lg 1 p 4 ja § 11 lg 1 p 2,3 täielikult või osaliselt põhiseadusega vastuolus olevateks.
) kehtestatud toimingupiirangu teadvas rikkumises eriti suures, so üle 400 000 euro ulatuses. Nimelt osales Y.O Maaeluministeeriumi ministri Y nõunikuna töötades ametiisikuna
lg 2 p 1 tähenduses otsuste tegemises ja otsuste sisulises suunamises endaga seotud isikute (OÜ F, OÜ T, OÜ L, OÜ L, OÜ J, OÜ V, OÜ B, MTÜ R, IS, JS, JS, KS, RS, TS, TS) suhtes
Y.O oli teadlik temaga seotud isikute majanduslikust huvist, mis võis mõjutada otsust
Samuti oli Y.O
S § 300 korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eriti suures ulatuses. HARJU MAAKOHTU OTSUS 1
lg 1 p 4 ja § 11 lg 1 p 2 ja 3 täielikult või alternatiivselt osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta need kohaldamata. Tühistada Harju Maakohtu 02.06.2021 süüdimõistev otsus ning teha uus otsus, millega mõistetakse Y.O õigeks. Välja mõista Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks esimese ja teise astme kohtu menetluskulud vastavalt menetluskulu nimekirjadele, andes nimekirjade esitamiseks mõistliku aja. Kaitsja poolt on esitatud põhjendus järgmiste apellatsiooni aluste osas. Harju Maakohtu 02.06.2021 otsus on tehtud olulise materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumisega. Kohus on oluliselt väljunud süüdistuse piiridest (KrMS § 268). 2 Kohus on rikkunud menetluse aususe ja võistlevuse põhimõtteid (KrMS § 339 lg 1 p 12, EIÕK Art. 6 lg1). Kaitsja leiab, et tegemist on olulise menetlusrikkumisega, kus on loodud võistleva menetluse ja kaitseõiguse illusioon (3-1-1-14-14, p-d 699 ja 700; 3-1-1-11-15). Paljusid kohtuotsuse tuvastuste aluseks olevaid asjaolusid pole kohtus arutatud, millega on oluliselt rikutud kaitseõigust. Absoluutne enamus süüdistatava ja kaitsja väidetest on jäänud kajastamata ja kummutamata. Kohtumenetlusel süüdistatava ja kaitsja osavõtul puudub mõte, kui nende väiteid ignoreeritakse. Tegemist on mitte ühe või kahe kaitsja argumendi tähelepanuta jätmisega vaid üksnes üksikud paljudest väidetest on kajastamist leidnud. Kohus rajas otsuse PS-ga vastuolus olevatele normidele, mis tulnuks kohaldamata jätta. Otsus on vastuoluline ja suures osas motiveerimata. Otsuse järeldused ei vasta KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisega tuvastatud asjaoludele ja seda eriti
lg 1 p 4 teise alternatiivi osas, mis eeldab ametiseisundi välist mõju, kuid kohus tuvastas vastupidiselt väidetava ametiseisundi ärakasutamise. Kohus on jätnud käsitlemata õigustavad tõendid, milledele on süüdistatav ja kaitsja tuginenud. Näiteks on vahetu pealtnägija, minister Y kinnitanud, et süüdistatav pole teda mõjutanud, kuid kohus pole TsMS § 3051 lg 1 ja 2, KrMS 312 p 1 ja 2 ning KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega esitanud ühtegi veenvat motiivi selle kohta, miks ta tõendiga ei nõustu. Kohus on eiranud KrMS § 7 lg 3 süütuse presumptsiooni printsiipi, tõlgendades kahtlusi süüdistatava kahjuks. Samuti on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja süüdistatava kahjuks. Hinnang tõenditele on tendentslik, süütuse presumptsiooni eirav ja moonutav. PROKURATUURI SEISUKOHT 4. Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohtu 02.06.2021 otsus kriminaalasjas nr 1-20-4858 on seaduslik ja põhjendatud ning palub ringkonnakohtul seda mitte tühistada ning ühtlasi palub jätta apellatsioon rahuldamata. Prokuratuur on jätkuvalt seisukohal, et Y.O-d kui ministrile nõustamisteenust osutanud advokaati saab käsitleda ametiisikuna. Kaitsja tõi välja mh advokatuuriseaduse § 43 lg 4, mille kohaselt ei või advokaati tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga, ning advokatuuri eetikakoodeksi § 4 lg 6, mis ütleb samuti, et advokaati ei või samastada kliendi ülesande täitmise tõttu kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Prokuratuuri hinnangul see antud olukorras kohaldamisele ei tule, sest Y.O-d ei ole ei tema kliendiga ega kliendi kohtuasjaga samastatud. Advokatuuriseadusest saaks kohaldada § 44 lg 4 ehk sätet, mille kohaselt ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. Ka Advokatuuri eetikakoodeksi § 13 lõike 1 kohaselt ei tohi advokaat samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Väärib märkimist, et ametiisik
tähenduses ei ole sama, mis ametnik avaliku teenistuse seaduse (ATS) tähenduses. Ametiisik
tähenduses on isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sealjuures teenistussuhte ja tööandja juriidiline vorm ning muud asjaolud ei ole määravad. Ametiseisund võib tuleneda õigusaktist (nt haldusakt) või tehingust (nt tööleping või teenuse osutamise leping), kuid lisaks sellele ka lihtsalt asutuse faktilisest töökorraldusest, st isik kasutab faktiliselt õigusi ja kohustusi, mis on ametiisiku tunnuseks. Ametiseisund omakorda on pädevus (ehk õigus ja kohustus) teha otsus või toiming, sh neid sisuliselt suunata. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et vajalik ei ole lõplik iseseisev haldamis, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab sellest, kui isik saab 3 niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata (nt kuivõrd põllumajandusministri nõunik sai ministeeriumis tehtavaid otsuseid sisuliselt suunata, oli süüdistatav ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses (RKKK 3-1-1-31-14, p 13)). Otsus on teise isiku õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, mh nii haldusakt, halduse siseakt kui ka tehing. Seejuures käsitatakse teise isikuna ka avalikku ülesannet täitvat asutust. Õigusteenuse osutamise leping, mis on sõlmitud 03.05.2019 Eesti Vabariigi Maaeluministeeriumi kaudu ja Advokaadiühing Y.O & Sipari Advokaadibürood OÜ vahel maaeluministri nõustamiseks õigusküsimustes, sh avaliku võimu teostamisega seotud küsimustes, on käsitatav kui tehing, mis on aluseks selle täitja (vandeadvokaat Y.O ) ametiseisundi tekkimisele. Isegi, kui nimetatud leping osutub mittekehtivaks (nt allkirjade puudumise tõttu) või kui vandeadvokaat Y.O osutas maaeluministrile avaliku võimu teostamisega seotud õigusteenust küsimustes, mida leping ei hõlma, oli tema ametiseisundi tekkimise aluseks maaeluministri poolt ministeeriumis juurutatud faktiline töökorraldus, kus vandeadvokaat Y.O osales faktiliselt ametiisikute pädevusse kuuluvate ülesannete täitmisel. Asjaolu, et ministrile õigusteenuse osutaja ei ole nö riigiametnik või ministeeriumi koosseisuline töötaja, pole korruptsioonivastase seaduse kontekstis oluline.
