Obsah (8)

§ 120§ 73§ 66§ 78§ 113§ 16§ 56§ 44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohus 28. august 2024, Viljandi kohtumaja, Viljandi, Posti 22 Kriminaalasja number 1-24-2512 (kohtueelses menetluses nr 2328

üldmenetluses Kohtunik Aivar Hint Kohtuistungi sekretär Kätlin Lumi Prokurör ringkonnaprokurör Marja-Liina Talimaa Süüdistatav Mait Põder isikukood: 38906116027; elukoht: XXX, , XXX; töökoht: XXX; karistatus: varem Eesti karistamata isik; tõkend: ei ole kohaldatud Kaitsja § 120 lg 1 järgi Vabariigis kriminaalkorras vandeadvokaat Mart Sikut (riigi õigusabi korras) RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 309 lg 3, § 311, § 312, § 313, kohus otsustas: 1. Tunnistada Mait Põder süüdi karistusseadustiku (

) § 120 lg 1 järgi kvalifitseerides tema teo

§ 120

lg 1 koosseisu I alternatiivina s.o tapmisega ähvardamine, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Mõista Mait Põdrale

§ 120

lg 1 alusel karistuseks rahaline karistus 250 (kakssada viiskümmend) päevamäära, s.o 9425 (üheksa tuhat nelisada kakskümmend viis) eurot.

§ 73

lg 1 ja lg 2 alusel määrata, et kohesele ärakandmisele kuulub rahaline karistus 100 (ükssada) päevamäära, s.o 3770 (kolm tuhat seitsesada seitsekümmend) eurot ning ülejäänud rahaline karistus, s.o 150 (ükssada viiskümmend) päevamäära s.o 5655 (viis tuhat kuussada viiskümmend viis) eurot jääb tingimisi kohaldamata.

§ 73

lg 3 alusel määrata Mait Põdrale katseaeg 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud ning mõistetud rahalise karistuse osa 150 (ükssada viiskümmend) päevamäära s.o 5655 (viis tuhat kuussada viiskümmend viis) eurot ei pöörata täitmisele, kui Mait Põder ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 66

lg 1 alusel määrata Mait Põdrale koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline karistus 3770 (kolm tuhat seitsesada seitsekümmend) eurot tasumisele ositi 1 (ühe) aasta jooksul mitte vähem kui 314 (kolmsada neliteist) eurot 17 senti kuus järgmiselt: 1) alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust igakuise rahalise karistuse osa 314,17 eurot tasumine, kuni rahalise karistuse täieliku tasumiseni; 2) igas kuus tasutava rahalise karistuse osa tasumistähtaeg kuu 25. kuupäev; 3) tähtaegselt kohtu määratud rahalise karistuse osa tasumata jätmisel või kokkuvõttes tasumise graafikujärgse võlgnevuse korral, lugeda tähtaeg saabunuks rahalise karistuse tasumisele tervikuna. Rahaline karistus tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE522200221013264447 (Swedbank AS) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS) või EE957700771001523585 (AS LHV Pank), märkides ära viitenumbri 9992440001932 ning selgituse „Mait Põder, otsus nr 1-24-2512, rahaline karistus“. Ositi täitmiseks määratud rahaline karistus loetakse täidetuks ja otsust kohtutäiturile täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui süüdimõistetu on rahalise karistuse osamaksete rahasummad tähtaegselt tasunud Eesti Vabariigile. 2.

§ 78p 1 alusel algab katseaeg kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 28.08.2024. 3. Kriminaalmenetluse kulude osas: Kr

MS § 180 lg 1 alusel välja mõista süüdimõistetult Mait Põdralt riigi tuludesse sundraha 1230 eurot ja riigi õigusabi tasu 878,40 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata riigi tuludesse väljamõistetud kriminaalmenetluse kulud kokku summas 2108,40 eurot tasumisele ositi ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust kuni menetluskulude täieliku tasumiseni, igas kuus tasutava menetluskulu osa 175,70 eurot tasumistähtaeg on kuu

1. kuupäev. Tähtaegselt kohtu määratud menetluskulu osa tasumata jätmisel või kokkuvõttes tasumise graafikujärgse võlgnevuse korral, lugeda tähtaeg saabunuks menetluskulu tasumisele tervikuna. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE522200221013264447 (Swedbank AS) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS) või EE957700771001523585 (AS LHV Pank), märkides ära viitenumbri 99924700023445 ning selgituse „Mait Põder, otsus nr 1-24-2512, menetluskulu“. Ositi täitmiseks määratud kriminaalmenetluse kulud loetakse täidetuks ja otsust menetluskuludes kohtutäiturile täitmisele pööramiseks ei saadeta, kui süüdimõistetu on rahasummad tähtaegselt tasunud Eesti Vabariigile. Rahuldada vandeadvokaat Mart Sikuti kohtumenetluses riigi õigusabi ja sellega seonduvate kulude hüvitamise taotlus ja välja mõista riigieelarve selleks otstarbeks eraldatud vahenditest Sikuti Advokaadibüroo kasuks 783,24 eurot (s.h käibemaks 141,24 eurot) vandeadvokaat Mart Sikuti poolt süüdimõistetu Mait Põdra kaitsjana riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest.
2. Kohtuotsuse avalikustamise osas: 2 Jõustunud kohtuotsuse avalikustamisel KrMS § 4081 lg 2 alusel mitte avalikustada kohtulahendis süüdimõistetu ja kannatanu elukohti ning kannatanu ja tunnistajate nimed ning muud isikuandmed asendada initsiaalide või tähemärkidega. Edasikaebamise kord. Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool, kes kohtuotsusega ei nõustu, esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamisest soovist teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on põhjendustega kohtuotsus kättesaadav Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja kantseleis
3. september 2024.a. Apellatsiooniõigusest loobumisel jõustub käesolev kohtuotsus ilma asjaolusid kirjeldamata ja põhjendusteta. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
4. Süüdistus ja kvalifikatsioon Mait Põtra (Põder) süüdistatakse selles, et tema 02.07.2023 pealelõunasel ajal Viljandi maakonnas Mulgi vallas Kamara bussipeatuse juures ähvardas relvataolise esemega 12-aastast M.E-d (M.E), suunates relvataolise eseme M.E-le otsaette. Ähvarduse tagajärjel tundis M.E suurt hirmu ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Mait Põder oli kannatanule tundmatu, ärritunud ning hoidis relvataolist eset kannatanu otsaees. Seega pani Mait Põder toime

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on alust karta ähvarduse täideviimist.

