← Eesti

1-20-5067/67

Obsah (10)§ 274§ 65§ 31§ 57§ 121§ 28§ 120§ 56§ 69§ 74

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 21. jaanuar 2022 Kriminaalasja number 1-20-5067 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi U.L-i sü

§ 274lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 14.

mai

  1. a otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav U.L Isikukood XXX; elukoht: XXX; asukoht: Tartu Vangla; emakeel: eesti keel; töökoht: puudub, 100% töövõimetu Kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm Kohtuistungi toimumise aeg
  2. oktoober 2021 Kohtuistungil osalesid süüdistatav U.L süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Anne Vissak Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm kannatanud K.K. ja T.V. vandeadvokaat Aivar Pilv ning nende esindaja RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. mai
  5. a otsus muutmata ja U.L-i ning tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata.
  6. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt OÜ 1 Advokaadibüroo Sirje Must kaudu 484,92 eurot, sealhulgas käibemaks 80,82 eurot, advokaat Anne Vissaku poolt süüdistatav U.L-ile apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.
  7. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu 484,92 eurot riigi kanda.
  8. Välja mõista U.L-ilt Tartu Vangla kasuks kannatanute T.V. i ja K.K. esindaja vandeadvokaat Aivar Pilve poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu 1520,80 eurot (sh käibemaks).
  9. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus U.L-ile hüvitise väljamõistmiseks SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA I. Süüdistus
  10. U.L-ile karistusseadustiku (

) § 274 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuses heidetakse ette järgmist. 1.

  2. mail 2020 ajavahemikul kella 22.45-23.05 aadressil Tartumaa, Elva vald, XXX alevik, XXX haaras U.L teenistuskohustusi täitval Tartu Vangla kriminaalhooldusametnikul K.K. l tema paremast käest kinni, pigistas seda ja lükkas ametnikku. Järgmisel hetkel haaras U.L ametnikul taas tema paremast käest kinni ja väänas rannet. Sellise tegevusega tekitas U.L teenistuskohustusi täitvale kriminaalhooldusametnikule füüsilist valu ja parema randmeliigese põrutuse. 1.
  4. mail 2020 kella 13.50 ajal helistas U.L Tartu Vangla kriminaalhooldusametnik T.V. ile töönumbril +372 XXX , kes asus kõne ajal Tartu Vangla kriminaalhooldusosakonnas aadressil Tiigi 78, Tartu linn. Kõne ajal ähvardas U.L T.V. it seoses tema tööülesannete täitmisega, öeldes talle: “Ma istun oma 5 kuud ära ja siis on mu viha tunduvalt suurem. Siis sa pead hakkama üle õla vaatama. Ma olen jutupaunik. Mina ei tee mitte midagi. Mina tean inimesi, kes teavad inimesi. Mul on raha. On olemas vangla Facebook. Ma tahan teisi hoiatada. On olemas teine Facebook. Kunagi on kättemaksu aeg. Arvate, et ei tule tagasi. Mõelge selle peale. Ma lihtsalt hoiatan teid. Mina teid ei ähvarda. Lihtsalt hoiatan. Mina ei tee midagi. Mina ei taha teile halba. Aga teised inimesed nii ei mõtle. Ärge saage minust valesti aru. Teil on tütar olemas. Minul on ka tütar. Ma tahan öelda, et kunagi on kohtupäev. Ma ei süüdista teid. Oma kohtupäeva te saate kui tahate oma punkte teenida karjääris.“ Kõne lõppes kell 14.
  5. Kriminaalhooldusametnik T.V. tundis ohtu enda elule ja tervisele, kuna teadis, et eelmisel päeval kasutas U.L füüsilist vägivalda kriminaalhooldusametniku K.K. suhtes ning kuna kõnes oli mainitud ka T.V. i tütart. Seetõttu oli T.V. il alust karta ähvarduste täideviimist. II. Maakohtu otsus 2
  6. Tartu Maakohtu
  7. mai 2021 kohtuotsusega tunnistati U.L süüdi

§ 274

lg 2 p 3 järgi ning mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud vangistust Tartu Maakohtu 22.

juuli 2019 otsusega kriminaalasjas 1-19-5576 mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o. 2 kuu ja 17 päeva võrra ning loeti lõplikuks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 2 kuud ja 17 päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks luges kohus

  1. mai
  2. Samuti mõistis maakohus U.L-ilt välja menetluskulud: 3248 eurot kannatanute esindaja tasu ja poole sundrahast, s.o 438 eurot ning andis menetluskulude ositi tasumiseks aega 12 kuud. Kaitsja tasu 872,40 eurot ja pool sundrahast jäi riigi kanda.
  3. Esmalt tuvastas maakohus, et kannatanud K.K. ja T.V. töötasid
  4. ja
  5. mail 2020 Tartu Vangla kriminaalhooldusametnikena ja on seega

§ 274mõttes võimuseindajad.

