1-24-2512/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuulutamise aeg 18.02.2025 Kohtuasja number 1-24-2512 Kohtukoosseis Ingrid Kullerkann, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kohtuasi ja menetlusliik Kriminaalasi Mait Põdra süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtuotsus Tartu Maakohtu 28.08.

1. a otsus Süüdistatav Mait Põder, isikukood 38906116027; elukoht: XXX; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; töökoht: Viiratsi Saeveski AS, kuivati operaator; karistatus: kehtivad kriminaalkaristused Eesti Vabariigis puuduvad; tõkend: ei ole kohaldatud Apellandid süüdistatava riigi õigusabi korras määratud kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, apellatsioon Teised apellatsioonimenetluse pooled prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa; alaealise kannatanu X.X. i seaduslik esindaja A.K. Menetluse liik kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Jätta Tartu Maakohtu 28.08.
3. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
4. Määrata Sikuti Advokaadibüroo OÜ-le vandeadvokaadi Mart Sikuti poolt apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 263,52 eurot (sh käibemaks 47,52 eurot).
5. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista menetluskulude katteks Mait Põdralt Eesti Vabariigi kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 263,52 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täitmata, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebekord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
6. Mait Põtra (Põder) süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 120 lg 1 järgi tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises. 02.07.2023 pealelõunasel ajal Viljandi maakonnas Mulgi vallas Kamara bussipeatuse juures ähvardas ta relvataolise esemega 12-aastast X.X. it, suunates selle talle otsaette. Ähvarduse tagajärjel tundis X.X. suurt hirmu ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Mait Põder oli kannatanule tundmatu, ärritunud ning hoidis relvataolist eset kannatanu otsaees. Maakohtu otsus
7. Tartu Maakohtu 28.08.
8. a otsusega tunnistati Mait Põder süüdi KarS § 120 lg 1 järgi, kvalifitseerides tema teo KarS § 120 lg 1 koosseisu I alternatiivina, s.o tapmisega ähvardamisena, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Maakohus mõistis Mait Põdrale rahalise karistuse 250 päevamäära, s.o 9425 eurot. KarS § 73 lg 1-3 alusel kuulub kohesele ärakandmisele rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 3770 eurot. Ülejäänud osa karistusest ei pöörata täitmisele, kui Mait Põder ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 66 lg 1 alusel kuulub koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline karistus 3770 eurot tasumisele ositi 1 aasta jooksul.
9. Menetluskuludena mõisteti Mait Põdralt riigi tuludesse sundraha 1230 eurot ja riigi õigusabi tasu 878,40 eurot, s.o kokku 2108,40 eurot, mis tuleb tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust.
10. Maakohtu hinnangul on kannatanu X.X. i ütlused tema suhtes relvataolise esemega ähvardamise toimepanemise kohta detailsed ja selged ning riimuvad olulises osas koos temaga sündmuskohal viibinud alaealiste tunnistajate B.P. u ning K.J. u ütlustega. Nii kannatanu kui B.P. u ning K.J. u ütlustest tuleneb üheselt, et ajal, kui nad viibisid Mõisaküla teeristis olevas bussipeatuses, sõitis nende juurde musta värvi sõiduauto BMW, mida juhtis naisterahvas. Autost väljus meesterahvas, kes tundus alaealistele olevat kuri ja agressiivne, ning läks kannatanu juurde ja suunas relva (püstolit meenutava relvataolise eseme) kannatanule otsaette. Nii kannatanul kui ka tunnistajatel tekkis meesterahva käitumise tõttu hirm. Kannatanu ütlused süüdistusaktis kirjeldatud ajal ja kohas toimunud relvataolise esemega ähvardamise ning sellele järgnevate sündmuste osas kattuvad tema seadusliku esindaja A.K. i ütlustega.
11. Kohus märkis, et kannatanu ning tunnistajate B.P. u ja K.J. u ütlused täielikult ei riimu. Ütlustes on üksikuid, mitteolulisi ebakõlasid osas, mis puudutavad sündmusi enne süüdistatava sündmuskohale saabumist ja pärast tema poolt sündmuskohalt lahkumist. Eelmärgitu tõttu aga ei ole põhjust kannatanu ja tunnistajate ütlusi pidada ebausaldusväärseteks.
