Obsah (11)

§ 113§ 94§ 603§ 1041§§ 1018§ 580§ 581§ 2§ 8§ 589§ 1023

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht 06.02.2025.a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-24-4293 Tsiviilasi X hagi Y vastu alus

§ 113

lg 1 alusel alates 12.11.2021, mil hageja kostja vastu rahalise nõude 2 esitas, kuni põhikohustuse täitmiseni. 7. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja: a. põhivõlg liisingumaksete eest summas 6210,09 eurot; b. viivis seadusjärgses viivisemääras

§ 94

ja § 113 lg 1 kohaselt põhivõlgnevuselt alates 12.11.2021 kuni 02.10.2023 summas 1080,13 eurot.

1. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Kostja väited, et liisinguese on äratarvitatav asi, ei vasta tõele. Hagejale teadaolevalt sai liisinguese Honda Civic 5D kostja omandisse peale liisingulepingu lõppemist. Selliselt ei ole seda eset kuidagi liisingulepingu ajal ära tarvitatud, nagu kostja väidab. Liisinguese on vara, selle vara on kostja omandanud osaliselt hageja arvel ning sellel varal oli kostja omandisse minemisel turuväärtus, selliselt tuleb hageja panus või hageja makstud liisingumaksed hagejale hüvitada.
2. Kostja väited, et hageja oli liisingueseme kasutaja faktiliselt või registreerimistunnistuse kohaselt ja pidigi seetõttu justkui liisingumakseid maksma, ei ole vaidluse seisukohalt asjakohased. Hageja ei olnud liisingulepingu pool ning kostja ei ole seda ka selgitanud ega tõendanud, millest tulenes hagejale kohustus kostja sõlmitud liisingulepingu kohustusi täita. Kostja ei ole esitatud väidet mingil viisil ka tõendanud. Samuti ei vasta tõele, et hageja faktiliselt liisingueset kasutas. Liisinguese oli kostja ainukasutuses, kuna kostjal oli vaja käia õhtuti Mustamäel trenne andmas. Hageja liisingueset ei kasutanud, kuna hagejal oli tema enda sõiduauto, mis aga praktiliselt seisis, sest hageja käis tööl bussi ja trammiga ning seetõttu müüs hageja lõpuks enda sõiduauto maha.
3. Kostja esitas 16.09.2024.a. kohtule tõendi ja kirjutas menetlusdokumendis: „liisinguese (Honda Civic 5D) ei saanud liisingulepingu nr 201719776 lõppemisel kostja omandisse, vaid selle omandas Nordauto Grupp OÜ“. Nimetatud kostja väide on vale ja vastuolus kostja enda poolt esitatud tõenditega. Kostja poolt 16.09.2024.a. esitatud tõend lisad 2 ja 3 tõendavad, et kostja omandas 27.05.2021.a. liisingulepingu alusel sõiduauto Honda 5D kostja omandisse.
4. Hageja nõuab liisingumaksete 6’210,09 euro tagastamist, mida võib käsitleda

§ 603lg 1 tuleneva panuse tagastamise nõudena.

1. Hageja on kohtule esitanud tõendid, mis kinnitavad, et hageja on tasunud kostja kohustusi Luminor Liising AS ees liisingulepingu nr 201719776 alusel esitatud arvete osas kokku summas 6’410,09 eurot, mille tulemusel kostja omandas sõiduauto Honda 5D. Hagejal ei olnud otsest kohustust kostja liisingulepingu nr 201719776 arvete tasumiseks ning hageja tasus kostja liisingumakseid omavahelise kokkuleppe alusel, nagu hageja on selgitanud hagiavalduse p-s
2. Hagejal oli tahe tegutseda kostja kasuks ja soodustada kostjat, kuna kui hageja tasus kostja kohustusi, siis kostja ise seda tegema ei pidanud ning kostja sai sõiduautot liisingulepingu alusel kasutada. Kostja soovis, et hageja tasub kostjale Luminor Liising AS poolt liisingulepingu nr 201719776 alusel esitatud arveid. Kostja ise tegi selle igakuiselt ja enam kui kahe aasta jooksul ka võimalikuks, sest kostja andis hagejale informatsiooni tasumisele kuuluvate arvete osas, mille alusel hageja poolt sai võimalikuks maksete tegemine Luminor Liising AS’ile. Ilmselgelt kiitis kostja ka hageja poolt kostjale esitatud ja saabuvate liisingulepingu nr 201719776 alusel igakuiselt saabuvate arvete tasumise heaks, kuna kostja ise neid ju ei maksnud, liisingulepingu alusel olid kohustused täidetud ja kostja sai sõiduautot Honda 5D igapäevaselt kasutada koos kehtiva kindlustusega ning ka ennetähtaegselt ilma võlgnevusteta välja osta. 3
3. Hageja hinnangul on asjaolud

§ 1041kohaldamiseks on täidetud.