  1. K.K. ütluste kohaselt jõudis ta koos kriminaalhooldusametnik A.P. ga U.L-i elukohta
  2. mail 2020 enne kella
  3. Pärast uksele koputamist tuli vastu U.L , kes oli unine ja apaatne. Tal paluti alkomeetrisse puhuda. U.L kõndis aga tuppa, otsis midagi ja venitas puhumisega. Ta üritas kriminaalhooldajatest telefoniga pilti teha, kuid see ei õnnestunud. Lõpuks, kui ta sai tahvelarvutiga pildi tehtud, siis oli ta nõus alkomeetrisse puhuma. Näit oli üle 0,8 mg/l. Kogu tegevuse ajal kasutas kriminaalhooldajate suhtes ebatsensuurseid sõnu, nagu „sitakäkid“ ja „jobud“. Ta ei keeldunud puhumast, kuid viivitas sellega. K.K. hakkas protokolli koostama ja U.L soovis endale sellest koopiat. K.K. selgitas talle, et kuna neil pole teist blanketti kaasas, siis nad teevad talle autos koopia, kuid enne on vajalik protokoll U.L-i poolt allkirjastada. U.L sai protokolli koos kirjutamise alusega enda kätte ja liikus sellega tuppa. K.K. sõnul jäid nemad A.P. ga ootama. Kui mitmekordse hõikamise peale U.L nende juurde ei tulnud, siis liikus K.K. koridori sisse, et küsida kuhu U.L jäi. Tal tekkis U.L-iga visuaalne kontakt. U.L pööras end ringi, ägestus, tuli pika sammuga K.K. poole ja haaras tema paremast õlast kinni, samal ajal lükates K.K. keha ukse poole. K.K. kaotas seejärel tasakaalu ja sattus kummargil asendisse. Kui K.K. end püsti ajas, siis haaras U.L uuesti K.K. parema randme juurest kinni ja keeras nii, et ranne jäi allapoole ja küünarnukk tõusis ülespoole. Füüsilise jõu kasutamise ajal karjus U.L : „Kao välja!“ Kannatanu ütluste kohaselt tundis ta sellise käe väänamise tõttu ehmatust, hirmu ning valu.
  4. K.K. l diagnoositi parema randmeliigese põrutus.
  5. Tunnistaja A.P. andis kohtus K.K. ütlustega riimuvaid ütlusi. A.P. sõnul nägi ta kuidas U.L võttis K.K. paremast randmest kinni ja lükkas K.K. t kõvasti, et ta läheks ruumist välja. Selleks ajaks oli U.L juba agressiivne. A.P. läks koos K.K. ga auto juurde ja nad kutsusid politsei kohale.
  7. mail 2020 politsei teenistusleht tõendab politsei väljakutse aega kell 23.11 ja kohta - XXX , XXX alevik, Elva vald, Tartumaa. Väljakutse on tehtud seetõttu, et kriminaalhooldusalune on joobes, agressiivne, on tõuganud ja rebinud käest K.K. t. Asitõendi vaatlusprotokoll, millega on vaadeldud häirekeskusele
  8. mail 2020 tehtud kõne salvestist, tõendab häirekeskusele saabunud teate aega 23.05 ja põhjust.
  9. U.L avaldas kohtus, et
  10. mail 2020 ta magas kodus, kuid tuled jäid põlema. Kriminaalhooldajad prõmmisid uksele. Süüdistatava sõnul oli ta unesegane, sest oli just magama jäänud. Ta avas ukse ja ukse taga oli kaks isikut – üks meesterahvas ja teine 3 naisterahvas. Mõlemad olid ilma maskita. Kui nad ütlesid, et süüdistatav puhuks, siis sai ta aru, kes nad on. Enne puhumist soovis ta teha mobiiltelefoniga pilti, kuid see ei õnnestunud ja siis tegi tahvelarvutiga, mille viis kööki laua peale Seejärel keeras ta enda sõnul otsa ringi ja kriminaalhooldaja seisis tema selja taga. Süüdistatava ütluste kohaselt võttis ta tal käest, täpsemalt randmest, kinni, kuid mitte mingisuguse paha mõttega ja ütles „Oot-oot, kuhu te tulete?“ ja suunas ta välisukse juurde. Käest kinni võtmise mõte oli enesekaitse. Ta pidi enne vähioperatsiooni eneseisolatsioonis olema ja ei tohtinud olla lähikontaktne. Süüdistatav avaldas, et ta ei tahtnud K.K. le põhjustada ei valu ega ka vigastusi, ta lihtsalt soovis suunata ta välisukse juurde.
  11. Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja kooskõlas tunnistaja A.P. ütlustega, samuti dokumentaalsete tõenditega. U.L tunnistas K.K. käest haaramist. Kuigi ta eitas soovi valu või kehavigastust tekitada, on tõendatud, et U.L põhjustas K.K. le nii füüsilist valu kui ka tervisekahjustuse randmeliigese põrutuse kujul.
  12. U.L pidi möönma, et tema poolt kannatanu randmest haaramise ja tõukamise tagajärjel võib kannatanu valu tunda ja vigastada saada. Tõukamise tulemusena on kannatanu poolt tajutud valu ja randme põrutus objektiivse mõistliku kõrvalseisja seisukohast ettenähtav tagajärg, mistõttu on valu tundmine ja randme põrutus tõukamisega põhjuslikus seoses.
  13. U.L pani süüdistuses kirjeldatud teo K.K. suhtes toime otsese tahtlusega. Haarates kinni kannatanu käest ja seejärel randmest ning samal ajal tõugates kannatanut jõuliselt, pidi U.L vähemalt möönma, et sellise tegevusega põhjustab ta kannatanule valu ja võib põhjustada tervisekahjustuse.
  14. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et tegemist on eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31mõttes.

Vaatamata alkoholijoobele sai U.L adekvaatselt aru, et kriminaalhooldajad tulid kontrollima seda, kas ta on alkoholi tarvitanud. Juhul, kui süüdistataval oli hirm nakatuda koroonaviirusesse, oli tal ka võimalus oma seisukohta suusõnaliselt selgitada. Tal ei saanud olla mingit alust arvata, et ta võiks enese kaitseks sellises olukorras kasutada füüsilist vägivalda.

  1. Maakohus leidis, et U.L ähvardas
  2. mail 2020 T.V. it süüdistuses kirjeldatud viisil. Kohus ei pidanud U.L-i ütlusi usaldusväärseteks: ta on püüdnud leida põhjendusi, mis ei annaks alust süüdistada teda ähvardamises. Seevastu on kannatanu ütlused kooskõlas tunnistaja G.K. i ütlustega ning usaldusväärsed. Tunnistaja kuulis osa U.L-i ja T.V. i vahelisest telefonivestlusest pealt. Samuti on tunnistaja kinnitanud, et T.V. oli peale kõnet U.L-iga kohkunud.
  3. Maakohus asus seisukohale, et süüdistuses kajastatud U.L-i poolt T.V. ile öeldud laused tundusid nii T.V. ile kui ka keskmisele mõistlikule kõrvaltvaatajale reaalse ähvardusena. Nendest lausetest saab üheselt aru selliselt, et U.L ise või keegi teine tema palvel võib peale U.L-i poolt karistuse ärakandmist põhjustada T.V. ile endale või tema tütrele midagi sellist, mis peaks T.V. i muretsema panema tema või tema tütre elu või tervise pärast. Seda veendumust kinnitavad U.L-i sõnad, et ega tema ei ähvarda, tema lihtsalt hoiatab. Ta hoiatab kohtupäeva eest. Räägib, et tema ei taha halba, aga teised nii ei mõtle. Seega teised tahavad halba. Jutu suunamine tütrele, milleks puudus konkreetses vestluse kontekstis igasugune põhjus, viitab omakorda sellele, et kannatanu pidas reaalseks ohtu oma tütre elule või tervisele. U.L-i poolt 28.05.2020 T.V. ile öeldu kandis vaid üht 4 eesmärki – anda talle mõista, et talle või tema tütrele võidakse halba tahta ja halba teha. See pole midagi muud kui reaalne ähvardamine sellega, et kannatanu või tema tütre elu või tervis võib olla ohus.
  4. Süüdistatava poolt väljaöeldud ähvardava sisuga lauseid tuleb vaadata tekkinud olukorra kontekstis. Riigikohus on 06.02.2020 otsuse nr 1-19-1849 punktis 25 selgitanud, et kuigi esitatud ähvardusest peavad tulema arusaadavad viited

§-s 120 loetletud tunnustele, ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut alati vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist. Kuivõrd süüdistatav U.L oli just eelneval päeval käitunud kriminaalhooldaja K.K. suhtes vägivaldselt, ja see oli T.V. ile teada, siis oli tal alust eeldada, et viimane võib kas talle või tema tütrele ise või kellegi teise kaasabil oma lubaduse halba teha ka teoks teha. Seetõttu ei saa pidada kannatanu hirmutunnet ja reaktsiooni ebaadekvaatseks, vaid selline ähvardus tundub eeltoodud asjaolusid arvestades reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. 16. U.L on püüdnud jätta muljet, et tema vestlus T.V. iga oli kantud soovist rõhuda kriminaalhooldaja empaatiavõimele. Kohus on seevastu seisukohal, et U.L tegutses T.V. it ähvardades otsese tahtlusega. Tema eesmärgiks oli T.V. is tekitada arusaam, et öeldu võidakse ka täide viia, et nö kohtumõistmine ja Mihklipäev võivad saabuda. 17. Kuivõrd mõlemad vägivalla episoodid võimuesindajate vastu on toime pandud otsese tahtlusega, siis on täidetud

§ 274lg 2 p 3 subjektiivne koosseis.