12. Kohus leidis, et vastuolu tõttu kannatanu ja tunnistajate kohtuistungil antud ütlustega tuleb tõendikogumist välja jätta süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole relva (ega relvataolist eset) kannatanule otsaette suunanud ja sellise teoga kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud ning, et ta ei olnud enne sündmuskohale saabumist alkoholi 2 tarvitanud. Samuti tuleb vastuolu tõttu muude tõenditega tõendikogumist välja jätta süüdistatava elukaaslase tunnistaja S.S. e ütlused selles, et autost väljudes süüdistataval midagi käes ei olnud ning süüdistatava ütlused selles, et sündmuskohal autost väljudes tema relvaga kedagi ei ähvardanud ning tal võis autost väljudes üksnes sigaret käes olla.
13. Mait Põtra süüdistatakse tervisekahjustusega tekitamisega ähvardamises. Siinjuures on oluline, millist vahendit ja viisi süüdistatav ähvardamise toimepanemiseks kasutas ehk teisisõnu – millisesse kannatanu keha piirkonda Mait Põder tema käes oleva relvataolise eseme suunas. Tõendamist on leidnud, et süüdistatava toimepandud teo objektiivse teokoosseisu moodustab relvataolise eseme suunamine kannatanule otsaette. Relva võimalikul kasutamisel ehk ähvarduse täideviimisel võib suure tõenäosusega järgneda isiku surm. Kuna õiguskirjanduse ja kohtupraktika seisukohalt tapmisega ähvardamisena saab käsitada juba püstoli näitamist, siis puudub igasugune kahtlus, et relvataolise eseme kannatanule otsaette suunamine täidab tapmisega ähvardamise koosseisu.
14. X.X. i sõnul tekkis tal süüdistatava käitumise tõttu suur hirm, kuna ta kartis, et võib surma saada. Kannatanu ja kannatanu seadusliku esindaja ütlustest nähtub veel seegi, et relvataolise esemega ähvardamise sündmus mõjutas kannatanu psüühikat selliselt, et ta kartis pärast temaga toimunud sündmust pimedas olla ja ei soovinud mõne aja vältel üldsegi väljas käia, kartes süüdistatavaga kohtumist.
15. Eeltoodut kokkuvõttes leidis kohus, et Mait Põdra tegu on hinnatav tapmisega ähvardamisena KarS § 120 lg 1 koosseisu I alternatiivina. Seega tuleb süüdistuses kirjeldatud Mait Põdra tegu ümberkvalifitseerida tapmisega ähvardamisena, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.
16. Mait Põder pani alaealise kannatanu X.X. i suhtes ähvardamise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.
17. Mait Põdra puhul ei ole otstarbekas vangistuse kohaldamine, kuna isikul on kindel töökoht ja sissetulekud rahalise karistuse tasumiseks. Süü suuruse hindamisel võttis kohus arvesse, et karistusregistri teate kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused Eesti Vabariigis puuduvad, küll aga omab Mait Põder 3 kehtivat välisriigi karistust. Kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates tuleb Mait Põdra süüd hinnata keskmiseks, võttes arvesse süüd suurendava asjaoluna, et ta on kuriteo toimepannud otsese tahtlusega, ning süüd vähendava asjaoluna, et süüteo toimepanemisest on möödunud pikem ajavahemik – üle ühe aasta, mille vältel on isik käitunud seaduskuulekalt ning asjaolu, et isikul Eesti Vabariigis kehtivad süüteod puuduvad. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud KarS §-de 57 ja 58 järgi puuduvad. Arvestades eeltoodut leidis kohus, et süüdistatavale tuleb mõista rahaline karistus sanktsiooni keskmises määras s.o 250 päevamäära, mis on 9425 eurot.
18. Arvestades, et Mait Põder omab kindlat töökohta, on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata ning puuduvad ka kehtivad väärteokaristused, on põhjendatud KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel määrata kohesele ärakandmisele rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 3770 eurot. Ülejäänud rahaline karistus 5655 eurot jääb tingimisi kohaldamata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga. Koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline karistus kuulub tasumisele ositi 1 aasta jooksul. Apellatsioon 3
19. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab otsuse tervikuna materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Maakohus ei ole hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis, ei ole üleskerkinud kahtlusi kõrvaldanud ega ole neid vastuolusid tõlgendanud süüdistatava kasuks, mis on süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumine. Kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ja Mait Põder õigeks mõista.
