← Eesti

1-11-3615/56

Obsah (12)§ 216§ 71§ 291§ 15§ 1§ 339§ 364§ 287§ 189§ 45§ 175§ 337

1-11-3615 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2013. a Tallinn Kohtuasja number 1-11-3615 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Jul

§ 216lg 2 p 3 alusel kokkuleppemenetluseks.

A. V tunnistati Saksamaal

  1. augusti
  2. a kohtuotsusega süüdi suures koguses (nicht geringe Menge) narkootilise aine keelatud sisseveos ja suures koguses narkootilise ainega keelatud kaubitsemisele kaasaaitamises.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid E.G ja A. Sagadi ning tema kaitsja. 4.1 A. Sagadi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Sagadi süüdimõistmise osas ja tema õigeksmõistmist järgmistel põhjendustel. Kuna Eesti Vabariigi riigipiiri ei ole ükski keelatud aine ega ese ületanud, tuleb kõne alla vaid salakaubaveo katse, kuid sellist süüdistust ei ole esitatud. Samuti ei tule A. Sagadi üle kohut mõista Eesti Vabariigis, vaid Saksamaal. A. Sagadi süü ei ole tõendatud. Süüdimõistva otsuse tegemisel tugines maakohus peamiselt A. V ütlustele. Samas keeldus A. V kohtuistungil ütluste andmisest. Tunnistajal ei ole õigust ütluste andmisest keelduda, sest puuduvad tõendid selle kohta, et tunnistaja turvalisus on ohus. Ütluste avaldamine ei olnud seadusega kooskõlas, mistõttu avaldatud ütlusi tõendina arvestada ei tohi. Ei ole ümber lükatud A. Sagadi selgitused selle kohta, et ta viibis Hollandis eesmärgiga kolida sinna koos oma perekonnaga ja tegeleda ettevõtlusega. 4.2 A. Sagadi taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, põhjendades seda järgmiselt. Kriminaalasja menetlemisel on rikutud põhiseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid. Esitatud süüdistuses on fakte teadlikult moonutatud, olulised uurimistoimingud on jäetud tegemata ja olulisi tõendeid on varjatud. Jälitustoimingutega on rikutud A. Sagadi eraelu puutumatust. Kuna kohus mõistis ta olemasolevatele tõenditele tuginedes süüdi, ei olnud kohus erapooletu. Kohus ei kaalunud tõendite vahelisi vasturääkivusi ega kuulanud üle olulisi tunnistajaid. 4.3 E.G taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist või kergema karistuse mõistmist. Kohus on tema arvates ebaõigesti väitnud, justkui poleks vaidlust selles, et A. Sagadi, E.G , A. V ja G. A tundsid üksteist. Tema ise andis kahtlustatavana ütlusi selle kohta, et ta ei tunne G. Ait ja ka G. A on eeluurimisel kinnitanud, et ei tunne E.G. A. Vt tunneb ta vaid põgusalt. Paika ei pea kohtuotsuses märgitu, et A. V. on Saksamaal eeluurimisel ja kohtus ning Eestis kohtueelses menetluses andnud ühetaolisi ütlusi. Erineval ajal antud ütlused lahknevad narkootilise aine saamise ja vedamisega seotud asjaolude 3

(11)osas. Maakohtul ei olnud õiguslikku alust lubada A. Vl keelduda ütluste andmisest ja avaldada nii Eestis kui Saksamaal toimunud menetlustes antud ütlused. Avaldada võinuks üksnes ütlused, mida ta andis tunnistajana. Jälitusprotokollist jääb arusaamatuks, millise määrusega, millisel ajavahemikul, keda konkreetselt ja millist telefoninumbrit on lubatud jälgida. Lisaks ei nähtu kõnedest midagi kuritegelikku. Ta ei ole pannud toime KarS §-s 392 kirjeldatud tegu, kuna narkootilist ainet ei ole üle Eesti Vabariigi piiri toimetatud. Narkootilise aine hinna puhul on valesti lähtutud jaehinnast ja puudub ka suure varalise kasu saamise eesmärk. 5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja süüdistatavad mõisteti neile esitatud süüdistuses õigeks kuriteo tõendamatuse tõttu, põhjendades seda järgmiselt. 5.1 A. Vl oli