1. Kohtus uuritud tõendid ja kohtumenetluse poolte seisukohad 2.
2. Kohtuliku uurimise käigus uuriti järgmisi isikulisi tõendeid: kuulati üle alaealine kannatanu M.E, alaealise kannatanu seaduslik esindaja G.C, tunnistajad S.S, F.J ja Z.G ning süüdistatav Mait Põder. 2.
3. Kohtuliku uurimise käigus avaldatud ja uuritud kirjalikeks tõenditeks olid: - karistusregistri õiend; - väljatrükk Maksu- ja Tolliameti maksukohuslaste registrist ja teatis keskmise päevasissetuleku kohta tõend maksustatava tulu kohta ja teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku kohta; - taotlused riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja riigi õigusabi tasu ja kulu hüvitamise määrus. 2.
4. Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Mait Põdra süü kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Prokurör taotles Mait Põdra süüditunnistamist

§ 120

lg 1 järgi ja karistamist rahalise karistusega 300 päevamäära, s.o 11300 eurot (keskmise päevamäära suurus 37,70 eurot). Lisaks taotles prokurör Mait Põdralt välja mõista menetluskulud ja määrata KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude tasumine ositi ühe aasta jooksul. 3 Süüdistatav Mait Põder ei tunnistanud kohtuistungil ennast süüdi temale inkrimineeritud kuriteos

§ 120lg 1 järgi ja palus teha õiglane otsus.

Ta ei ole kedagi relvaga sihtinud ega ähvardanud. Süüdistatava kaitsja leidis, et Mait Põdra süü ei ole usaldusväärselt tõendatud, mistõttu taotles Mait Põdra õigeksmõistmist temale süüksarvatud teos. Kaitsja leidis, et ühestki ütlusest ei tule välja, et Mait Põder oleks kedagi ähvardanud. Kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Menetluskulud palus kaitsja jätta riigi kanda. Alternatiivselt leidis kaitsja, et taotletud karistus on liialt karm, kuna tegemist on xxxxx alaealise lapse isaga ja ka elukaaslasel on xxx last, keda Mait Põder toetab. 3. Kohtu seisukoht süüdistuse osas 3.1. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et Mait Põder tuleb süüdi tunnistada

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseerides tema teo

§ 120

lg 1 koosseisu I alternatiivina s.o tapmisega ähvardamine, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Eeltoodud seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. 3.2.

§ 120

lg 1 sätestab kriminaalkorras vastutuse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise eest, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Süüdistatavale Mait Põdrale esitatud süüdistus seisneb

§ 120

lg 1 järgi kannatanu M.E ähvardamises relvataolise esemega ja selle suunamises kannatanule otsaette, millega süüdistatav pani kannatanu suhtes toime tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise. 3.