20. Kannatanu ütlused ei riimu suures osas alaealiste tunnistajate B.P. u ning K.J. u ütlustega. Ka ei riimu alaealiste tunnistajate B.P. u ja K.J. u ütlused omavahel, eelkõige selles, kuidas sündmuskohalt ärasõidul tegi süüdistatav käega ja ilma relvata nende suunas mahalaskmise liigutusi, sihtides sõrmega. Samuti on kohus leidnud, et tõepoolest on kannatanu ja eelpool märgitud tunnistajad süüdistatava käitumist sündmuskohalt ärasõidul kirjeldanud mõneti erinevalt. Kui kannatanule jäi mulje, et süüdistav tegi eelpool kirjeldatud mahalaskmisliigutusi sihtides teda ja tema kaaslasi sõrmega, siis tunnistaja B.P. u ütlustest nähtub üksnes see, et kui auto mööda sõitis, siis meesterahva sõrm oli suunanud nende suunas. Tunnistaja K.J. u ütlustest aga kannatanu ja tunnistaja B.P. u eelpool kirjeldatud asjaolusid ei nähtu.
21. Samuti on kannatanu ja tunnistajad B.P. ning K.J. erinevalt kirjeldanud sündmusi enne süüdistatava saabumist sündmuskohale. Näiteks on rääkinud kannatanu, et nad mängisid koos tema sõpradega energiajoogipurgiga, asetades selle tee äärekivile ja jälgides kuidas metallist purk liigub õhuvoolu survel vahetult pärast sõidukite möödumist. Tunnistajad K.J. räägib aga sellest, kuidas kannatanul kukkus tanklast ostetud Coca-Cola purk maha ja veeres teepeale ning kannatanu tõi selle purgi ära. Tunnistaja B.P. purgiga mängimist eitab, samas kinnitab, et sündmuskohal oli mingi metallpurk, mis veeres teepeale ja kannatanu läks seda ära võtma. Ometi on need asjaolud tõendite kogumis hindamisel olulised, kuivõrd nii kannatanule ja alaealistele tunnistajatele kui noortele inimestele peaks ometi meelde jääma kust kuhu liiguti ning mida tehti bussipeatuses enne kui sinna saabus süüdistatav. Miks alaealised asjaosalised (kannatanu ja tunnistaja) ei räägi üheselt sellest, et enne bussipeatusesse minekut tuldi Hepa tanklast, kust kõik asjaosalised ostsid karastusjooke ja mida nendega tehti bussipeatuses – kas mängiti nii nagu rääkis kannatanu või toimus seal midagi muud.
22. Seega jääb apellandile arusaamatuks kohtu seisukoht, et valdavalt alaealiste tunnistajate ütlused haakuvad. Ütlused peaasjalikult kattuvad vaid selles osa, et süüdistatav sihtis kannatanut relvataolise esemega otsaette, ülejäänud osas aga tunnistajate ja kannatanu ütlused on kas vastuolulised või mitte haakuvad, mis annab apellandile tuge lugeda neid ütlusi tervikuna mitte usaldusväärseteks. Kuna kõik kolm alaealist liikusid ca pool tundi Mõisaküla poole, oli neil piisavalt aega leppida kokku olulises ja nimelt selles, et kannatanut sihiti relvataolise esemega pea piirkonda. Ülejäänu osas, aga ei suudetud üheseid ütlusi anda. Tekib küsimus, miks? Sellele kohus sisuliselt vastanud ei ole.
23. Samuti leiab apellant, et ei ole usutav, et täisealine mees liikus keset päeva tiheda liiklusega maanteel relvataolise esemega, veelgi vähem usutav on alaealise pea suunas sihtimine. Ei ole vähetähtis, et kannatanu ütluste kohaselt hoidis süüdistatav relva tema pea juures umbes 4 minutit, tunnistaja K.J. on rääkinud, et relva hoiti kannatanu pea piirkonnas 20-25 sekundit.
