud

§ 173

lg 6 sätestatud kohustust.

§ 175

lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Maakohtu hinnangul on võlgnik avaldanud kohtule vajalikku teavet. Pankrotiseadus näeb kohustustest vabastamisest keeldumise alusena ette võlgniku süülise kohustuste rikkumise. Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus (VÕS § 104 lg 2). Maakohtu hinnangul on võlgnik rikkunud süüliselt oma kohustusi kohustustest vabastamise menetluses ning kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Võlgnik ei ole täitnud temale

§ 173lg-test 2–5 tulenevaid kohustusi.

Võlgnik on rikkunud eraldamiskohustust ning on sellest olnud teadlik. Kohus on võlgnikule tema kohustusi selgitanud korduvalt nii kirjade kui ka telefoni teel ning ka kolmel ärakuulamisel.

§ 175

lg 51 sätestab, et kui kohus leiab, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, võib ta menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest. Kohus pikendas

1. oktoobri
2. a määrusega menetlust ühe aasta võrra, kuna võlgnik sai 4 tööle ning lubas hakata võlausaldajatele makseid tegema. Viimasel aastal ei ole väljamakseid võlausaldajatele tehtud, võlgnikul ei ole ühtegi objektiivset vabandust kohustuste rikkumise kohta. Viimasel ärakuulamisel avaldas võlgnik, et raha kulus katkiste hammaste raviks. Menetluse käigus on kohus korduvalt hoiatanud võlgnikku, et kui ta ei tee võlausaldajatele väljamakseid, siis ei saa kohus teda kohustustest vabastada, hoiatused on olnud tulemuseta. Kuivõrd võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluses täitnud nõuetekohaselt oma kohustusi ning esinevad

§ 175

lg-s 2 või lg-s 4 sätestatud alused, mil kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, leidis maakohus, et võlgnik tuleb jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. MÄÄRUSKAEBUS