1. Kohus märgib, et kohtumenetluse poolte vahel on tekkinud vaidlus selle üle, kas süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas relvataolise eseme suunanud kannatanule otsaette ning kas kannatanu M.E ja süüdistatava Mait Põdra ütlusi saab pidada usaldusväärseks tõendiks. Lisaks on vaidlusaluseks küsimuseks ka kannatanu seadusliku esindaja, tunnistajate S.S-i, F.J-i ning Z.G ütluste usaldusväärsus. 3.
2. Kohtuistungil 13-aastase kannatanu M.E poolt antud ütlustest nähtub, et ta on kohtunud süüdistatava Mait Põdraga süüdistuses märgitud ajal s.o
3. juulil 2023.a. Hepa tankla lähedal asuvas bussipeatuses, kus ta viibis koos oma sõpradega S.S-i ja F.J-iga. Sel hetkel ta süüdistatavat ei tundnud. Viidatud päeval, enne kohtumist süüdistatavaga mängis kannatanu koos oma sõpradega tühja plekkpurgiga jälgides, kui kaugele võib lennata tühi plekkpurk mööduvatest autodest tekkiva õhuvoolu tagajärjel. Selleks asetasid nad energiajoogi tühja plekkpurgi kõnnitee äärekivile. Taolist tegevust olid nad korranud kolme mööduva auto puhul, kui sündmuskohale saabus musta värvi sõiduautoga BMW süüdistatav, kes ise sõidukit ei juhtinud. Sõidukit juhtis naisterahvas, kes autost ei väljunud. Süüdistatav väljus sõidukist ja koheselt suundus kiirel sammul kannatanu M.E juurde. Ta oli kurja näoga ja karjus midagi kannatanule ning tal oli käes relv, mis meenutas kannatanule püstolit Glock
4. Relv oli metallist ning süüdistatav suunas selle kannatanule otsaette ja hoidis seda kannatanu laubast 10 cm kaugusel. Kannatanu lükkas relva eemale, et süüdistatav päästikut ei vajutaks, kuid meesterahvas tõstis relva uuesti tagasi tema otsa ette ja hoidis relva nii umbes 4 minutit. Kannatanul tekkis hirm, kuna ta teadis, et relvast väljuv kuul võib tungida läbi kolju ja ta võib nii surma saada. Süüdistatava tegevust nägid pealt S.S ja F.J, kes viibisid kannatanust umbes 2-3 meetrit eemal. Mingil hetkel lõpetas süüdistatav kannatanu ähvardamise ja ütles kannatanule ja tema kaaslastele, et tõmmake nahhui, millest kannatanu sai aru, et süüdistatav käskis neil lahkuda. Peale juhtunut läksid nad ära koju, tema jooksis ja sõbrad sõitsid ratastega. Seejärel sõitis sündmuskohalt ära ka musta värvi BMW-sse istunud süüdistatav. Kui süüdistatav kannatanust, S.S-ist ja F.J-ist autoga möödus, siis tegi ta nende suunas käega laskmist imiteerivaid liigutusi, kusjuures sel hetkel süüdistataval enam relva käes ei olnud. Kannatanu jõudis koju umbes poole tunniga ning rääkis toimunud sündmusest oma emale. Süüdistatava poolt relvaga ähvardamise 4 tagajärjel kannatanul tekkinud hirmutunne jäi kestma ka kodus, kuna kannatanu ei soovinud kodunt väljuda, kartes süüdistatavaga uuesti kohtuda. 3.
5. Kannatanu M.E ütlustega kattuvad kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlused, kelle ütlusi saab käsitleda iseseisva tõendina KrMS § 66 lg 2 1 p 2 mõttes. Kuigi G.C ise sündmuskohal ei viibinud, sai ta teada kannatanu ähvardamisest vahetult pärast seda, kui kannatanu eelkirjeldatud sündmusest kodus oma emale s.o G.C-le rääkis. KrMS § 66 lg 2 1 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kohus leiab, et kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlused on KrMS § 66 lg 2 1 p 2 kohaselt lubatavaks tõendiks, kuna kannatanu rääkis talle juhtunust vahetult pärast sündmuse toimumist. Nii kannatanu kui ka kannatanu seadusliku esindaja ütlustest tuleneb, et kui kannatanu oli koju jõudnud, siis rääkis ta oma emale koheselt sellest, kuidas talle pandi relv otsaette ja teda sellega ähvardati - seega vahetult pärast sündmuse toimumist. Kannatanu jõudis sündmuskohalt koju umbes poole tunni jooksul pärast sündmust. Koju jõudes oli M.E täiesti endast väljas, nuttis ning rääkis et ta oleks peaaegu surma saanud. Eelmärgitu kinnitab, et kannatanu oli sündmusest rääkides veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kannatanu M.E ja kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlused kattuvad täielikult kannatanuga toimunud sündmuse ajas, kohas ning süüdistatava poolt kannatanu relvaga ähvardamise asjaoludes ning kannatanut ähvardanud isikus, samuti sündmusele eelnenud ja järgnenud asjaoludes. Lisaks eeltoodule tuleneb kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlustest, et pärast seda, kui ta oli oma pojalt (s.t kannatanult) tema relvaga ähvardamisest teada saanud, siis ta teatas sellest koheselt oma elukaaslasele ning kannatanu poolt antud isikukirjelduse ning Facebookis oleva foto järgi tundsid nad ära, et teo toimepannud isikuks on süüdistatav Mait Põder. Kui G.C elukaaslane helistas süüdistatavale ja toimunu kohta aru päris, siis oli süüdistatav väitnud, et ta ei viibi üldse Eestis, et on Lätis ja tema ei tea midagi. Seepeale kirjutas G.C tanklas töötavale endisele kolleegile, kellelt selgus, et Mait Põder oli mõni aeg tagasi viibinud tanklas. Pärast seda andis kannatanu seaduslik esindaja toimunud sündmusest teada politseile. 3.
6. Kannatanu M.E ütlused tema suhtes relvataolise esemega ähvardamise osas riimuvad alaealiste tunnistajate S.S-i ja F.J-i ütlustega. Seejuures nähtub 13-aastase tunnistaja S.S-i kohtuistungil antud ütlustest, kuidas nad eelmisel suvel olid kolmekesi – tema, F.J ja M.E Mõisaküla teeristi lähedal olevas bussipeatuses ning metallpurk veeres teepeale, mille peale M.E läks seda ära võtma. Seejärel sõitis musta värvi auto BMW Hepa tanklast nende juurde. Autot juhtis naisterahvas ja kõrvalistmelt tuli välja meesterahvas, kes oli kurja olekuga ning kellel oli püstol käes, mis oli musta värvi. Ta pani püstoli M.E otsaesisele väga lähedale - paari sentimeetri kaugusele. Seejuures see mees karjus midagi. Ta oli kuri M.E peale. Tunnistaja ütlustel oli M.E šokis sellest, et relva tema otsaees hoiti ja ka tunnistajale oli see olukord šokeeriv. Mingil hetkel M.E tõstis käe ja lükkas selle relva ära. Siis lasi see meesterahvas relva alla. Tunnistajale tundus, et see mees võis olla alkoholi tarvitanud, kuna ta tuikus. Tunnistaja ei mäleta, kaua relvahoidmine M.E otsaees toimus. Pärast seda, kui meesterahvas läks autosse tagasi, siis sõitis see auto Mõisaküla suunas. Nemad läksid bussipeatusest ära, sealjuures M.E jalgsi ja tunnistaja S.S ning F.J ratastel. Kui auto neist möödus, siis oli meesterahva sõrm suunatud nende poole. Alaealine tunnistaja F.J on rääkinud, et ta on 15-aastane ning eelmise aasta suvel oli ta koos oma sõprade S.S-i ja M.E-ga Mõisaküla teeristi bussipeatuses. Eelnevalt olid nad käinud tanklas ja ostnud endale juua. Nad ajasid juttu ja M.E-l kukkus joogipurk maha ja veeres tee peale. Kuna auto tuli, siis ei läinud ta kohe sellele järele. M.E tõi purgi ära ja seejärel sõitis nende juurde musta värvi auto BMW X