24. Asjaolu, kas süüdistava oli joonud ära 2 purki õlut või mitte ja kas tal võis olla autost väljudes käes sigarett, ei oma apellandi arvates tõendite hindamisel olulist tähtsust. Üldteada on asjaolu, et 2 purgi õlle joomine ei tekita sellist joobeastet, mis paneb inimese käituma 4 vägivaldselt ja kurjalt ning antud situatsiooni silmas pidades täiesti mõtlematult. Süüdistav on kohtuistungil seletanud, et oli eelmisel öösel olnud tööl ja seetõttu veidi väsinud, mistõttu võis jääda alaealisele kannatanule ja tunnistajatele mulje, et tema veidi taaruv liikumine viitab alkoholijoobele. Prokuratuuri seisukoht apellatsioonile
25. Prokurör on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust Tartu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, samuti on kohus hinnanud tõendite usaldusväärsust ning kohtu siseveendumuse kujunemine on selgelt jälgitav. Kohus on teinud põhjaliku ja veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puudub alus apellatsiooni rahuldamiseks. Ringkonnakohtu seisukohad
26. Kolleegium leiab, et maakohus on lahendanud kriminaalasja õigesti ning apellatsiooni väited kohtuotsuse muutmist või tühistamist ei tingi.
27. Kokkuvõtvalt on apellant seisukohal, et Mait Põdra poolt KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine ei ole usaldusväärselt tõendatud. Apellandi väitel on maakohus kannatanu ja tunnistajate B.P. u ja K.J. u ütlusi usaldusväärseks lugedes eksinud. Eelmainitud isikute ütlustes esineb hulk vastuolusid ning kaitsja hinnangul tuleks need tervikuna lugeda mitteusaldusväärseteks. Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ja tema 2 sõpra (tunnistajad) võisid koduteel omavahel relvaga ähvardamise asjaoludes kokku leppida ja suudavad seetõttu selle kohta sarnaseid ütlusi anda. Kuriteosündmusele eelnenud ja järgnenud asjaolude osas aga nende ütlused omavahel ei riimu.
28. Vaidlust ei ole selles, et 02.07.2023 pärastlõunal viibisid X.X. , B.P. ja K.J. Kamara bussipeatuses ja sinna tuli sõiduauto BMW, mille roolis oli naisterahvas ja kõrvalistuja kohal süüdistatav. Samuti puudub vaidlus selles, et süüdistatav läks bussipeatusesse noori korrale kutsuma. Vaidlus keskendub sellele, kas süüdistatav andis vaid sõnadega märku, et poisid purgiga sõidutee ääres ei mängiks või ähvardas ta relvataolise esemega.
29. Kannatanu X.X. i sõnul (dtl 31-34) läks ta 02.07.2023 päevasel ajal sõprade B.P. u ja K.J. uga kõndima. Käidi tanklas ja sõber ostis sealt energiajoogi. Seejärel mindi bussipeatusesse. Kui sõber joogi ära jõi, siis tuli kannatanul mõte, panna tühi plekkpurk äärekivi peale ja vaadata, kui kaugele see lendab, kui auto mööda sõidab. Niimoodi mängiti umbes 4 minutit, kuni vastassuuna vööndist tuli bussipeatuse juurde sõiduauto BMW, mida juhtis naisterahvas ja kõrval istus süüdistatav. Mait Põder tuli autost välja relv käes, kõndis kurjalt kannatanu juurde ja pani relva talle otsa ette. Relv oli must, metallist ja nägi välja nagu käsipüstol Glock
30. Süüdistatav hoidis relva paremas käes ja tõstis selle kanatanu otsa ette, umbes 10 cm kaugusele laubast. Kannatanule tundus, et Mait Põder hoidis seda relva tema otsa ees kaua, umbes 4 minutit. Süüdistatav karjus ka midagi, kuid kannatanu ei mäleta täpselt, mida. Siis karjus ta, et tõmmake nahhui siit, tõstis relva pea juurest ära ning kannatanu ja tema sõbrad hakkasid kodu poole minema – kannatanu joostes ja sõbrad jalgratastega. Kui kodu poole kõnniti, siis Mait Põdral oli käsi auto aknast väljas, tegi sellega püstoli kuju ja maha laskmise liigutust. Koju jõudes rääkis kannatanu juhtunust oma emale A.K. ile.