Tegemist on faktilise retsidiiviga.

  1. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse järgmisi asjaolusid. U.L-il on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Tartu Maakohtu
  2. juuni 2020 kohtumäärusega pöörati täitmisele talle Tartu Maakohtu
  3. juuli 2019 otsusega mõistetud karistus, sest U.L rikkus alkoholi tarvitamise keeldu ja elektroonilise valve nõudeid. Seega pani U.L uue teo toime katseajal ning sellest võib järeldada, et süüdistatav ei ole oma varasematest karistustest vajalikke järeldusi teinud.
  4. U.L-i süüd võib hinnata keskmiseks. U.L kasutas vägivalda võimuesindajate vastu seoses nende ametikohustuse täitmisega kahel järjestikusel päeval. Nii kannatanud kui ka tunnistajad avaldasid, et ründav ja lugupidamatu käitumine kriminaalhooldajate vastu, rääkimata vägivallateo toimepanemisest, on harv. U.L-i kuritegelik käitumine on muutunud: kui varasemalt oli tal probleeme sellega, et ta asus alkoholijoobes mootorsõidukit juhtima, siis on sellele lisandunud vägavallateod. Talle varasemalt mõistetud tingimisi karistused ei ole oma eesmärki täitnud ega suutnud panna süüdistatavat hoiduma uute õigusrikkumiste toimepanemisest. Arvestada tuleb sellegagi, et U.L-il oli
  5. aastal kuritegu toime pannes ees ootamas pahaloomulise kasvaja operatsioon. Seega oli U.L ilmselgelt mures oma tervisliku seisundi ja tuleviku pärast. Nimetatud asjaolu ei õigusta toimepandud tegusid, kuid seda saab arvestada

§ 57lg 1 p 4 kohase karistust kergendava asjaoluna.

  1. U.L on eelnevate kriminaalhoolduste ebaõnnestumisega näidanud, et ta ei ole kriminaalhoolduseks sobiv isik. Samuti kirjeldavad U.L-i isiksuse, tervisliku seisundi ja alkoholi tarbimisega seotud probleeme Tartu Ülikooli Kliinikumi Psühhiaatriakliiniku vastuskiri, psühhiaater V.H. i, perearst Ü.H. i ja SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikumi 5 vastuskirjad, mis kinnitavad, et ei U.L-i tervislik seisund, tema isiksuse problemaatika ega ka harjumused ei toeta kriminaalhooldusega kaasnevate kohustuste täitmist.
  2. Maakohus mõistis U.L-ilt välja menetluskuludena 3686 eurot, mis koosneb kannatanute esindaja tasust 3248 eurot ja sundrahast 438 eurot, ning andis võimaluse tasuda neid osadena 12 kuu jooksul. III. Apellatsioonid ja menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtu istungil
  3. U.L-i kaitsja esitas
  4. juunil 2021 Tartu Ringkonnakohtule apellatsiooni, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
  5. mai 2021 otsus ja teha uus otsus, millega mõista U.L õigeks. Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et U.L tuleb kas täielikult või osaliselt süüdi tunnistada, palub kaitsja kergendada mõistetavat karistust, jättes selle kandmiseks tingimisi või asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole kohtuotsust piisavalt põhjendanud ning on jätnud kaitsja poolt esitatud argumendid põhjalikult käsitlemata, mõistes U.L-i süüdi ebakonkreetse süüdistuse järgi. Sellega on rikutud kriminaalmenetlusõigust, sealhulgas U.L-i kaitseõigust. Samuti on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonis esitatud seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 22.
  6. Esmalt leiab kaitsja, et asjas on oluline, milline oli sündmusele eelnev taust, kriminaalhoolduse kulg, maakohus oleks pidanud seda arvesse võtma. Elektroonilise valvega kaasnevad liikumispiirangud, tervislik seisund ja vähidiagnoosiga üksi jäämine, ilma võimaluseta ühineda toetusgruppidega, mõjutasid U.L-i meeleseisundit ja vaimset tervist, mille tõttu oli häiritud tema tavapärane käitumine. 22.
  7. K.K. episoodis leiab kaitsja, et on tekkinud kahtlus, kas kannatanu tervisekahjustus on põhjuslikus seoses U.L-i väidetava tegevusega. Juhul, kui U.L tegutses vastavalt süüdistuses toodule, ei ole tõenäoline, et sellise tegevuse tulemusena tekkis kannatanule põrutus, kuna põrutus tekib üldjuhul põrutamise, mitte lükkamise, pigistamise või väänamise tagajärjel. 22.
  8. Arvestades U.L-i selgitusi (kasutas väljendit enesekaitse) ja tema tervislikku seisundit, võib asuda seisukohale, et ta tegutses eksimuses

§ 31järgi.

U.L on selgitanud, et oli hirmul eesootava vähioperatsiooni pärast ning ei jäänud kriminaalhooldajate hilisõhtuse visiidi ajal rahulikuks, kuna kartis oma tervise pärast ja selle tõttu tundus talle, et tema soov elumajja sisenenud isik sealt välja juhatada on õigustatud. Kuna arst oli talle andnud korralduse võtta tarvitusele kõik abinõud COVID-19sse nakatumise vältimiseks, ehmatas teda asjaolu, et kriminaalhooldajatel ei olnud ees Vabariigi Valitsuse korraldusega nõutud maske. Viimast asjaolu ei eita ka kannatanu ja tunnistaja A.P. . U.L-i ütlusi arvestades tuleks tekkinud situatsiooni hinnata pigem hädakaitseseisundina, milles ta asus ekslikult hädakaitset teostama. Maakohus ei ole täpsustanud, miks kaitsja argumendid tuleb jätta tähelepanuta. Asjaolu, et süüdistatav ei kasutanud võimalust oma seisukohta suuliselt selgitada, ei välista seda, et ta võis olla eksimuses. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et juhul, kui objektiivsest küljest on tegu aset leidnud, tuleb möönda, et kriminaalhooldajat oma majast välja juhatades, mille käigus võis kannatanu haiget saada, oli U.L-i puhul tegemist eksimusega õigusvastasust välistavas asjaolus. 22.