7. Autot juhtis naisterahvas ja auto kõrvalistmelt väljus meesterahvas, kes hakkas agressiivselt kõndima M.E suunas, tal oli käes tulirelv, mis nägi kuju poolest välja nagu Glock seeria relv. Ta tõstis relva üles ja küsis poistelt vihase hääletooniga, et miks nad 5 loobivad plekkpurke tee peale. Seejärel suunas meesterahvas relva M.E lauba peale. Ta hoidis relva sellises asendis 20-25 sekundit. M.E oli hirmunud ja seda oli tema näost näha. Tunnistaja ütlustel olid ka tema ja S.S hirmunud ja nad ei öelnud süüdistatavale midagi. Olukord lõppes sellega, et meesterahvas karjus poistele, et minge minema siit, ta ei taha neid enam näha seal. Seejärel lahkusid tunnistaja ning S.S jalgratastel ning M.E jalgsi sündmuskohalt Mõisaküla suunas. Tunnistaja pani tähele, et tulirelvaga ähvardanud meesterahvas kõikus natuke, millest tunnistaja järeldas, et meesterahvas oli alkoholijoobes. 3.
8. Riigikohtu otsuses nr 1-18-1247 p 37 leitakse, et isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas kujunenud välja mitmed põhimõtted. Tähelepanu tuleb pöörata sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Lisaks on kohtupraktikas tõdetud (RKKK 21.12.2015 nr 3-1-1-100-15 p 16), et tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taas esitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on ütluste kui isikulise tõendiallika usaldusväärsust seostanud näiteks ütluste andja isikuomaduste ja tajumise asjaolude ning ütluste detailsuse, selguse ja elulise usutavusega. Samuti on oluline arvesse võtta ütluste andmise asjaolusid ja seda, kas antud ütlused süüstavad või võivad süüstada isikut ennast ning kas ütluste andja on ütluste sellisest tähendusest teadlik. Tõendi usaldusväärsust saab põhjendada ka selle kaudu, kuidas see riimub teiste tõenditega. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14 koos edasiste viidetega ja
11. mai
12. a otsus asjas nr 3-1-1-131-13, p 13). 3.
13. Kohtu hinnangul on kannatanu M.E ütlused tema suhtes relvataolise esemega ähvardamise toimepanemise kohta detailsed ja selged ning riimuvad olulises osas koos temaga sündmuskohal viibinud alaealiste tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlustega. Nii kannatanu kui tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlustest tuleneb üheselt, et ajal, kui nad viibisid Mõisaküla teeristis olevas bussipeatuses, siis sõitis nende juurde musta värvi sõiduauto BMW, mida juhtis naisterahvas. Autost väljus meesterahvas, kes tundus alaealistele olevat kuri ja agressiivne, ning läks kannatanu juurde ja suunas temale relva (püstolit meenutava relvataolise eseme) kannatanule otsaette. Nii kannatanul kui ka tunnistajatel S.S-il ning F.J-il tekkis meesterahva käitumise tõttu hirm. Kannatanu ütlused süüdistusaktis kirjeldatud ajal ja kohas toimunud relvataolise esemega ähvardamise ning pärast eelmärgitud tegu järgnevate sündmuste osas kattuvad tema seadusliku esindaja G.C ütlustega. Kaitsja on toonud välja, et kannatanu ütlused ei riimu alaealiste tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlustega selles, kuidas sündmuskohalt ärasõidul tegi süüdistatav käega ja ilma relvata nende suunas mahalaskmise liigutusi, sihtides sõrmega. Kohus leiab, et tõepoolest on kannatanu ja eelpool märgitud tunnistajad süüdistatava käitumist sündmuskohalt ärasõidul kirjeldanud mõneti erinevalt. Näiteks, kui kannatanule jäi mulje, et süüdistav tegi eelpool kirjeldatud mahalaskmisliigutusi sihtides teda ja tema kaaslasi sõrmega, siis tunnistaja S.S-i ütlustest nähtub üksnes see, et kui auto mööda sõitis, siis meesterahva sõrm oli suunanud nende suunas. Tunnistaja F.J-i ütlustest aga kannatanu ja tunnistaja S.S-i eelpool kirjeldatud asjaolusid ei nähtu. Samuti on kannatanu ja tunnistajad S.S ning F.J mõneti erinevalt kirjeldanud sündmusi enne süüdistatava saabumist sündmuskohale. Näiteks on rääkinud kannatanu, et nad mängisid koos tema sõpradega energiajoogipurgiga, asetades selle tee äärekivile ja jälgides kuidas metallist purk liigub õhuvoolu survel vahetult pärast sõidukite möödumist. Tunnistajad F.J räägib aga sellest, kuidas kannatanul kukkus tanklast ostetud Coca-Cola purk maha ja veeres teepeale ning kannatanu tõi selle purgi ära. Tunnistaja S.S purgiga mängimist eitab, samas kinnitab, et sündmuskohal oli mingi metallpurk, mis veeres teepeale ja kannatanu läks seda ära võtma. 6 Kohus leiab, et kannatanu ning tunnistajate S.S-i ja F.J-i ütlused täielikult ei riimu ja ütlustes on üksikuid, kuid mitteolulisi ebakõlasid just sündmuste kirjeldustes, mis puudutavad sündmusi enne süüdistatava sündmuskohale saabumist ja pärast tema poolt sündmuskohalt lahkumist. Eelmärgitu tõttu aga ei ole põhjust kohtu hinnangul kannatanu ja tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlusi pidada ebausaldusväärseteks. Kuigi kaitsja väidab, et kannatanu ja eelpool märgitud alaealised tunnistajad on sündmuste kirjeldamises omavahel kokku leppinud ja ütlustes relvaga ähvardamise kohta avaldanud väljamõeldisi, siis kohtu hinnangul kannatanu ja alaealiste tunnistajate ütlustes esinevad mõned vastuolud süüdistust otseselt mittepuudutavates asjaoludes just kinnitavadki nende ütluste usaldusväärsust. On mõistetav, et erinevad isikud kirjeldavadki sündmusi mõnevõrra erinevalt. Kuid oluline on see, et kannatanu ja alaealiste tunnistajate S.S-i ja F.J-i ütlused üldjoontes riimuvad kannatanu suhtes relvataolise esemega ähvardamise asjaolude kirjeldamisel. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-104-16, p-s 5 selgitanud, et ei ole välistatud olukord, kus alla neljateistaastane kannatanu on mõjutatav teda ümbritsevatest, s.h ka tema suhtes menetlustoiminguid tegevate isikute tegevusest. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmustest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKK nr 3-1-1-73-15, p 21). Seejuures peab arvestama, et teatud juhtudel võib ütluste ebausaldusväärsuse väljenduseks olla ka nende liigne sarnasus (nn õpetatud vastused, tõendiallika vanust arvestades talle mitteomaste terminite kasutamine jne.). Kohus ei tuvastanud alla neljateistaastase kannatanu M.E ütlustes asjaolusid, mis oleksid võinud mõjuda tema mälupildile sündmustest. Kannatanul isiklikud suhted süüdistatavaga puuduvad ning kuni kuriteosündmuse toimumiseni ei olnud ta süüdistatavaga varem kohtunud. Antud juhul ei ole ka kaitsja tähelepanu juhtinud mitte ühelegi asjaolule, mis tekitaks kahtlusi selles, et kannatanu mälupilti on kellegi poolt mõjutatud. Seega on kaitsja väide kannatanu ja alaealiste tunnistajate väljamõeldud ütluste kohta antud juhul tõendamata. Kohus märgib veel sedagi, et kuna kannatanul õnnestus 02.07.2023.a. toimunud sündmuse käigus temale otsaette sunnatud relvataoline ese käega ära lükata, siis ta tajus, et see relvataoline ese on metallist. Kannatanu on kirjeldanud seda relvataolist eset suhteliselt põhjalikult, arvestades situatsiooni, milles ta viibis. Ta on kohtuistungil rääkinud, et süüdistatav hoidis käes relva, mis oli musta värvi ja sarnanes püstolile - Glock 18, ning on selgitanud, et oma teadmisi relvadest on ta saanud festivalidelt, kus on näidatud sõjaväelaste relvi, samuti videofilmidest. Seega on kannatanul olemas teatav ettekujutus mõnedest relvaliikidest, s.h käsitulirelvadest. Tõsi, käsiloleva kriminaalasja menetluse vältel ei ole süüdistuses nimetatud relvataolist eset leitud. Kuid ainuüksi asjaolu, kriminaalmenetluses ei ole kuriteo toimepanemise vahendit (kas relva või relvataolist eset) leitud, ei välista relvataolise esemega ähvardamise fakti. 3.