31. Kannatanu ütlusi kinnitavad tema seadusliku esindaja A.K. i ütlused (dtl 26-31). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et A.K. i ütlusi saab käsitleda tõendina KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes, kuna ta sai kuriteosündmuse asjaoludest teada kannatanu käest vahetult 5 pärast selle toimumist. Kannatanu ja tema seadusliku esindaja ütlused riimuvad nii bussipeatuses plekkpurgiga mängimise osas kui sellele järgnenud kuriteosündmuse osas. A.K. i sõnul tuli tema poeg 02.07.2023 pealelõunal koju, oli endast täiesti väljas ja nuttis. Kannatanu ütles, et oleks peaaegu surma saanud, kuna teda ähvardati ja talle pandi relv otsa ette. Kannatanu rääkis emale, et nad mängisid sõpradega bussipeatuses, kui mingil hetkel tuli Kamara tanklast must BMW, mille roolis oli naine ja autost välja tuli meesterahvas. Kannatanu kirjeldas ka emale relva, et see oli must, metallist ja meenutas käsirelva Glock
32. Samuti rääkis kannatanu, et tundis relva materjali, kui selle käega endast eemale lükkas. Seda sama juttu rääkis kannatanu ka kohtuistungil. Kannatanule tundus, et relva hoiti tema otsa ees väga pikalt ehk mitu minutit. Samuti kirjeldas kannatanu emale, et kui ta oli juba sõpradega hakanud Mõisaküla poole liikuma, siis Mait oli veel auto akna alla lasknud ja käega iga lapse suunas teinud mahalaskmise liigutuse.
33. Ringkonnakohtu hinnangul on ka tunnistaja B.P. u ütlused olulises osas kannatanu omadega riimuvad (dtl 53-56). Ütlused erinevad selles osas, et kui kannatanu sõnul mängiti tanklast eelnevalt ostetud plekkpurgiga sihilikult, siis B.P. u sõnul veeres juba enne neid bussipeatuses olnud tühi metallpurk autotee peale, mida kannatanu läks seejärel üles korjama. Tanklast joogi ostmist tunnistaja ei mäleta. Lisaks, kui kannatanu mäletab, et minema sõites tegi süüdistatav käega veel nö mahalaskmise liigutust, siis tunnistaja sõnul pani süüdistatav käe aknast välja ja näitas neile keskmist sõrme. Tunnistaja rääkis sarnaselt kannatanule ka sellest, kuidas mingil hetkel lükkas kannatanu käega relva endast eemale.
34. Tunnistaja K.J. (dtl 57-61) mäletab kuriteo sündmusele eelnenud asjaolusid samuti veidi erinevalt. Tema sõnul käidi koos kõigepealt tanklas, kust kõik ostsid endale juua. Tunnistajal oli plastpudel, kannatanul plekkpurk ja mis B oli, ei mäleta. Bussipeatuses kukkus kannatanul purk maha, veeres tee peale ja kannatanu läks sellele järele. Süüdistatav oli tulnud autost välja, tõstnud parema käe koos relvaga üles ja küsinud, miks nad loobivad neid plekkpurke tee peale. Tunnistaja sõnul suunas kurjustav Mait Põder relva kannatanu laubale ja hoidis seda seal kuskil 20-25 sekundit. Minema sõites süüdistatav midagi enam nende suunas ei teinud. Samas päris kogu aeg tunnistaja ka auto suunas ei vaadanud.
35. Süüdistatava versioon toimunust on teistsugune. Tema sõnul (dtl 62-) käis ta elukaaslasega koos Hepa tanklas ja plaan oli suunduda Läti piiri äärde. Enne tanklast liikuma hakkamist elukaaslane märkas, et kolm poissi panevad pudeleid tee peale ja mõistlik oleks neid noomima minna. Bussipeatusse jõudes rääkis süüdistatav kõige väiksema poisiga, kes pudeleid tee peale pani – ütles talle, et see ei ole mängimise koht. Süüdistatava sõnul hoidis ta distantsi ja tal võis olla suits sõrmede vahel. Süüdistatav kinnitas, et tal ei ole relva ega relvaluba ning relvaga ta ähvardanud kedagi ei ole. Samuti ei teinud ta midagi siis, kui juba poistest hiljem autoga mööda sõitis. Enda sõnul polnud süüdistatav sel hetkel veel ka alkoholi tarvitanud. Mait Põder ei osanud kohtus midagi välja pakkuda, et miks peaksid poisid sellise jutu relva kohta välja mõtlema. Veel kinnitas süüdistatav, et kui tanklast tundus, et poisid mängivad klaaspudelitega, siis lähemale jõudes nägi ta, et tegu on plekkpurgiga.