Vaidlust ei ole ja hageja on tõendanud, et liisinguleping nr 201719776 oli sõlmitud Luminor Liising AS ja kostja vahel ning seega olid liisingulepingu nr 201719776 alusel kostja nimele esitatud arved kostja kohustused (vt hagiavalduse lisa 1, Luminor Liising AS 06.09.2024.a. esitatud tõendid). Hageja ei olnud kohustatud kostja kohustusi Luminor Liising AS täitma. Hageja tegi kostja kohustuse täitmiseks kulutusi ning kostja rikastus kohustusest vabanemise tõttu, kuna hageja tasus perioodil 01.01.2019.a. kuni 20.01.2021.a. kostjale Luminor Liising AS poolt esitatud arveid kokku summas 6’410,09 eurot (vt hagiavalduse lisa 1-3, Luminor Liising AS 06.09.2024.a. esitatud tõendid). KOSTJA VASTUVÄITED HAGIAVALDUSELE

1. Kostja palub hagi jätta rahuldamata. Asjaolu, et hageja on väidetavalt tasunud liisingumakseid, ei saa olla hagi aluseks. Hagiavaldusest ei nähtu, kuidas kostja hageja õigusi rikkunud on.
2. Kostja märkis, et liisinguese on äratarvitatav asi ja selle kasutajaks oli ka hageja ise. Hageja oli Transpordiameti poolt välja antud registreerimistunnistuse kohaselt liisingueseme kasutajaks. Hageja tegi makseid teadlikult ise, sest hageja ja kostja olid elukaaslased ning on loomulik, et nad kasutasid ühise elu käigus paljusid äratarvitatavaid asju koos (nagu näiteks kodus asuvat diivanit, televiisorit jne) ja kandsid sellega seotud kulud. Pooled ei leppinud kokku, et üks võiks teisele sellest tulenevaid nõudeid esitada. Poolte vahel ei ole seltsingulepingut sõlmitud.
3. Liisingueseme väärtus väheneb kasutades oluliselt ning seetõttu on hageja hüvitise nõue ebaõiglane. Kostja ei mõista, millisest juurdekasvu saamise õigusest hageja räägib ja millist nõuet hageja silmas peab.
4. Liisinguese (Honda Civic 5D) ei saanud liisingulepingu nr 201719776 lõppemisel kostja omandisse, vaid selle omandas Nordauto Grupp OÜ.
5. Kostja tasus XXX eluasemega seotud laenumakseid ilma mingi kokkuleppeta, sest see oli kostja eluase ning X oli samal ajal töötu. Kui X leidis korraks tööd, siis ta ise soovis liisingmakseid tasuda, kuna kasutas antud autot järjepidevalt ja igapäevaselt ning endal tal autot ei olnud. Hageja poolt auto kasutamine väljendus nii selles, et sõitis sellega ise, kui ka selles, et pooled koos tegid vajalikke sõite.
6. Liisingulepingu puhul on tegemist kasutuslepinguga, kus isik ei oma autot, vaid tasub liisinguandjale (omanikule) selle kasutamise eest. Liisingumaksed on korrelatsioonis sõiduki vananemisest ja kasutamisest tingitud väärtuse vähenemisega. Seejuures pole oluline, et Luminor Liisingu ees oli vastutav kostja. Asjaolu, et hageja kasutas autot ja soovis selle eest tasuda, muudab temapoolse nõude ainetuks.
7. Kostja tasus liisingu- ja kindlustusmakseid koos esmase sissemaksega kokku 8 150,77 eurot. Hageja on tasunud enda väitel liisingumakseid kokku 6 210,09 euro eest. Kostja seda asjaolu ei vaidlusta. Seega on hageja tasunud 43,24% maksetest ja kostja on tasunud 56,76% maksetest.
8. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Ühtki tõendit selle kohta käesolevas menetluses esitatud ei ole. Asjaolud, et Y 4 ja X elasid koos ja et Y sõlmis kooselu ajal liisingulepingu ning et mõlemad pooled tasusid sellega seotud kulusid, ei tähenda seltsingut või seltsingulepingu sõlmimist.
9. Poolte kooselu lõppes 21.02.
11. Hagi esitamine on pahatahtlik. Kostja peab ülal ja aitab majanduslikult hakkama saada hageja ja kostja ühist last Q’d, kes on üliõpilane. Kostja teeb neid kulutusi tütrele ainuisikuliselt ja oma õpetaja palgast. Mingigi summa tasumine hagejale oleks kostjale väga keeruline.
12. Käesoleva asja tõenditest ja asjaoludest selgub, et pooltel oli kokkulepe autoga seotud kulude tasumiseks, milleks pooled olid väljendanud vähemalt kaudset tahet kulude kandmise näol. Seetõttu ei ole alust kohaldada