14. Järgnevalt hindab kohus süüdistatava ütlusi. Süüdistatav Mait Põder kinnitas kohtuistungil antud ütlustes süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas kannatanuga kohtumise fakti, kuid eitas kategooriliselt kannatanu ähvardamist relvataolise esemega. Süüdistatava ütluste kohaselt olid nad koos xxxxxx Hepa tanklas, kus ta ostis xxxxxxxx vitamiinijoogi ja endale ühe õlle ja neil oli plaan suunduda Läti piiri äärde. Enne tanklast ära sõitmist, nägi xxxxx , et kolm poissi panevad pudeleid tee peale ning süüdistatav ja tema xxxxxxx pidasid mõistlikuks poisse noomida ja tee pealt ära ajada. Nad sõitsid Hepa tanklast Pärnu poole, ohutussaarest ümber ja sõitsid bussipeatusesse. Süüdistatav väljus autost ja hakkas rääkima poistest kõige väiksemaga, keda nägi pudeleid tee peale panemas. Ta küsis poisilt, et millega tegelevad ja kas see on mängimise koht. Lapsed vaidlesid vastu, et nemad ei ole pudeleid tee peale pannud. Süüdistatav jäi enda seisukoha juurde kindlaks ja väitis lastele, et ta nägi täpselt oma silmaga. Ta küsis poistelt, kus nad elavad ja kui sai teada, et nad elavad Mõisakülas, siis käskis hüpetega koju minna ja lolli mitte mängida. Kui ta poistega rääkima läks, siis võis tal suits (s.t sigaret) sõrmede vahel olla. Kuid ta ei oma relva ega ka relvaluba. Mait Põder väitis, et poisid on relvaga ähvardamise loo välja mõelnud. 7 3.
15. Kaitsja taotlusel ülekuulatud tunnistaja Z.G, kes on süüdistatava Mait Põdra xxxxxx , kinnitas kohtuistungil, et olles ühel päeval 2023.a. juulikuus lõuna paiku tanklas koos xxxxxxx autos, nägid nad paarisaja meetri kauguselt poisse, kes panid klaaspudeleid maanteele. Kuna nad leidsid, et nii teha ei tohi, siis nad sõitsid xxxxxxxxx bussipeatusesse poisse korrale kutsuma. Kohale jõudes väljus Mait Põder autost ja noomis poisse. Tunnistaja ei kuulnud, mida Mait Põder poistele ütles, kuna autoaken oli suletud. Kui Mait Põder autost väljus, siis tal midagi käes ei olnud. Mait Põder oli eelnevalt alkoholi tarvitanud – ta oli kaks õlut ära joonud. Samuti rääkis tunnistaja, et tema elukaaslast süüdistatakse poiste väljamõeldud jutu alusel. 3.
16. Kohus märgib, et pooltel puudub vaidlus selles, süüdistatav Mait Põder on kannatanu M.Ega kohtunud süüdistusaktis kirjeldatud ajal ja kohas. Arutatava kriminaalasja vaidlusküsimus seisneb selles, kas süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas relvataolise eseme suunanud kannatanule otsaette. 3.
17. Kohus leiab, et antud juhul ei ole alust kahelda kannatanu M.E ütluste usaldusväärsuses
18. juulil 2023.a. sündmuse osas, mille kohaselt süüdistatav on kannatanut ähvardanud relvataolise esemega. Kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate S.S-i ja F.J-i ning kannatanu seadusliku esindaja G.C ütlustega. 3.
19. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad (RKKK nr 3-1-1-25-15 p 8). Kohus leiab vastuolu tõttu kannatanu, tema seadusliku esindaja ning tunnistajate S.S-i ning F.J-i kohtuistungil antud ütlustega tuleb tõendikogumist välja jätta süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei ole relva (ega relvataolist eset) kannatanule otsaette suunanud ja sellise teoga ei ole ähvardanud kannatanut tervisekahjustuse tekitamisega. Lisaks eeltoodule on kohtu hinnangul vastuoluline süüdistatava ütlus, et ta ei olnud enne sündmuskohale saabumist alkoholi tarvitanud. Tema eelmärgitud ütlus on vastuolus tunnistajate S.S-i, F.J-i ja Z.G ütlustega. 3.
20. Süüdistatav on ütlustes väitnud, et autost väljudes võis tal sigaret käes olla. Tunnistaja Z.G on aga oma ütlustega kinnitanud, et süüdistataval autost väljudes midagi käes ei olnud. Kannatanu M.E ning tunnistajad S.S ja F.J on üheselt kinnitanud, et süüdistataval oli käes musta värvi püstolile sarnane relv. Kannatanu ütluste kohaselt võis relv olla metallist. Kannatanu ning tunnistaja F.J on täpsustanud, et tulirelv oli süüdistataval paremas käes ning see meenutas Glocktüüpi relva. Kannatanu ütlused tema ähvardamisel kasutatud relva kirjelduse osas kattuvad ka tema seadusliku esindaja vastavate ütlustega. Kohus märgib, et kuna kannatanu ning alaealised tunnistajad, arvestades nende vanust, on kinnitanud üheselt, et süüdistataval oli autost väljudes püstol paremas käes ning on ka tulirelva detailselt kirjeldanud, siis antud juhul on usaldusväärsemad kannatanu, tema seadusliku esindaja ja alaealiste tunnistajate S.S-i ning F.J-i ütlused. Seega tuleb tõendikogumist välja jätta vastuolu tõttu muude tõenditega tunnistaja Z.G ütlused selles, et autost väljudes süüdistataval midagi käes ei olnud ning süüdistatava ütlused selles, et sündmuskohal autost väljudes tema relvaga kedagi ei ähvardanud ning tal võis autost väljudes üksnes sigaret käes olla. 3.
21. Oluline on veel seegi, et süüdistatava ütlustest nähtuvalt sel momendil, kui ta poistega rääkima läks, siis ta ei olnud alkoholi tarvitanud. Kohus leiab, et ka need süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistajate ütlustega, kelle ütlustega on tõendatud vastupidine olukord süüdistava seisundis. Sealjuures on tunnistaja Z.G rääkinud, et Mait Põder oli enne sündmuskohale jõudmist ära joonud kaks õlut (tl 21). Tunnistaja S.S-i ja F.J-i ütluste kohaselt kannatanut 8 ähvardanud meesterahvas tuikus ja kõikus ning see võis olla tingitud alkoholijoobe seisundist (tl 36, 38). Lähtudes eeltoodust jätab kohus tõendikogumist välja süüdistatava ütlused selles, et sündmuskohale jõudes ei olnud ta alkoholi tarvitanud. Lisaks eeltoodule tuleb vastuolu tõttu muude tõenditega tõendikogumist välja jätta süüdistatava ütlused ka selles, et sündmuskohal kannatanu ähvardamise ajal ta ei karjunud kannatanu ega ka kannatanu kaaslaste S.S-i ja F.J-i peale ning ei olnud kuri ega vihane. Kannatanu ja tunnistaja S.S-i ütlustest tuleneb, et hetkel kui süüdistatav oli tõstnud relva kannatanule otsaette, siis süüdistatav karjus kannatanule midagi, millise sõnumi sisu kannatanu ja tunnistaja S.S ei mäleta. Kannatanu ütlustel tuli süüdistatav tema juurde kiire astumise ja kurja näoga s.t näoilmega. Tunnistaja S.S-i sõnul ei tulnud süüdistatav sõbralikult nende juurde, vaid oli kuri ja karjus. Tunnistaja F.J-i ütluste kohaselt tuli süüdistatav kannatanu juurde ja küsis vihase hääletooniga, et miks te loobite neid plekkpurke tee peale. 3.
22. Kohtu seisukoht teo kvalifikatsioonis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 1-19-1849 tehtud otsuse p-s 23 selgitanud, et