  1. U.L-ile inkrimineeritud tegu, mille kohaselt ta kriminaalhooldajat ähvardas, ei ole süüdistusaktis kajastatud selliselt, et oleks täpselt aru saada, millise käitumisaktiga või 6 verbaalse teoga U.L T.V. it ähvardas. Süüdistuses on ära näitamata, kas väidetava ähvarduse sisuks oli tapmisega või tervisekahjustusega ähvardamine ja milliste fraasidega konkreetselt U.L soovis eesmärki saavutada. 22.
  2. T.V. ile oli teada, et U.L-i eelnevad karistused olid mõistetud joobes juhtimise eest ning U.L-il puudus eelnev vägivaldne minevik. Samuti oli kannatanule teada U.L-i vaimse ja füüsilise tervise seisund. Sellest tulenevalt ei olnud kannatanul põhjust karta ähvarduse täideviimist. 22.
  3. U.L-ile mõistetud karistuse osas on kaitsja seisukohad järgmised. 22.
  4. U.L-i kriminaalhoolduse probleemid olid tingitud eelkõige keerulisest eluperioodist ning elektroonilise valve kõrgetest nõudmistest. Ennetähtaegse vabastamise menetluses loobus U.L elektroonilise valve alla vabanemise taotlemisest, millest saab järeldada seda, et ta on aru saanud, et elektrooniline valve ei ole tema puhul õige valik. See aga ei tähenda, et n.ö tavakriminaalhooldus käiks U.L-ile üle jõu. 22.
  5. U.L-ile maakohtu poolt mõistetud karistus on liiga karm. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud arvesse U.L-i tervislikku seisundit ja seda, et teda oli ees ootamas raske pahaloomulise kasvaja operatsioon. Neidsamu argumente arvesse võttes palub kaitsja alternatiivselt vähendada U.L-ile mõistetavat karistust ja mõista talle tema süüdi tunnistamisel karistuseks üldkasulik töö. Tõenäoliselt on apellatsiooni menetlemise ajaks U.L-i eelnev karistus kantud ning puuduvad seadusest tulenevad takistused üldkasuliku töö kohaldamiseks. U.L-il on puutöö- ja muud ehitusoskused ning üldkasuliku töö tegemisel on tal võimalik tuua ühiskonnale rohkem kasu kui reaalset vangistust kandes.
  7. juunil 2021 saabus Tartu Ringkonnakohtule U.L-i apellatsioon, milles ta palub end õigeks mõista ning selgitab, et pole vägivalda kasutanud ega kedagi ähvardanud. On seisnud ainult elu ja tervise eest, kaitstes end sissetungijate vastu. Ta heidab kriminaalhooldusametnikele ette nende käitumist 27.05.2020 (ei tutvustanud end, ei esitanud dokumente, ei kandnud maske, rikkudes eriolukorra reegleid ja eirasid tema tervislikku seisundit). Ta haaras naisterahval käest ja suunas ta välisukse juurde. T.V. ile helistades avaldas ta oma pahameelt tagakiusamise ja eelmise õhtu sissetungi pärast. Kuna ta oli emotsionaalses seisundis, siis oli hääl kõrgendatud. Prokurör on kõnest välja rebinud üksikud fraasid. Lisaks selgitab U.L oma tervislikku seisundit, kriminaalhoolduse kulgu, öeldes et tundis tagakiusamist ja vaimset vägivalda pea iga samm. 23.
  8. U.L leiab, et kui ametnikel oleks olnud õigus, ei oleks neile vaja olnud lisaks prokurörile veel esindajat Aivar Pilve. Sellega põhjustati talle lisakulusid 3200 eurot. Ta näeb selles ametnike kättemaksu või meeleheidet, kohtu mõjutamist.
  9. Kohtuistungil 20.10.2021 jäid U.L ja tema kaitsja apellatsioonides esitatud seisukohtade juurde, v.a tõkendi vahistamine vaidlustamine. Viimase palus kaitsja jätta apellatsioonist välja, kuna see on muutunud ainetuks (on lahendatud apellatsioonist eraldi). Kaitsja palus U.L-i õigeksmõistmise korral välja mõista hüvitis kohtu äranägemisel SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel.
  10. Prokurör on seisukohal, et maakohtu otsus on põhjalik ja seaduslik, selle muutmiseks alust ei ole. U.L-il oli võimalik maski kandmise osas oma seisukohta selgitada suuliselt, ta 7 ei saanud eeldada, et võib sellises olukorras kasutada vägivalda. Kannatanu ei ole kinnitanud, et U.L oleks neid hoiatanud maski kandmise kohustusest. Kannatanu väidetava ebaseadusliku käitumise on ta toonud välja alles apellatsioonimenetluses. Erinevalt kaitsjast ei räägi U.L oma apellatsioonis midagi karistuse vähendamisest, üldkasuliku töö tegemiseks on vajalik süüdistatava nõusolek. Prokurör ei nõustu ka U.L-i taotlusega vähendada kannatanute esindajale määratud tasu.
  11. Kannatanute esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv leidis, et maakohus on hinnanud kõiki asjaolusid õigesti ja palus jätta apellatsioonid rahuldamata.
  12. Pärast kohtuistungit esitas L.K. 25.10., 30.
  13. ja 10.11.2021 oma seisukoha, lisades viimasele kirjale ka Viru Vangla, Tartu Vangla ja Justiitsministeeriumi vastused tema päringutele. Ringkonnakohus jätab need tähelepanuta, kuna L.K. ei ole menetlusosaline, samuti ei ole dokumendid esitatud tähtaegselt, vaid pärast kohtuistungit. IV. Ringkonnakohtu seisukoht
  14. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised, leiab, et esitatud apellatsioonide rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole. Maakohus ei ole kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõiguse kohaldamisel eksinud.
  15. Esmalt käsitleb ringkonnakohus U.L-ile süüks arvatud vägivalla kasutamist K.K. suhtes. Vaidlust ei ole selles, et K.K. töötas Tartu Vangla kriminaalhooldusametnikuna ning täitis 27.05.2020 oma tööülesandeid, kui ta läks koos nooremametnik A.P. ga U.L-i elukohta kontrollima, kuidas viimane täidab kohustust mitte tarvitada alkoholi. Kriminaalhooldusseaduse (KrHS) § 261 lg 1 kohaselt on kriminaalhooldajal õigus kontrollida kriminaalhooldusalust ning tuvastada alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Tegemist oli seega oma ametikohustusi täitva võimuesindajaga, kelle suhtes vägivalla kasutamine tuleb kvalifitseerida

§ 274lg 1 järgi.