seisukohalt pole töötamise vormil - kas ametnik, töölepingu alusel, käsunduslepingu alusel või mõni muu - tähtsust. Piirangud seaduses on ette nähtud ametiseisundist tulenevalt ja seotud mitte õigussuhte iseloomuga, vaid tegeliku võimuga osaleda mingisuguses küsimuses otsuste tegemisel. See, et konkreetsel juhul vormistati otsustusprotsessis osalemine õigusteenuse osutamise käsunduslepinguga, pole
lg 1 alusel expressis verbis tähtis, st oluline pole suhte vorm, vaid ülesande sisu. Riigikohus on märkinud, et normatiivse koosseisutunnuse - praegusel juhul ametiseisundi puhul ei ole nõutav, et isik teaks selle tunnuse täpset juriidilist tähendust, vaid et ta mõistaks selle üldist sotsiaalset või üldkeelelist tähendust. Y.O kui nelja magistrikraadi ja ühe doktorikraadiga vandeadvokaadi suhtes seevastu esinevad kõrgendatud juriidilised standardid ning kutsenõuded, mistõttu Y.O vandeadvokaadina pidi olema teadlik ametiseisundi juriidilisest tähendusest ning mõistma oma tegevuses vastuolu korruptsioonivastase seadusega. Prokuratuur on veendunud, et olukorras, kus minister sõlmib sõbraga kliendilepingu õigusteenuse osutamiseks, see teenus tasutakse riigieelarvelistest vahenditest, ei ole võimalik öelda, et kuna ta ei ole koosseisuline ministeeriumi ametnik, siis ta ei ole ametiisik.
eelnõu seletuskirjast nähtub, et pole oluline, kas ametiisik reaalselt oma pädevust kasutab (nt otsuse tegemist sisuliselt suunab) või on tegemist kasutamata pädevusega - seega oluline on juba ainuüksi pädevuse fakti olemasolu. Ametiseisundi olemuseks on õiguspädevus, so volitused teha kolmandate isikute suhtes siduvaid otsustusi või õiguslikke toiminguid või osaleda otsustuste kujundamise protsessis.
eelnõu seletuskirjast selgub ka asjaolu, et ametiseisundi määratlemisel tuleb lähtuda põhimõttest, et ametiseisundiga on tegemist juhul, kui isiku pädevuses avaliku ülesande täitmisel on tegevused, mis võimaldavad eeliste võtmist endale või andmist teisele isikule ning järelikult on olemas vähemalt abstraktne oht, et isik võib oma pädevust kuritarvitada. Kui nende isikute pädevust on järelikult võimalik kuritarvitada, on põhjendatud nendele isikutele ametiseisundi omistamine koos sellest tulenevate kohustustega. Teisisõnu, toimingupiirangut rikutakse juba ohu loomisega, ohu realiseerumine pole vajalik. Seda käsitlust toetab ka Riigikohtu senine praktika (3-1-1-95-12, 3-3-1-19-14, 3-1-1-98-15, 119-5367). Eelnevast tulenevalt on prokuratuur seisukohal, et juhul, kui isik osaleb avaliku võimu otsustusprotsessi kujundamisel, peab ta alluma ka avaliku võimu erapooletu teostamise nõudele. Töötamine paralleelselt advokaadina ja otsustusprotsessi sekkumine õigusnõu 4 andmise tähe all, ei vabasta isikut kohustusest olla avalikus sektoris erapooletu ega anna õigust avaliku sektori otsustusi suunata enda või teiste endaga seotud isikute huvides. Oluline toimingupiirangu element on tingimus, et ametiisik peab olema teadlik huvide vastandumisest, korruptsiooniohust või muudest asjaoludest, mis tekitavad kahtlust ametiisiku erapooletuses ja objektiivsuses. Antud juhul ei saa olla kahtlust, et Y.O oli nimetatud asjaolust teadlik. Kaitsja on teinud etteheiteid termini „korruptsioonioht“ sisustamise osas. Prokurör peab vajalikuks viidata, et korruptsioonivastane seadus ei defineeri ei „korruptsiooni“ ega „korruptsiooniohu“ mõistet, seadusandja on nii täiesti teadlikult otsustanud. Nendele terminitele aitab sisu anda ka seaduse eesmärgi sõnastus: tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine (
Seaduses on püütud konkretiseerida ka teod, mis ametiisikule esitatud nõuetega kokku ei sobi – nimelt ametiseisundi, avaliku vahendi, mõju ja siseteabe korruptiivne kasutamine (
). Tunnus, mis muudab sellise teo korruptiivseks, on tagajärg – avaliku huvi seisukohast ebavõrdne või põhjendamatu eelis ametiisikule või kolmandale isikule. Samuti peab tegu olema ametikohustuse rikkumisega, mida saab ametiisikule ette heita.
