Obsah (10)

§ 436§ 235§ 457§ 386§ 122§ 132§ 173§ 163§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja 2 milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama sätte lg 2 järgi TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
2. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas. Pärnu Maakohtu 14.11.2013 määrusega maksekäsu asjas nr 2XX-XXX mõisteti hagejalt välja põhinõue summas 950 eurot, seisuga 14.11.2013 sissenõutavaks muutunud viivis summas 206,10 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulu 20 eurot, kokku 1 221,90 eurot. Samuti mõisteti hagejalt välja viivis määras 0,06% päevas summalt 950 eurot alates 15.11.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületa avalduses esitatud põhinõuet ja sissenõutavad summad kokku ei ületa summat 6 400 eurot (tl 31). Viidatud täitedokumendi ja kostja avalduse alusel on kohtutäitur alustanud hageja suhtes sundtäitmist täiteasjas nr 031/2014/54 (tl 98). Vaidlust ei ole selles, et kohtumäärusega hagejalt väljamõistetud summa 1 221,90 eurot (so põhinõue summas 950 eurot, seisuga 14.11.2013 sissenõutavaks muutunud viivis summas 206,10 eurot, riigilõiv 45 eurot ja menetluskulu 20 eurot) on sundtäitmise käigus täielikult täidetud 10.08.2020 (tl 99 pöördel).
3. Kuivõrd maksekäsus kindla summana väljamõistetud summa tasuti täiturile lõplikult 10.08.2020, palus kostja hagejalt 14.08.2020 sisse nõuda maksekäsuga väljamõistetud lisanduva viivise määras 0,06% päevas summalt 950 eurot alates 15.11.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni ulatuses, et kõrvalnõuded kokku ei ületa avalduses esitatud põhinõuet. Kostja osundas, et tema arvutuste kohaselt on lisanduv viivis 806,16 eurot, kuid arvestades seda, et täitedokumendi kohaselt kõrvalnõuded ei tohtinud ületada põhinõuet, palus kostja hagejalt sisse nõuda 743,09 eurot (tl 99).
4. Hageja põhiväide on see, et täitemenetluse nr 031/2014/54 käigus on Soome Vabariigi riigiasutus X sissenõudja kasuks teinud hageja kontolt otse sissenõudjale väljamakseid 05.12.2017 summas 82,40 eurot ja 11.12.2018 summas 178,35 eurot. Hageja on esile toonud, et täitemenetluse kestel välisriigist sisse nõutud summade arvel oleks pidanud vähendama täitmisel olevat põhinõuet, mitte aga tulevikus tekkivat viivisnõuet, millist nõuet ei olnud viimase makse laekumise ajaks (11.12.2018) täitemenetlusse veel esitatudki (viivisnõude esitas kostja kohtutäiturile 11.08.2020). Seega ei olnud täitemenetlus täiendavate viiviste nõudes enne 11.08.2020 alanudki ja Soomest laekunud summade arvel pidi vähenema täitmisel olnud põhinõue. Hageja hinnangul peab kostja viivisnõude arvestusse viima sisse parandused, võttes arvesse välisriigist laekunud summade laekumise aega, seejuures arvestusega, et pärast põhivõla osamakse laekumist kostjale ei saa enam tasutud summadelt viivist arvestada.
5. Kohus hagejaga ei nõustu. Iseenesest on hageja õigesti viidanud, et Soome Vabariigist laekunud summad oleksid pidanud minema maksekäsuga hagejalt välja mõistetud 1 221,90 euro katteks, kuid vaatamata sellele ei muutu viivisenõude suurus. Käesoleval juhul on kostja sissenõutava viivise arvutuses võtnud arvesse Soome Vabariigi riigiasutuse X poolt hagejalt kinni peetud summasid, hageja vastupidised väited on ebaõiged. Kohus märgib, et kohtutäiturile esitatud viivisearvutuses on kostja võtnud arvesse Soome Vabariigist kostja kontole 14.12.2018 laekunud summat 175,76 eurot (tl 100). Kostja on esitanud oma konto väljavõtte, mille kohaselt hagejalt detsembris 2017 X poolt kinni peetud 82,40 eurot laekus kostjale alles 14.03.
7. Samas on kostja esitanud alternatiivse viivisearvutuse, milles kostja on arvestanud ka 05.12.2017 laekunud summat 82,40 eurot (tl 106). Alternatiivsest viivisearvutusest nähtub, et isegi kui oletada, et viidatud 82,40 oleks kostjale laekunud 05.12.2017, olnuks kostjal sellegipoolest õigus saada viivist 783,79 eurot, mis on taaskord suurem summa, kui kostjal oli tegelikult hagejalt õigus täitedokumendi alusel hagejalt sisse nõuda so suurem kui 743,09 eurot. Seega oli kostja 3 viivisearvutus iseenesest õige. Kostja on hageja tasutud summasid põhinõude tasumisena arvesse võtnud just nii nagu on hageja õigeks pidanud. Kostja viivisearvestusest nähtuvad põhinõude katteks laekunud summad ja laekumise kuupäevad, viivisearvutus on hõlpsasti kontrollitav. Kohus kontrollis kostja arvutuse üle, ning kostja ei ole viivisearvestuses eksinud. Hageja ei ole esile toonud, et kostja poolt märgitud summade laekumiskuupäevad oleksid valed.
8. Kohus palus 20.05.2022 määrusega hagejal selgelt esile tuua: 1) millises summas on kohtulahendit täidetud sh millises osas on täidetud põhinõuet ja millises osas viivist; 2) mida hagejalt nõutakse (millises summas) ja 3) millise summa osas ei ole hageja nõus. Täiendavalt tuli hagejal välja tuua, milline summa on hageja hinnangul õige. Hageja seda ei teinud ja osundas, et viivisearvestuse peab kohtule esitama kostja, mitte hageja, kellelt viivist nõutakse. Hageja arvates ei nähtu ikkagi kostja viivisearvutusest Soomest väljaspool täitemenetlust otse sissenõudjale üle kantud summad.
9. Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et hagejale piisab omapoolse tõendamiskoormuse täitmiseks, et ta põhistab (st teeb