§ 71

lg 2 p-st 2 tulenevalt õigus ütluste andmisest keelduda isikuna, kes on eelnevalt samas kuriteos süüdi mõistetud. A. V on Saksamaal Nordhorni kohtu

  1. augusti
  2. a otsusega mõistetud süüdi uimastite ebaseaduslikus sisseveos suures koguses ja suures koguses uimastitega kaubitsemisele kaasaaitamises. Kontrollimisel marihuaana leiti ja konfiskeeriti. A. Sagadile ja E.G-le esitatud süüdistuse kohaselt heidetakse neile kaastäideviijatena koos A. Vga ja G. Aiga ette sama marihuaana ebaseaduslikku käitlemist ja üle piiri toimetamist, mille saksa tolliametnikud kontrolli käigus A. V autost leidsid. Kuivõrd A. Vl oli seadusest tulenev õigus ütluste andmisest keelduda, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tähtsust A. V maakohtu istungil esitatud põhjendused, miks ta ütluste andmisest keeldub. 5.2 Samas ei tohtinud maakohus kohtuotsuses tugineda A. V poolt Saksamaal tema kriminaalasja kohtueelses- ja kohtumenetluses ning Eestis käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses antud ütlustele. 5.3 Eestis toimunud kohtueelses menetluses A. V poolt
  3. oktoobril
  4. a tunnistajana antud ütlusi ei tohtinud avaldada seetõttu, et
  5. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste kohaselt võib üldjuhul avaldada ainult selliseid kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on eelnevalt deponeeritud

§-s 691 sätestatud korras või kui varasema ülekuulamise viis abistamistaotluse alusel läbi välisriigi pädev asutus ja isikut ei ole võimalik kuulata üle kaugülekuulamise teel.

§ 291

lg 3 lubab erandina vastu võtta isiku varasemad deponeerimata ütlused ainult siis, kui on täidetud järgmised tingimused: ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses; kohtumenetluse pool on taotlenud ütluste tõendina vastuvõtmist kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks ja tõendi taotleja vastaspoolel on olnud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. A. V tunnistajana ülekuulamiste ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon ütluste deponeerimist ette ei näinud. 1. septembril 2011 jõustunud muudatustega ei kaasnenud rakendussätet, mis oleks näinud ette enne seadusemuudatuse jõustumist antud ütluste avaldamisele erikorra. Seega tuleb ka A. V ütluste avaldamisel lähtuda

§ 291lg-s 3 sätestatud tingimustest.

Nimetatud tingimustest vähemalt esimene ja kolmas täidetud ei ole.

§ 291lg 3 p 1 nõuab, et tunnistaja peab olema usaldusväärne.

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et kuna A. V ei ole neutraalne kõrvalseisja, vaid isik, kes ise osales kuriteo toimepanemisel, võivad ütlusi mõjutada tunnistaja ja süüdistatavate omavahelised suhted ning tunnistaja valitud kaitsepositsioon tema suhtes toimunud kriminaalmenetluses. Seetõttu ei saa rääkida ütluste andja erilisest usaldusväärsusest, mida

§ 291lg 3 p 1 nõuab.