lg 2 kohaselt peab ametiisik toimingupiirangust viivitamata teavitama oma vahetut juhti või ametiisiku ametisse nimetamise õigusega isikut või organit, kes teeb toimingu või otsuse ise või annab selle ülesande teisele ametiisikule.
lg 5 sätestab, et avalikku ülesannet täitev asutus peab oma töö korraldamisel tagama, et ametiisik ei oleks kohustatud tegema otsust või toimingut iseenda või temaga seotud isiku suhtes. Juhul, kui asutus jätab selle kohustuse täitmata, ei vabasta see asjaolu ametiisikut kohustusest järgida toimingupiiranguid. Seega enda taandamise kohustus lasus siiski üksnes Y.O-l ega sõltunud sellest, kas Y, M või keegi teine ministeeriumis tema toimingupiirangust teadis või mitte ning kas ministeerium võttis selles osas midagi ette või mitte. Y.O oma ütlustes kohtus jättis mulje, nagu tema oleks end taandanud juriidiliste isikute kaitsmisest vaid seetõttu, et huvide konflikt tekkinuks kriminaalasjas nr 17221000066 juriidiliste ja füüsiliste isikute vahel seoses PRIA poolt esitatud AVÕNiga. Seda paraku ei kinnita tema enda kirjavahetus, nimelt Y.O märgib oma e-kirjas 14.05.2019 kell 12.26 PRIA esindajale L seoses kriminaalasjaga nr 17221000066 järgmist: „/…/ Nimelt olen ma uue maaeluministri mittekoosseisuline nõunik teatud küsimustes alates 03.05.2019. Seetõttu ma loobusin kõnealuste juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide konfliktIlja Tegelikult on prokurörile juba varem teatatud, et jur isikute kaitsjaks on vandeadvokaat Ilja SiparIlja /…/“. Istungil ütlusi andes üritas Y.O küll jätta muljet, et kiiruga kirjutades nö tuli apsakas sõnakasutuses sisse ja ta tegelikult ei mõelnud, et „seetõttu“. Kui nüüd vaadata kirja kirjutamise aega, konteksti ja muid asjaolusid, siis saab öelda, et tagantjärele vabandus kõlab üsna paljasõnaliselt ning tegelikult mõtles Y.O nimelt konflikti PRIA esindamise ning ministri nõunikuna tegutsemise vahel. Seda seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 09.03.2010 otsus nr 3-1-1-8-10, mis rõhutab, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Sama seisukohta kinnitab ka Riigisekretäri komisjoni 21.11.2019 aruanne Maaeluministeeriumi valitsemisalas toimunu kohta (kd II tl 264-283). Nimelt oli komisjoni järelduseks, et: „Edastatud info põhjal selgus, et 14.05.2019 teavitas Y.O PRIA-t, et loobub S-te kriminaalasjas juriidiliste isikute esindamisest/kaitsmisest, et vältida huvide 5 konflikti, kuid sellest hoolimata jätkas ta S-te esindamist ning on end ka kirjavahetuses ise nimetanud nende kaitsjaks.“ Väärib aga märkimist, et enese sisulisest taandamisest ei saa juttu olla olukorras, kus Y.O jätkas füüsiliste isikute kaitsmist, kes olid läbi äriühingute juhatustesse kuulumise seotud samade juriidiliste isikutega, kelle esindamisest ta end justkui konflikti kartuses taandas, samas kaitses neid juriidilisi isikuid talle endale kuuluva advokaadibüroo teine osanik. Kui rääkida summat, siis AVÕNi esitas PRIA kogutud tõendite pinnalt, hinnates tekitatud kahjuks kokku 1 139 232,64 eurot. Kaitsja väide, et kui lõpuks lepiti kokku hüvitamine väiksemas summas, siis justkui polekski kahju tekitatud, ei ole asjakohane. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Nimelt AVÕni aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad kuriteo tehioludega, niisiis see, millises summas lõpuks isikud kompromissi sõlmivad, ei muuda kahju tekitamise fakti ega suurust olematuks. Tulenevalt eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et Harju Maakohtu otsus Y.O süüdimõistmisel on seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuse järeldustega mittenõustumine ei ole otsuse tühistamise ja isiku õigeksmõistmise aluseks. Ühtlasi prokuratuur märgib, et asjaolu, et isik pole rahul enda süüdi tunnistamisega, ei muuda süüdimõistmise aluseks olnud normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kuivõrd kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused ning KarS § 3001 ja
lg 1 p 4 ja § 11 lg 1 p 2 ja 3 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise alused puuduvad, palub prokuratuur kaitsja taotlused jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu otsus nr 1-20-4858 Y.O süüditunnistamise osas muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUS
lg 1 p 4 teise alternatiivi järgi mõju eest väljaspool ametiseisundit, mida pole tuvastatud ega isegi kirjeldatud. Maakohus on otsuses esitanud oma põhjendused sellest, kas süüdistuses nimetatud ajal oli Y.O ametiisikuks
S § 288 tähenduses ja milles seisnes tema ametiseisund ning milles seisnesid tema poolt
Samuti ära näidanud kes olid need
lg 1 p 4 alusel temaga seotud isikud, keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab, esitades sellekohase põhjenduse. Maakohus on otsuse põhiosas esitanud KarS § 3001 lg 1 ettenähtud objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste tõendatuse põhjendused ja otsuse resolutiivosas mõistnudki Y.O süüdi KarS § 3001 lg 2 järgi. Kolleegium ei tuvastanud kohtuotsuse põhiosa vastuolu resolutiivosaga, mistõttu apellantide seisukoht KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumise osas on ekslik. 5.2.
lg 2 ettenähtud ametiisiku poolset teavitamiskohustuse täitmise küsimust ning on jõudnud järeldusele, et puuduvad tõendid sellest, et Y.O ametiisikuna sellise kohustuse täitis. Seega pole KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumine tuvastatav ja apellantide väide on ekslik. 5.2.