§ 120

dispositsioonis kirjeldatud süüteoga rünnatakse teise inimese vaimset tervist, kasutades selleks psüühilist vägivalda. Psüühilise vägivalla sisuks on ähvardus, millega kutsutakse kannatanus esile arusaam, et süüdlane võib ähvarduse täide viia. Oluline on tähele panna, et

§ 120

tunnuseid ei saa realiseerida igasuguse ütluse või teoga, mida võib tõlgendada ähvardusena, vaid ähvardamine tähendab vaadeldava kuriteokoosseisu mõttes võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimise või saabumise ettekujutuse loomist kannatanul, olgu siis sõnaliselt või mõnel muul konkreetse kannatanu jaoks arusaadaval moel. Toimepanija peab looma kahjuliku tagajärje saabumisest mulje kui millestki, mis sõltub tema tahtest, s.t tekitama kannatanus ettekujutuse, et ta valitseb sündmuste edasist võimalikku käiku (nt realiseerib ähvarduse omakäeliselt või mõjutab teist isikut kannatanule kahju tekitama). Arvestades, et

§ 120

on formaalne teodelikt, on oluline rõhutada, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on väljendatud seisukohta, et ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud teises inimeses hirmutunde tekitamisele ning ähvardamise teadvustamine võib toimuda suuliselt või kirjalikult esitatud sõnades, aga samuti on teadvustamine võimalik ka konkludentselt – teoga, millest kahju tekkimist on võimalik ühemõtteliselt järeldada (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, lk 481, komm. 3.2.1.). Nii on tapmisähvardusena käsitatav püstoli näitamine, noa kõrile asetamine, kägistamine jne (RKKK nr 3-1-1-57-98; nr 3-1-1-92-07 p 1.1). Käsilolevas kriminaalasjas kohus leiab, et kuigi süüdistatav Mait Põder sündmuskohal ei väljendanud kannatanule verbaalselt oma ähvarduse sisu, ei tähenda see, et ähvardamise objektiivne teokoosseis ei ole realiseerunud. Antud juhul saab süüdistuse sisuks olevat tegevust – s.t süüdistatava Mait Põdra poolt kannatanule relvataolise eseme suunamist otsaette ehk teisisõnu relvataolise esemega sihtimist kannatanule pähe käsitleda ähvardamisena konkludentselt teoga, millest kahju tekitamist on võimalik ühemõtteliselt järeldada.