§§ 1018, 1023 ja 1041.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
2. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et: a. pooled elasid koos ühise perena alates 25.06.1996 – 2021.a kevad; b. 04.08.2017 sõlmisid kostja ja Nordea Finance Estonia AS liisingulepingu nr 201719776 sõiduauto Honda Civic 5D liisimiseks; c. hageja tasus sõiduauto liisingumakseid Luminor Liising AS-ile perioodil 01.01.2019 31.12.2020 kokku summas 6210,09 eurot. d. kostja tasus liisingu- ja kindlustusmakseid koos esmase sissemaksega kokku 8 150,77 eurot.
3. Hageja palub mõista kostjalt välja: põhivõlg liisingumaksete eest summas 6210,09 eurot; viivis seadusjärgses viivisemääras

§ 94

ja § 113 lg 1 kohaselt põhivõlgnevuselt alates 12.11.2021 kuni 02.10.2023 summas 1080,13 eurot. Hageja leiab, et esmalt tuleb nõuet kontrollida seltsingusätete järgi (analoogia korras) ning seejärel lepinguvälistel alustel. 28. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et: (

1. i)pole hagejaga moodustanud seltsingut ega sõlminud vastavat lepingut; (
2. ii)hageja on ise kõnealust sõidukit kasutanud ning poolte kokkuleppe kohaselt pidi seetõttu tasuma ka liisingumakseid; (iii) nõue on hea usu põhimõttega vastuolus. 29.

§ 580

lg 1 sätestab, et seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa 5 iseenesest lugeda seltsinguks

§ 580

lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele

§ 580jj (vt ka Riigikohtu 3.

detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). Kuigi seltsingulepingu eesmärk on

§ 580

lg-s 1 formuleeritud laialt (isikud kohustuvad seltsingulepinguga tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks), nähtub seltsingu ülejäänud regulatsioonist, et tegu on eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga. Seda kinnitab mh panuste tegemise nõue (

§ 581

), juhtimise korraldus (

§-d 582–587), seltsingu orienteeritus kasumi teenimisele ja jaotamisele ning sellega seotud aruandluse nõuded (mh

§-d 586, 591, 592). Sellise regulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka tahet avaldanud. Ainuüksi isikute abieluväline kooselu Riigikohtu arvates seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet

§ 2mõttes.

Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga

§ 8

lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete laiendava või perekonnaseaduse (PKS) analoogia alusel kohaldamise kaudu ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Abieluvälisest kooselust ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel. Kolleegiumi arvates ei õigusta seltsingu sätete kohaldamist ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. Riigikohus on leidnud, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, seda sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest, kui: a. mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (

§ 581mõttes); b.

pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19 ja Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 22). Seega nähtub, et seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Vabaabielupoolte varalistele suhetele seltsingu regulatsiooni kohaldamise eeldusena ei pea olema seltsinguleping sõlmitud otseste tahteavaldustega, vaid piisab, kui lepingu sõlmimisele viitab poolte vastav faktiline käitumine. Seltsingut saab eeldada, kui pooltel on ühine majapidamine ja nende käitumises esineb ühine eesmärk, milleks võib olla ühiste jõupingutuste tegemine ühise eluaseme ehitamiseks. Samuti on Riigikohus märkinud, et abieluväline kooselu ei muuda iseenesest poolte omandisuhteid. Kumbki isik jääb enda asjade omanikuks. Kooselu ajal omandatud asjad omandatakse asjaõiguse üldreeglite järgi, st kas kummagi poole ainuomandisse või kaasomandisse. Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana

§ 589lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse.

Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada (RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17). Seltsingulepingu 6 sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt RKTKo nr 3-2-1-109-14, p 17; RKTKo nr 3-2-1-128-11, p 20;

§ 581lg 1).

Kolleegium on selgitanud, et seltsinglased ei kohustu vastastikusteks sooritusteks, vaid sooritusteks, mis on suunatud ühise eesmärgi saavutamisele (RKTKo nr 3-2-1-69-12, p 15).

1. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel sõlmitud kirjalikku seltsingulepingut – selle üle pooled ka ei vaidle. Hageja leiab, et seltsingusätteid saab analoogia korras kohaldada, kuna poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt tasus kostja pere ühise eluaseme soetamiseks sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi ning hageja tasus samal ajal kostja kasutuses oleva sõiduauto liisingulepingu kohustusi. Seltsingulepingu olemasolu peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi tõendama pool, kes sellele tugineb. Kohus rõhutab, et seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele. Siinjuures ei oma tähtsust, mis oli poolte kooselu eesmärgiks, vaid tähtsust omab, mis oli poolte vahelise väidetava seltsingu eesmärgiks. Tuginedes ülalviidatud kohtupraktikale ja poolte poolt esile toodud vaidlustamata asjaoludele, leiab kohus, et poolte vahel ei ole sõlmitud suulist seltsingulepingut, st poolte vahel puudub mistahes vormis seltsinguleping. Samuti leiab kohus, et seoses vaidlusaluse sõidukiga ei kuulu kohaldamisele seltsingu sätted analoogia korras. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
2. Pooled ei vaidle, et sõiduki liisis kostja ainuisikuliselt ning ka sissemakse tasus kostja. Ka igakuised maksed ca 1,5 aasta jooksul alates liisingulepingu sõlmimisest on tasunud kostja. Hageja ei olnud
3. a alguseni sõidukiga seoses teinud ühtegi panust. Liiati on esile toodud, et hagejal oli ka endal sõiduk olemas ning et hageja küll kasutas vaidlusalust sõidukit, kuid seda muude alternatiivsete transpordivahendite kõrvalt. Eeltoodust ei saa kohus järeldada, et pooltel võinuks olla ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
4. Tõendamata on ka hageja väidetud kokkulepe, mille kohaselt lasus hagejal kohustus liisingumakseid tasuda, kuna kostja tasus eluasemelaenu. Samuti on tõendamata kostja väidetud kokkulepe, mille kohaselt lasus hagejal kohustus liisingumakseid tasuda, kuna kostja sõidukit sisuliselt ainuisikuliselt kasutas.
5. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue ei saa rahuldamisele kuuluda lepingulisel alusel. 34.

§ 1018

lg 1 järgi, kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal

§-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: - p 1 järgi soodustatu kiidab asjaajamise heaks; - p 2 järgi asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale 7 tahtele ja; - p 3 järgi asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline.

§ 1018

lg 1 lg 2 järgi ei ole käsundita asjaajamisega tegemist, kui isikul puudub tahe tegutseda teise isiku kasuks. Seega poolte vahel on käsundita asjaajamise võlasuhe

§ 1018

tähenduses, kui täidetud on järgmised eeldused: - teise isiku kasuks millegi tegemine ehk võõra asja ajamine (lg 1); - isikul puudub õigus või kohustus tegu teha (lg 1); - isikul on tahe tegutseda teise isiku kasuks ehk asjaajajal on soov soodustada teist isikut (lg 2); - täidetud on mõni

§ 1018lg 1 p-des 1–3 ettenähtud tingimustest.

Riigikohus on selgitanud, et käsundita asjaajamise sätted ei võimalda isikule peale suruda soovimatuid teenuseid ja kohustada teda nende eest tasu maksma, st luua sisuliselt leping, mida isik ei ole soovinud (vt RKTKo nr 3-2-1-23-16, p 12; RKTKm nr 3-2-1-44-11, p 33). Samas võib soodustatu avaldada oma tahet