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles ta palub maakohtu määruse tühistada, alternatiivselt määrata endale uus usaldusisik. Maakohus on jätnud võlgnikule õigustamatult riigi õigusabi andmata olukorras, kus võlgnikul puudub raha massivõlgade maksmiseks. Peamine põhjus kohustuste täitmata jätmisel on võlgniku halb tervis, mis raskendab töökohta leida. Võlgnik ei talu ka enam pingelisi olukordi ja töötada tuleb lihtsamatel ametikohtadel. Teine oluline põhjus on isikliku eluaseme puudumine ja kõrged eluasemekulud (üür ja kommunaalkulud). Igakuine kulu on ca 430 eurot, talvel ca 590–660 eurot. Kuna eelmine korter müüdi maha, tekkis ootamatu korterivahetuse kulu 990 eurot. Ukraina sõja tõttu tõusid korterite üürihinnad ning korteriüür tõusis. Võlgniku kohtule esitatud tulude-kulude kokkuvõttest nähtub, et võlgnik on 15 kuu lõikes miinuses 4297 eurot 95 senti. 15 kuu keskmine igakuine miinus on 286 eurot 53 senti. Nendel kuudel, mil õnnestus plussi jääda, maksis võlgnik võlga tagasi ka oma 89-aastasele isale. Kuna töökoht oli Viljandist väljaspool, pidi võlgnik kasutama autot, mis on vana ja laguneb. Võlgnik peab ka aitama oma eakaid vanemaid, kes elavad linnast väljas. Lisanduvad kulud toidule, teleteenuste arve (tv, internet 32 eurot, mobiiltelefon ca 29 eurot), kulud ravimitele (vererõhu ja podagra ravimid, antidepressant). Võlgnik on olnud pikka aega töötu. Kuivõrd Viljandisse tuli võlgniku töötuks jäämise ajal Ukraina pagulasi, siis oli töö leidmine raskendatud. Töötukindlustushüvitisest (204 eurot 29 senti) jätkus vaid kuu toidurahaks ja ravimiteks. Madala haridustaseme (9 klassi haridust) tõttu saab võlgnik teha vaid lihttöid. Kui võlgnik on saanud kõrgema palgaga ametikohale, siis ei ole ta hakkama saanud. Võlgnik otsib aktiivselt tööd ja teeb kõik selleks, et tööd leida. Võlgniku tervis on alates
2. aastast drastiliselt halvenenud. Võlgnik on palju haiguslehel, kuna võlgniku töötasu on väike, on iga seisak põhjustanud elatusmiinimumi piiril elamise. Võlgniku makseraskused said alguse
3. aastal kohtutäitur Mati Roodese poolt võlgniku konto arestimisest 3000 euro ulatuses. Võlgnik küsib, miks ei rakendu talle arvelduskonto arestimise seaduse muudatus ja miks kohtutäitur määras maksimumsumma konto arestimiseks. Võlgnik küsib, miks ei kajastu arvetel juba 1,5 aastat enne makseraskusi tehtud maksed. Määruskaebuses on toodud võlgniku õe E.M. hinnang kohtulahendile, milles palutakse anda võlgnikule riigi õigusabi ja määrata ekspertiis võlgniku vaimse arengu hindamiseks. Võlgniku õe hinnangul on võlgnikul diagnoosimata ATH impulsiivuskontrolli puudumisega, mille tõttu ta ei suuda keskenduda, unustab ära töökäsud, talle peab sama infot mitmekordselt 5 väljendama. Seetõttu ei suuda ta kinni pidada ka kohustuslikest maksetest. Pikaaegse unerohtude kasutamise tõttu on tema niigi kehva mälu veelgi halvenenud. Võlgniku teadmised rahaasjade planeerimisel on puudulikud ja võlgnikule jäeti ebaproportsionaalselt suur vastutus maksete tegemisel. Kohus ei ole arvesse võtnud võlgniku madalat haridustaset, IQ-d ja kognitiivset võimekust. Kohustustest vabastamata jätmisel ei oleks võlgnik võimeline oma kohustustega hakkama saada. Pikaaegse depressiooni tõttu on tema meeleolu alanenud ja ta võib sellise vaimse pingega murduda. Võlgniku õde palub arvestada ka sellega, et võlgnik on peamine abistaja nende eakatele vanematele. Isa lahkumise korral tuleb toetada ema, kellel on miinimumpension. Kasulikum on võlgnik kohustustest vabastada, et tema vaimne tervis paraneks ja ta saaks teha lihttööd täismahus. VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD
4. Võlausaldaja Bigbank AS nõustus täielikult maakohtu seisukohaga ja vaidles määruskaebusele vastu. Teised võlausaldajad ei esitanud kaebuse osas seisukohta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus keeldus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
6. Võlgnik esitas
7. septembril 2024 taotluse riigi õigusabi saamiseks ja
8. septembril 2024 määruskaebuse. Maakohus jättis
9. septembri
10. a määrusega võlgniku taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata ning jättis määruskaebuse käiguta ja määras võlgnikule tähtaja määruskaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Võlgnik esitas
11. oktoobril 2024 kaebuse täienduse. Võlgnik leiab kaebuse täienduses, et maakohus on õigustamatult jätnud talle riigi õigusabi andmata ning kaebuse täienduses toodud võlgniku õe E.M. hinnangus palutakse tagada võlgnikule tasuta õigusabi. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse täienduses toodu põhjal pidanuks maakohus välja selgitama, kas võlgnik esitas kaebuse ka
12. septembri
13. a määruse peale osas, millega maakohus jättis tema taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kaebuse täiendus on esitatud edasikaebetähtaja jooksul. Ringkonnakohus andis võlgnikule võimaluse oma kaebuse täpsustamiseks. Võlgnik ei esitanud ka ringkonnakohtule selgelt määruskaebust määruse peale, millega maakohus jättis tema taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Arvestades et ringkonnakohus peab võimalikuks võlgniku määruskaebuse rahuldada, ei ole hetkel võlgnikule riigi õigusabi andmiseks enam vajadust.
14. Võlgniku
15. oktoobri
16. a määruskaebuse täienduses on esitatud taotlus ekspertiisi tegemiseks võlgniku vaimse arengu hindamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on võimalik asja materjalide põhjal hinnata võlgniku arusaamisvõimet ulatuses, milles see on vajalik määruskaebuse lahendamiseks. Ringkonnakohus ei pea ekspertiisi määramist praeguses menetluses vajalikuks.
17. Maakohus viitab vaidlustatud määruses töötamise registri andmetele, kuid töötamise registri väljavõtet ei ole asja materjalide juurde võetud. Ringkonnakohus võtab töötamise registri väljavõtte asja materjalide juurde. 6
18. Võlgnik esitas kohustustest vabastamise avalduse
19. veebruaril 2017, seega on maakohus õigesti leidnud, et FIMS § 68 lg 2 alusel tuleb menetlusele kohaldada kuni
20. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. 21.