36. Süüdistatava elukaaslase S.S. e ütlused riimuvad suures osas süüdistatava omadega. Tema sõnul (dtl 38-43) nägi ta tankla juures olles, kuidas poisid mängisid suure tee ääres bussipeatuses pudelitega, mis paistsid olevat klaasist ja õllepudelite moodi, pannes neid tee peale, kus sõidavad autod. Tunnistaja leidis, et nii ei tohiks teha ja nad sõitsid koos Mait Põdraga autoga bussipeatusesse, et poisse keelata ja öelda, et nii ei tohi teha. Mait läks autost välja ja rääkis poistega. Käes ei olnud süüdistataval midagi. Tunnistaja ei ole teadlik, et süüdistataval oleks relv või relvaluba. Kui kohtus ütles tunnistaja, et süüdistatav sel hetkel alkoholi tarvitanud ei olnud, siis vastuolu tõttu avaldati tema kohtueelses menetluses antud 6 ütlused, kus tunnistaja ütles, et tema istus rooli, sest Mait oli mõne õlle joonud ja nad sõitsid poiste juurde. Tunnistaja ütles, et ei mäleta enam, kas süüdistatav oli siis joonud või mitte.
37. Sarnaselt maakohtule ei näe ka ringkonnakohus alust lugeda kannatanu ja tema sõprade ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks seetõttu, et need erinevad plekkpurgiga mängimise/mitte mängimise osas. Kolleegium ei nõustu kaitsja välja pakutud teooriaga selle kohta, et poisid leppisid koduteel omavahel relvaga ähvardamise loo kokku ja seetõttu räägivad seda ühte moodi. Kõik kolm poissi räägivad, kuidas süüdistatav tuli kurjalt autost välja, ja suunas relvataolise eseme kannatanu otsa ette. Kannatanu (dtl 33) ja K.J. u (dtl 58) sõnul oli süüdistataval relv paremas käes ja nägi välja Glocki relva moodi. B.P. u sõnul oli tegu keskmise suuruse püstoliga (dtl 56). Nii kannatanu (dtl 34), tema ema (dtl 28) kui B.P. u (dtl 54) ütlustest tuleneb, et mingil hetkel lükkas kannatanu tema otsa ette sihitud relva käega eemale. Nii kannatanu (dtl 32) kui ka tema ema (dtl 28) on kirjeldanud, kuidas süüdistatav kasutas sõnapaari tõmmake nahhui. Tunnistaja K.J. u (dtl 59) sõnul käskis süüdistatav neil bussipeatusest minema minna ja ütles, et ei taha neid seal enam näha.
38. Eelmainitud isikute ütlused on relvaga/relvataolise esemega ähvardamise osas on detailirohked, järjepidevad, riimuvad ja puudub alus nende usaldusväärsuses kahelda. Ringkonnakohtu hinnangul ei viita miski sellele, et poisid oleks süüdistatavapoolse sellisel viisil ähvardamise välja mõelnud. Kui kaitsja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et täisealine mees keset päeva maanteel relvataolise esemega alaealise pea suunas sihiks, siis kolleegiumi jaoks ei ole asjas kogutud tõendite pinnalt usutav see, et kannatanu ja 2 tunnistajat juhtunu välja oleksid mõelnud. Selleks puudub mistahes põhjus. Näiteks on raske uskuda, et ütlused selle kohta, et kannatanu mingil hetkel relvataolise eseme endast eemale lükkas, on varasemalt poiste vahel kokkulepitud. Kannatanu ema poolt kirjeldatu kannatanu isiku ja tema käitumise kohta suurendab samuti kannatanud ütluste usaldusväärsust. Ema sõnul oli kannatanu endast täiesti väljas, nuttis ja ütles, et oleks peaaegu surma saanud. Sündmuse järgselt magab kannatanu tulega ja ei taha enam kuidagi üksi pimedas olla – asi mida ta varem ei kartnud. Samuti oli kannatanu pärast seda sündmust rohkem tubane. Ei ole eluliselt usutav, et teismelises poisis kutsuks sellise reaktsiooni esile see, kui süüdistatav neid vaid korrale kutsus, nagu ta ise seda kirjeldab. Ema sõnul ei ole pojal mingit põhjust sellist lugu välja mõelda. Tema sõnul on tal pojaga usalduslik suhte ja poeg ei ole valetaja. Ema hoiatas veel poega, et nüüd helistame politseisse, võib-olla tuleb minna ka kohtusse ja siis taganemisteed enam ei ole, kuid kannatanu nõustus selle kõigega, mis viitab samuti tõe rääkimisele (dtl 31).