30. Vaidlus on selles, kas U.L pani K.K. suhtes toime vägivallateo, mis vastab

§ 121tunnustele.

U.L eitab vägivalla kasutamist, ta tunnistab, et võttis K.K. l randmest kinni, kuid ei väänanud seda. Kaitsja seab kahtluse alla, kas U.L-ile süüks arvatud tegevus (randme väänamine) on vigastuse tekkimisega põhjuslikus seoses, kuna põrutus tekib üldjuhul põrutamise, mitte lükkamise, pigistamise või väänamise tagajärjel.

  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on olemasolevaid tõendeid analüüsides jõudnud põhjendatult seisukohale, et U.L põhjustas K.K. le nii füüsilist valu kui ka tervisekahjustuse randmeliigese põrutuse näol.
  2. K.K. on üksikasjalikult kirjeldanud, kuidas U.L temaga
  3. mail 2020 käitus. Sealhulgas tunnistas ta, et kui ta astus esikusse, et vaadata, kuhu U.L jäi, ja tal tekkis visuaalne kontakt U.L-iga , viimane ägestus, tuli pika sammuga tema poole, haaras paremast õlast kinni ja lükkas ukse poole. Ta kaotas tasakaalu, kuid ei kukkunud, oli kummargil. Kui end püsti ajas, haaras U.L paremast randmest ja keeras seda nii, et ranne jäi allapoole ja küünarnukk tõusis ülespoole. Väänamise hetkel käis valu käest läbi. Sündmuskohal viibinud teine kriminaalhooldusametnik A.P. nägi samuti, kuidas agressiivne U.L võttis K.K. l paremast randmest kinni ja tõukas ukse poole. Tunnistaja sõnul jõudis U.L K.K. t veel korra rabada, enne kui ta jõudis tema selja taha. Politseid oodates ütles K.K. , et käsi on valus. 8
  4. K.K. ütlustega on tõendatud, et ta tundis käe väänamisel valu. Valu kui koosseisulise asjaolu all mõistetakse kohtupraktikas organismi kaitsefunktsiooni, mis on käsitatav kudede tegeliku või potentsiaalse kahjustamise või ülekoormatusega kaasneda võiva ebameeldiva aistingu ja tundeelamusena, mille ülesandeks on motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 04.05.
  5. a otsus nr 3-1-1-2915 p 11.1).
  6. K.K. pöördus järgmisel päeval,
  7. mail 2020, SA TÜ Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda, kaebuseks valu paremas õlavarres ja küünarliigese piirkonnas. Kodarluu tikkeljätke murru kahtluse tõttu paigaldati käele lahas (kd 1, tl 30).
  8. juunil 2020 tehti käest uus röntgenülesvõte, kus luuvigastust ei esinenud ning lõplikuks diagnoosiks jäi parema randmeliigese põrutus (kd 1, tl 32-34). Tervisekahjustuse mõiste tuleneb Vabariigi Valitsuse 13.08.2002 määrusega nr 266 kehtestatud „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra“ § 1 lg-st 2, milleks on organismi elundite ja kudede anatoomilise terviklikkuse või nende füsioloogiliste funktsioonide häire, samuti haigus või muu patoloogiline seisund, mis tekib mehaanilise, füüsikalise, keemilise, bioloogilise, psüühilise või muu teguri toimel. Põrutus on välise jõu rakendamisel tekkinud vigastus, mille korral nahk on terve, kuid nahaalused koed vigastatud. Seega esines K.K. l tervisekahjustus.
  9. U.L seab kahtluse alla K.K. l käevigastuse olemasolu, väidetavalt luumurru, kuna ta koostas protokolli ja hoidis käes mappi (kirjutamise alust). Esmalt tuleb märkida, et U.L räägib eksitavalt luumurrust, kuna sellist vigastust K.K. l ei esinenud, oli vaid esialgne kahtlus luumurrule. Teiseks mõõtis A.P. U.L-il joovet ja K.K. koostas selle kohta protokolli enne seda, kui U.L kannatanut ründas. Seega ei ole U.L-i väited asjakohased.
  10. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et U.L-i tegevuse ja kannatanul diagnoositud randmeliigese põrutuse vahel puudub põhjuslik seos. Randmeliigese põrutuse tekitas kannatanule U.L , haarates tal jõuliselt paremast randmest. Asjaolu, et U.L oli agressiivne ja tegutses K.K. t käest haarates, seda väänates ja teda esikust välja lükates jõuliselt, tunnistavad nii kannatanu kui ka tunnistaja A.P. . Seda, et haare oli tugev, näitab samuti kannatanu käe väänamine, mille tõttu käsi oli ebaloomulikus asendis ja U.L hoidis kannatanu kätt jäigalt paigal. Selleks pidi süüdistatav jõudu rakendama. Selleks väliseks jõuks, mis randme põrutuse tekitas, oligi süüdistatava tugev haare, randme pigistamine. K.K. tunnistas kohtus ütlusi andes, et ranne oli hell, öösel magades läks valu nii tugevaks, et külmas hoidmine ei aidanud ja seetõttu läks järgmisel hommikul arsti juurde. Vaid käest kinni hoidmine teisele inimesele selliseid vaevusi ei põhjustaks.
  11. Mõlemad, nii valu tekitamine kui tervise kahjustamine täidavad

§ 121lg 1 objektiivse koosseisu.

Kuna U.L kasutas tahtlikult sellist vägivalda võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega, vastab tema tegevus

§ 274lg 1 tunnustele.

38. Kaitsja leiab, et U.L-i tegu ei ole õigusvastane

§ 31

lg 1 kohaselt, kuna ta oli eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus, nimelt arvas ta maskideta kriminaalhooldusametnikke oma majast välja juhatades, et tegutseb hädakaitseseisundis. 39. Ringkonnakohus kaitsja sellise käsitlusega ei nõustu.

§ 28

lg-st 1 tulenevalt tekib hädakaitseõigus juhul, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele. Seega tuleb tuvastada, kas kriminaalhooldusametnikud ohustasid 9 oma käitumisega U.L-i , kas nende tegevus oli õigusvastane. U.L oli allutatud Tartu Maakohtu