§ 120

lg 1 koosseis on täidetud, kui ähvarduse sisu ehk teadvustatav kahju on tapmine, tervise kahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine. Piiripealsete situatsioonide hindamisel võib seetõttu osutuda süüdlase karistusõigusliku vastutuse seisukohalt esmatähtsaks see, missuguse vägivallateoga kannatanut ähvardati, ja kas ähvarduse sisuks oleva teo üks hüpoteetiline tagajärg saab vähemalt põhimõtteliselt olla tervisekahjustuse tekkimine (RKKK, nr 1-19-1849, p 27). Siinkohal peab kohus peab vajalikuks analüüsida, millist tegu soovis Mait Põder toime panna. Kohus leiab, et antud juhul selgitab teo objektiivset külge väline teopilt (RKKK nr 3-1-1-128-06, p 6) ehk siis teisele isikule tulirelva meenutava relvataolise eseme otsaette suunamine. 9 Süüdistuse kohaselt Mait Põtra süüdistatakse tervisekahjustusega tekitamisega ähvardamises. Siinjuures on kohtu hinnangul oluline, millist vahendit ja viisi süüdistatav ähvardamise toimepanemiseks kasutas ehk teisisõnu - millisesse kannatanu keha piirkonda Mait Põder tema käes oleva relvataolise eseme suunas. Kuna tõendamist on leidnud, et süüdistatava objektiivse teokoosseisu moodustab relvataolise eseme suunamine kannatanule otsaette, siis antud juhul viitab väline teopilt, et relvataoline ese, mis antud juhul meenutab püstolit s.o tulirelva, oli suunatud kannatanule pähe ja sellise vahendi võimalikul kasutamisel ehk ähvarduse täideviimisel võib suure tõenäosusega järgneda isiku surm. Seega tulirelvale sarnase relvataolise esemega ähvardamine sellisel viisil, kui suunatakse eelmärgitud ese ähvardamise adressaadile pähe, viitab tapmisega ähvardamisele. Kuna õiguskirjanduse ja kohtupraktika seisukohalt tapmisega ähvardamisena saab käsitada juba püstoli näitamist, siis puudub igasugune kahtlus, et relvataolise eseme kannatanule otsaette suunamine täidab tapmisega ähvardamise koosseisu. Õiguskirjanduses on leitud, et tapmise all tuleb mõista

§ 113

koosseisule vastavat tegu, kusjuures tapmine peab olema selgelt väljendatud (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne, lk. 482 komm. 3.3.2.). Eeltoodut kokkuvõttes kohus leiab, et Mait Põdra tegu on hinnatav tapmisega ähvardamisena

§ 120lg 1 koosseisu I alternatiivina.

Seega tuleb süüdistuses kirjeldatud Mait Põdra tegu ümberkvalifitseerida tapmisega ähvardamisena, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Karistatavast teost

§ 120

mõttes on võimalik kõneleda ainult olukorras, kus kuriteo koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev. Kohtu hinnangul oli 02.07.2023.a. toimunud ähvardamine kannatanule veenev, kuna kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist. Eelmärgitule viitab nii süüdistatava tegu s.o relvataolise eseme kannatanule otsaette suunamine kui ka süüdistatava psüühiline seisund – süüdistatav oli sündmuskohal ärritunud ning enne sündmuskohale saabumist oli tarvitanud alkoholi. Üldteada on, et alkoholijoobes isiku käitumine võib joobe tõttu olla kontrollimatu ja kalduda vägivaldsusele. Lisaks eeltoodule oli süüdistatav alaealisele kannatanule tundmatu isik. Ähvardamine peab olema suunatud konkreetses kannatanus ehk siis ähvarduse adressaadis ettekujutuse loomisele võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine) tekkimisest ja sellega temas hirmutunde tekitamisele (RKKK, nr 1-19-1849 p 23-24). Seega - kui kannatanus tekitatakse ähvardusega hirm elu, tervise või vara pärast, realiseerub ka kuriteoga põhjustatud kahjulik tagajärg, s.t häiritud on tema vaimne heaolu (RKKK, nr 1-20-2133, p 64). Käsilolevas kriminaalasjas on kannatanu ütlustega tõendatud, et tal tekkis süüdistatava käitumise tõttu suur hirm, kuna ta kartis, et võib süüdistatava poolt lähtuva ähvardamise täideviimise korral surma saada. Kannatanu oli teadlik, et relva suunamise korral inimesele pähe ning sealjuures relva päästikule vajutades tungib relvast väljuv kuul läbi kolju ja nii võib surma saada. Kannatanu ettekujutust võimalikust kahjust (antud juhul surmast) ning ka tema hirmutunnet kinnitavad lisaks kannatanu ütlustele kannatanu seadusliku esindaja ütlused, mille kohaselt oli kannatanu koju jõudes endast väljas ja nuttis ning rääkis toimunud sündmusest, kinnitades oma emale, et ta oleks peaaegu surma saanud, kuna teda ähvardati relvaga, pandi relv otsa ette (tl 14, tl 18p). Kannatanu ja kannatanu seadusliku esindaja ütlustest nähtub veel seegi, et relvataolise esemega ähvardamise sündmus mõjutas kannatanu psüühikat selliselt, et kannatanu kartis pärast temaga toimunud sündmust pimedas olla ja ei soovinud mõne aja vältel üldsegi väljas käia, kartes süüdistatavaga kohtumist. Kohus leiab, et ähvardust tulirelva suunamise teel teisele inimesele pähe, antud juhul otsaette, saab lugeda veenvaks tapmisega ähvardamiseks ka põhjusel, et lisaks kannatanule tunduks eelkirjeldatud ähvardamine reaalne ka keskmisele mõistlikule inimesele. Siinjuures tuleb arvesse 10 võtta nii ähvardamise viisi – antud juhul tulirelva meenutava relvataolise esemega inimesele elutähtsasse piirkonda s.o pähe suunamine ning ka selle eseme kaugust kannatanu laubast. Kannatanu ütlustel asetses relv tema laubast umbes 10 cm kaugusel. Ka tunnistaja S.S on kohtuistungil rääkinud, et relv asetses kannatanu otsaesise lähedal, paari sentimeetri kaugusel. Kuna süüdistatav asetses kannatanu suhtes vahetusläheduses ja tulirelvale sarnanev relvataoline ese oli suunatud mõne sentimeetri kauguselt kannatanule otsaette, siis sellisel viisil tapmisega ähvardamine oli kohtu hinnangul selgelt väljendatud ja veenev. Kohus leiab, et eelnevalt käsitatud tõenditega on usaldusväärselt tõendamist leidnud, et süüdistatav on süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanut tapmisega ähvardades realiseerinud

§ 120

lg 1 järgi objektiivse teokoosseisu s.o tapmisega ähvardamine, kui on alust karta ähvarduse täideviimist. Kohus leiab, et Mait Põder pani alaealise kannatanu M.E suhtes ähvardamise toime otsese tahtlusega.