Samuti ei olnud millegagi tagatud ütluste andja vastaspoole võimalus esitada neile ütlustele vastuväiteid, mis kompenseeriks küsitlemise õiguse puudumist. 5.4 A. V poolt nii käesolevas kriminaalasjas kui Saksamaal aset leidnud kriminaalmenetluses antud ütlustele ei või tugineda ka põhjusel, et

§ 15lg 3 kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes või valdavas ulatuses tõendile, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik 4

(11)küsitleda. Keeldudes maakohtu istungil ütluste andmisest, võttis A. V süüdistatavatelt ja nende kaitsjatelt enda küsitlemise võimaluse ja sellest tulenevalt ka tema ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise võimaluse. Seda võimalust ei olnud neil ka A. V suhtes Saksamaal läbi viidud kriminaalmenetluse raames. Käesolevas asjas on ka prokurör maakohtu istungil esitatud kohtuvaidluse teesides tõdenud, et A. Vlt saadud ütlused on keskseks tõendiks. Maakohtu otsus tuginebki valdavas ulatuses A. V avaldatud ütlustele, kuna otsuse kohaselt on A. Sagadi ja E.G osalus narkootilise aine käitlemisel tõendatud eeskätt A. V ütluste ning jälitusprotokollis kajastatud telefonivestluste stenogrammidega. Oluline on see, et A. V ütlused olid ainsateks otsesteks tõenditeks A. Sagadi ja E.G vastu. 5.5 Jälitusprotokolli puhul on tegemist lubatava tõendiga: jälitustoimingud on läbi viidud lubades märgitud ajavahemikus ja telefoninumbrite suhtes. Jälitusprotokollis kajastatud telefonivestlustes konkreetselt narkootilist ainet ega selle käitlemist ei nimetata. Neist nähtub üksnes, et A. Sagadi viibis Hollandis ja et ta oli saanud G. Ailt suurema summa raha. Muret tunti selle pärast, et A. V on kadunud. Tuleb nõustuda maakohtuga, et telefonikõnede käigus räägitakse salastatult, samuti räägitakse erinevatest asjaoludest, mida ei täpsustata, kuid samas on näha, et suhtlemispartner saab jutu sisust aru. Selline salatsemine annab küll alust arvata, et A. Sagadi ja E.G võisid olla seotud ebaseadusliku tegevusega, kuid telefonikõnedest ei ole võimalik ilma A. V ütlusteta teha järeldust, et tegemist oli just narkootilise aine käitlemisega ja selle ebaseadusliku üle riigipiiri toimetamisega ega selle kohta, milline oli A. Sagadi ja E.G roll selles. Seega oleks telefonikõnede sisu kasutatav eelkõige A. V ütlusi toetava teabena ja see süüstab A. Sagadit ning E.G üksnes A. V ütluste kontekstis. Ainuüksi telefonikõnede pinnalt ei ole võimalik järeldada, et A. Sagadi ja E.G panid toime süüdistuses kirjeldatud teo. Seisukohta, et üksnes jälitusprotokollist saadava teabe alusel ei ole võimalik isikuid süüdi mõista, toetab kohtukolleegiumi hinnangul Riigikohtu 1. juuli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11. A. Sagadi väidet, et ta soovis Hollandis luua ehitusettevõtte, ei saa ümber lükata ainuüksi selle väite elulisele mitteusutavusele viidates. 6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni riigiprokurör, kes taotles Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2012. a kohtuotsuse tühistamist ja Harju Maakohtu 3. novembri 2011. a otsuse jõustamist või kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. 7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. veebruari 2013. a otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsus A. Sagadi ja E.G õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ning saadeti kriminaalasi selles osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis Tallinna Ringkonnakohtu kohtuotsuse A. Sagadi ja E.G õigeksmõistmises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi muutmata, kuid asendas kohtuotsuse motiivid omapoolse põhjendusega. Seega ringkonnakohtus A. Sagadi ja E.G õigeksmõistmises KarS § 392 lg 2 p 2 järgi apellatsioonimenetlust ei toimu. Riigikohus leidis, kriminaalasja uuel arutamisel tuleb põhjalikult analüüsida seda, kas A. V ütluste vastuvõtmine on lubatav