Alles otsuse lk. 26 leiab kohus, et süüdimõistmise aluseks on
Kolleegium leiab, et apellantide poolt viidatud otsuse lk-l 26 tehtud kokkuvõtlik järeldus ei anna mingilgi määral alust tõdeda, et kohtuotsuses puudub toimingupiirangute rikkumise ja seotud isikute osas igasugune analüüs. Sellekohase analüüsi on kohus alates otsuse lk-st 19 andnud, mistõttu põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses mainitud osas tegemist ei ole. Seetõttu ei nõustu kolleegium ka apellantide seisukohaga, et kohus on jätnud motiveerimata
lg 1 p 4 kontekstis, miks konkreetselt kohus peab nimetatud isikuid „seotud isikuteks“. Apellantide etteheide sellest, et kohus pole motiveerinud seotud isikut läbi
lg 1 p 1,2,3 on asjakohatu kuna nimetatud alustele pole juba süüdistuses viidatud. Ette heita kohtule süüdistuse piiridest väljumata jätmist on asjakohatu. 5.3.
lg 2 p 1 kohane „otsus“ , samuti kas ja millise volituse väljaandmine ministri poolt omas üldse õiguslikku tähtsust „seotud isikute“ õiguste ja kohustuste tekitamisel, muutmisel või lõpetamisel. Ilma konkreetse
S § 3001 koosseis välistatud. Y.O-le pole kunagi inkrimineeritud osalust otsuse tegemises, mis oli suunatud volituste mitteandmisele. Kohus seevastu mõistis süüdistatava süüdi selles, et viimane osales sellise minister Y otsuse tegemises, mis seisnes volituste mitteandmises. Kolleegium esmalt osutab, et süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses. 9 Kuigi süüdistuses on ära näidatud ka kogu
lg 2 sisu, siis on arusaadav, et prokuratuur heidab Y.O-le ette ministri nõustamist küsimuses kas PRIA-l on õigus esindada riiki kriminaalasjades kannatanuna ning kas maaeluminister peaks andma PRIA-le volituse kriminaalasjades riigi esindamiseks. Prokuratuur, ära näidates Y.O ja ministri vastavasisulise kirjavahetuse, on esitanud järelduse, et Y.O, nõustades ministrit õigusküsimustes osales
Samuti on prokuratuur süüdistusaktis välja toonud, et Y.O oli teadlik temaga
lg 1 p 4 tähenduses seotud isikute majanduslikust huvist, mis võis mõjutada otsust ja ta oli teadlik korruptsiooniohust kuid jättis sellest teatamata ja seejuures on viidatud
vastavatele normidele. Kolleegium leiab, et süüdistusakti pinnalt on siiski arusaadav milles Y.Od süüdistatakse, seal on kajastatud prokuratuuri õiguslik hinnang tema teole. Kuna tegemist on blanketse kuriteokoosseisuga, on süüdistusaktis viidatud väljaspoole karistusseadust jäävatele õigusnormidele, millised seda koosseisutunnust sisustavad. Kolleegiumi hinnangul asjaolu, et kohus on süüdistusaktis viidatud rikku miste osas esitanud oma põhjendused maakohtule esitatud ja vahetult uuritud tõendite alusel, pole käsitatav süüdistuse piiridest väljumisena, nagu ekslikult on leidnud apellandid. Muuhulgas on apellandid teinud ka viite ( apellatsiooni p 80) maakohtu põhjendusele sellest, et Y.O nõustades ministeeriumi PRIA poolt esitatud nõudeavalduse teemal on nimetanud neid tühisteks j a leidnud, et selle kohta puuduvad igasugused tõendid. Selline apellatsiooni väide on ekslik kuna Y.O poolt Q-le ja Y-le 21.augustil 2019 saadetud kirjast, mis on tõendina kajastatud nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses, nähtub, et Y.O , viidates seejuures ka S-te kriminaalasjale, kirjutab, et PRIAl puudub menetlusõigusvõime oma nimel nõudeid esitada. PRIA saaks esindada riiki, kui talle selleks oleks antud volitus. Kuni volitust ei ole on toimingud olnud esindusõiguseta ja sellisena tühised ( 3 kd. t.lk. 21). Ka kohus on rääkinud nõude esitamise tühiseks tunnistamisest ja seda tagasiulatuvalt. Siinkohal kolleegium ka osutab, et nimetatud kirja osas on süüdistatav andnud kohtuistungil ütlusi ( 6 kd. t.lk. 92 pöördel), mistõttu ei saa selles kirjutatud seisukohad ja soovitused olla apellantidele teadmata. Kolleegium leiab, et apellatsiooni väited ei anna alust tuvastada sellist kaitseõiguse ja ausa ning õiglase kohtumenetluse rikkumist, mis annaks ringkonnakohtule aluse maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks. 7. Apellandid leiavad ( p 72 ), et KarS § 3001 koosmõjus seda sisustava
lg 1 p 4 alternatiiviga „muu isik, keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab“ on vastuolus PS § 3 (kirjutatud seadus); § 13 (riigi omavoli keeld); § 14 (tõhus menetlus); § 15 (kohtulik kaitse), § 23 (määratletus). 7.1. Kolleegium märgib, et antud menetluses on KarS § 3001,
lg 1 p 4 sätestatud normid asjassepuutuvad, kuna neid tuleb asja lahendamisel kohaldada ja normid on asja lahendamise seisukohalt olulise tähtsusega. 7.