39. Kannatanu ütluste usaldusväärsust ei õõnesta ka asjaolu, et kui kannatanu hinnangul hoiti seda eset tema otsa ees ca 4 minutit, siis tunnistaja K.J. u sõnul 20-25 sekundit. On mõistetav, et šokis ja hirmul olnud kannatanu ei oska seda aega täpselt hinnata ning tema jaoks tundus olukord kestvat palju kauem, kui see tegelikult kestis. Fakt on see, et süüdistatav relvataolist eset kannatanu otsa ette suunatult mõnda aega hoidis. Asjaolu, et kannatanu sõnul tegi süüdistatav minema sõites auto aknast väljas oleva käega mahalaskmise liigutusi, tunnistaja B.P. u sõnul näitas süüdistatav hoopis keskmist sõrme ja tunnistaja K.J. ei näinud üldse midagi, ei anna samuti alust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Ütlustest nähtub, et minema sõites oli süüdistataval käsi aknast väljas ning midagi ta sellega poiste suunas näitas – mis see täpselt oli, sellest võisidki kannatanu ja B.P. erinevalt aru saada. K.J. ei pruukinud sel hetkel lihtsalt auto suunas vaadata.
40. X.X. i jaoks oli Mait Põder täiesti võõras isik. Seega ei nähtu asjas ka mingit motiivi, mis kannatanul võiks olla, et selline süüdistus välja mõelda ja sellega kohtuni välja minna. Kannatanu ja tunnistajate ütlused eraldivõetuna on samuti kõik eluliselt usutavad, järjepidavad ega sisalda vasturääkivusi. Kõik nad on rääkinud oma lugu selliselt, nagu nad 7 sündmust tajusid ja mäletavad. Maakohus on asjakohaselt välja toonud, et alaealiste tunnistajate ütlustes esinevad mõned vastuolud süüdistust otseselt mittepuudutavates asjaoludes just kinnitavadki nende ütluste usaldusväärsust. On loogiline, et erinevad isikud kirjeldavadki sündmusi mõnevõrra erinevalt ja see näitab just seda, et tegu ei ole omavahel kokkulepitud ja läbiharjutatud versiooniga juhtunust.
41. Seda, et relvaga ähvardamine ei täidaks KarS § 120 lg 1 kooseisu, apellant väitnud ei ole. Maakohus on põhjalikult selgitanud, kuidas Mait Põdra tegu süüteokoosseisu täidab ning miks on tegu just tapmisega ähvardamisega. Samuti on põhjendatud seda, miks oli kannatanul alust karta ähvarduse täideviimist. Ka selles osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on tõendamist leidnud Mait Põdra poolt kannatanu otsa ette relvataolise eseme suunamine ja selle teoga tema ähvardamine tapmisega, kui kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Kuritegu on toime pandud otsese tahtlusega ning ka seda on maakohus piisavalt põhjendanud. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad.
42. Mait Põdrale mõistetud karistust apellant vaidlustanud ei ole, mistõttu märgib ringkonnakohus vaid lühidalt, et rahaliseks karistuseks mõistetud 250 päevamäära, s.o 9425 eurot on teosüü suurusele vastav karistus.
43. Viimaks võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude osas. Apellatsioonimenetluses on Mait Põdra kaitsja Mart Sikut 12.11.
44. a esitanud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramise taotluse 263,52 euro (sh käibemaks 47,52 eurot) hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus maakohtu otsuse ja istungi protokolliga tutvumisele 90 minutit ning apellatsiooni koostamisele 90 minutit. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul on kaitsja tasutaotlus põhjendatud ning kuulub rahuldamisele.
45. KrMS § 185 lg 2 kohaselt, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb apellatsioonimenetluse kulu 263,52 eurot, sh käibemaks 47,52 eurot KrMS § 185 lg 2 alusel Mait Põdra kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8