§ 291lg 1 p 2 ja lg 3 alusel.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu sellekohane seisukoht on kohtuotsuses piisavalt motiveerimata. Sellest otsustusest lähtuvalt tuleb hinnata muid kriminaalasjas kogutud tõendeid kas kogumis A. V ütlustega või siis ilma nendeta. 8. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja nende kaitsjad taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtus kuulati kaugülekuulamise teel üle tunnistajana A. V. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 5

(11)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 9.1 A. Sagadi kaitsja leiab, et Eesti kohtutel ei olegi pädevust käesolevat kriminaalasja lahendada, sest kuritegu ei ole toime pandud Eestis. Kohtukolleegium on seisukohal, et Eesti kohtud on pädevad kriminaalasja lahendama, sest karistusseaduse kehtivus ei ole määratletud üksnes territoriaalsuspõhimõttega, vaid ka isikupõhimõttega vastavalt KarS §-dele 6 ja
  2. KarS § 7 lg 1 p 2 kohaselt kehtib Eesti karistusseadus Eesti kodanike suhtes ka juhul, kui tegu on toime pandud väljaspool Eesti territooriumi ja sama tegu on ka selle toimepanemise kohas kuriteona karistatav. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. septembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-35-07 selgitanud karistusseaduse isikulist kehtivust sätestava KarS § 7 sisu ja selgitanud, et tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 Ig-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte). Sellise kriminaalasja lahendamine on

§ 1ja § 25 lg 2 kohaselt Eesti kohtute pädevuses.

Karistusseadustikust ega kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene kohustust anda Eesti kodaniku poolt välisriigis toime pandud kuriteo menetlemine üle riigile, kus tegu toime pandi. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et tegu oli teo toimepanemise kohas, so Saksamaal karistatav ning A. V on selle eest seal süüdi mõistetud. Õigusabipalve korras saadud Saksamaal A. V suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse kohtueelse ja kohtumenetluse materjalid on maakohtus avaldatud ja apelleeritud kohtuotsuses tõendina hinnatud. A. Sagadi ja E.G ei ole sama teo eest varem karistatud. Millistel kaalutlustel ei menetletud A. Sagadi ja E.G tegusid koos A. V süüasjaga Saksamaal, ei oma käesoleval ajal tähtsust. Seega ei nõustu kohtukolleegium A. Sagadi kaitsja seisukohaga, et Eesti kohtutel puudub pädevus käesolevat kriminaalasja lahendada. Ka Riigikohus ei ole käesolevat kriminaalasja menetledes leidnud, et Eesti karistusseadus ei ole kohaldatav. 9.2 A. Sagadi taotleb oma apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et

§ 339

ja § 341 kohaselt tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks siis, kui ta tuvastab maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja seda rikkumist ei ole võimalik ringkonnakohtus kõrvaldada. A. Sagadi apellatsioonis selliste sätete rikkumisele ei viidata ja neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Esitatud väited süüdistuse kallutatuse ja faktide moonutamise kohta on deklaratiivsed ega oma tegelikku sisu. Etteheited tõendite hindamise osas ei ole samuti käsitletavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. 3. oktoobri 2011. a kohtuistungi protokollist nähtub, et kaitsja on loobunud eelistungil taotletud tunnistajate ülekuulamisest. Seetõttu on põhjendamatud A. Sagadi etteheited, et kohus jättis terve rea olulisi tunnistajaid üle kuulamata. 6

(11)Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium A. Sagadi taotlusega saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. 9.3 Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav E.G ja A. Sagadi kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. mai
  2. a otsuses nr 31-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  3. septembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et A. Sagadi ja E.G süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et tegu, mille toimepanemises süüdistatavaid süüdistati, on toime pandud, selle teo panid toime süüdistatavad ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS § 184 lg 21 p-s
  5. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatavad on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on A. Sagadi ja E.G süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. 9.4 Nii A. Sagadi kaitsja kui E.G apellatsioonides on leitud, et A. V ei oleks tohtinud ütluste andmisest keelduda ja tema varem antud ütlused avaldati ebaseaduslikult. Seoses nimetatud väitega märgib kohtukolleegium esmalt seda, et