lg 1 p 4 alternatiiv ja
lg 1 p-des 2 ja 3 sisalduvad koosseisutunnused „muu isik, keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab“, „avalik ülesanne“, „korruptsioon“ ja „korruptsioonioht“ on ebaselged õigusmõisted. Apellantide arvamuse kohaselt pole kriminaalvastutus ettenähtav. Sellised umbmäärased ja laialivalguvad mõisted ei saa olla määratletuse põhimõttel kriminaliseerimise aluseks. Kolleegium leiab, et ka
Apellantide poolt viidatud PS § 13 näeb muuhulgas ette, et seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. Riigivõimu teostamine peab olema üksikisiku jaoks ettearvatav. PS § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-89-13 sedastanud, et karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad. Apellandid on viidatud lahendit sisustanud ebaõigesti, märkides apellatsioonis, et Riigikohus on tunnistanud eelneva olukorra määratletusnõude rikkumiseks. Riigikohus on oma lahendis nr 1-16-5792 kehtestanud, et karistusnormi sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust. Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata õigusmõistete kasutamist (vt nt RKPJKo 3-4-1-19-10, p 40; RKHKo 3-3-1-75-15, p 20). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise ja/või tegevusetuse eest määratakse. Otsustamaks, kas isik on käsitatav ametiisikuna, tuleb selgitada, kas ta täidab enda ülesannete ja pädevuse raames avalikke ülesandeid. Funktsionaalset tõlgendust toetab ka Riigikohtu praktika, millest nähtub, et ametiisiku staatuse üle otsustamisel on määravaks, kas etteheidetav tegu on pandud toime avalikke ülesandeid täites või mitte (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-1214, p 9.3). 11 Seadused avaliku ülesande mõistet ei defineeri. Näiteks avaliku teabe seaduse § 5 tõlgendamisel on Riigikohus leidnud, et avalikud ülesanded on vahetult seadusega või seaduse alusel riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilisele isikule pandud ülesanded. Avaliku ülesande täitmisega on tegu ka siis, kui pädev asutus on eraõiguslikule isikule õigusakti või lepinguga andnud volituse või pannud kohustuse osutada avalikes huvides sellist teenust, mille toimimise eest vastutab seaduse järgi lõppkokkuvõttes riik või mõni muu avalik-õiguslik juriidiline isik. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-19-14, p 11.) Kolleegium leiab, et erinevates seadustes võidakse mõistet "avalik ülesanne" kasutada mõnevõrra erinevas tähenduses. Vastamaks küsimusele, kuidas sisustada avalikku ülesannet
lg 1 mõttes, tuleb lähtepunktiks võtta korruptsioonivastase seaduse mõte ja eesmärk.
lg 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Kõige üldisemalt peab korruptsioonivastane seadus tagama, et nii avalikku võimu ja sellel põhinevat mõju ning teavet kui ka avalikke ressursse kasutataks üksnes avalikes huvides, s.t korruptsioonivabalt. Märgitut kinnitab ka
Seejuures reguleerib korruptsioonivastane seadus eeskätt selliseid kohustusi, mis ametiisikul on talle ametiseisundi andnud avaliku võimu kandja ees. Kolleegiumi veendumuse kohaselt
lg 1 p 4 ettenähtud tekst „muu isik, keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab“, on piisavalt arusaadav. Vastavalt
on ametiisikul õigus tegeleda väljaspool ametikohustusi mis tahes muu tegevusega, kui see ei ole seadusega keelatud ja järgitakse toimingupiiranguid. Seaduses pole võimalik esitada loetelu millise kõrvaltegevusega ametiisik tegeleb või nimekirja isikutest keda see kõrvaltegevus oluliselt ja vahetult mõjutab. Siinkohal kolleegium ka osutab, et
Kolleegium osutab, et tulenevalt täpselt
lg 1 p 3 tekstist on mõisteks „korruptsioonioht“ aga mitte „korruptsioon“, mille defineerimatust on apellandid ette heitnud. Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et „korruptsiooni“ mõiste definitsiooni andmata jätmine on korruptsioonivastase seaduse eelnõu 192 SE seletuskirja kohaselt olnud seadusandja taotluslik valik, kuivõrd korruptsioonil puudub ühene definitsioon.1 Apellant viitab sellele, et korruptsioon tähendab ametipositsiooni kuritarvitamist isiklikes huvides ja heidab seejuures ette, et „kohus pole tuvastanud, et S-te käekäik saanuks positiivselt mõjutada Y.O-d, kui füüsilist isikut“. Sellega eirab apellant asjaolu, et eelnõu seletuskirjast, millele apellandid ka ise viitavad, nähtub selgelt, et „isiklikes huvides“ tähendus hõlmab ka isikuga seotud isikute huvisid. Seda kinnitab kasvõi järgmine lõik eelnõu seletuskirjast: „Ametiisiku suhtes kehtivad keelud eeldavad ametisuhet, st suhet asutuse ja ametiisiku vahel. Kui sellest suhtest tulenevaid eeliseid, mis on mõeldud avaliku võimu teostamiseks asutuse nimel (ametiseisund, sellega kaasnev informeeritus, mõju), kasutatakse ametiisiku enda või muu isiku (kolmanda isiku) isiklikes huvides, on tegemist korruptsiooniga. Termini „korruptsioonioht“ puhul on tegemist õigusmõistega, mida on raske üheselt defineerida, mistõttu on selle sisustamine võimalik
i eesmärgi ja kohtupraktika abil.