§ 235

mõttes usutavaks), et sissenõudjal (kostjal) ei pruugi nõuet olla, misjärel on kostjal kohustus tõendada, et tal on hageja vastu sissenõutav nõue (sh kõrvalnõuete osas) ulatuses, milles ta soovib täitemenetlust läbi viia. Käesoleval juhul on hageja põhistanud, et väljaspool Eesti täitemenetlust on temalt kinni peetud 05.12.2017 summas 82,40 eurot ja 11.12.2018 summas 178,35 eurot (tegelik laekumine kostja kontole 14.12.2018 summas 175,76 eurot, hageja sellele vastu vaielnud ei ole). Kostja on esitanud omapoolsed arvutused, millest kohus näeb, et kostja on neid laekumisi põhinõude kustutamisena arvesse võtnud ning teinud viivisearvutused nende summade laekumisi arvestades. Seega, kui hageja ei nõustu kostja viivisearvutusega tulnuks tal vähemalt väita, mis on tema hinnangul see õige arvutuskäik. Hageja seda teinud ei ole. Kohus märgib, et kostjal on õigus nõuda täiendavat viivist Pärnu Maakohtu 14.11.2013 maksekäsust tsiviilasjas nr 2-XX-XXX tulenevalt. Kostja õigus on leidnud ka tuvastamist Harju Maakohtu menetluses olnud tsiviilasja nr 2-XX-XXX tsiviilasja raames (tl 101105). Samade poolte vahel toimunud vaidluses leidis kohus, et puudub alus viivisemäära muutmiseks samuti ka alternatiivse nõude viiviste vähendamiseks.

§ 457

lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on kostja täiendava viivise nõue 743,09 eurot iseenesest õige ning põhjendatud.