  1. juuli 2019 otsusega käitumiskontrollile koos kohustustega mitte tarvitada katseajal alkoholi ja alluda 8 kuu jooksul elektroonilisele valvele (kd 1, tl 89-91). KrHS § 261 lg 1 annab kriminaalhooldajale õiguse kontrollida kriminaalhooldusaluse poolt alkoholi tarvitamise keelu täitmist ja tuvastada alkoholi tarvitamine, sh indikaatorvahendit kasutades. Seda K.K. ja A.P.
  2. mai 2020 hilisõhtul kella 23 paiku U.L-i elukohas tegidki. U.L-il oli kriminaalhooldusalusena kohustus alkoholi tarvitamise kontrolli protseduurile alluda. U.L-i väited selle kohta, et ta ei saanud aru, et tegemist on kriminaalhooldusametnikega, ei ole tõsiseltvõetavad. U.L oli mõlema ametnikuga varem kriminaalhoolduse toimingute tegemisel korduvalt kohtunud. Nii oli K.K. teostanud alkoholi kontrolli 25.04.2020, A.P. 06.05.2020 (kd 1, tl 79-81). A.P. ütluste kohaselt käisid nad mitmel korral U.L-i elukohas elektroonikaseadmeid vahetamas ning nad ütlesid ka
  3. mail talle, et on kriminaalhooldusametnikud. K.K. sõnul üritas ta samuti töötõendit näidata, kuid U.L ei soovinud seda vaadata.
  4. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalhooldusametnikud K.K. ja A.P. ei kandnud sellel ajal maski. Samas ei nähtu kohtuistungil uuritud tõenditest, et maskide mittekandmine oleks üldse teemaks olnud. Ainsana on seda väitnud U.L oma ütlustes, et ta küsis kriminaalhooldusametnikelt, miks neil maski ees ei ole. K.K. ja A.P. seda ei kinnita. Samuti ei esitanud U.L selliseid kaebusi sündmuskohale tulnud politseiametnikule Taivo Rosile. Seega on etteheide maskide puudumise kohta U.L-i poolt hiljem väljamõeldud põhjus, miks ta kriminaalhooldusametnikku ründas.
  5. KrHS § 26 1 lg 1
  6. lause kohaselt lähtutakse alkoholi või narkootikumide tarvitamise tuvastamisel korrakaitseseaduse (KorS) §-des 38–41 sätestatud korrast. Nimetatud sätted reguleerivad seda, kuidas tuleb joove tuvastada, kuid ei anna õigust isiku tahte vastaselt tema eluruumi siseneda. Juhul kui kriminaalhooldusalune ei allu kriminaalhooldusametniku kontrollile oma elukohas, tuleb seda käsitleda käitumiskontrolli nõuete rikkumisena. Kriminaalhooldusametnikud ei sisenenud U.L-i elamusse, vaid teostasid alkoholi tarvitamise kontrolli ja täitsid selle kohta protokolli õues trepil. Kuigi U.L väljendas oma rahulolematust, allus ta kontrollile ja puhus indikaatorvahendisse. Tõsisem konflikt tekkis alles siis, kui indikaatorvahendi kasutamise protokoll oli täidetud ja K.K. soovis sellele U.L-i seletust ning allkirja. U.L võttis nii protokolli kui ka kirjutamise aluse ja läks sellega tuppa ega naasnud. U.L-i käitumise tulemusena sattus kriminaalhooldusametnik hädakaitseseisundisse – ohus oli tema valdusse antud vara, mapp ning koostatud protokoll. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 41 lg 1 kohaselt võib valdaja oma valdust omavoli vastu kaitsta. Asjade tagasi saamiseks siseneski ametnik K.K. U.L-i elamu koridori pärast seda, kui oli teda korduvalt hüüdnud. Selline kaitsetegevus oli vajalik, sobiv ja ka säästvaim viis oma vara tagasi saamiseks.
  7. U.L-il puudus igasugune alus arvata, et kriminaalhooldusametnik kujutab endast talle mingit ohtu. Olukorras, kus kriminaalhooldusametnik teda hüüdis ja ta ka vastas sellele (K.K. sõnul nii viisakalt kui ka vähem viisakalt), ei saanud U.L ka ekslikult arvata, et on hädakaitseseisundis ja tema vastu toimub rünne, mille tõrjumiseks on ta õigustatud jõudu kasutama. Ehk teisisõnu ei ole võimalik öelda, et U.L oli reaalselt eksimuses, mistõttu on tuginemine

§ 31lg-le 1 välistatud.

Tema põhjendused soovist end kaitsta on vastuolus tema käitumisega. Kui ta oleks nakatumise hirmus tahtnud vältida kontakti teiste inimestega, nagu ta väidab, oleks piisanud suusõnalisest selgitusest ja kriminaalhooldusametnikule protokolli ning mapi tagastamisest. U.L aga käitus vastupidiselt – selle asemel, et hoida distantsi, tekitas kannatanuga füüsilise kontakti. 10

  1. U.L-i käitumist võis mõjutada tema varasem ebaõnnestunud kriminaalhoolduse kulg, millest oli tekkinud mõningane vaenulikkus kriminaalhooldusametnike vastu, samuti mure oma tervise pärast, aga ka tarbitud alkohol. U.L-il tuvastati alkoholi sisalduseks väljahingatavas õhus 0,95 mg/l kohta (kd 1, tl 39). Kõik see aga ei õigusta tema käitumist. Tema tervisest tulenevat rasket isiklikku olukorda on maakohus arvesse võtnud karistuse mõistmisel.
  2. U.L-ile esitatud T.V. i ähvardamise süüdistuses leiab kaitsja esmalt, et süüdistusest ei ole täpselt aru saada, millise käitumisaktiga või verbaalse teoga U.L T.V. it ähvardas ja kas selle sisuks oli tapmisega või tervisekahjustusega ähvardamine.
  3. KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (Riigikohtu 07.02.2018 otsus asjas 1-171327 p 13). Ringkonnakohtu hinnangul vastab U.L-ile esitatud süüdistus eeltoodud nõuetele. Selles toodud teo kirjelduse pinnalt on võimalik hinnata, kas selliselt lausutud sõnad täidavad

§ 120objektiivse koosseisu.

Süüdistusest nähtub ka, et prokuratuur hindas ähvardust ohtlikuks nii kannatanu elule kui tervisele, märkides: „Kriminaalhooldusametnik T.V. tundis ohtu enda elule ja tervisele, kuna teadis, et eelmisel päeval kasutas U.L füüsilist vägivalda kriminaalhooldusametniku K.K. suhtes ning kuna kõnes oli mainitud ka T.V. i tütart.“