lg 2 kohaselt on seaduse eesmärk tagada avaliku ülesande aus ja erapooletu täitmine. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et abstraktsest korruptsiooniohust on võimalik rääkida olukorras, kus isiku puhul on täheldatav mõni omadus või suhe, mis võib üldisele kogemusele tuginedes tekitada isikus soovi juhinduda oma tegevuses tervikuna või mõne üksikotsustuse 1 Korruptsioonivastase seaduse eelnõu seletuskiri. https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/369e4999-cf7d-488b-8155-f688cd9d23ee 12 langetamisel kriteeriumitest, mis ei lähtu täiel määral isiku töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest ( Riigikohtu lahend nr 3-1-1-92-06). Kolleegium osutab, et seaduse mõte ja ülesanne ei ole anda ammendavat loetelu kõigist võimalikest käitumisalternatiividest. Selline lähenemine viiks sisuliselt hõlmamatu ja paratamatult ka lünkliku kasuistliku regulatsioonini. Seadus lähtub käskude ja keeldude konstrueerimisel enda otsustustes vabast, vastutusvõimelisest inimesest, kellele teatud raames on antud vaba voli otsustada enda käitumisvariantide üle – reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus, kuid mitte täielikena. Kolleegium leiab, et igale keskmise võimetega inimesele on arusaadav, mis nähtub tegelikult ka kriminaalasja materjalidest, et olukorras kus Y.O kui Maaeluministeeriumis ametiisiku ülesandeid täitev isik, annab ministrile nõu kriminaalasjades PRIA pädevuse osas, kuid on samal ajal isikute, kellede suhtes on PRIA esitanud avalik õigusliku nõude, huvide eest seisev kaitsja, on tegemist korruptsiooniohuga. Selline oht oli ka Y.O-le arusaadav ja isikul oli võimalik sellise käitumise keelatust ja karistatavust ette näha ja seda nii normide grammatilise tõlgendamise kui ka kohtupraktikas antud tõlgenduse alusel. Kolleegium leiab, et apellantide taotlus tunnistada KarS § 3001 ,
lg 1 p 4,
Oma järeldust, miks kohus leiab, et Y.O oli ametiisik just
8.2. Apellandid on korduvalt toonitanud, et Y.O ei olnud sõlmitud lepingu pool, vaid täitis Maaeluministeeriumis kliendilepingu alusel käsunditäitjana advokaadi ülesandeid. Sellele argumendile toetuvalt on apellandid, viidates Riigikohtu lahenditele kui ka Advokatuuriseaduse ja VÕS erinevatele sätetele, sisuliselt leidnud, et AdvS , kui lex specialis põhimõttel prioriteetset regulatiivset jõudu omava erinormi kohaselt pole advokaadile võimalik delegeerida ametiisiku volitusi. 13 Kolleegium leiab analoogset maakohtuga, et
S § 288 ettenähtud ametiisiku seisundi saamiseks piisab, kui isik on asutuse töökorralduse alusel faktiliselt asunud täitma ametiisiku kohustusi. Seega iseenesest asjaolu, et Y.O ei ole kliendilepingu üheks pooleks pole korruptsiooniseaduses ettenähtud ametiisiku seisundi saamisel olulise tähtsusega ega välista seda. Antud juhul kolleegium ka osutab, et süüdistatava enda tahe oli sellise lepingu koostamine, ta oli täielikult teadlik lepingu sisust, sh käsunditäitja ülesannetest ja ta on kliendilepingule ka käsundi täitjana alla kirjutanud. Kliendilepingu alusel osutas Y.O ministrile õigusnõustamist, mis on seotud avaliku võimu teostamisega. 8.
Esmalt kolleegium osutab, et maakohus on otsuse lk-st 19 alates esitanud oma põhjendused milles seisnes Y.O kui ametiisiku poolt toimingupiirangute rikkumine ja kuigi maakohus on tõesti seotud isikute osas kasutanud ka koondnime Soosaared, siis on kohus ka eraldi välja toonud kes olid need juriidilised ja füüsilised isikud, keda
lg 1 p 4 tähenduses so Y.O osalemine kriminaalasjas kaitsjana, vahetult ja oluliselt mõjutas. Apellandid on korduvalt apellatsioonis märkinud, et kohus on Y.O süüdi tunnistanud seotud isikut defineeriva
lg 1 p 4 ettenähtud teise alternatiivi alusel mis kehtestab, et seotud isikuks on muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. Selline arusaam on ekslik, kuna eelnimetatud
tähenduses seotud isikut pole süüdistuses nimetatud ega otsuses kajastatud ega ka Y.Od sellel alusel süüdi mõistetud. Siinkohal kolleegium märgib, et apellantide argumendid ja viited alternatiivsetele, kuid süüdistuses inkrimineerimata
lg 1 p-s 4 nimetatud seotud isikute definitsioonidele, pole antud juhul asjakohased kuna väljuvad süüdistuse ja maakohtu põhjenduste piiridest, mistõttu jäävad ringkonnakohtu poolt tähelepanuta. Vastavalt esitatud süüdistusele ja kohtuotsusele on
lg 1 p 4 ettenähtud seotud isikut defineeritud läbi muu isiku, keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab. Apellatsioonis on korduvalt märgitud, et nii süüdistuse kohaselt kui ka kohtu poolt on tuvastatud Y.O poolt ametiseisundi ärakasutamine, mitte aga mõju väljaspool ametiseisundit. Kolleegium leiab, et apellandid on jätnud tähelepanuta, et KarS § 3001 lg 2 sätestab ametiisiku vastutuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest eriti suures ulatuses. Kohtuotsuses tulebki süüdistuse alusel ära näidata millised ametiisiku teod on käsitatavad toimingupiirangute rikkumistena. Seda on maakohus süüdistuse alusel ka teinud ja sellekohaste põhjenduste esitamine pole kohtule etteheidetav. Samuti on maakohus esitanud otsuses põhjendused sellest, kes on
nimetatud ametiisikuga seotud isikud ja milli ne oli Y.O kui kaitsja roll ja ulatus ning kuidas see mõjutas kriminaalasjas kaitsealuseid. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole
lg 1 p-s 4 ettenähtud seotud isikuid vääralt määratlenud ning apellantide sellkohased argumendid jäävad tagajärjetuteks . 10. Süüdistuse kohaselt on Y.O rikkunud
Maakohus ei ole objektiivse koosseisu kokkuvõtva järelduse ( otsuse lk 26) osas
lg 1 p-le 1 viidanud, kuid on märkinud, et Y.O osales Maaeluministeeriumis maaeluministri nõunikuna/juriidilise nõustajana töötades ametiisikuna otsuste tegemisel ja nende sisulisel suunamisel tema endaga seotud isikute suhtes, kuivõrd Y.O oli kriminaalasjas S-te kaitsja ning tema ametiseisund ning tema tegevus ametiisikuna mõjutas otseselt ja vahetult Y.O kaitsealuseid kahtlustatavaid kriminaalasjas 17221000066, kuivõrd Y.O andis minister Y-le nõu muuhulgas küsimuses, kas PRIA-l on õigus esindada riiki kriminaalasjas kannatanuna ning kas maaeluminister peaks PRIA-le andma volituse kriminaalasjades riigi 15 esindamiseks. Sellega rikkus süüdistatav Y.O ametiisiku suhtes
lg-st 1 tulenevat keeldu osaleda huvide konflikti olukorras otsuste ja toimingute tegemises või nende suunamises. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendust, et kohus ei nõustuks süüdistuses tehtud etteheitega.