§ 175

lg 1 nägi ette, et pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse.

§ 175

lg 51 järgi võis kohus juhul, kui ta leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud, menetlust pikendada ja määrata võlgnikule täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti läbi. See tähtaeg ei võinud olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest.

§ 175

lg 8 sätestas, et kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Maakohus pikendas

1. oktoobri
2. a määrusega menetlust ühe aasta võrra
3. juunini
4. Seega asus maakohus õigesti pärast selle tähtaja möödumist võlgniku kohustustest vabastamise avaldust läbi vaatamata.
5. Maakohus keeldus võlgnikku kohustustest vabastamast

§ 175

lg 2 p 2 alusel, leides et võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustust ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus tugines sellele, et võlgnik on rikkunud

§173lg-tes 3–5 sätestatud raha eraldamise kohustust.

23.

§ 173

lg 3 kohaselt loeti võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule ning usaldusisik pidi sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

§ 173

lg-te 4 ja 5 kohaselt pidi usaldusisik eelmises lauses nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud teistsugust määra, ning võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet.

§ 172

lg 2 kohaselt pidi usaldusisik hoidma võlgnikult saadud maksed oma varast eraldi ja need vastavalt võlausaldajate nimekirjas ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Praeguses asjas jättis maakohus usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi.

§ 173

lg-s 3 nimetatud tulust võis võlgnik jätta endale selle osa, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (

§ 173lg 5).

Seda ületavast osast pidi võlgnik

§ 173lg 4 ja maakohtu 15.

veebruari

1. a määruse kohaselt jätma endale 25 protsenti ning ülejäänud 75 protsenti pidi võlgnik kandma teisele arveldusarvele ja tegema sellest väljamakseid võlausaldajatele üks kord aastas. Maakohtu
2. juuni
3. a e-kirja (dtl 507) kohaselt jäi võlgnikule edaspidi mittearestitavat sissetulekut ületavast tulu osast kasutada veel 1/3 ning 2/3-st mittearestitavat sissetulekut ületavast tulu osast 75 protsenti tuli eraldada võlausaldajate nõuete katteks. Ringkonnnakohus märgib, et asja materjalide põhjal on võlgnik ilmselt raha eraldamise kohustust küll rikkunud, kuid maakohus ei ole rikkumisega seotud asjaolusid välja selgitanud ning määrus on kohustuse rikkumise tuvastamise osas nõuetekohaselt põhjendamata. Muuhulgas ei nähtu maakohtu määrusest ega tsiviilasja toimikust, kuidas on maakohus teinud kindlaks võlgniku raha eraldamise kohustuse suuruse
4. a juuni seisuga 12 093 eurot 30 senti (juuni 2018–juuni 2024). Tsiviilasja toimikus olevates kirjades (dtl-d 318, 408, 464) on välja toodud arvutuskäigud võlgniku eraldamiskohustuse suuruse kohta
5. a novembrikuuni. 24.

§ 175

lg 2 p 2 kohaselt andis võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks aluse võlgniku süüline rikkumine oma

§-s 173 sätestatud kohustuste täitmisel ning sellega võlausaldajate huvide kahjustamine. Riigikohus on selgitanud, et

§ 175

lg 2 p-s 2 on 7 peetud silmas võlgniku raskelt süülist käitumist; kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14; 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Võlgniku käitumist ei ole alust lugeda raskelt süüliseks olukorras, kus maakohus on rikkunud

§ 172

lg-st 6 tulenevat kontrollikohustust ning puuduvad viited võlgniku pahatahtlikkusele. 25.