§ 1018

lg 1 p 2 tähenduses või kiita asjaajamise heaks

§ 1018lg 1 p 1 tähenduses ka kaudse tahteavaldusega Ts

ÜS § 68 lg 3 mõttes (vt RKTKo nr 2-14-61664/48, p 27; nr 3-2-1-181-15, p 38; 3 ja nr 3-2-1-102-12, p 14) ning TsÜS § 68 lg-s 4 sätestatud juhul ka vaikimisega. Täidetud on nõude esimene eeldus – hageja on tasunud kostja eest liisingumakseid. Hageja ei olnud liisingulepingu pooleks, samuti ei esinenud mistahes muud tehingulist alust viidatud maksete tegemiseks, mistõttu on täidetud ka nõude teine eeldus – hagejal puudus kohustus või õigus maksete tegemiseks. Esineb ka nõude kolmas eeldus, nimelt oli hagejal tahe tegutseda kostja kasuks ehk tal oli soov kostjat soodustada, kuna hageja teadis, et ta täidab hageja eest liisingulepingust tulenevaid kohustusi ning ta tahtis viidatud makseid kostja eest teha. Esineb ka

§ 1018

lg 1 p-s 2 ettenähtud tingimus - asjaajamisele asumine vastab kostja huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kostja huvi oli, et lepingust tulenevad kohustused oleksid täidetud. Kuivõrd kostja võimaldas hagejale maksete tegemiseks vajalikud andmed, võib eeldada, et asjaajamisele asumine vastas kostja tegelikule tahtele. 35.

§ 1023

lg 1 sätestab, et käsundita asjaajaja võib nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks.

§ 1023

lg 3 sätestab, et kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Õiguskirjanduses on

§ 1023

lg 3 kohta leitud järgmist: „Kõnealuse nõude eelduseks on veel see, et asjaajajal peab olema olnud soov sellist nõuet esitada juba asjaajamise ülevõtmisel. Lõikes 3 sätestatu ei tähenda, et asjaajaja peaks enne asjaajamisele asumist soodustatule teatama, et ta kavatseb nõudeid esitada. Samas võib hea usu põhimõttest 8 tuleneda, et asjaajaja peab asjaajamisele asumisel olukorras, kus tavaliselt osutatakse teenuseid tasuta, väljendama oma kavatsust esitada hiljem hüvitisnõudeid. Kui ta seda eelnimetatud juhtudel ei tee ning hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist vastuolulise ja seega pahauskse käitumisega. Lõige 3 kohaldub eelkõige juhtudel, kus asjaajamine tähendab kõlbelisest kohustusest tuleneva kohustuse kui mittetäieliku kohustuse täitmist § 4 lg 2 p 2 mõttes. /…/ Samuti kohaldub lg 3 juhtudel, kui teise isiku asja aetakse nn viisakussuhte raames. Ka muudel juhtudel, kui on tavaline, et asjaajamise eest hüvitist ja tasu ei nõuta, tuleks jätta asjaajaja hüvitiseta ja tasuta. Asjaajajal võiks siiski olla õigus neid nõudeid esitada, kui ta teatab soodustatule nõuete esitamise kavatsusest enne asjaajamise ülevõtmist. Kui ta seda ei tee ja hakkab hiljem nõudma soodustatult hüvitist, oleks tegemist vastuolulise ja seega pahauskse käitumisega lg 3 mõttes.“ (vt Võlaõigusseadus IV, kommenteeritud väljaanne,

§ 1023komm, p 4.5).

Käesoleval juhul ei ole esile toodud, et hageja oleks kostjale teatanud, et loobub liisingumaksete hüvitamise nõudeõigusest. Samas, arvestades asjaolu, et pooled elasid koos ühise perena 25.06.1996 – 2021.a kevad (s.o ca 25 aastat), on ilmne, et perekonnas olid välja kujunenud tavad, kuidas ühise eluga seotud kulutusi kantakse. Pooled on esile toonud, et varasemalt oli hagejal enda sõiduk, kuid ta võõrandas selle. On ilmne, et kui peres on üks sõiduk ning kõik pereliikmed seda kasutavad, kannavad kõik liikmed ka sellega seotud kulusid. Ei saa pidada usutavaks, tavapäraseks ega ka mõistlikuks, et sellises olukorras oleks hagejal

1. a alguses, mil ta hakkas kostja eest makseid tegema, soov esitada kostja vastu hilisem hüvitisnõue. Sõiduki soetamiseks ja sellele järgnenud ca 1,5 aasta jooksul oli sõidukiga seotud makseid teinud vaid kostja, mistõttu võib maksete tegemist pidada peresiseseks viisakuseks ja vastupanuseks sõiduki kasutuseeliste saamise eest.
2. Seega leiab kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulude jaotamine
4. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine
5. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
6. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis 9 aset intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 10