  1. Maakohus on U.L-i lausutud ähvardussõnu analüüsinud ja jõudnud seisukohale, et nendes sisaldus ähvardus, et U.L ise või tema palvel keegi teine võib pärast tema poolt karistuse ärakandmist teha T.V. ile või tema tütrele midagi sellist, mis ohustab nende elu või tervist. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et nende ähvarduste sisuks on teise isiku ründamine. Erinevalt maakohtust ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga võimalik kindlalt öelda, et U.L ähvardas kannatanut tapmisega. Kasutatud väljenditest - pead hakkama üle õla vaatama, kunagi on kättemaksu aeg ja kohtupäev, oma kohtupäeva te saate – ei ole võimalik tapmisähvardust välja lugeda. Küll aga on üheselt mõistetav, et üle õla peab vaatama isik, keda ähvardab füüsiline rünnak kättemaksuks tehtu eest ja see tuleb vältimatult (oma kohtupäeva te saate). Füüsiline rünnak aga kahjustab reeglina ka rünnatava tervist. Kuigi U.L ei konkretiseerinud, mida ta täpselt silmas peab, kuidas kannatanut konkreetselt rünnatakse, väljendas ta väga selgelt kahju tekitamise võimalust pärast tema vabanemist.
  2. Ähvardamise eesmärk on teises inimeses hirmutunde tekitamine. U.L oli veenev oma eesmärgi saavutamisel. Ta kasutas erinevaid väljendeid korduvalt, et kannatanu teda ikkagi tõsiselt võtaks. Tegemist ei olnud juhuslikult lausutud ühekordse sõnakasutusega. Veenvust lisas tütre mainimine – keegi vanematest ei soovi, et tema laps satuks kuidagi ohtu. T.V. i sõnul ei tundnudki ta algul hirmu, kuid hirm hakkas tal siis, kui U.L kaasas sellesse tema lapse, sest ei ole keeruline välja uurida, kus laps parasjagu viibib. Tema teada ei olnud tütre olemasolu U.L-ile teada. Asjaolu, et kannatanu tundis hirmu, kinnitavad tunnistaja 11 G.K. i ütlused. Ta viibis kõne ajal T.V. iga samas kabinetis, kuulis osaliselt U.L-i sõnu ning nägi, et T.V. oli pärast seda väga kohkunud, oli endast väljas, ei osanud ennast isegi väljendada. Selleks, et kannatanu saaks aru, et ta on võimeline ähvarduse täide viima, andis U.L kannatanule mõista, et tema ise seda täide ei vii, vaid kasutab teisi vanglas karistust kandvaid isikuid neile selle eest makstes, kuna tal on raha. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline ähvardus kogumis tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Maakohtul on õigus selleski, et ähvarduse veenvuse hindamisel pole tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus või mitte.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga selles, et kannatanul ei olnud põhjust karta ähvarduse täideviimist, kuna talle oli teada U.L-i tervislik seisund ja see, et tal puudub eelnev vägivaldne minevik. U.L ei lubanud ähvardust ise täide viia, vaid kasutada selleks teisi isikuid, mistõttu ei oma tema füüsiline võimekus erilist tähtsust. Samas teadis kannatanu seda, et U.L on võimeline kriminaalhooldusametnikku füüsiliselt ründama, kuna ta oli informeeritud süüdistatava eelmise päeva rünnakust K.K. le. Vaimne ebastabiilsus pigem suurendab võimalust, et ähvardaja viib oma kavatsuse täide, kuna ta ei käitu ratsionaalselt vaid oma emotsioonidest ajendatuna.
  4. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et U.L ähvardas tahtlikult T.V. it, kui temale määratud kriminaalhooldusametnikku tervisekahjustuse tekitamisega (

§ 120

alt 2) seoses tema ametikohustuse täitmisega, mis täidab

§ 274lg 1 koosseisu.

Kuna U.L oli päev varem kasutanud füüsilist vägivalda teise kriminaalhooldusametniku K.K. suhtes, on tegemist

274 lg 2 p-s 3 ette nähtud kvalifitseeriva asjaoluga – korduvusega. 50. Ringkonnakohus leiab, et U.L-ile karistuse mõistmisel on maakohus arvestanud kõiki

§ 56lg-s 1 ettenähtud asjaolusid ja selle muutmiseks alust ei ole.

Maakohus on õigesti hinnanud U.L-i süü suuruse keskmiseks. K.K. le ei põhjustanud U.L oma tegevusega mitte ainult valu vaid ka tervisekahjustuse. Ta ei piirdunud ainult T.V. i ähvardamisega vaid rõhus ka sellele, oht võib ähvardada tema tütart. Sellises olukorras tunneb iga lapsevanem suuremat hirmu. Maakohus mõistis U.L-ile

§ 274

lg 2 sanktsiooni keskmisest, milleks on 3 aastat vangistust, oluliselt väiksema, s.o 2 aasta pikkuse vangistuse, võttes

§ 57

lg 1 p 4 alusel karistust kergendava asjaoluna arvesse tema tervislikku seisundit kuritegude toimepanemise ajal. U.L-il oli diagnoositud pahaloomuline kasvaja ning teda oli lähiajal ees ootamas operatsioon. Selline teadmine muudab inimese kergemini haavatavaks, mistõttu on raskem oma emotsioone kontrollida ja jääda rahulikuks. 51. U.L pani tahtlikud kuriteod toime katseajal, mistõttu tuli talle mõista

§ 65

lg 2 alusel liitkaristus, mida maakohus ka tegi, saades nii kandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat 2 kuud ja 17 päeva vangistust. Maakohus märkis õigesti, et üle 2 aasta pikkust vangistust ei ole

§ 69lg 1 kohaselt võimalik üldkasuliku tööga asendada.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et U.L-i ei ole võimalik karistuse kandmisest vabastada ei tingimisi ega üldkasulikku tööd kohaldades. Kõne alla saaks tulla karistuse kandmisest tingimisi vabastamine vaid käitumiskontrolli kohaldamisega. Kuna U.L pani toime uued tahtlikud kuriteod katseajal, oleks maakohus saanud

§ 74

lg 5 alusel U.L-i mõistetud karistusest tingimisi vabastada vaid koos elektroonilise valve kohaldamisega. Sellist nõusolekut maakohtul ei olnud. Kaitsja möönis selle meetme sobimatust elektroonilise valve kõrgete nõudmiste tõttu nii maakohtu istungil kohtuvaidlustes kui ka apellatsioonis.