§ 16

lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus järeldab süüdistatava otsest tahtlust alaealise kannatanu suhtes tapmisega ähvardamist toime panna süüdistatava impulsiivsest käitumisest sündmuskohal. Autost väljudes lähenes ärritunud ja alkoholijoobe tunnustega süüdistatav kiiresti kannatanu juurde ning olles kannatanu suhtes vahetusläheduses, suunas relvataolise eseme kannatanule otsaette. Süüdistatav teadis, et kui ta võtab relva ja sihib sellega teist isikut pähe, annab see adressaadile alust põhjendatud kartuseks, et relvaga võidakse põhjustada tema surm. Kohus ei tuvastanud süüdistatava teos õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. 4. Kohtu seisukoht karistuse osas 4.1.

§ 56lg 1 järgi on isiku karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. 4.2.

§ 120

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Kohus leiab, et Mait Põdra puhul ei ole otstarbekas vangistuse kohaldamine, kuna isikul on kindel töökoht ja sissetulekud rahalise karistuse tasumiseks. Maksukohuslaste registri väljavõte ja teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl 30-31) tõendavad, et Mait Põdra aastanetosissetulek 2022.a. moodustas 23846 eurot ning keskmise päevasissetuleku suurus 37,70 eurot. Eeltoodut silmas pidades peab kohus antud juhul otstarbekaks Mait Põdrale rahalise karistuse kohaldamist. 4.3. Lähtudes

§ 56lg 1 Mait Põdrale karistuse mõistmisel arvestab kohus süü suurust.

Karistusregistri teate kohaselt süüdistataval kehtivad kriminaalkaristused Eesti Vabariigis puuduvad, küll aga omab Mait Põder 3 kehtivat välisriigi karistust. Isikuandmetest nähtuvalt süüdistatav käesoleval ajal töötab Viiratsi Saeveski AS-s kuivati operaatorina. Kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates tuleb Mait Põdra süüd kõnealuses kuriteos hinnata keskmiseks, võttes arvesse süüd suurendava asjaoluna, et süüdistatav kuriteo toimepannud otsese tahtlusega, ning süüd vähendava asjaoluna, et süüteo toimepanemisest on möödunud pikem ajavahemik - üle ühe aasta, mille vältel on isik käitunud seaduskuulekalt ning asjaolu, et isikul Eesti Vabariigis kehtivad süüteod puuduvad. Kohus ei tuvastanud Mait Põdra käitumises karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid

§-de 57 ja 58 järgi. 11 4.4.

§ 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt rahalise karistuse päevamäära suuruse arvutab kohus süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Riigikohtu praktika kohaselt (RKKK nr 3-1-1-63-14) tuleb karistuse mõistmisel lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Antud juhul on rahalise karistuse keskmiseks määraks kakssada viiskümmend päevamäära. Arvestades kuriteo asjaolusid ja süüdistatava süü suurust ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, leiab kohus, et süüdistatavale tuleb mõista rahaline karistus sanktsiooni keskmises määras s.o 250 päevamäära, mis on 9425 eurot. Teatis kahtlustatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta tõendab, et Mait Põdra keskmise päevasissetuleku suurus on 37,70 eurot (arvutuskäik: 250 x 37,70 = 9425). 4.5. Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsuse nr 3-1-1-10-09 p 30.2 sedastatakse, et kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid. Arvestades asjaolu, et Mait Põder omab kindlat töökohta, ta on Eesti Vabariigis kriminaalkorras karistamata isik ning puuduvad ka kehtivad väärteokaristused, siis kohus leiab, et on põhjendatud

§ 73

lg-te 1 ja 2 alusel määrata, et mõistetud rahalisest karistusest 250 päevamäära kuulub kohesele ärakandmisele rahaline karistus 100 päevamäära, s.o 3770 eurot ning ülejäänud rahaline karistus, s.o 150 päevamäära s.o 5655 eurot jääb tingimisi kohaldamata, määrates Mait Põdrale katseaja tähtajaga 1 aasta 6 kuud ning mõistetud rahalise karistuse osa 150 päevamäära ei pöörata täitmisele, kui Mait Põder ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Arvestades süüdimõistetul ülalpeetavate olemasolu määrata

§ 66

lg 1 alusel koheselt ärakandmisele mõistetud rahaline karistus 3770 eurot tasumisele ositi 1 aasta jooksul.

1. Kohtu seisukoht kriminaalmenetluse kulude osas 5.
2. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Sundraha määr tuleneb Vabariigi Valitsuse
3. detsembri 2023 määrusest nr 113 (Töötasu alammäära kehtestamine), millega on kehtestatud töötasu alammääraks 820 eurot kuus. KrMS § 179 lg 1 kohaselt on sundraha teise astme kuriteo puhul 1,5 kuupalga alammäära, s.o 1230 eurot. 5.
4. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Süüdistatava Mait Põdra kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski poolt riigi õigusabi osutamise eest kohtueelsel uurimisel on määratud hüvitamisele 95,16 eurot (tl 32-34). Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut on esitanud 30.07.2024 taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks kriminaalasja kohtumenetluses summas 783,24 eurot (tl 46-47p). Kohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja vastavuses kehtestatud advokaadi tasumääradega ning kaitsjat taotlus kuulub rahuldamisele. 5.
5. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et 12 kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. KrMS § 181 lg 1 kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik. KrMS § 180 lg 1 alusel mõista süüdimõistetult Mait Põdralt riigi tuludesse menetluskulud kokku summas 2108,40 eurot s.h sundraha 1230 eurot ja riigi õigusabi tasu 878,40 eurot. Arvestades süüdimõistetu majanduslikku olukorda on põhjendatud KrMS § 180 lg 3 alusel määrata temale menetluskulude tasumine ositi maksetena ühe aasta jooksul, igakuiste võrdsete osade kaupa. (allkirjastatud digitaalselt) Aivar Hint Kohtunik 13