1. Samas on kostja möönnud, et hageja väide on õige selles, et pärast eelpool viidatud ja Eesti kohtutäiturile teatamata jäänud laekumist summas 175,76 eurot jätkas kohtutäitur sissenõudjale välisriigist üle kantud summa sissenõudmist põhivõlana, mistõttu on tekkinud olukord, kus hagejalt on välisriigis täitemenetluse ajal sisse nõutud ja kostjale üle kantud summa on sisse nõutud põhivõlana ka täitemenetluses, s.o kahekordselt. Kuivõrd käesolevaks ajaks on selgunud, et Soome täitemenetluse raames on kostjale laekunud 14.12.2018 175,76 euro ja 14.03.2022 82,40 eurot, loeb kostja osaliselt tasutuks täiendava viivise nõude. Kostja täiendava viivise nõude jääk seega 484,93 eurot (743,09-175,76-82,40). Kohus nõustub, et nimetatud ulatuses on sundtäitmine igati põhjendatud. Kohus leiab, et enne 14.03.2022 laekumist oli sundtäitmine põhjendatud summas 567,33 eurot (743,09 -175,76). Kostja on selgitanud, et on kohtutäiturit teavitanud, et käesoleval ajal on nõude jääk on 484,93 eurot. Seega oli kostja viivisearvutus, mille ta esitas 10.08.2020 kohtutäiturile õige, kuid kostja jättis arvestamata, et summa 175,76 oli selleks ajaks laekunud kahekordselt.
2. Hageja on märkinud, et ei saa vastutada välisriigist temalt sisse nõutud summa üle kandmata jätmise eest ega maksma viivist hagejalt faktiliselt sisse nõutud summa kostjale üle kandmata jätmise ajalise perioodi eest, sest selles puudub hageja süü. Kohtule on arusaamatu, kuidas vastutab selle eest hageja hinnangul kostja. Ei saa olla kuidagi kostjale etteheidetav, et Soome Vabariigi täiteasutus ei kandnud õigel ajal üle aastal 2017 kinnipeetud summat vaid tegi seda 4,5 aastat hiljem. Kohus nõustub kostjaga selles, et ilmselt laekub kosja kontole iga päev tuhandeid makseid, mistõttu võib jääda mõni makse tähelepanuta. Kohus ei näe siin kostja erilist pahatahtlikkust, vastuvõtuviivitust ega hea usu põhimõtte rikkumist, seega ei saa täiendav viivisnõue olla tervikuna põhjendamatu või ebaseaduslik. On sissenõudja kohustus kontrollida enne nõude sundtäitmisele 4 esitamist nõude suurust. Kui sissenõudja eksib, võib tema vastu esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, kuid see ei muuda tervet nõuet veel olematuks või ebaseaduslikuks.
3. Eeltoodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 031/2014/54 on põhjendatud osaliselt. Tunnistada täiteasja sundtäitmine lubamatuks summas 258,16 eurot, sundtäitmine jätkub rahuldamata nõude osas summas 484,93 eurot.
4. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 20.

§ 386

lg 4 järgi kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohus tagas 14.02.2022 määrusega hagi ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 031/2014/54 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni viiviste nõude summas 260,75 eurot ulatuses ja lisanduvate viiviste nõudes. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb tühistada ka kohaldatud hagi tagamise abinõu. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 21. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 132

lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Hageja on esile toonud, et taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise viiviste summas 260,75 eurot ulatuses, seega on hagi hind 260,75 eurot. Menetluskulude jaotus 22.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et arvestades antud kaasuse asjaolusid, seda, et viivisesumma oli iseenesest õige, kuid kostja jättis 10.08.2020 lisanduva viivisesumma kohtutäiturile teatamisel tähelepanuta, et summa 175,76 oli tasutud kahekordselt on õiglane jätta menetluskulud poolte endi kanda. 23.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson, kohtunik 5