§ 364

kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesolevas kohtuasjas on Riigikohtu kriminaalkolleegium 18. veebruari 2013. a otsuse punktis 12 märkinud, et A. Vl oli ütluste andmisest keeldumise õigus

§ 71

lg 2 p 2 alusel isikuna, kes on süüdi mõistetud sama kuriteo täideviimises, kuna ta tunnistati Saksamaal süüdi narkootilise aine käitlemises koos A. Sagadi ja E.G-ga . Seega oli täidetud

§ 291

lg 1 p-s 2 nimetatud tingimus – tunnistaja keeldumine kohtus ütluste andmisest ja prokuratuur võis taotleda A. V poolt varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina. Riigikohtu kriminaalkolleegium on sama otsuse p-s 11 leidnud ka seda, et Saksamaal antud ütlused, milles A. V viitab A. Sagadile ja E.G-le kui teo toimepanijatele ja tunneb nad ära talle esitatud fotode alusel, on saadud Eesti abistamistaotluse alusel. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et A. V ülekuulamisel Saksamaal oleks rikutud Eesti kriminaalmenetluse põhimõtteid, saab kolleegiumi hinnangul neid tõendeid käsitada tunnistaja varasemate ütlustena, mille kasutamise lubatavuse kontrollimisel tuleb lähtuda

§ 291lg-te 1-3 nõuetest. 7

(11)

§ 291

lg 1 p-s 2 märgitud juhul võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid

§ 291lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel.

Esimese tingimuse (

§ 291

lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Teise tingimuse (

§ 291

lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse (

§ 291

lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuse punktis 13 märkinud, et need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus.

§ 291

lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.

§ 291

lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte tunnistaja ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus, olles eelnevalt võtnud

§ 291

lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on käesolevas kohtuasjas

  1. veebruari
  2. a kohtuotsuse punktis 16 märkinud, et kohtus ütluste andmisest keeldunud tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel

§ 291

lg 3 p 1 kontekstis tuleb ilmutada erilist hoolt, kompenseerimaks ka sisuliselt süüdistatava konfontatsiooniõiguse puudumist. Paratamatult on sellise tunnistaja puhul kohtu käsutuses ka vähem võimalusi tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks. Kõnealune säte ei eelda siiski ütluste andja mingit erilist usaldusväärsust, võrreldes tavalise tunnistajaga, kuna isiku usaldusväärsuse astmestamine ei ole reeglina võimalik. Kuigi kriminaalasja lahendamisel ei saa jätta arvestamata vastava isiku menetlusseisundit ja sellest lähtuvaid huvisid, ei pruugi isiku varasem süüdimõistmine samas teos (nn endine kaaskahtlustatav või -süüdistatav) iseenesest ja alati tähendada, et ta oleks tunnistajana ebausaldusväärne. Riigikohus kordas oma varasemas, so 19. oktoobri 2004. a otsuses nr 3-1-1-94-04 väljendatud seisukohta, et kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid ning neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega. Lisaks eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuse punktis 17 märkinud, et

§ 291

lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult

§ 291

lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et A. V on end toimepandud kuriteos algusest peale süüdi tunnistanud ja andnud korduvalt detailseid ütlusi. Asjaolu, et ta on pannud kuriteo toime koos A. Sagadi ja E.G-ga , ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Ta on oma karistuse ära kandnud, mistõttu tal ei ole põhjust end kaitsta ja A. Sagadit ja E.G asjatult süüdistada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 2. detsembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-96-11 märkinud, et 8

(11)kohtupraktikast eirav karistus ei anna alust järeldada, et isiku ütlused on rõõnavad ja tõendina ebausaldusväärsed. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium A. Sagadi kaitsja väitega, et A. V ütlused on ebausaldusväärsed, sest teda on karistatud Saksamaal leebe karistusega. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et A. V ütluste andmise asjaolud ja tema isik ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses ning

§ 291lg 3 p-s 1 nimetatud tingimus on seega täidetud.