  1. Praeguseks on U.L-il varasem karistus küll ära kantud, kuid see ei anna alust maakohtu poolt mõistetud karistust tühistada. Riigikohus on oma
  2. jaanuari 2021 otsuse nr 12 1-19-4150 punktis 27 öelnud, et karistuse valik saab korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Midagi sellist ringkonnakohus ei tuvastanud. Nii nagu öeldud, vastab mõistetud karistus U.L-i süü suurusele, karistuse kandmisest tingimisi vabastamise välistas elektroonilise valve kohaldamiseks vajaliku nõusoleku puudumine ning üldkasuliku töö kohaldamise üle 2 aasta pikkune liitkaristus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selleski, et U.L-i varasem käitumine näitab, et ta ei ole võimeline kriminaalhoolduse nõudeid järgima.
  3. U.L on apellatsioonis viidanud liiga suurtele menetluskuludele, mis on põhjustatud kannatanute esindaja osalemisest kriminaalmenetluses. Sisulisi argumente ega taotlust nende vähendamiseks ta ei esitanud. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kannatanutele ei saa ette heita seda, et nad valisid endale esindaja. KrMS § 41 lg 1 kohaselt võib füüsilisest isikust kannatanu osaleda kriminaalmenetluses isiklikult või esindaja kaudu ning isiklik osalemine ei võta temalt õigust omada esindajat. Kannatanu esindaja osavõtt kriminaalmenetlusest on üsna tavapärane. Meelevaldne on sellest järeldada, et esindaja võeti seetõttu, et kriminaalhooldusametnikud on oma tööd tehes millegi vastu eksinud või et sellega soovitakse kohut mõjutada.
  4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14.12.
  5. a määruse nr 1-17-7077 punktis 80 selgitanud, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.06.
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kriminaalasja nr 3-1-1-58-15 punktis 14 asus Riigikohus seisukohale, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44 koos viitega varasemale praktikale). Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.
  8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-179-14, p 45), ühe tööühiku hinda kui ka õigusteenuse vajalikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.03.
  9. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-14, p 29.3).
  10. Kuivõrd valitud esindaja kulude hüvitamise aluseks on samuti KrMS § 175 lg 1 p 1, tuleb eelmärgitud põhimõtetest lähtuda ka kannatanu esindaja menetluskulude põhjendatust ja suurust hinnates. Kannatanute esindaja taotles osutatud õigusteenuste hüvitamist 3248 euro ulatuses (kd 1, tl 153-156). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et see on põhjendatud. Taotlusele on lisatud 2 arvet koos spetsifikatsioonidega. Õigusabi on osutatud tunnihinnaga 160 eurot (ilma käibemaksuta), mis vandeadvokaadi tunnihinnana ei ole ülemäära suur. Esimese arve aluseks on kriminaalasja toimikuga tutvumine, tõendite analüüs, kannatanutega kohtumine, kohtuistungiks valmistumine, komandeering Otepäält Tartusse ja Tartust Tallinnasse ning maakohtu istung 08.03.2021 (3 tundi), kokku 9 tundi 15 minutit. Teise arve aluseks on ettevalmistus maakohtu 12.04.2021 istungiks, komandeering Tallinn-Tartu-Tallinn ning maakohtu istung (4 tundi), kokku 8 tundi 40 minutit. Kohtuistungi aja on kannatanute esindaja arvestanud õigesti, sh võtnud arvesse lõunaks tehtud vaheaegu. Ka ei saa ülemäära pikaks hinnata esindaja poolt sõidule kulutatud aega Tallinn -Tartu marsruudil 2 tundi 5 minutit ja Otepää-Tartu 40 minutit. Arvestades seda, et tegemist on kahe kannatanu esindamisega, 13 süüdistused on erineva sisuga, on esindaja poolt materjalidega tutvumiseks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks, sh konsultatsiooniks kokku kulunud aeg 4 tundi igati mõistlik. Seega puudub alus kannatanute esindajale makstud tasu vähendamiseks. Maakohus on põhjendatult selle kulu välja mõistnud KrMS § 180 lg 1 alusel U.L-ilt . Samas on maakohus arvesse võtnud ka U.L-i töövõimetust ning jätnud riigi kanda nii tema kaitsja tasu kui ka poole sundrahast ning andnud väljamõistetud menetluskulude tasumiseks maksimaalse tähtaja, milleks on üks aasta.
  11. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
  12. mai 2021 otsus muutmata ning U.L-i ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Seoses eeltooduga jääb rahuldamata ka kaitsja taotlus U.L-ile hüvitise väljamõistmiseks SKHS § 5 lg 1 p 1 alusel. See aktualiseeruks vaid isiku õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 199 lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel.
  13. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha menetluskulude põhjendatuse ja väljamõistmise osas. apellatsioonimenetluses tekkinud
  14. U.L-i kaitsja esitas 20.10.2021 Tartu Ringkonnakohtule kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega ja protokollidega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 660 minutit, mille eest taotleb tasu 324 eurot. 20.10.2021 kohtuistungil osalemise eest taotleb kaitsja 120 minuti eest 108 eurot.
  15. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja tasutaotlus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuna ringkonnakohtu 20.10.2021 istung kestis planeeritust vähem aega, kella 10.00-st kuni kella 11.29-ni, s.o 89 minutit. Seega on istungil osalemise eest väljamaksmisele kuuluva tasu suuruseks 80,10 eurot. Kokku on riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasu 404.10 eurot, millele lisandub käibemaks 80,82 eurot, s.o 484,92 eurot
  16. Kannatanute esindaja vandeadvokaat Aivar Pilv palub U.L-ilt välja mõista K.K. ja T.V. i apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks 1620 eurot. Taotluse kohaselt osutas esindaja kannatanutele õigusteenust 7 tundi 5 minutit tunnihinnaga 160 eurot, s.o kokku 1133,33 eurot ja komandeering Tallinn-Tartu-Tallinn 2 tundi 10 minutit tunnihinnaga 100 eurot, kokku 216,67 eurot. Sellele lisandub käibemaks 270 eurot. Arve on esitatud Tartu Vanglale. Spetsifikatsiooni kohaselt kulus esindajal apellatsioonide ja taotlustega tutvumiseks ja kohtuistungiks ettevalmistamiseks 3 tundi, kriminaalasja toimikuga tutvumiseks 1 tund 5 minutit, maakohtu otsusega tutvumiseks ja seisukohtade koostamiseks ringkonnakohtu istungiks 40 minutit, menetluskulude nimekirja koostamiseks 20 minutit ning kohtuistungiks 2 tundi.
  17. Ringkonnakohus leiab, et vandeadvokaadi tunnitasu 160 eurot (ilma km-ta) ei ole ülemäära suur ja jääb mõistlikkuse piiridesse. Ka on kõik esindaja poolt tehtud toimingud olnud vajalikud ning nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Vähendada tuleb vaid kohtuistungile kulunud aja eest makstavat tasu, kuna istung jäi prognoositust lühemaks. Kohtuistungil osalemise eest on esitatud taotlus 2 tunni eest summas 320 eurot. Kuna kohtuistung kestis 1 tund ja 29 minutit, on eelmärgitud aja eest õigusabi tasu suuruseks 237,33 eurot. Kokku osutas esindaja kannatanutele õigusabi 6 tundi 34 minutit, mille eest tuleb tasuda 1050,66 eurot, lisaks komandeeringukulu 216,67, kokku 1267,33 eurot. Sellele lisandub käibemaks 253,47 eurot, kokku on kannatanu esindaja põhjendatud tasu 1520,80 eurot. 14
  18. Kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 ettenähtud lahend, jäävad KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati. Arvestades menetluskulude kogusuurust ja seda, et U.L on töövõimetu, käib kõigi nende tasumine talle ilmselgelt üle jõu, mistõttu jätab ringkonnakohus KrMS § 180 lg 3
  19. lause alusel osa neist riigi kanda, s.o kaitsjatasu 484,92 eurot. U.L-ilt tuleb välja mõista kannatanute esindaja tasu 1520,80 eurot Tartu Vangla kasuks. (allkirjastatud digitaalselt) 15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.