§ 172

lg 6 kohaselt võis kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollis kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul

§ 172

lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama

§-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (vt RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18). Ringkonnakohtu hinnangul tähendab eeltoodu seda, et juhul, kui menetluse kestel ilmnes, et võlgnik ei ole võimeline usaldusisiku kohustusi täitma, tuli võlgnikule määrata usaldusisik, kes neid kohustusi täidab. Võlgnikku ei saanud jätta ilma võimalusest vabaneda oma kohustustest seetõttu, et võlgnik ei ole võimeline täitma usaldusisiku kohustusi. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu

1. juuni
2. a määruse põhjendustest ei nähtu, et kohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Edasine menetlus kinnitab ringkonnakohtu hinnangul seda, et võlgnik ei olnud suuteline usaldusisiku kohustusi ise täitma. Võlgniku pöördumistest kohtu poole on ka tuvastatav, et võlgnik ei saanud oma kohustustest aru. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses toodud võlgniku õe hinnanguga, mille kohaselt jäeti võlgnikule ebaproportsionaalselt suur vastutus maksete tegemisel. Võlgnik ei olnud võimeline võlausaldajate nõuete tasumiseks mõeldud tulu osa kõrvale panema ja sellest kord aastas väljamakseid tegema. Ringkonnakohus peab asjaolusid arvestades tõenäoliseks, et kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik, oleks see võimaldanud tekkinud probleeme vältida. Kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik, ei oleks võlgniku saanud teenitud raha enda kätte, kuivõrd

§173lg 3 järgi loeti töötasu nõue loovutatuks usaldusisikule.

Usaldusisik oleks saanud võlgniku töötasu enda kontrolli alla ning oleks saanud selle arvelt võlausaldajate nõudeid rahuldada (vt RKTKm 11.01.2017, 3-21-124-16, p 13.1). Arvestades et

§ 175

lg 51 teise lause kohaselt saab kohustustest vabastamise menetlust pikendada kuni seitsme aastani (s.o praegusel juhul kuni

1. juunini 2025), ei ole kohustustest vabastamise menetluse pikendamine ja usaldusisiku määramine ilmselt enam mõistlikult võimalik. Kohustustest vabastamise menetluse pikendamine ei täidaks ka eesmärki (ega oleks täitnud eesmärki ka juhul, kui võlgniku määruskaebus oleks lahendatud varem), arvestades et määruskaebuse täiendustest nähtub, et võlgnik on taas töötu. Töötamise registri andmetel lõppes võlgniku viimane töösuhe
2. septembril
4. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks rikkunud oma kohustusi pahatahtlikult. Asja materjalidest nähtuvalt on võlgniku kohustuste rikkumine olnud seotud eelkõige asjaoluga, et võlgnik ei ole suutnud oma igakuised vajadusi piirata ja toime tulla selle rahaga, mille ta võis jätta enda kasutada. Võlgniku sissetulek ei olnud suur ja on usutav, et sellega toimetulek oligi keeruline. Võlgnik oli korduvalt töötu ja on usutav, et see asjaolu mõjutas 8 võlgniku toimetulekut ka ajal, mil ta käis tööl ja teenis miinimumtöötasust suuremat sissetulekut. Puudub alus arvata, et võlgnik oleks oma sissetulekuid varjanud. Võlgniku pangakonto väljavõtetest ei nähtu ka, et võlgnik oleks teinud selgelt põhjendamatuid kulutusi. Võlgnik on menetluse käigus põhjendanud oma kohustuste rikkumist, viidates eelkõige isikliku eluaseme puudumisele ja kõrgetele eluasemekuludele (üür ja kommunaalkulud), vajadusele kasutada isiklikku sõiduautot nii tööl käimiseks kui linnast väljas elavate eakate vanemate abistamiseks ning kuludele auto remondile ja kütusele, samuti hambaprobleemidele ja nendega seotud ravikuludele. Maakohus on iseenesest võlgnikule tema kohustusi korduvalt selgitanud ja hoiatanud võlgnikku nende rikkumise tagajärgede eest. Samas nähtuvad asja materjalidest (eelkõige võlgniku pöördumistest kohtu poole) ringkonnakohtu hinnangul aga selged viited sellele, et võlgnikul oli raskusi kohtu selgitustest arusaamisega.
5. Ringkonnakohus peab põhjendatuks arvestada ka seda, et võlausaldajatest üksnes Bigbank AS vaidleb võlgniku määruskaebusele vastu. Maakohtule esitatud seisukohtade kohaselt ei nõustunud ka PLACET GROUP OÜ ja Holm Bank AS menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamisega. Teised võlausaldajad ei esitanud seisukohta, olid võlgniku taotlusega nõus või teatasid, et jätavad menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise kohtu otsustada. 28.

§ 175

lg 7 kohaselt avaldab kohus teate võlgniku kohustustest vabastamise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded. 29. Ringkonnakohtu hinnangul on õiglane jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9