Kuna prokuröri poolt taotletud A. V varasemate ütluste avaldamise eesmärgiks on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu, so A. Sagadi ja E.G süü tõendamine, siis on kohtukolleegiumi hinnangul

§ 291lg 3 p-s 2 sätestatud tingimus täidetud.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad ja nende kaitsjad prokuröri taotlusele A. V varasemate ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Samuti ei teinud nad taotlusi avaldatud ütlustele vastuväidete tegemiseks. Rahulolematust A. V ütluste avaldamise osas väljendas A. Sagadi kaitsja alles ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis. Seega oli täidetud ka

§ 291lg 3 p-s 3 sätestatud tingimus.

Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et

§ 291

lg-tes 1-3 sätestatud tingimused olid samaaegselt täidetud, mistõttu tunnistaja A. V varasemate ütluste avaldamisega ei ole maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud. Ringkonnakohtu istungil prokuröri taotlusel

§ 287lg 5 alusel kuulati A.

V üle kaugülekuulamise teel

§-s 69 sätestatud korras. Kohtumenetluse pooltel oli võimalik A. Vle ristküsitlemise käigus küsimusi esitada. Kohtukolleegium veendus, et A. V andis ristküsitlemise käigus kuriteo toimepanemise asjaolude kohta samasisulisi ütlusi kui varem. 9.5 A. Sagadi kaitsja ja E.G leiavad, et tõendamata on narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine suure varalise kasu saamise eesmärgil. Kohtukolleegium märgib, et karistusseadustiku rakendamise seaduse § 8 p 2 kohaselt on kahju suur, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt. Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määrusega nr 254 oli kehtestatud palga alammääraks kuus 4350 krooni. Seega oli
  3. aastal sajakordne kuupalga alammäär 435 000 krooni ehk 27 802 eurot. Kohtukolleegium osundab esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegium
  4. mai
  5. a otsuses nr 3-11-18-08 ja
  6. septembri
  7. a otsuses nr 3-1-1-44-08 väljendatud seisukohale, et suure varalise kasu saamise eesmärk kujutab endast subjektiivset koosseisutunnust, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Seega ei ole tähtis, kui suure varalise kasu süüdistatav narkootilise aine käitlemisega tegelikult sai ja kas tema plaanid üldse realiseerusid, vaid kui suurt kasu ta taotles. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  8. juuni
  9. a otsuses nr 3-1-1-38-11 märkinud, et käideldud narkootilise aine kogus iseenesest ei tõenda veel seda, et kuritegu on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil. Küll võib see kogumis teiste tõenditega olla oluliseks suure varalise kasu saamise eesmärgi olemasolule viitavaks faktoriks, sest reeglina ei ole eluliselt usutav, et narkootilist ainet, mille kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks sadadele ja tuhandetele inimestele, valmistatakse või omandatakse enda tarbeks või varalist kasu taotlemata. Kvalifitseerimaks süüdlase käitumist narkootilise aine suures koguses käitlemisena KarS § 184 lg 21 p 1 järgi tuleb konkreetse kriminaalasja pinnalt selgitada, millistel sisemistel ajenditel narkootilist ainet käideldi. Toimepanija käitumise eesmärkide tõendamisel narkootilise aine suures koguses käitlemise puhul tuleb lähtuda samadest kriteeriumitest kui süüteokoosseisu subjektiivsete 9