lg 1 p 1 näeb muuhulgas ametiisikule ette keelu osaleda otsuste tegemisel või suunata neid juhul, kui otsus tehakse temaga seotud isiku suhtes. Nii süüdistuse s kui kohtuotsuses on käsitatud
lg 1 p 4 ettenähtud seotud isikutena füüsilistest isikutest Soosaari ja faktiliselt ka nendega seotud juriidilisi isikuid. Antud menetluses on aga otsus, mille tegemisel Y.O osales ja mida suunas, tehtud PRIA suhtes. See otsus puudutas PRIAle volituste andmist osaleda kannatanuna kriminaalasjas. Seega on antud juhul
lg 1 p-s 1 nimetatud teise isikuna käsitatav Maaeluministeeriumi valitsemisalas avalikku ülesannet täitev asutus PRIA. Kolleegium tõdeb, et nimetatud otsus mõjutas Y.O kaitsealuseid, nagu on järeldanud ka maakohus, kuid seaduse grammatilist teksti aluseks võttes otseselt nende suhtes otsust ei tehtud. Samas kolleegium, täielikult nõustudes maakohtuga leiab, et maakohus on seaduslikult tuvastanud, et Y.O rikkus
l g-s 1 p-des 2-3 kehtestatud toimingupiirangu nõudeid, millede kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui ametiisik on teadlik temaga seotud isiku majanduslikult või muust huvist, mis võib mõjutada otsust ning ametiisik on teadlik korruptsiooniohust. Selline maakohtu otsuse teatav ebaselgus süüdistuses etteheidetud rikutud toimingupiirangute osas, ei too aga kaasa maakohtu otsuse tühistamist ja Y.O täielikku õigeksmõistmist, sest
lg 1 kohaselt järgneb toimingupiirangute rikkumise eest vastutus ka juhul, kui esineb vähemalt üks lõikes nimetatud asjaoludest. Samuti pole alust teda ka osaliselt õigeks mõista kuna tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange. 11. Apellandid on kohtule ette heitnud, et maakohus on otsuse lk. 26 kasutanud huvide konflikti terminit, kuigi
seda enam ette ei näe. Kolleegium apellantidega selles osas nõustub, kuid leiab, et maakohtu poolt termini huvide konflikti kasutamine ei muuda otsust ebaseaduslikuks või arusaamatuks. On ju huvide konflikt iseenesest olukord, kus ametiisik teeb oma ametisesundi raames otsuse või osaleb sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab, väljaspool ametiseisundit temaga seotud isikute huve ja ta on sellisest otsust mõjutavast huvist teadlik. Sellekohase olukorra ongi maakohus tuvastanud. 12. Apellandid on leidnud, et ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit peab mõjutama seotud isikuid oluliselt ja vahetult, kuid kohus pole ühtegi mõju tuvastanud. Apellandid märgivad, et kohus on tuvastanud, et Y.O tegutses mitte väljaspool ametiseisundit vaid ametiisikuna, mistõttu on süüdimõistmine välistatud. Kolleegium osutab, et KarS § 3001 ettenähtud toimingupiirangu subjektiks saabki o lla vaid ametiisik
S § 288 tähenduses. Seega asjaolu, et kohus, esitades oma põhjendused, jõudis järeldusele, et Y.O nõustades maaeluminist rit avaliku võimu teostamise küsimustes, oli ametiseisundit omav ametiisik, pole süüdimõistmist välistav. Apellatsioonis tehtud etteheited, et ministeeriumi nõustamine PRIA volituste teemal saaks anda tunnistust mitteolulisest kaudsest mõjust pole asjakohased kuna
lg 1 p 4 defineerib seotud isikuna isikut, keda oluliselt ja vahetult mõjutab ametiisiku tegevus väljaspool ametiseisundit ehk antud juhul kaitsjana osalemine kriminaalasjas. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et maakohus pole tuvastanud, et Y.O poolt kriminaalasjas kaitseülesannete täitmine oluliselt ja vahetult mõjutas kaitsealuseid. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaitsealused isikud on ametiisikuga seotud isikuteks
Sellise mõju on kohus tuvastanud eelkõige läbi 16 kaitseülesannete täitmise, millest selline vahetu ja oluline mõju nähtub. On selge, et kaitsealuste huvides oma ülesandeid täitva kaitsja informeeritusel ning ka sellest tulenevalt väljatöötatud kaitsestrateegia alusel tegutsemisel on vahetu ja oluline mõju kaitsealuste, kahtlustatavate huvidele, antud juhul eelkõige majanduslikele huvidele kuid oluline ja vahetu on ka nende isikute olukorda mõjutav ja nende huvides kaitsjana otsustuste tegemist puudutav käitumine.