(11)tunnuste tuvastamisel üldiselt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selliste pidepunktidena esile tõstetud süüdistatava teoeelset- ja järgset käitumist, tema arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda, samuti teo objektiivseid asjaolusid. Samas on kriminaalkolleegium märkinud, et eelnimetatud viise tuleb rakendada iga kaasuse puhul rangelt individualiseeritult, mis tähendab, et üldhinnangu raames võetakse arvesse kõiki tuvastatud objektiivseid ja subjektiivseid asjaolusid. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et ebaseaduslikult käideldi 3940, 3 grammi hašišit, mille turuväärtus võinuks olla 985075 kuni 1379105 krooni (62 957 kuni 88 140 eurot). Seega ületas ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine turuväärtus suure varalise kahju piirmäära ligi 3 korda. Kuid kohus ei lähtunud mitte ainult narkootilise aine turuväärtusest, vaid ka muudest asjaoludest. Nii oli A. Sagadi omandanud E.G nimele korteri xxxxxxxxxxx, mida omafinantseeringuna oli tasutud 223 839 krooni. 13.12.2010 seisuga oli korteri võlgnevus 114 184 eurot. A. Sagadi ega E.G ei omanud mingit legaalset sissetulekut, kuigi olid tasunud varasemaid makseid kolme suurema sissemaksena. Seega omab tähtsust lisaks makstud osale ka soetatud korteri maksmata osa, mis ületab suure ulatuse määra neljakordselt. Ainsaks sissetulekuallikaks sai olla narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine ja sellest rahast sooviti ilmselgelt teha ka korteri osamakseid. Seda järeldust kinnitab jälitusprotokollis talletatud kõne A. Sagadi ja E.G vahel
  1. mail 2010 kell 18:27, milles arutati muuhulgas seda, et korteri maksmiseks on vaja raha. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et E.G arutelu selle üle, et kõnelusest müügihinnast tuleks maha arvata kulu ja müügihind ei kajasta veel kasumi suurust, kinnitab, et E.G tegeledes kõnealuse narkoaine käitlemisega, pidades arvestust ettevõtmisega seotud kulude ja tulude kohta. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellantide väitega, et süüdistatavad ei tegutsenud suure varalise kasu saamise eesmärgil. 9.6 Järgnevalt peatub kohtukolleegium E.G alternatiivsel taotlusel kergendada talle mõistetud karistust. KarS § 184 lg 21 näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Maakohus on karistanud E.G 8 aasta vangistusega, so sanktsiooni alammäära lähedase karistusega. Kohtukolleegium on seisukohal, et E.G-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud ega kaldu kõrvale kehtivast kohtupraktikast. Ka E.G ise ei viita oma apellatsioonis asjaoludele, mida maakohus on karistuse mõistmisel arvestamata jätnud. Seega E.G taotlus kergema karistuse mõistmiseks tuleb jätta rahuldamata.
  2. Kuna Tallinna Ringkonnakohtu
  3. märtsi
  4. a kohtuotsusega mõisteti A. Sagadi ja E.G neile esitatud süüdistuses õigeks ja vabastati vahi alt, siis määrab kohtukolleegium kindlaks A. Sagadil ja R. Reisalul ära kantud ja ärakandmata karistuse. Lugeda A. Sagadile mõistetud karistusest kantuks ajavahemik
  5. september
  6. a kuni
  7. märts
  8. a, so 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 8 (kaheksa) päeva. Ärakandmata karistuseks lugeda 7 (seitse) aastat 11 (üksteist) kuud 4 (neli) päeva. Ärakandmata karistuse kandmise aja alguseks lugeda vanglasse asumise päev. Lugeda E.G-le mõistetud karistusest kantuks ajavahemik
  9. november 2010 kuni
  10. märts
  11. a, so 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud 26 (kakskümmend kuus) päeva. Ärakandmata karistuseks lugeda 6 (kuus) aastat 8 (kaheksa) kuud 4 (neli) päeva. Ärakandmata karistuse kandmise aja alguseks lugeda vanglasse asumise päev. 10
(11)11. Kohtukolleegium rahuldas

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras E.G kaitsjale välja maksta 151.20 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsiooni süüdistatav ise.

§ 45

lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Kar

S § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse E.G suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 3.

novembri 2011. a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Pavel Gontšarov 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.