lg 2 p 1 kohane otsustus peaks olema õigusi muutev või lõpetav, kuid volitus või selle andmine seda ei ole. Volikiri iseenesest ei mõjuta kellegi õigusi ega kohustusi ja sellel rahaline väärtus puudub. Analoogsed väited on kaitsja esitanud ka maakohtule. Kohus pole kaitsja seisukohtadega nõustunud ja esitanud ka sellekohase põhjenduse ( otsus lk. 27-28). Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks uuesti märkida, et
-i mõttest ja eesmärgist järeldub, et
S § 3001 lg-s 2 kirjeldatud objektiivse koosseisu täitmine ei eelda otsuse tsiviilõiguslikku kehtivust ega selle 17 mõjude reaalset avaldumist. Piisab kui otsust mõjutada võiva majandusliku huvi või korruptsiooniohu suurus rahalises väljenduses ületab KarS § 121 p 3 ettenähtud 400 000 eurot. Toimingupiirangu rikkumine pole tagajärjedelikt, vaid abstraktne ohudelikt. Seepärast on karistatav juba ainuüksi keelatud toimingu või otsuse tegemine ning eriti suur ulatus selle normi mõttes pole mitte koosseisupärane tagajärg, vaid rikkumise kvantitatiivne mõõde . Toimingupiirangu rikkumise jaatamiseks pole oluline, mis toimingupiirangu rikkumisele järgnes või oleks võinud järgneda ( vt nt Riigikohtu lahendit nr 1-19-5367). Maakohus on apellatsioonis korratud põhjendusi ja väljendatud arusaamatust piisava selgusega analüüsinud ja nendele oma hinnangu andnud, ringkonnakohus nendega nõustub ega pea vajalikus neid uuesti korrata. Kriminaalasjas oli avalik-õiguslik nõue esitatud füüsilisest isikutest S-tele kui ka nendega seotud juriidilistele isikutele 1 139 232, 64 euro ulatuses, millest Y.O oli teadlik juba enne maaeluministri nõustamist, mistõttu on täidetud ka eriti suure ulatuse osas koosseisuline subjektiivne külg. Apellatsioonis toonitatud asjaolu, kas nõuetest hiljem loobuti või sõlmiti kompromiss, pole kuriteo koosseisu täitmise juures tähtsust. Toimingupiirangute rikkumine oli juba aset leidnud.
lg-2 nimetatud isikut või organit korruptsiooniohust ega toimingupiirangute rikkumise asjaolust ei teavitanud. Pealegi näeb
lg 5 ette, et kui avalikku ülesannet täitev asutus jätab tagamata, et ametiisik ei oleks kohustatud tegema otsust temaga seotud isikute suhtes, ei vabasta see asjaolu ametiisikut kohustusest järgida toimingupiiranguid. Eeltoodust tulenevalt ei too apellatsiooni väited kaasa maakohtu järelduste muutmist. 17. Apellandid on leidnud, et kohus on Y.O-le inkrimineerinud väidetava ametiseisundi eelsed tegevused, kuna kriminaalasi nr 14760000050 ei ole S-te kriminaalasi, mistõttu selle kriminaalasjaga seoses on
Kohtuotsuse tuvastused on vastuolus tõenditega. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt on maakohtu otsuses piisava selguse ja arusaadavusega esitatud põhjendus ed, miks ka nn esimese volituse osas esitatud PRIA õigusi puudutavat otsust kujundavad soovitused olid tehtud toimingupiiranguid rikkudes. Muuhulgas on kohus tuvastanud, et nõustades ministrit PRIAle antud üldvolituse ekslikkusest, soovitas Y.O PRIAle teada anda, et nende senine praktika avalik õiguslike nõuete osas on ekslik, õiguskorda rikkuv, mis ühtlasi toob kaasa nõuete tühisuse. Samas kirjas on Y.O viidanud ka et analoogne olukord on ka S-te asjas. Seega mõjutas ka sellisel puhul ametiisiku poolt otsust kujundav arvamus temaga seotud isikute erahuvisid, mistõttu sellekohase tegevusega arvestamisel ja Y.O-le etteheitmisel kohus vigu ei teinud. Apellantide poolt toonitatud asjaolu, et Y.O avaldas arvamust, et temaga mittepuutuvas kriminaalasjas võiks anda erivolituse ei muuda iseenesest asjaolu, et arvamus oli antud üldvolituste ja PRIA senisele tegevusele, mis puudutas vahetult Y.O-ga seotud isikute erahuve. Samuti nähtub 21.08.2019 Y.O poolt ministrile ja Q-le esitatud kirjast, et erivolitust ei tuleks anda tähtajatult, vaid ainult konkreetse kohtuasja lõppemiseni, suunates nii ministrit otsustusele, et PRIAl ei oleks võimalik antavat erivolitust esitada nn. S-te kriminaalasjas. Apellandid on leidnud, et 16.08.2019 kirja asjasse puutumus on arusaamatu. Nii nagu maakohus juba otsuses märkis nähtub kirja sisust, et kõigepealt Y.O näitab ära, millised on T poolt ministrile esitatavad võimalikud küsimused PRIA toetuste raames ja samas ka kohe koostab küsimustele ise vastuse ( 3 kd. 14-15). Selline kirjavahetus näitab otseselt Y.O poolt toimingupiirangute rikkumist , kuivõrd ta esitab esmalt oma kaitsealuste erahuvides küsimused ja koostab seepeale ametiisikuna, kes peab tegutsema avalikes huvides, ise oma kaitsealustele ministeerimi poolt vastuse. 25.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.